Mis juba ligi 10 aastat on nõukogude esimese elektronmuusika eksperimentaalstuudio asukohaks? Me oleme kohale jõudnud soodsal hetkel kuulatakse äsja valminud uudisteost. Selle teose autoriks on sooniakku päi tuuline. Ta on lahkelt nõus andma üksikasjalikke seletusi oma elektroni esikteose loomis vaevadest. Lõpetame selle pala aluseks on kaks konstruktiivset ideed. Üks neist on seotud intervallide uue süsteemiga aparaadi Laaenness, kus on võimalik kasutada ka intervalle, mis on palju väiksemad tavalise 12, toonilise, Tempressiooni kõige pisemast intervalist väikesest sekundist. Ma tahtsin kasutada neid uusi intervale, nii et oleks võimalik järele proovida, kas need tillukesed intervallid on meie kuulmisele märgatavad. Algul oli mul kavatsus kirjutada teos pealkirjaga variatsioonid 37-le intervalile. Kuid sellest ma loobusin, sest olgugi, et ma tõepoolest kasutan oktavi raames 30 seitset intervalli ei jää neist sellist muljet, nagu ma nõudsin, saavutada muljet iga intervalli uuest kvaliteedist. Intervalli uue kvaliteeditunnetuse ma sain enda meelest kätt ainult siis, kui ma tuntud intervalle järk-järgult suurendama või vähendama hakkasin. Siis harjus kõrv tõepoolest märkama, et uus sekund on kübeke suurem või vähem harjumuslikust väikesest sekundist, et midagi toimub. Midagi muutub isegi selle kõige väiksema, traditsioonilise intervalli sees. Nii kujunes selle pala konstruktsioon. Järgmiseks algul rajaneb muusika areng üha suurenevatele suurtele septimitele. Nad suurenevad peaaegu oktaavini, jäädes siiski septimiteks. Pala lõpul aga on arenguprotsess vastupidine. Rajaneb kübehaaval lähenevatele, väikestele sekunditele. Ka vähenemine ainult läheneb nullile, mille järel klist Sando teose lõpetab. Seeglisse Ando sünnib peaaegu absoluutsest null seisundist drugejal. Ristid. Hoovast troost teine konstruktiivne idee on sonaarne, elava ja elutu kõla, elava ja elutu muusikalise mateeria ühendamine. Kogub ala, läbib selline paralleelelus kõladest. Ma kasutasin väikeseid kirikukelli. Koori inimese juhet ja naeru. Elutud paralleelid neile annab vastavate kõlade jäljendamine elektronmuusikaaparaadil Ans. Üks kõla, mateeria element on siiski ainult elutul kujul NUT. Mul ei õnnestunud leida võimalust nutu lindistamiseks ja nii ma lõpeks, leppisin ainult ansi nuuksetega. See, et elust endast veetud hääled võivadele tooraineks muusikateose valmistamisel ei ole nüüd enam uudiseks. Kahjuks teame me aga veel väga vähe sellest, kuidas toorainet muusikaks töödeldakse ja kuivõrd aeganõudev on töötlemisprotseduur. Sonia Cube tulinal on kuuldud teos. Ja see on esimene katse ja selle peale kulus väga palju aega ja poolteist aastat ei tulnud mul midagi välja. Algul oli palju tegemist süntesaatori valdamise oskuse omandamisega. Ansson väga keeruline pill. Paljudest ideedest tuli loobuda, enne, kui ma valisin elava ja elutu kõla ühendamise variandi. Suur hulk tööd läks lihtsalt paberikorvi. Huvitav oleks siiski teada saada, kuidas kulges selle teose kallal. Suid jutustab sellest meeleldi. Prost kirikukellad on lindistatud siis magnetofoni abil transformeeritud ja mitmeti töödeldud. Nad on antud näiteks vähikäigus lastud läbi filtrite on muudetud nii ja naa kiirust ja nii edasi. Naer on lindistatud ja töödeldud, nii et tekivad naeru Khanonid. Samalaadset kaalunit imiteerib Anss. Ma töötlesin Riverblatsiooni ja filtrite abil. Tagur on töödeldud. See oli algkujul kolmest sekundist koosnev lõik vene kiriku liturgias Potterzinski koori esituses. Seda lõiku on antud erineva kõrguse ja kiirusega. Sõnadel ei ole siin mingisugust tähtsust. Oluline olnud kõla. Ma arvestasin siin efekti, mis tekib siis, kui sama hääl kõlab erinevas kõrguses ning seejuures erinevates ruumi osades asetsevatest reproduktoritest. Jazz elav kõla on jällegi asetatud ansil saadud kunstlikule koorikõlale. Mitte mingisuguseid pille peale ansi Maigasutanud helid, mis sarnanevad pitsikaatole, ongi need intervallid, mida ma kübehaaval vähendasin. Ka löökpille ei ole. Peale ansi on ainult naer, ohe, tükike koori ja väikesed kirikukellad. Kõiki neid külasid saab muidugi kasutada erinevalt, nii et emotsionaalne ideekavand peab muidugi ennekõike olema. Kuulakem nüüd seda teost veel kord. See kuulub praegu Nõukogude elektronmuusika kõige silmapaistvate saavutuste hulka. Paar viimast aastat ei ole Sonia kube tuuline siiski kulunud, ainult kuuldud esimesed elektronmuusikateosele. Need on olnud viljakad Katraditsioonilisemas liinis poolteist aastat tagasi valminud sonaat leek pillidele esitati möödunud aastal Moskvas ja Berliinis on oodata orelipalad. Veto esiettekannet on valminud kogumik klaveripalu lastele, muusikalised lelud ning teos paritonile ja kammerorkestrile vanaisamaaluuletekstidega. Käiku on läinud multifilmi mahugli kolmanda seeria muusika ning valmis ka muusika neljandale seeriale. Kui paar aastat tagasi Sonja Kubai tuuline intervjueerides oli juttu elektronmuusikast, avaldas ta koguni arvamust, et tehniliste vahendite kaasaegne tase võimaldab sel ajal luua vaid paberlilli. Nüüd aga Mulje paberlilledest on nüüd taandunud, sest tööprotsessis lavastasin võimalusi minu jaoks kõige olulisema väljenduslikkused probleemi lahendamiseks. Algul ebaõnnestusid mul kaua kõik katsed selles suunas. Mul tekkis veendumus, et mida ma aparaadi klaasile joonistaks. Kõlaline resultaat on illustratiivne. Ma ei suutnud vabaks saada olemasolevaid pill jäljendavast kõlast. Viimases mõtlesingi, et elektronmuusika saab olla kas natu, realistlikult, illustratiivne või siis paberlilled jäljendus. Ei, seega teine mind ei rahulda. Praegu mulle näib, et on siiski võimalik leida teid puhta muusika loomiseks elektronaparaadi abil. Praegu ma vaid aiman neid teid, kuid ma kavatsen edasi minna. Kui paigruuline viimased sõnad iseloomustavad tõtt-öelda kogu stuudio, et siin on kõik alles kujunemas ja kõik kujuneb alalises võitluses küllaltki ebasoodsate tingimustega. Ruumikitsikusega, kehvade magnetofoni idega, mida tuleb alandada, mata, remontida inimestega, kes ei oska näha selle algatuse suurust ja perspektiive. Kõik see aeglustab loomuliku arengukulg. Paraja toa suurune värvimuusikasaal hakkab nüüd valmis saama. Aparaadid on kohal ja võib juhtuda, et juba käesoleval aastal 30-l 40-l inimesel õnnestub näha kuulda esimest värvimuusika kontsert. Tee selles saalis ei ole ekraani. Muusika areng dikteerib valguse muutumise kogu ruumis. Paar kuud tagasi leidis aset lausa ajalooline suursündmus. Ilmus müügile firma meloodia esimene elektronmuusika plaat. Väike tiraaž kindlustas selle muutumise harulduseks ainsa nädala jooksul, millal see plaat tolles ainsas kaupluses, kus ta müügile tuli, jäädavalt läbi müüdi. Peab lootma, et esimese plaadi edu toob praegu valmistatavad kaks uut plaati ka väljaspool Moskvat asuvatesse plaadi kauplustesse. Esimese plaadi ava peal Edward Artemjevi ja Stanislav Greeczy muusika filmile kosmos mida juba 1964. aastal demonstreeriti Nõukogude tööstuse ja kaubanduse näitusel geenoas. Autoritest Eduard artieniewist ja Stanislav kriitšist kuulete lähemalt järgmistes saadetes 26. veebruaril ja 12. märtsil. Esimese plaadi materjal on võrdlemisi kirju, annab läbilõikestuudio laste esimestest katsetustest seitse-kaheksa aastat tagasi. Stanisław Greeczilt on siin veel intermetsa ja idamaised vastukajad. Aleksander Neptunilt meie raadiokuulajatele võtavad palad pisarad ning Bachi tuuma soorse kooriv prelüüdi töötlus Anssile. Meil on siin üks Palace šandorcalloshilt Moskvas tegutsevat Ungari heliloojalt. Sellel noorel heliloojal. Ta on sündinud 1935. aastal. Andrask hõlvas Ungaris on selja taha jäänud sündmusterikas elu, mis algas sellega, et ta Ungari vana kombe kohaselt juba rinnalapsena ratsahobuse selga asetati. Ratsasport olid aastaid meistersportlased kallaže lemmik harrastuseks kuni ta 1966. aasta võistlustel nii õnnetult kukkus. Ja kogu tema lapsepõlv ning noorukiaastad möödusid vastavates koolides. Moskvasse sattus ta pikka teed pidi umbes põhimõttel, milleks otse minna, kui ringi saab. Sellel teel juhtus kord nii. Edulaenud ooperiteatris oleks ühel õhtul Luikede järve etendus ära jäänud kui seal ei oleks olnud Chandler Kalloshid, kes oli suuteline dirigenti asendama, sest balletimuusika oli tal nutnud vilt peas. 1961. aastal lõpetas Kallas Lvovi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal ning siirdus õpinguid jätkama Moskva konservatooriumi aspirantuuri. Kallashisse peab end pigem folklaristiks kui heliloojaks. Ta on osa võtnud paljudest rahvamuusik ekspeditsioonide eest kogunud huvitavat materjali Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste muusikast, milles ta valmistab kirjastamiseks kogumikke. Esimesele Nõukogude elektronmuusika plaadile.