Estonia kontserdisaal aeg kolmandast 13. detsembrini 1969. Põhjus kolmas üleliiduline pianistide konkurss, tegelased, noored pianistid üle kogu Nõukogude liidu, vanusega 16 kuni 30 aastat. Kohtunikekogu esindatud 13 liiduvabariiki autoriteetne žürii tuntud nimedega Moskvast Leningradist ja liiduvabariikide pealinnadest esimees Emil Killels. Temalt pärineb ka motokonkursi teatmiku raamatus jäägitu andumine ilusale. Olgu see edu tagatiseks. Hindamine koolipoisi keskmisega ei saanud arvestada. Teise vooru pääsesid need, kes said 25 pallise hindamissüsteemi juures mitte vähem kui 17 pallijõudude vahekord. Esimeses voorus kas ühele 45 osavõtjat 23 liiget siris teises voorus 15 23 vastu kolmandas voorus seitse, 23 vastu. Lõplikud tulemused võitsid kõik nii zhürii osavõtjad kui ta publik. Žürii avastades uusi talente. Osavõtjad, kohtudes jääkaaslastega erinevate muusikaliste temperamentidega. Meie publik kuulates ja lugedes nii paljude omapalgeliste noorte muusikute käekirja Ja žürii oli oma hinnanguid üksmeelne. Nii lühikest aega kestis viimane nõupidamine pärast kolmandat vooru. Üle kõige võidutses Moskva koolkond. Teises voorus olid pooled Moskva konservatooriumi kasvandikud. Loomuliku jätkuna jõudsid sealt esikoha jagamiseni kaks ühiealist moskvalast. Konservatooriumi neljanda kursuse üliõpilased Arkadi Viidov lehvobori nihk klaveriklassist Juris leeessereff, Viktor mersanovi klaveriklassist. Mis siis iseloomustab Moskva koolkonda? Kui kooli eestlast alustest rääkida kõige ise mustavam on ikka see, et muusikast arusaamine, muusika tunnetamine ja nende komponentide kooskõlastamine ent pretatsiooni, vahendite valitsemisega, kuidas noore pianisti õpetatakse kuulama oma mängu. Ja kuidas õpetatakse ühesõnaga valitsema vahendeid sealjuures muidugi sellel. Hetkel tuleks kohe rääkida ka isiksuse küsimusest. Sellel võistlusel kuulasime. Konservatooriumi esindajaid kaunis palju. Esimeses voorus näiteks mängis üks aspirant Nikolai kellel on olemas ka suurepärane koolk, aga kelle mäng siiski pakkus Salingus palju vähem või ütleme, teises voorus esinenud aspirant Smirnov, kellel on koolilised alused ka? No võiks öelda tõesti väga tugevad. Aga kelle mäng siiski pakkus üsna vähe ja tekkis isegi vahel niisugune tunne, et ta eriti teises voorus ta kohutavalt kaua mängib, nii et siin on isiksus, isiksus, kuidas, no Intakrit, no inimene tunnetab seda muusikate, kuidas ta. Mängib Arkadi sebida. Schibiduv esimese preemia laude esitas oma esimese vooruga alguses võrdlemisi tagasihoidlikult. Ja isegi mitte väga võiks öelda põnevalt. Alles etüüdi des. Ja see video on luterlane selles mõttes natukene tasakaalus kamp. Ja vajab nagu rohkem aega. Sissemängimiseks. Tihti öeldakse noorus, see on pahe, rõhutades sellega uisapäisust tormamist, süsteemitust. Lõppvoorust osa võtnud noortest muusikutest rääkides võime toonitada nende erinevust temperamendis muusikalises maitses kuid üks oli neil esine tööteed, kõik järjekindel edasipürgiv vaim otsustab. Tihti tuleb end sundida harjutama, kuid nii on vaja, kui tahetakse edu loota. Ja see edu tuli nende tundide päevade aastate vaevaga, mida muusikale on kulutatud. Viimased poolteist kuni kaks kuud päeva norm suureneb muidugi. Mida lähemale jõudis konkurss? Juris Lezzarev. Leksootoratse. Aeglases muusikas, tema Lätis veel mõningal määral, võib-olla niisuguse lapseliku see mulje võib olla näiteks betoon, need sõnad ei saaks 109 või siis isegi Tšaikovski tõuga sissejuhatavas osas lõpuvoorus. Ta mängis tõesti erakordse Esinemise praktikat oli paljudel ju veel vähevõitu. Sellest tingituna esines närveerimist liigset erutust. Kuid tugevam tahe, enesevalitsemine kontsentreerituse aitasid sellest üle. Ehk nii mõnigi ei saanud öösel sõba silmale. Arkadi Sevidov. Esimeses voorus ma olen üpris vähesed hommikul temas mängima minna. Liigaanlomanastis maadesse või hommikul vara tuleb ka välja minema. Meiega just juhtus see lugu teises voorus. Unustasin teha. Unustasin mängimata, kuidas see võimalik oli? Ma usun, et sinuni mina ise suhteliselt ühe loogilise põhjuse leidmisel asjale et eelmisel õhtul mõtlesin oma järjekorda, muidu on lihtsalt. Kava kujundub niiet samasust akovitši, prelüüd ja fuuga on teise vooru avanumber. Kavane parema ülesehituse seisukohalt oma. Muutsin lihtsalt järjestust. Nähtavasti kuidagi siis kui ma jõudsime kava teise poole peale. Oleme Stokovitš välja löödud teadvusest selle tõttu. Nähtavasti tekkis mul siis selline ala, tavaliselt oled Masara mängida muga alguses. Igal juhul, kui pärast tagasi kuste sisemine asi, mõtlesin, milles küll asi, võib-olla ma selle peale tõesti tulla Etmann mängimata minagi jäävad. Mängib Svetlana tsetega Kiievist Lõssenko nimelise muusikakeskkooli 11. klassi õpilane. Kiievi esindajad, teine premium, Svetlana Seppega tunnetab muusikat väga sügavalt ja oskab seda esitada. Konkursiprogrammides oli palju kohustuslikke palu, oli ka valikuvõimalusi. Jäiks esitatavatest palades nende valikus avaldunud omamoodi esineja iseloom. Sisemaailm. Leksootoraatse esitas kolmandas voorus listi klaverikontserdi number kaks. Travinskit mängisin. Slovjanski templemendite muld on kindlasti lähedasem just sinuga, Stsistliku perioodi sonaat on eestlase temperamendile lähedalt Plamsevolutsioonid. See tegelikult oli omas nii tehnilise numbrina mängisite. Suure orkestriga esimest korda. Teist korda tegelikult sinovi. Vabariikidevahelise kukkusin juunikuus. Eks sedasama kontserti esimest korda. Nii et selline suur konkurss nagu esmakordne varasem praktika olemas. Nojah, selline suur konkurss oli isegi päris mitmendat korda vani lõpuni läbi teha, just hukkus seal teist korda. Ikka peale esimest vooru kojusõit, kuidas nüüd tunne alis? Teise vooru? Tulemused olid teatrite. Ausalt öeldes oli see ootamatu, oleks maskid on algusest peale kindlasti, arvestada tuleks kontsert võib-olla. Just nimelt komandole. Kontsad, kitamine, Rakitud keerajad on jah, vanematest tegelevatest, Bach. Ta ennast väga-väga hästi nimetas, eriti minule tundus esimeses voorus. Tunda tema muusikas praegu veel ütleme selle. Oma sisemaailmatunnetuse skaala loome Me suhtes ümbritsevaga. Selle kujundamisele aitavad kaasa kirjandus, kunst, meie teadmistejanu. Ei ole vaja küsida. 17 On seda vähe või palju. Ka 27 on mõnikord vähe siis kui me elust mööda oleme käinud. Konkursil oli tore kogeda noorte muusikute elujanu võtta ümbritsevast maksimum. Ülekaalus kuivõrd suures nüüd ma ise loodan, mitus liiga suures olevas veskis ratsionaalsus, kuidas neid tagantjärele koolipoisi palle meenutas, millised õppeainetel hoolisenamistusid milist tegid peavalu väga hästi. Matemaatika, füüsika. Peavalu olenditeks toime. Mängib esimese preemia laureaat Juris Lissareff. Esimeses voorus näiteks jates esimese preemia laureaat Slazaras täiesti vapustava mulje, kusjuures ta otsekohe esimesest noodist, kui ta hakkas mängima haaras oma eriti mõtestatud Mänguga ja sügava tunnetamisega tema mängus torkab ta eriti silma see, et vahendite valikul on eriti Julge tema agoogika dünaamika sellel momendil, kui ta mängib, ei, ei saagi aru, mida ta teeb. Ja kokkuvõtlikult, alles tagantjärele hakkame mõistma, et siin on olnud väga suured, ütleme väga suured. Parased nihkumised ühes või teises suunas, aga need on sealjuures sellel momendil, kui ta mängib, annab niivõrd loogilised ja niivõrd viinud et me oleme täiesti haaratud tema sugestiivsest, juust ja tema tahtejõust ja tema tunnetusest. Konkursil võidutses noorus. Teise ja kolmanda preemia omanikud olid seitsmeteistkümne aastased. Ja ega 22 aastatki teab, kui palju pole. See, nagu vajutas oma pitseri võistlusele kujundas selle õhkkonda. Kasu said kõik. Seda kinnitas Juris Lissareff. Paljud tööd, ebaõnnestumisi ja kordaminekuid ootab ees neid noori interpreetide. Nende muusikaline raamat on alles esimestelt lehekülgedelt lahti lõigatud. Neist endist oleneb, kas kõik lehed saavad lõpuni laetud.