Mina olen Leino Rei. Loen teile Jaan Oksa lühiloo hauakõne. Inimene, kes sündinud soovinud igatsenud püüdnud oli. Inimene, kes kannatanud, kannatanud, kannatanud oli, suri natukene ise avalikul viisil. Õnnetu, karrastatud energiaga, suurte mõtetega, paljude arusaamistega oli ise kaasavitanud. Sõbrad ja sugulased ei teadnud, palju ta lõppenu oli hea inimene olnud, aga nüüd tegi sugulastele häbi. Võõrad nurisesid hirmsasti surija viisakuseta otsustamisvõimu pärast ja tundsid keeva kaastundmust ligidal seisjate häbi pärast. Kõigil oli tore, et niisugune ei ole. Terve küla tundis ennast parem olevat üle pea, meeleolu oli hea ja kõneainet oli võimalust oma tarkust avaldada. Kõigepealt võidjaga oma magadust ja puhtust paljude tagasi surumiste järele, korgi otsa riputada. Kaks nädalat oli ta tüliks, tohter nimelt kreisitohter käis vaatamas ja isegi urjäädnik oli seal. Hingati kergemalt, nüüd saab lahti. Ametlikult lubati maha matta. Aga õpetaja ei tulnud, pidas juba seda kirikuriide pühaduse jälestamiseks või nagu keegi vanamees, ütles ta südametunnistus, kardad? Köster tuli tänati ja mitmed imestasid. Hauakõne oli umbes niisugune. Ärge süüdistage, meie ei tea, palju, mis meie teame, on see, et meie siin oleme nimelt seda, et mina, see on iga mina siin on meie arvame, et elame, aga mispärast, sellele ei julge keegi vastata. Sellepärast ei julget vastus hirmus lootuseta mispärast kõik on kasvatanud ja nõuta. Ja mis elu on ka seda ei juleta tunnistada. Tahetakse veel pettepiltidega ennast rahustada, aga see ei pea kauaks nii jääma. Elu on aatomite liikumiste avaldus, elus on muutumiste ära pääsemata tingimine, elu ei ole tahtmine, sellega ei ole kõik ära öeldud, elu on veel hoopis lihtsam. Kiriku õpetus kõneleb teisiti. Et oleme jumala tujude mängukannid, et meil, mina ise ei olegi. On ainult otsatu juhtnöör, et oleme marionettnukud kellelegi tundmatu ja enesearmastaja ärimehe käes. Et oleme mõistatused, muinasjutud ühe isesuguse karakteri harjatud, lõbud jõudude peenendamiseks. Nõnda nõu andmiste mehed kõnelnud ja seletanud. See kõnealuse puusärgi sisu olla natuke uudisviisi elu järele jätmiseks jõudu tasandanud. Teie kaastundmus on haavatud ja valutab. Mulle kõneles kutsuja. Miks ometi liikuv kuju kusagil eemal seda ei teinud. Teil on nähtavasti hale meel ringi segamise pärast. Pisarad meeldetuletuse pärast paha ja paha. Ajudes on palju, mis üles ärgata ei tohiks. Seal on vaeste teotamised, nõrgemate häbistused, metsik inimeste hautus, suruvad saladused ja mürgistama maetud kannatused, sisemised piinad. Ma tunnen teie täis topitud kõhtude elu, valet ja pimedaid võltsimisi on, mida mitte ei tohiks liigutada ajudes, kus katted peal. Ma tunnen ja saan hingedest aru. Sellepärast hüüan, ärge süüdistage, ärge süüdistage. Meie ei tea, palju meie kokkutuleku põhjus surnuaiale on tema pärast ta olla elamise järele jätnud väga igav vastikul viisil. Hapnik ei täitnud väliste kunstlike takistuste pärast enam oma kohust. Vastake On teil sellest või on teistel sellest teie eluavalduse nähtusest teie olemasolemisest kasu? Meie võime ka ilma kasu teadmata sellest mööda saada. Veel lihtsamalt, aga teie nüriduse kandjad ei suuda aru saada, mis väärtuse, mis mõttelise tähenduse annata üle pea sellele nähtusele, kui teie aastate kaupa ennast hävitate. Meie ei tea, palju suremine on suremine viisil pole ju väärtust, on ju ka, aga see on esitaja väärtusjõud või nõrkuse ootamine. Need on kahel pool valida. Suremisviisid on kõik ligidalt sugulased, põhjusteks iga korduma sellekohane nõrkus. Igaüks on enesele kõik, teine juba ei vastuta, teise eest. Oleme ja küll ahela lülid, aga kõlbmatuks minemiseks ei suuda teised piiri panna. Muutmise võim on üksikul vaba, seda austagem. Sina tundsid ennast moondumise äkilisuses kaastegelase olevat ja sina ei tundnud ennast seal kaaslase olevat. Ei ja ja on piirita. Mina kui inimene olen selle nähtuse äraseletamisega arusaamise piirides päri. Aga mul ei ole teie saatuse kohta mingisugust mõju avaldada. Meie ei tea palju, suremine ei ole tähtis, ta ei ole ka häbistav. Teotavam on juba sündimine, elu, avalduse ja olemasolemise mõttele. Sündimisega on inimese elumõtteline tähtsus ära kägistatud. Igasugune elu sisemine mõte maha maetud järele on jäänud peale sündimist midagi ilma asjatut, mida igaüks ära kaotada tohib. Alalhoidmiseks ei leita igaveses aja väitluses ühtegi põhjust peale rumaluse ja igasugused põhjused on lolluste rahustamise varjud. Meie ei tea, palju, meile räägitakse taga hauaelust, meie vanemad on niisugused mõtted pärandanud, see on pärandatud hingetõbi, sun puuduliku aju ehituse, otsekohene avaldus. Saage terveks. Me näeme ja saame aru, see on kõik, kõik on meil omaloodud hing ja ihu siit radadest ei pääse välja, siia piiridesse, lange võõrast ollust sisse ja oma töö peab juba ükskord hästi arusaadav olema. Töö on inimene. Saage terveks, haigus on pahem kui surm. Inimese mõte on kõik lihtne haigus. Loom on väikse ja terve mõte ringis. Ma austan otsustava jõu võimu, tehke sedasama, see on kõik, elu on teotav, elu on tülikas, vastik häbi. Surm on tõde. Surm on elu eesmärk, uhkelt on surra, vaja, muid põhjusi, järeldusi eesmärke ei ole, kõik on lihtne. Umblollus. Köster oli viimased sõnad öelnud. Paljud ei saanud millestki aru. TÖÖ tõbistele inimestele tuli rutt ja nemad hakkasid õige rumalalt ja nürid arusaamisega mulda peale ajama. Ainult mõni jäi Talva kombel seisma, nagu oleks midagi olnud. Kaks-kolm saatjat võib olla, mõtlesid ka, keegi avaldas, et hea kõne olla olnud. Paastupäikene tahtis paksu surma lund soojendada, aga see läinud temal vist hästi. Rahuliku lume asemel tekkis küll liikuvam vesi, aga seda ei olnud kusagil vaja. Jooksis ning vajus viimati oma ilma asjatusest. Häbi tundes maa sisse. Köster lasti lahti.