Tere minu nimi on Tiina Tõnis ja ma esitan teile Anna Haava jutukese peremees ja sulane. Peremees Madis ja sulane Juhan olid muidu peaaegu ikka ühes mõttes. Olgu peale, et juba on vahest peremeest selja taga siunas ja peremees Juhan ikka mõnikord kasvõi päev otsa sõnagi ei kõnelnud. Muidu olid nad peaaegu ikka ühes nõus. Aga ühe asja poolest läksid nende mõtted mullu kesksuvel hoopis lahku. Nimelt silgu ja heeringaküsimuses. Peremees Madis arvas silk kõige paremaks leiva kõrvaseks, sest et nad odavamad olid. Sulane Johan selle vastu, hoides enam heeringate poole, sest nad olid ikkagi parem kala ja kallim kah. Ja ega vanale Madisele maksnud, kinkida temal seda nodi oli. Suurukesel ehk palaval lõuna ajal, kui pere ja peremees üheskoos heinamaal heina São või põõsa varjul leiva, piima, kördylanniku ja silgukarbi ümber istusid püüdis Juhani tukil vahest heeringate pääle viia, aga peremees Madis hakkas siis kohe kas päikest või pilve Winasid vahtima, ilma kuulutama. Ehk võttis karbist veel ühe silgu ja hammustas säherduste pühaliku isuga, nagu oleks tal sealiha näpu vahel. See pahandas Juhanit. Kuid parata ei olnud esiotsa midagi. Kuid ega see peremehele veel kingitud polnud. Juhan oli nutimees. Kui vahedajal vihmased päevad tulid ja juhan suurest tööväsimusest natuke välja sai puhata, hakkas ta silkude vastu kurja nõu pidama ja saigi sõjaplaani ühe ropsuga valmis. Keskhommikul oli tahe puder ja perenaine, hea inimene oli võidki pudru silma pannud. Aga Juhan, kes ometi päeva tõusust keskhommikuni mehe moodi heina niita oli vehkinud, sõi lusikaotsaga ega katsunud võid sugugi vaid helpis ainult vesist piima. Teine sulane Villem ja mõlemad tüdrukud vaatasid päris kohkunult ikka jäika Juhani poole. Kui see mees neil heinaajal haigeks jääb, kes selle suure töö siis ära teeb? Juhanil oli ka nii kole tõsine nägu ega lausunud nende küsimiste pääle, mitte poolt sõnagi. Peremeest seal ei olnud. Lõuna ajal istus kõik kuue hingeline teenija perekambris lauas peremees ise seitsmes, perenaine võis ka iga silmapilk tulla. Villem sosistas Juhan kõrva sisse, õle nüüd meheks ja avitasilkudele vatti anda, siis suame Erringid. Ja ise hakkas tõsiselt tööle. Võttis silgu silgu järel, sõi ja kiitis. Perremees, seda peab ütlema kõige parem kala une ikka sild. No seda söö kasvõi ilma leivata. Rüngva kauge merekala töötab varsti Araga silk ei iialgi. Ja juhan sõi suure vahvusega, oli kava suur mees, sõi ja kiitis ühtelugu ning silguhulk alanes tema veere poolt vastavalt. Ja et ka teised omajagu ikka võtsid, sai taldrik tühjaks, mis tühjaks nagu oleks vähe pandud, kuna ometi perenaine moodu pärast ikka üle jao oli juurde lisanud. Peale sööki pani Juhan käed ristija, ütles. Aitüma jumalale silku loomast ja peremehele rannast toomast ja perenaisele ohtralt lauale panemast. Nüüd oleme seal kõva ja võib rõõmuga tööd teha. Peremees ei olnud kõik see söögiaeg musta ega valget, lausunud oli ainult paar ainiti pilku Juhani poole saatnud. Tüdrukud nõksasid salaüksteist küünarnukiga. Villem köhatas mitu korda ja mõlemad karjalapsed vahtisid suuril silmil Juhani poole, kes üles tõusis, mütsi pähe vajutas ja täiel sammul uksest välja astus. Teisel hommikul päevatõusu ajal, kui pere läks heina niitma, ei läinud peremees kaasa. Ei ilmunud ka pärast pruu kosti, vaid pani kodus keset heinaajal ilusal kallil tööpäeval hobuserakke ja sõitis kodust ära. Sõitis rannakülla, kus on suured poed ja kavalad ning rikkad kaupmehed, kus raudajasidzee siidirätikuid ja kasuka kalevit vene lusikaid lauale pisid ning mannat ja riisi jaga heeringaid ning veel kõiksuguseid maailma asju. Ühest ja sellestsamast poest võib saada vastu õhtut kuju, päike, häekesel madalal seisis, jõudis peremees rannast koju. Poolvaati heeringaid vankril. Perenaisega kahekesi tõstsid nad poole vaadiaitaja seadsid silgutünni eest ära tagaseina. Aga pühapäeviti seisis või tassi kõrval ikka kassil, kuu, taldrik laual ning otse Juhani ees. Selle kohta olid peremees Madis ja sulane Juhan ainult ühe korra pilkusid vahetanud. Aga need pilgud olid vastastikku säranud nagu haljas kõva teras. Nirk mehed mõistsid 11. Juhan sõi pühapäeviti iseteadvalt ning vaikides või kõrvale kaassilku.