Tere minu nimi on Anti Kobin ja ma loen teile Heino Väli kuninga juttu. Kuningas oli juba vana ja ta habet värvisid ammu hõbe ning hall. Ta pruunid silmad olid ilma ja inimesi jõudnud nõnda kaua vaadata, et uudishimu oli neist ammuilma kadunud. Ja ta arvas end kõike teadvat ning näinud olevat vaikse leplikkusega kandis ta oma kõrget tiitlit. Ja kui ta millelegi veel mõtles, siis kõige enam oma mitte liiga kuninglikule lakkele ja kotile, millel ta magas. Kuningakannupoiss oli noor tahmis pilguga kõike enda ümber ja maailm oli tema jaoks olles lõpmatult avastusi täis. Lausa rist oli temaga olla või käia. Iial ei osanud kuningas ette arvata, mis sellel pöörasele äkki pähe võis tulla. Ta häiris kuningat hirmsasti. Nii hirmsasti see vahel enesevalitsemise kaotas, ent seda juhtus harva. Tegelikult oli kuningas juba ammu oma rippumatusest, ilma kui kuningatele seda üldse kunagi on olnudki. Ja kui lõpuni öelda, oli oma tuulepeasse koguni kiindunud. Praegu oli kuningas oma kannupoisi ka koduteel. Nad olid teinud täna päris pikka ringi. Kuningal ei olnud aimugi kampaaniast jookse terviseks ega teistest pööbli viguritest. Ta mõistis ilma raadio ja muuga äratajaid parasjagu pikk jalutuskäik, millele sekka sugu. Brasserkki aitab vormis hoida ka vanu kuningaid. Just parasjagu pikk, kuid täna oli pisut pikemaks läinud ja kuningas oli veidi tülpinud. Nõnda nad siis kahekesi tulid. Teener ees ja kuningas järel. Muidugi ei olnud see etiketikohane ja veel hiljaaegu oli kõik vastupidi olnud. Ent nüüd oli nii. Ja kuigi kuningal südame põhja sajutiga kripeldus oli ta oma loobumisega üldiselt rahul. Järele astuda oli kindlam ja vähem tülikas. Nende tee läks üle lageda niidu. See eeldanuks kena rahulikku kõndimist. Kuid selles pöörases maailmas ei tohi millelegi ette kindel olla. Kõige tühisem põhjus võib teinekord silmnähtavalt kõigutamatut kavatsused korstnasse lennutada. Saati kui kaaslaseks on noor tuulepea. Nõnda läkski ja ilma, et oleks põhjust õieti olnudki. Tühipaljas päevapaabusilm lendas üle tee. Muidugi kihutas ta tuulepea seda nüüd püüdma. Kuningas veidi nõutult paigale. Oleksin võinud ka edasi kõndida, ent see lihtsalt ei tulnud kuningale mõttesse. Ta vaatas ümber. Olnuks ju üsna kuninglik oma selle hommikujälgi kinnistada isikupäraselt lõhnastatud visiitkaardiga ent läheduses ei puutunud midagi kõrgemale küündivamat silma. Ja kuningas loobus oma kavatsusest. Ta kõhkles viivu ja istus siiasamasse teele. Muidugi ei olnud kuninga tuulepea liblikad kätte saanud ja muidugi ei olnud ta tujus. Ei meeldinud talle seegi, et kuningal vahepeal oli silm veidikeseks looja vajunud. Ta ei kostnud kuningale selle kohta küll sõnakestki, kuid kuningas polnud mingi vastsündinu. Ta luges ette heita välja ees sammu ja seljast ja ta nina vajus pisut longu. Hoolimata sellest, et ta tegelikult polnud milleski süüdi. Tungivamalt, kui varem soovis kuningas, et see käik olnuks juba selja taga ning möödas. Aga samas avanesid metsasiilu varjust pilgule ka kodu armsad katused ja see vaade pakkus peatse päralejõudmise lohutust. Jänes karjus äkki kannupoiss, jänes, jänes. Kuninga silmis süttis kirgas helk ja ta sööstis sammu ette. Oli uhkeid jahikäike, oi kilu, oi kihutamist. Aga samas muutusid kuninga silmad uuesti tuhmiks. Ja ta pööras ükskõikselt pilgu lippavalt haavikuemandalt. Möödas olid kuninga jahijooksud, uljad, lusti kihutamised, lõbusad pulmatrallid ja kärarikkad, turniiri kaklused. Need ajad olid tagasipöördumatult möödas. Vana tohman, majesteet, ütles kannupoiss kuningale pettunud. Ta oli noor tõepoolest liiga noor, et mõista vana kuningat mida mõistis ka kuningas ja neelas solvumise sõnatult alla. Ainult kuninglik koondvajus veelgi pisut madalamale. Aga siinsamas juba olidki ka koduseinad ning katused ja selle hommiku pikki jookse elu eest joostud. Muidugi pikk päev ise seisis alles ees ja mõndagi jõudnuks selle kestel korda saata, kuid kuningas ei mõelnud enam ammu ettepoole. Tal oli küllalt, mida möödanikku meenutada. Ja otsekohe meenuski talle kauss, milles ta hommikul isutult oli mööda astuvad. Larbid, maias teed, naeris tuulepäine kannupoiss, kes oli juba unustada jõudnud nii päevapaabusilma kui jänese. Nolarbilarbivana, kuigi lauakombed jätavad sul soovida. Ta patsutas kuningat familiaarsed kaelale. Ja kuningas Rex neelas vaikides alla sellegi. Ta jonksutas lepitavalt saba noolist püüdlikult puhtaks oma kausi ning habeme tänas pilguga pajuki eest ja puges pisut pisut häbenedes oma õlekotile.