Tere, mina olen Liivika Hanstin. Loen teile Juhan Jaiki lühijutu kukku. Ühel päeval tundsin imelikku igatsust tekkivat südamesse. See polnud hoopis uus, selliste Lin tundnud varemaltki. See oli taas mu õnneaja algus, üle aegade jälle kord minuni jõudnud, soe sajavärviline tunde kangestus. See tunne tabas mind jälle äkki vahemeremaade mägimetsades. Seal tavaliselt veedan ajad, millal kodumaal möllavad lumetuisu ning pakane peab halastamata jahti, rõõmule ja elule. Nendeks aegadeks ma kunagi ei jää siin. Miks kulutada oma ilusaid päevi seal kuudel, millal sooja päikese asemel taevas valitseb kuu ähvardavalt terav sirp ning suviste valgete uduööde asemel aeleb ringi karm jängitsev tuisk. Olen loonud sinna võõrsile oma teise kodu. Suured maa-alad on mul seal ning säält need põhjamaa karmitali unenäod ei otsi mind üles, nad jäävad nägemata, nagu kõik muudki maailma ebameeldivused. Luusin oma teise kodu laiades laantes ning kõik mu huvide mahuvad seal seisse avaru sisse. Siis tuli meelde kodumaa. See on koht, mis ajuti võib kaduda meelest, et siis ärgata uuesti, seda jõulisemalt. Teadsin siis, et juba neil päevil jätan maha oma talvituspaiga et varsti algab teekond kodumaale. Ihkasin kohtumist oma naabriga, kuid teda polnud kodus. Meie kokkupuuted olid harvad ja vähesõnalised elades oma täiusliku härraselu. Me ei laskunud kunagi labasesse lobisemisse, tundes oma üleolekut kõigest ümbritsevast. Tundes, kui tavaline nähe on reisimine ühest oma asulast teise. Meie ei rikkunud oma isandliku tooni teineteist reisikaaslaseks kutsumisega. Meie oleme elus viimseni vabad ning täiendame seda vabaduste veel sellega, et meie sõnagagi ei puuduta teineteise isiklikku elu. Mu naaber oli arvatavasti juba läinud. Tundsin minagi oleksin võinud lahkuda juba päevade eest. Pole aga peen, rühkida sinna liiga vara, pole ka seisuseväärne jääda liiga hiljaks. Komme nõuab, et mina oma teele jõuaks talvele järele. Et ei jookseks ette kevadest. Ma saabun koju harilikult tõelise kevade esimesiks päeviks ikka parimal ajal saabuda. Selles ilmneb meie soo väärikus, seda austatakse neis ja seda arvestatakse. Peagi olin kodumaa piiril. Keegi veel ei teadnud minu kojujõudmisest. Alati, ma tahan üllatada kõiki omapäralejõudmisega ning see minulgi õnnestub. Ootasin õhtuni, millal kõigile rohkem aega, imetlaseks ja uudiste vastuvõtuks. Lendasin siis kõrgema kuuse latva. Vaatasin mõned silmapilgud ringi ja teatasin enesest siis kõigele ümbrusele läbi kevadise heleda õhu. Ja kõik jooksid välja, mingeid liikumatuna kuulama. Mina muudkui laulsin edasi, ei tõstnud ega lasetanud häält. Ise aga tundsin küll, kuidas iga üksiku kuulanges kalli kullatükina kuulajate südamesse. Õhtul on õnnekägu, öeldi õuel. Oletasin siis kõrvalmetsad kuulda, kuidas ollakse seal, mida teevad muud pisikesed sellid. Siin maal tuleb mul rohkem piiritülisid oma naabritega kui seal võõrsil. Kui te väikeste lindudega ma püüan elada sõpruses, ma vajan ja nõuan nendelt väikest abitööd. Nendele tahan veeretada eritineerimis, nõuaksid endalt suuremat hoolt ja ajaraisku. Need rikuksid mu lauluaega, mis teatavasti on väga kallis. Seepärast neil pisikestel on minu vastu tigedust, kadedust. Nad ei tunne mind ega mu hääd südant, nad peavad kurnajaksin vaenlaseks ning suhtuvad minusse sama sõjakalt kui kullidessegi. Pole kahjuks minu võimuses teha nendest kõigist kägu, kelle maailma mõistmine on kõrgemal nende kujutlusest. Et suur elu nõuab suurt päed, suurt mõtlemist, suure aatekandmine nõuab suurt hoolt. Seepärast minu laulgi on kõige lühem kahesilbiline küll lühiduse mõiste keegandada väärtust. Tähtsaim kõigest on laul. Nimelt minu laul. Poleks ma sellel arvamisel, mis mõttega, teeksin siis suu lahti, kasvõi korrakski teod, seda millegi, mitte esmajärgulise oleks kuulmatu kergemeelsus. Seepärast ongi minul vaid kaks hoolt, et laul kõlaks täna. Jäta kõlaks ka, tulevikus. Poleks kurvemat teadmist kui see, et oled viimane kägu oma suurest sugukonnast. Seepärast mu mureks on hoolitseda, et kasvaks kuulsete kukkujatar ning meie ainuõiguse laul siis suurema jõuga suudaks vallutada südameid. Meie laul omandaks elulisema tähenduse ning saaks aina kasvavaks teguriks elu veergudel. Kuni kord kogu maakera keerleb vaid meie laulu ümber ja meie laulujõul kõikide meeled toituksid meie laulutõdedest kunit, kõik maamullast võrsub, oleks elustatud vaid ühest südamest, millele mina Ühest labast lausunud. Sügavamõttelise lõppsõna. Semud, peenike rahvas, see metsade pisipere. Nad ei taha kergesti rakenduda mulle abiks kuulsate kukkujate soo suurendamises. Niipalju siiski oleme võidelnud kätte, et poegade haudumise mured oleme ajanud nende peenikeste piuksujate kaela. Sellest me ei tagane. Kui need vudistaja silistajad varjavad meie eest oma pesi. See on raske aeg. Kuid minul on rikkalikult taipu ja kogemusi nende asjade õnnelikuks lahendamiseks. Tihti juhtub seda, et lind satub just pääle, kui munen oma munade pessa. Niisugusel korral eksitamine pole kuigi armas ning teeb viha. Kuid ma ei tagane oma teost ning munen oma munakese ilusasti ära. Siis aga lendan minema ning terve kari peenikest linnurahvast on mul järel, kui kaun nende silmist. Nad ruttavad pesale tagasi hauduma. Minagi laulan oma laulukest ning meil on jällegi hoolest kergem. Jällegi on käes üks võit, milliseid saavutama elus sadu. Ning ma olen enesega väga rahul. Ühel päeval leian linnukese istumisvaevu läbi. Väikesest pesakonnast, vahib mulle vastu pojakese, lai ja tubli nägu. Juba esimesel päeval on temas palju tulevasest täismehest. Ta silmad on julgemad ja isuahnem, kui ta juhuslikel kaassyndjail kõigest ilmne vett. Sellest alles tuleb, tore kägu. Oi, kuidas kajavad siis Laanet, kui see värske jõud saabub juurde. Seni aga mul on täita veel mõned kohustused. Tarvis on poiss, õpiks hoolega oma ametit ning selleks ma peaaegu vahetpidamata kukun seal pesa lähedal, et ta kuuleks, et tal on olemas ka vanemad. Oma lauluga õpetan talle meie põliseid tarkusi. Juhin tema, meie suguvõsa, õilsate maitsete ja kommete kaunisse riiki. Pojake kasvab maas madalal. Näen, kuidas ta juba ehib end meie suusulgedega, kuidas juba liigutab tugevaid tiibu. Ühel päeval ta enam ei malda istuda maas ning minu kutsete pääle kohendav veel kord tiibu ning tõuseb üles. Ta ei tule alandliku lapsena. Uhke isandena. Rüütline, kes läheb võitma endale oma maalasid. Otsekohe tormab minustki mööda tagasi, vaata lendab julgeski edasi, täis eneseteadvust. See on vast alles kägu. Ta ei kuula. Ta oskab seda juba ise.