Mina olen Leegrei loendile leida igavese loo valged Ülased. Metsas suure kivi ääres õitsesid Ülased. Neid oli seal nii palju ja nii tihedalt, et nad eemalt vaadates paistsid nagu valge lumikate, mis suurest kevadest hoolimata veel puude alla peatuma jäänud. Tuli lähemale astuda ja siis võis näha, et see polnudki lumi vaid heledad kevadlilled ja nende vahel võrsus ilus pehme rohi, mis sirgus iga uue päevaga üha pikemaks. Lilledel oli metsas õnnelik elu. Öösel magasid nad kast teki all, hommiku saabudes aga tõstsid oma pead päikese poole ja jälgisid rõõmsate silmadega terve pikapäevaelu endi ümber. Kuna need olid juba niiviisi sündinud, et ei saanud paigast liikuda, ei tulnud neile iialgi meelde sellest unistadagi. Ja kuhu oligi neil tarvis minna. Kõik, mis oli metsas elavad tee liikuvat tuli isegi nende juurde. Liblikaid, kollaseid, valgeid ja kirjusid lendas päev otsa lillede kohal. Väikesed mets, hiired jooksid läbi rohukonni, nähti mööda, hüppavad igasuguseid putukaid, neid ei jõudnud ära vaadatagi, kui palju neid ronis läbi rohutihnik või heina kõrtel. Mõnigi möödamineja jäi üks ja teinekord peatume lilledega natuke juttu ajada. Kuhu sa nii pikkade sammudega hüppad? Küsisid ülesed konnalt. Lombi äärde. Meil korraldatakse täna suur ujumisvõistlus. Esimene sel aastal. Kahju, teie kasvalombile natuke lähemal, võiksite seda pealt vaadata, see oleks kahtlemata huvitav. Jah, kahju, ütlesid ülesed viisakalt. Aga niigi on ilus elada. Kuhu sina ruttad? Pärisid suurelt sipelgalt, mändide alla, seal olevat ühest kohast väga häid okkaid saada. Pean veel täna tingimata ühe neist meie pessa tirima. Miks te alati ainult lenduritega iialgi paigal ei püsi? Esitasid ülese kiiblikaile küsimuse. Praegu on ju kevad, vastasid liblikad. Nii palju ilusat on igal pool vaadata ja meie elu on lühike. Kuidas võiksime siis seda aega ühel kohal istudes raisata? Ühel hommikul ronis vana rästik läbi rohu. Ta kavatses ennast kivi ääre all päikese käes põhjalikult soojendada. Milleks siia nii palju lilli on, kas vannud? Sosistas ta ilmaaegu minu väljavaadet segama. Meie ei saa mujale minna. Kaitsesid endid, Ülasid, sina aga saad, kui me sind segame, mine mujale. See vihastas rästikud, keda üldse iga asi vihastas. Peaksin ära minema vastas ta ülbelt. Kauaks te niikuinii siia jää? Võib-olla tuleb juba varsti mõni loom ja tallab teid ära. On palju niisuguseid mõistlikke loomi või mõni inimene kisub teid üles. Sellest küljest, inimesed. Mulle isegi natuke meeldivad. Ja kui praegu tuleks keegi neist teid kitkuma, siis ma võib-olla ei nõelakski teda. Ülased ainult värisesid selle hirmsa jutu peale. Seni ei teadnud nad üldse, et nendega võiks sääraseid asju juhtuda. Möödus tükk aega vaikselt. Rästik oli end kiviäärel mõnusalt kerra keeranud ja nautis päikest. Ülased aga ei suutnud tema ähvardust ikka veel unustada. Näe, tulebki inimene sisistes, äkki rästik kadus ise lipsti kivi alla. Tal oli õigus. Vana naine korviga astus otse siiapoole. Lillekesed tõmbusid hirmust päris küüru. Aga ega see neid naise pilgu eest päästnud. Ta peatus. Rõõmus, et leidis nii palju lilli korraga, asetas korvi maha ja hakkas neid noppima. Umbes 10 minuti pärast läks ta jälle minema. Siis aga polnud platsikesel järele enam ühtki lille. Nii ütles rästik rahuldustundega ja ronis kivi alt jälle välja. Korvis oli ees juba hulk sinililli ja kuldtähti. Naine vaatas kõik üle ja leidis, et tänaseks jätkub. Ta istus metsa äärde maha, et neid korrastada ja kokku siduda. Ülastest said kaks suurt kin, Puuniisked, sammalt asetati neile ümber, et nad ära ei märtsiks. Siis pandi ühes teistega korvi tagasi ja viidi kuhugi, kuhu. Seda nad muidugi ei teadnud. Kui viimaks tuli peatus, nägid lilled, et nad viibisid suurel platsil, kus ei kasvanud rohuraasugi, aga igal pool ümberringi silmasid nad samasuguseid naisi nagu see, kes nad siia tõi. Kõigil korvid täis lilli, ksi ja väga palju teisi inimesi, käis edasi-tagasi. Nad silmitsesid lilli, võtsid kuskilt korvist kimbukese ja läksid minema. See kõik oli nii võõras ja nii hirmutav, et Ülased lasksid pead longu julgemata, üldse enam midagi vaadata. Et nad oma allalastud õitega nägid, päris närtsinud välja. Ei tahtnud keegi neid osta. Ainult harva jäi mõni mööduja peatume ja küsis. Mis elased maksavad. 10 kopikat kimp. Vastas lille müüa. Need on ju närtsinud lilled, pahandas ostja edasi kõndides. Lillemüüja tõendas küll, et ta Ülased alles täna hommikul noppinud, aga kes teda uskus? Sinililled ja kuldtähed müüs ta üsna ruttu duera. Ülastega istus veel siiski, kui turuaeg juba peaaegu lõpul ja ostjad suurelt osalt koju läinud. Sealt tulid kaks last lähemale. Nad vaatasid arglikult lilli hoides seejuures teineteise käest kinni. Homme oli ju ema sünnipäev, nad tahtidele kumbki kimbu lilli viia, aga neil oli kahepeale kokku ainult 10 kopikat raha. Ja seda summat nõuti igal pool ühe kimbu eest. Lillemüüja, kes igatses ammu juba lõunale minna, hüüdis neid lähemale. Tulge, lapsed, ostke ära viimased lilled, need annan hästi odavasti 10 kopikat, kaks kimpu. Lapsed vaatasid küll kõheldes pool närtsinud lilli, aga nii odavasti mujalt Kustki ei saanud. Ostsid need siiski ära? Kullake, teisel ilusaks lähevad, lohutasid need teineteist, kodu teil. Kodus peitsid nad lillede ema eest kööki kapi taha. Siin polnud enam valgustki, Ülasid jäi Peelnukramaks. Õhtul hilja, kui lapsed nad sealt jälle välja otsisid. Olid mõlemad nende viletsast välimusest nii kohkunud, et päris nutt tikkus peale. Oleksime ikka võinud ainult ühe kimbu ilusaid lilli osta, kahetsesid nad. Aga muidugi polnud enam midagi parata. Nad hiilisid kikivarbatuppa, kus ema juba magas ja asetasid Ülaseta voodite kahte veeklaasi. Kui kõik olid uinunud jooksid kaks hiirt nurgast välja. Need lippasid toast siia-sinna, kui nad sellest tüdinesid ronisid üles lauale. Lilli toodud piiksuseks. Muidugi vastas teine. Nii peabki olema. Kas sa ei tea, et homme on selle perekonna emal sünnipäev? Tõusid tagumistele jalgadele Clilly lähemalt silmitseda. Väga viletsad lilled otsustas esimene ei tea, kust sihukesi on toodud. Nendega ei saa küll kellelegi rõõmu valmistada, nõustus teine. Ülased, kes hiiri juba metsas olles tundsid, said natuke julgemaks. Mis see sünnipäev on? Usaldasid nad küsida. See on niisugune päev, kus iga laps tahab emale hea olla ja millegagi rõõmu valmistada. Aga teiega meie majja, lapsed hirmsasti sisse kukkunud, seletasid hiired avameelselt. Külased ärkasid nagu uuesti ellu. Nad hakkasid omavahel tasakesi aru pidama. Kas me tõesti pole enam võimelised kedagi rõõmustama. Mina tunnen ta, kui hakkaks mu jõud aegamööda tagasi tulema, teatas üks mina arvan, et kui tahaksin, võiksin varsti jälle päris värske välja näha, ütles teine. Mu vars hakkaks nagu iseenesest jälle sirguma. Tõendes kulmas. Minu maga, sosistasid mitu lillekorraga. Ja nii juhtuski, et hommikul, kui ema ärkas, silmastama sängijaid laualt kaht kimpu, nii ilusaid Ülaseid, missuguseid Tarvasseni veel iialgi näinud olevat.