Tere minu nimi on Toomas Kreen. Ja ma loen teile Hando Runneli lühijutu, esimene ääri. Sepp tegi kaks bussi ühe minule teise vennale Ühe puupeaga teise luupeaga, Puubia minule lubjavennale luupea sai võetud vana ratsaväe mõõga tagant veidi lõigatud ja lihvitud. Nüüd oli mõõgaga halvem kapsapäid pealseid raiuda, aga buss sai uhke. Puupea oli ehk ilusam, Ki aga ei olnud nii uhke. Puupeaga, bussil murdus, ei tea, kuidas väike tükk tera otsast maha ja nüüd jäi ta ülepea tantsima ilmega tupet tegime vanast saapasäärenahast ja kaunistasime traadist tikanditega. Tuppe tegime kalasabakujuliselt nagu mõnel ehtsalt soome bussil. Ehtne soome buss oli ühel poisil koolis, vahetunni ajal näitas seda pluusihõlma alt koolimaja taga kõvera otsa ja kõvera peaga ja tupe peal oli punane süda meremeeste käest saadud. Siis tegi sepp meile ka soomebussid. Huntide pärast võtsime bussid kooli kaasa. Inimesed rääkisid, kuidas keegi oli lumel jälle hundi jälgi näinud. Mõned poisid nägid ka bussi, sai neile näidatud, üks tahtis ära osta, ütles, et müü ära, pakkus 10 rubla. Mul oli natuke kade tal nii palju raha oleks anda olnud ja ma ei müünud. Üks kord. Ta rääkis raamatutest, mis tal kodus on ja ta lubas neid näitamiseks kaasa tuua, lugeda ja jälle, ma mõtlesin, et kas ta on siis rikkast perest, et tal on. Aga ta ei olnud ju ka. Ma mõtlesin, et ega ta ei too. Aga tõi. Ta ütles, et tal on kodus üks sõnaraamat veel eestikeelne. Hakkasin seda kangesti näha tahtma. Nädal otsa mõtlesin, et kas ta toob pärast järgmist pühapäeva kaasa, kui tuleb. Ja ta tõi väheldase hallide kaantega müügi, õigekeelsuse sõnaraamatu. Ma puudutasin seda imeliku hardusega ja nüüd tahtsin seda sõnaraamatut päriseks endale. Ma küsisin, kas ta müüb ära? Ta tahtis minu bussi. Mul oli bussist kahju, aga raamatagi ka hulluks. Ma lugesin terve talve seda raamatut. Kõiki sõnu sellest ükshaaval.