Maailmalõpusaar see on nõnda väikesaar, et vaevalt tal isegi oma nime on. Kui mere poolt vaadata näite lihtsalt maa ninana. Niivõrd lähedal asub ta suurele saarele. Saar on silmale ilus, ehkki seal ei ole muud, kui kaljusid männi, jändrike ja üks pesa. Aga sealt paistab ulgumeri ja päikese loojak. Ja mõnikord liugleb silmapiiril liivaluiteid nagu varjupilte. Suvel elasid Venla majja ja milla alati suurel saarel. Parim ujumiskoht oli täpselt väikese saare vastas Väina rannas sest seal oli kaljupind sile ja libe. Kalju langes laugjana ja vee all libedana põisadru kasvatava kruusapõhjani. Nõnda et kaljut võis liu vääna kasutada. Ja nad kasutasidki Venla ja majja. Pea igal suplus korral ujusid nad väikesele saarele ja ronisid paljaida taskukivile, mille keskel oli süvend. Lohus kasvas karusammalt ja see oli pehme nagu pesa. Aga milla oli nii väike, et ei saanud kaasa minna. Ta istus mossis näoga veepiiril ja katsus kive ja keppe üle väina visata. Need sulpsatasin alati poolel teel vette. Ükskord tuli majakavaht neile külla. Ema pakkis korvi maasikamahla kohvi, küpsiseid ja õunu. Ja nad läksid jälle väina kaljudele. Majakavaht vaatas, kuidas tüdrukud väikesaarele ujusid, taskukivile ronisid ja teistele üle väina lehvitasid. Majakavaht ja ema lehvitasid vastu, aga milla mitte. Tema näppis nina ja tegi, nagu loeks ema kaenla alt ajalehte. Kuigi ise ei osanud üldse lugeda. Kui majja ja Venla juba ennast kuuma graniitkivi vastas kuivatasid, küsis majakavaht. Kas te, tüdrukud ka teate, et selle laiu nimi on õigupoolest maailmalõpusaar? Ei tüdrukud ega ema polnud seda nime kunagi kuulnud. Ja ütles majakavaht. See on sihuke lugu, vähemalt nii räägitakse. Eto saar liigub iga päevaga veidikese suurele saarele lähemale. Ja kui need on täitsa üksteise vastas kinni, siis tuleb maailma lõpp. Mis pärast küsis milla. Kui pika aja pärast tuled küsis majja. Kas see on tõsijutt, küsis Venla. Aga majakavaht ainult naeratas. Ega mina ka midagi täpsemat tea, lihtsalt kuulsin vanu inimesi sedamoodi rääkivat, kui olin sihuke. Ta noogutas Milla suunas ja segas puupulga kohvi kruusis, sest lusikad olid maha ununenud. Ega tüdrukud seda juttu tõemeeli uskunud, eriti mitte Venla. Aga sellest ajast peale kutsusid nad väikesaart maailma lõppu saareks. Ja ükskord, kui venna ja milla juba magasid, hiilis majja verandale, kust väin paistis. Siis tundus talle küll, et vahe oli selgelt kitsam kui hommikul. Ta pani vahepeal silmad kinni ja vaatas uuesti. Väina kohal hõljus öine udu ja see oli täpselt niisama kitsas. Majja läks kööki kus ema istus raadiost hilisõhtuseid, uudiseid kuulas, vahelduv pilvitus, nähtavus suhteliselt hea. Maya heitis kõhuli puu sohval ja pani jalad ema sülle. Tormilaternavalgel oli köök nagu pisut võõras. Mis nüüd, küsis ema. Maia ütles ainult, et tal ei ole veel und. Minesise pese jalad ära, käskis ema. Need on päris mustad. Aga majja ei vastanud, ta juba magas. Ja ema kandis ta tuppa. Suure tüdruku. Hommikul, kui need ujuma läksid, luges majja üle mitu tõmmet, tuleb teha väina kaljult maailmalõpusaarele. Ja neid oli just niipalju kui eelmistel päevadel. Üheksa pärast seda ei mõelnud majja enam majakavahi jutu peale. Ainult millegipärast ta siiski õhtuti verandal ei käinud. Ja siis algas see, mida nad olid pikisilmi oodanud. Isapuhkus. Isa oli kogu aeg millegagi ametis, kogu aeg leiutas ta midagi uut. Tegin plekkpurkidest, küünlajalgu või traadist teeklaasihoidjaid. Veetis terveid päevi puukuuris, kus meisterdas hööveldas ja värvis milla jaoks väikest aurulaeva. Tain ohistanud nina raamatus kusagil kaljunuki taga nagu ema ja vendla. Ja viimasel ajal isegi majja. Isa nimetas seda nohistamiseks. Aga sel korral oli just ema see, kes midagi leiutas. Nimelt küsis isa õhtuse teejoomise ajal ema käest, mida sa sünnipäevakingiks tahaksid. Ja ema vastas. Mul oleks küll üks soov, aga ma ei tea, kas ma julgen ütelda. Kuid äkki naerma hakkate. Kindlasti keegi ei hakka, ütles isa, eks ju? Ei, ütles venna. Ei, ütles majja. Ei, ütles Milla. Aga ema istus endiselt mõtliku näoga. Siis läks milla eakas ema, kaenland kõditavaid ei jätnud enne järele, kui ema sai läbi naeru öeldud, ma ütlen, ma ütlen. Ema istus laua äärde ja pühkis vahariidelt leivaraasukesi. Ta toetas pea kätele, vaatas köögiaknast kaugele välja ja ütles. Mulle on sillad alati meeldinud. Ja kõik olid natuke aega vait. Nii hämmastunud olid nad. Aga milla murdis sõna- ja naeris, sest tema arust oli tõepoolest veider, kui keegi võib sünnipäevakingiks silda tahta. Missugust silda küsis venna lõpuks. Ja isa, kuhu see panna tuleks. Aga siis hüüdis majja. Maailmalõpusaar muidugi meie ja maailmalõpusaare vahele. Just nii, lausus ema, kuhu siis veel? Oleks väga mugav. Kui meie ja maailmalõpusaare vahel oleks selline sild, siis võiks igal õhtul päikeseloojangut vaatamas käia, sest suvel loojub päike täpselt maailmalõpusaare taha. Njaa lausus seepeale isa. Ja see ei oleks ka väga kallis, lisas ema ruttu. Sest väin on nii kitsas ja siin maja juures on palju vana lauakraami. Ja sillalt oleks mõnus õngitseda, lausus isa. Nüüd nad juba teadsid, et asi on selge. Ema peab silla saama. Aga käsipuud tuleb ka teha, et milla vette ei kukuks, ütles Venla. Käsipuud muidugi kinnitas ema. Iga korraliku silla juurde kuuluvat käsipuud. Sillal peab saama seista ja kuhugi nuiatuda. Aga mis kasu sellest on, mis sellega peale hakata, küsis Venla, kes tahtis alati olla nii arukas. Sest maailmalõpusaarele võib ju ka ujuda või sõuda. Mina ei oska ujuda, ütles milla. Mina tahan silda. Ega sa üksi ikkagi sinna tohib minna, ütles venna. Ja Milla hakkas kiskuma. Olge tasa, ütles isa. Asi on juba otsustatud. Kingitused võivadki olla niisugused, millega alati ei pea midagi tegema. Nüüd läks päevi, mil isa ja majakavaht muudkui istusid toas ja tegid jooniseid. Vahepeal kõndisid nad väina rannal ja mõõtsid ning arvutasid viimaks vinnas majaka vahtuma paadist rannale kaks telefonipostimutreid, naelu ja liiva. Maja juures olevatest laudadest ei piisanud hakatusekski. Ja ema ehmus, kui kuulised kirikukülast peab ka laudu juurde tooma. Vaated kaks paadikoormat, aga isa ainult naeris ja ütles. Ära, nüüd ägestub küll, siit juba sild sünnib. Kuigi mõnikord ei paistnud sugugi sedamoodi, niivõrd aeglane ja vaevarikas oli, kõik mehed seisid rinnust saadik vees ja kiskusid välja juba sisse löödud naelu ja isa vandus ja kamandas tüdrukuid eest minema. Kuigi neist suur abi. Aga majakavaht ei ärritunud iialgi ja tüdrukud tõid talle põhjast sinna kukkunud naelu kätte, jooksid majja ununenud kruvikeeraja järele ja seadsid kohvitassid kenasti kaljule valmis. Aga ema ei tohtinud üldse väina randa tulla, sest sünnipäeval pidid ju mingi üllatus olema. Emal tuliga suplemas käia. Idarannal, kus oli paljas kiviklibu ja kare kruus ja alati tuuline. Aga ta ei kurtnud. Isal oli igatahes õigus. Siit sündis sild. Sünnipäev oli esmaspäev, nii et pühapäevaks pidi kõik valmis olema. Ja oligi. Kuigi isa ja majakavahte askeldasid rannas veel nii hilja et emagi oli juba suikuma jäänud, kui nad lõpetasid. Maian, oli tunne, et ei jaksa homseni oodata. Aga kuidas endi jõudis, oli nii lühike, nagu poleks seda olnudki. Venna tiris tekkida pealt ja korrutasid, kohv on valmis ja nad pidid ju emale laulma. Imelik, et ema järganud isegi ei liigutanud, kui majja juuksehari põrandale lendas ja milla hädaldas, et ei leia kusagilt oma pükse. Alles kui Venla tuli köögist kohvikandikuga tõusis ema silmi hõõrudes istukile ja tegi väga hämmastunud näo, kui telekohv voodisse toodi. Ja lauldi palju aastaid armu rikaid. Milla andis emale plastiliinist hobuse mis oli lehma moodi ja suured tüdrukud, kinkisid tahvli pähklišokolaadi ajalehe mille olid ise toimetanud. Saare sõnumid. Emale meeldis kõige rohkem sisemine lehekülg. Venla oli oma kauneimad käekirjas sinna kirjutanud etteütluse järgi milla, luuletuse ja Maya joonistanud luuletuse ümber lillepärja. Ristikhein punased ristikheinad kasvavad punasel aasal. Sinised ristikheinad kasvavad sinisel aasal. Ristikhein, ristikhein, ristikhein. Küll on ilus luuletus, ütles isa. Aga nüüd on järg minu kingituse käes. Ta pilgutas tüdrukutele silma. Ema tegi, nagu ei teaks ta midagi. Numis kinkisin veel. Kas neid ei saa juba küllalt? Palun siiapoole, proua, ütles isa viisakalt ja hoidis ust lahti. Doosem, aiakäärid, sosistas isa veel ja kiirustasin emale järele. Isa ja ema läksid käe alt kinni hoides kõige ees. Aga rada oli nii kitsas, et kummalgi mahtus sinna ainult üks jalg. Kui nad randa jõudsid, oli seal juba ka majakavaht kes just oma suurt lootsikud kaljule sikutas. Südamlikud õnnesoovid, ütles majakavaht ja ulatas emale kimbu karikakraid. Ema oli rõõmsalt üllatunud ja tänas. Kuni lõpuks märkas silda taevani. Hüüdis ebakui, ilus, milline võluv, väike sild. See on sinule, ütles isa tagasihoidlikult. Ikka tõesti või? Eval ei käsi kokku ja ohkis Jähkise kallistas kõiki, nii et neil kind kurku kinni jäi. Majja käärid, ütles isa. Ema võttis käärid. Astus sillale ja napsas lindi katki. Aeglaselt ja väärikalt, nagu väljapaistvale isikule kohane. Sammustan maailmalõpusaarele. Nõnda oli sild liikluseks avatud. Üksteise järel kõndisid nad sinna laudlina suurusele aasale mis oli maailma lõppu saare süda kus õitseb meriaster ja soolarohi. Venla pani kandiku maha ja nad jõid veel kohvi, sõid veel šokolaadisaare kõige tagumises sopis käratses kivirullija. Pidage meeles, ütles isa, et lindu ei tohi häirida, temale lärm ei meeldi. Miks ta siis lärmab? Küsis Lenla ninakalt. Aga mille jooksis mööda silda edasi-tagasi edasi-tagasi, sest see kõmises nii kummaliselt deva sammude all. Kohv oli joodud ja ema läks käsipuu najale seisma. Käsipuu oli tema meelest just õige kõrgusega, kui sellist nõjatumist silmas pidada. Bella käis õnge järel ja siis istusid kõik tüdrukud sillal reas ja solistid jalgadega vees peale milla, kelle jalad vette ei ulatunud. Aga Maiale tuli jälle majakavahi jutt meelde. Ja ta mõtles, et küllap see tõepoolest oli lihtsalt paljas jutt. Sest nüüd olid saared ju ühendatud. Aga midagi halba polnud sündinud. See oli nagu pant. Tõendus sellest, et maailm jääb alati kestma nagu oleks alati ema sünnipäev. Ja kivirullija ja saar. Ja silg. Viimane suvitaja. Torm püüdis maha murda punast müüri lõunarannalehtmetsa. Ta rebis sellesse üha uusi auke ja trügis sisse eelias jõudi laise avatud aknast, nõnda et klaasid klirisesid. Ah, et sedaviisi ütles, eelias joodilaineni ja tõusis püsti kinni panna. Ah nüüd see siis juba tuleb? Ta mõtles sügist. Elias joodi lainen silmitses halli ulgumerd ja punast metsa. Ta vaatas sügisega tõtt ja ütles temale. Tule aga, tule küll, mina aknad, topin. Siis pöördus ta kalanõuniku poole, kes magas pliidil pesukausis. Katsub meid minema ajada, aga see on tühi töö, meie siit ei lähe, tulgu mis tuleb. Kalanõunik ei vastanud midagi tama kaasüpris iseäralik paik, magamiseks võib mõni mõtelda pliit ja pesukauss. Aga mis siin iseäralik on? Pliit oli hommikukohvi järel soe ja pesukauss sobis suurepäraselt kalanõuniku kehavormidega. See oli harmooniline just selline, nagu ühel kassil olema peab sest kalanõunik oli kass. Ja eriti tähelepanu vääriv, kas suur ja suitsuhalli karva? Temast õhkus ülikulikust ja autoriteeti. Temast oli kord üks luuletus kirjutatud ja selles luuletuses Tallegg alanõuniku austav nimi pandud. Nii oli ta jäänudki kalanõunikuks. Nii kalanõuniku Jeljas joodi lainen oleksid juba mõni aeg tagasi pidanud jälle pea linna kolima. Aga joodi lainen ise, riigiametnik oli otsustanud siia jääda, kuigi ta suvepuhkus läbi sai. Ta oli saatnud oma töökohta niisuguse kirja. Ülesaamatute asjaolude tõttu on mul takistusi tööle tulekuks esimesel septembril kui ka hiljem. Cube uras 20. augustil, austusega eelias, joodi lainen. Pärast seda oli pealinnast rohkest posti tulnud ülemuselt töökaaslastelt ja sugulastelt. Seda oli nõnda palju, et piisanuks kalasupi keetmiseks. Jõeljas joodilinen keetiski. Aga enne seda tõstis ta pesukausi ettevaatlikult, kummutile. Saab siis näha, rääkis ta pisut häiritud kalanõunikule. Kas täna tuleb külalisi? Mu vasak kõrv on täna pilli löönud ja see ennustab halba. Pärast lõunat sõudis eelias juudi lainen kaubaauto juurde, et osta näiteks keefiri. Kalanõunik sõi piimatooteid nimelt ainult keefiri kujul. Küllap oli see kõrva tõttu, et ta ei ehmunud sugugi, kui autopoest ilmus välja ebaseaduslik reisija, assessor, tema töökaaslane. Mehel oli palitu ülikond ja lips. Aga pükste tavaliselt nugateravad viigid olid reisil välja läinud. Assessor raputas tükk kaeviljas, joodi laise kätt ja mõõtis teda pealaest jalatallani. Kuidas siis ennast tunned, kallis Joaudi, lainen pärista, mõtlesin sind vaatama tulla, sest mul on veel üks päev puhkust, alles homme siis võimegi üheskoos linna sõita. Seal on sind juba ka oodatud. Assessor naeratas ebalevalt, aga eelias joodilaineni ei öelnud muud, kui tere tulemast. Ja ah et sedaviisi taustiskeefirile lisaks veel kaneelirulli, sest teadis, et Assessorile maitsvad küpsetised. Kodus riputas eelias juudi lainen Assessori palitu ahju siibri nupu otsa kuivama. Mis see on, küsis assessor kõledal häälel, näitas pesukausi poole. Elias juudi lainendatas selgitama, et see on kas väga kuulus, kas aga sessor ütles, et tema on kõigi kasside suhtes allergiline, olgu need kuulsad või ei. Tõestuseks aevastus, Daniel mürtsus. Sigines vaikus. Jõeljas juudi lainen asus saabumis kohvi seadma. Assessor jõllitas süngena pesukausi poole, aga ei pidanud vastu ja küsis. Mis kuulsus siis oma meelest ka on? Hüljes juudilaine hakkas innukalt seletama, et sellest, kas istun luuletus kirjutatud luuletuse lõi Elias joodilaise onupojapoeg nüüd juba surnud luuletaja. Luuletuse pealkiri on tõeline kalanõunik. Ja see on kassile pühendatud. A või luuletus assessor õngitses sigaretid, välje asus suitsetama, endale pilkab nägu ees. Eeljes joodilinev kattis lauda. No missugune luuletus, päris riimis kohe või. Elias joodi lainen, valas kohvi ja lõikas kaneelirullist pakse Viilakaid. Assessor toetus tooli korjule ja vahtis kassi läbi suitsurõngaste silmad. Pilukil. Oleks päris kena niisugust imeasja kord kuulda. Kassile pühendatud luuletus. Mis seal ikka, Elias, joodi lainen asus üles ütlema. Küll elab ilmas abi, konsuleid ja esimehi, peadirektoreid, veel mõni maavanem ja salanõunik, kuid ainult üks üksainus kalanõunik. Pealaest jalatallani on frant, jääb varju kas või ülem intendant. Ja väriseb ka väikseim bürokraadi risu. Kui tuleb saba püsti, teatud kiisu. Risu on ju ühe hiigla, tähendas assessor hapult. Talürpsas kohvi lõpuni ajas end sirgu. Ma ei tulnud siia kassist rääkima. Millest siis teeskles jäljes joodi, lainen teadmatust. Ei maksa nüüd pahaseks saada. Aga asutuses arvavad paljud, et sa ei ole enam vaimselt täisvõimeline. Jääda talveks säärasesse paika. Assessor tegi käega laia žesti, mis hõlmas pliiti koos pesukausiga. Mustunud seinapalke kaltsuvaiba kulunud serva ja vihmaudus avarust akna taga. Mõtleksid vähemalt oma südame peale, lisas ta kurjakuulutavalt. Küllap ma mõtlen vastase Heljas joogi lainenud leebelt. See on nüüd paremas korras kui varem. Aga pensioniasi kahe aasta pärast oleks veel täispension välja teenitud. Ma olen välja arvestanud, et seda jätkub nüüdki, ütles Elias kalanõunikule ja minule varsti pärast ilmateadet, mis lubas, hüva, vihma heitsid magama. Aga sessorisanud kaua und silma pahaselt kuulata seda Õunap koputust ja sahvri krõbinat otsekui niisugust võõrast keelt, millest oskad vaid paari sõna. Juba hommikuse bussiga sõitis ta minema. Kas sa siis tõesti mõtle tulla, küsis ta veel bussi peale ronides. Elias raputas vaikides pead. Siiski tuli tal meelde tänada külaskäigu eest ja soovida head reisi. Selle peale ei vastanud assessor midagi. Buss hakkas liikuma, pori pritsis ja Elias lehvitas. Aga bussist ei lehvitanud keegi vastu. Jälle 100.. Sellesse sajusse, lahustasid saarte piirjooned, Horisont ja kogu suvi. Külaskäigud sellega veel ei lõppenud. Laupäeval kobis posti paadist kaldale väike kogu, kes oli pugenud kollasesse kummiülikonda. Tere, vanaisa, ütles ta. No tere, tere. Hämmingus vaatas eelias juudi lainen oma tütrepoega. Kas ema saatis sind ema ja tunnistas poiss üles mind ära tooma või? Poiss vahtis saapanina ja lausus. Ema on ju selline natukese abistaja. Sabistaja nõustuseljas joogi läiden. Nad naeratasid teineteisele kesklangevat valget vett poissi saarele kogu päevaks ja oli veel pühapäevalgi. Nad käisid kalavõrke vaatamas ja katkuru kaevust vett toomas, sest vanaisa enda kaevul veel oli soola ja rauamaik. Poiss imetles Salakesi vanaisa sest taat oli siin nii teistmoodi kui linnas. Osalt oli see muidugi habeme pärast. Linnas kandidaat peaaegu alati valget särki, lipsu ja lipsunõela Siinaga kampsunit, kummimantlit ja süüd vestrik. Ta isegi rääkis teistmoodi sama häälega kui kohalikud. Ja tema silmad olid täiesti sinised. Rannas vaatas poiss pealt, kuidas vanaisa kartuleid pesi. Ta harjas neid paja nuustikuga nii kiiresti osavalt, et koored tulid pikkade ribade lahti. Külolitel vanad käed, päevituse ja kortsude alt paistsid pikad sinised sooned. Poiss pani oma käed vette. Need olid täiesti siledad ja meenutasid mingeid valgeid loomi. Ta pidi õhtuse bussiga ära sõitma. Nimetissõrmega kalanõuniku selga silitades ja vanaisale otsa vaatamata küsis kas vanaisa tuleb kaasa. Kas ma sinu meelest peaksin või? Küsis vanaisa. Poiss kõhkles. Vist mitte. Kui sinu arust siin on nii tore. Ütle emale, et ma jään siia. Kas kogu talveks küsis poiss kogu eluks, aga niimoodi täitsa üksi. Kalanõunikuga koos muidugi me saame siin hästi hakkama. Ja kui sina mõnikord käiksid alati, kui ema lubab, ütles poiss. Ta tõstis pea püsti ja isegi kui ta ei luba oli aeg minna, aga ta viivitas veel. Ta teadis, et homme tuleb täiesti tavaline päev. Kool ja valgusfoorid, igal pool trügimine ja ostmine. Aga siin olid vanaisa sinised käe sooned nagu jõed ja kalanõunik magas raugena oma pesukausis ja laual kausis oli palukaid. Vanaisa keedab midagi pliidil või loeb raamatut või käib metsas. Ja niimoodi siitpeale alati iga talv ja suvi elu lõpuni. Vanaisa elu, kui see ainult kunagi lõpeks. Kui poiss oli läinud, läks ilmselgeks. Oli nii vaikne, et iga saare all paistis teine saar ja igal kõrkja varrel oli kaks pead. Kaks kuldset pead. Joodi, lainen võttis seenekorvi ja läks metsa. Kalanõunik järgmistele mitmemeetrise maa tagant, nagu ajaks omi asju. Siin elav õige peenrarahvas, meenutas joodi, lainen kassile. Vabahärra ja kalanõunik. Suured härrad. Meri oli jälle sinine, aga seal ei olnud ainsatki purje, ei ühtki paati. Suvi oli lõppenud ja suvitajad kaasa viinud. Ainult Elias, joodi laised, arest paistis tormilaterna valgus kaugele pimedusse. Aga kedagi polnud seda nägemas. Ja siis kustus seegi. Nad läksid varakult magama, viimane suvitaja ja tema, kas siin jagus seda und küllaga? Uni tuli villpea õiteni saare väikestelt soodelt ja uduna koos lobby lahe põhjast ja kuivanud kaevu põhjamudast. Elias, joodi lainen katsus pimedas silmi lahti hoida ja kuulata öise saare hääli. Aga kaua tal see ei õnnestunud. Kas seal laulis, keegi? Kumiseb, kumiseb Saarse kumiseb oma asukad hällitades talvevaikusele valmistades et see tooks, et see kooks suve uut. Nõnda magab seal viimane suvitaja laup selginenud mees, kes ei kasuta enam kunagi lipsunõela. Ta läheb magades vastu uuele suvele. Näeb oma sügavas unes madalametsaga saari, kajakate ja tiirude asustatud rahusid mere käärusid luiteid ja kõrkjaid, abajaid. Ta näeb seks meeleri mere selga, tasase nagu kuldne kilp. Ja kuuner viiv teda unes ülek kaaskeri. Espora kube Ura ja nood pürzgeri kõige kaunimatele saartele kuhu ükski assessor ei tea järele tulla.