Tere minu nimi on Tarmo Männard ja ma loen Ellen Niidu Pillerini loo. 300 grammi koort. Rahabani Pille-Riin kinda siis seda ära ei kaoks. Koorepurk oli tal võrkkotis ja kotisangad kaks korda ümber pihu keeratud. Nii ta muudkui läks ja iga 10 sammu tagant kordas pool valjusti oma, et üks väike laua sai ja 300 grammi koort üks väike laua sai ja 300 grammi koor. Et meelest ära ei läheks, sest poeni oli tükk maad. Pille-Riin ei olnud varem üksinda poes käinud. Aga tore oli minna küll. Kõik, kes vastu tulid, olid nii lahked. Jüri ema tuli praegu üle tänava ja naeratas. Pillerin naeratas vastu ka ja võttis koti teise kätte, et Jüri ema näeks, kuhu ta läheb. Muidu Pillerin kardab koeri, aga täna ei kartnud ta midagi. Ema pealegi ütles, et ega need koerad ei hammusta, kes vabalt tänaval ringi jooksevad. Üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Juba oligi Pillerin kuldnoka tänava nurgal. Siit vaatas ta korra vilksti kodu poole tagasi. Maja ei paistnud enam. Aed paistis. Väravas seisis Jüri ja Pille liinil oli hea meel, et Jüriga näeb, kuidas tema üksinda ümber nurgapoe poole keerab. Üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Varsti peab algama kivist kõnnitee ja selle ääres on roheline plank. Seal elab see kole kollane koer, suur nagu vasikas. See haugub alati ilmatu rämeda häälega ikka. Kronk auh-auh nagu tahaks kohe hammastega kinni võtta ja nimi on tal, inspektor. Naljakas nimi, niisugune. Inspektor Pille-Riin oma koerale küll niisugust nime ei paneks, paneks hoopis Peku. Parem oleks hüüda Peko Peko Peko. Aga kas võiks olla? Ints üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Juba oligi kivist kõnnitee käes ja Pille-Riin hoidis hästi sõidutee poole serva. Suud koera ei olnud küll näha, aga ta võis ju äkki tulla ning ehmatusega võib meelest ära minna, mis ema poest käskis tuua. Paistis, et kõik läheb hästi. Pille-Riin oli juba üsna rohelise plangu lõpus, kui korraga jalgvärav kärgatas. Nüüd on koer, sähvatas Pillerin ilmute läbib ja, ja ta pistis jooksma. Aga kui haukumist kuulda ei olnud ja Pille-Riin tagasi julges vaadata, nägi ta, et koera polnud kuskil. Tulija oli hoopis pik kollase salliga onu, portfell käes ja hall kaabu peas. Onu keeras ka poe poole. Illeriin jättis jooksmise järele ja astus onu ees edasi. Algas liivane kõnnitee. Pillerin läks, vehkis kotti ja ööks, väike laua sai ja 300 grammi koort üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Siis tuli lahe tänavanurk ja poos hakkas paistma. Kolm suurt akent olid reas ja nende kohal kiri. Tervis trükitähtedega, et kõik oskaksid lugeda, kes poes käivad. Üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Aga sealsamas nurga taga tuli takistus ette ja Pillerin ei saanud enam edasi. Üks võõras poiss, natuke suurem, kui Pilleriin, kaevas labidaga kõnniteele kraavi. Kui poiss Pilleriini nägi, astus ta labidas püsti, käes Pilleriinile teele ette ja ütles, et üle tema kraavi ei tohi minna sest teisel pool kraavi on keelupiirkond. Pillariini seletas talle, et tema läheb ainult poodi aga poiss ütles, et kolmeaastase üldiselt poodi lasta. Elariin ütles siis demon viiene. Aga poiss ütles, et ei ole ja pannilabida ette. Siis jõudis nurga tagant kohale see kollase salliga onu. Poiss jooksis oma aeda ja Pille-Riin läks onu järel edasi. Üks väike laua sai ja 300 grammi koort, kordas Pille-Riin poole häälega. Ja varsti oligi poe juures. Poe ukse ees seisis leivaauto ja kaks valgete kuubedega meest kandsid saiakaste poodi. Kollase salliga onu läks uksest sisseville rinde järel. Poes oli hulk inimesi ostmas, lambid põlesid, leti taga oli mitu müüjat. Pille-Riin läks esmalt selle leti juurde, kus müüdi kompvekke ja martsipani loomi. Aga saia seal ei müüdud. Pille-Riin vaatas kompvekid üle hõi, seal oli neid igasuguseid rukkililledega jokk harudega ja muist olid hõbepaberiga. Siis läks Pillerin sinna, kus olid leivad ja saiad ja või seal oli hulk tädisid ootamas, sest leibu ju toodi just sisse. Pillerin hakkas ka ootama. Ta tegi hästi tõsise näo, nagu sellel tädil, kes tema ees oli. Ja varsti jõudiski järg temani. Siis müüja küsis, mis laps soovib ja Pille-Riin ütles. Üks laua sai, palun Jagort. Ning tõstis purgi leti äärele. Müüja küsis, kui palju koort. Pillerinil ei tulnud enam meelde, kui palju sedapidi olema. Ta jäi vait. Siis tahtis müüa teada, kui palju Pilleriinil raha. Pille-Riin võttis raha kindla, sest välja oli rublaline ja kopikaid oli ka. Aga müüa ei saanud koore kohta selgust ühtegi. Samas hakkas üks tädi, kes Pilleriinist tükk maad tagapool seisis, pahandama, et miks nii palju aega raisatakse. Ja teised tädid hakkasid Pilleriini õhutanud tuletagu meelde. Villering tahtis just nutma hakata kui äkki kollase salliga onu ütles valju häälega. No mis te teete seal segadust, andke lapsele üks väike laua sai ja 300 grammi koort. Siis vaatasid kõik tädid kollase salliga onu poole, üks tädi hakkas seletama, et isade kätte ei või lapsi usaldada. Rääkigu siis kohe ise, ärgu saatku last teiste aega raiskama. Aga teised tädid olid onu poolt ja siis kaaluti, koolera. Pille-Riin võttis ruttu koore purgi ja saia ja raha anti talle tagasi kõik kopikad, mis ta andis ja uusi veel lisaks ka. Siis hakkas ta kiiresti uksest välja minema, sest tal oli paha, et ostmine nii rumalasti oli läinud. Aga pahane ei olnud enam keegi. Ja kollase salliga onu, kes teadis, kui palju Villerinil koort vaja oli, naeratas ja hüüdis talle järele. Vaata, et sa auto alla jää.