Mina olen Taavi Tõnisson ja loen Friedebert Tuglase lühijutu, kevad. Algkoolis on geograafia tund pikk kui väljas õpetaja seisab tahvli ees ja joonistab tohutuid ringe ning rattaid. Ta on neid kogu tahvli äärest ääreni täis joonistanud. Ta nimetab neid päikeseks, kuuks ja tähtedeks ning räägib taevakehade ringkäigust, päikese ja kuu varjutusest. Siis toetub ta pingiotsale. Puhub kriiti sõrmedelt ja hüüab äkki lohuots korda, mis ma seletasin. Klassinurgas ahju ääres tõuseb päike, sasipäine poiss. Jutusta, sunnib õpetaja. Algab lohud ehmunud häälel. Neil seal ahju kõrval oli õpetaja jutustamise ajal hoopis huvitavamaid arutlusaineid. Keegi seletas, kuidas nende matemaatika tunniandja tänaval maha kukkunud ja mis sellele järgnenud. Siis võttis lohu otsa oma uue noa välja ning prooviti selle teravust kõvadust. Uuriti sedagi, kas Noarootsis nõnda vedrutab, et selle ja tera pära vahel pistung lõhki läheks. Lõpuks visati eelmisest pingist nende kätte paberilipakas, millel oli joonistatud pikkade kõrvade ja jämeda ninaga mees. Joonise all aga oli sellesama geograafia õpetaja kalmingu nimi. Peeti nõu, kas oleks võimalik väljaminekul seda lehekest kallingule sappa kinnitada. Ja just sel hetkel hüüab kikka ning ootamatult lohuots. Seletan, mis ma jutustasin. See oli nagu pikne selgest taevast. Lohuots katsub meelde tuletada. Nagu läbi une, mäletate, et kõne oli päikesest, kuust maast kui päike. Kui kuu Kogeleb lohud ja lööb enese kõrvalistuja külge, kuid see on niisama tark, kui ta isegi. Mis küsib, calling. Jutusta selgemini, kui, kui maakera. Tule parem tahvli juurde ja seletab, mis ma joonistasin. Kõheldise kaheldes läheneb lohuots tahvlile. Te tõmbasite ühe joone ja siis ta hakkab uuesti kogelema, jääb viimaks laik. Miks sa ei kuulanud? Küsib kalminkurjannustava häälega. Ma kuulsin küll. Kuid Mu kõrvad on haiged. Pea valutab ja su kõrvad on tõesti haiged. Oled neil istunud, pilkab kallilt tigedalt. Seisa sinna. Akna kõrvale. Kutsutakse keegi esimesest reast tahvli juurde. See hüppab krõpsu pealt üles ja hakkab põrinal jutustama. Lohu seisab seina ääres ja püüab nagu esialgu kuulatagi. Kuid see tüütab varsti. Ja ta laseb pilgu üle klassi. Ta näeb kuist talveunest ärganud kärbes Kalningu ninale, istub ju, kuidas see ta minema kihutab. Kuid kiusaja tuleb uuesti tagasi ja hakkab otsekui hea meelepärast oma esimese jalgu vastamisi hõõruma. Ja siis näeb lohuots kui selle poisi pingi külge, kes praegu tahvli ees Võristab. Nööpnõela kinnitatakse. See on juba midagi põnevamat. Lõpuks hakkab ta akna piidalt küünega värvi kriipima. Lohuots hüüab äkki kalling. Jutusta siis nüüd. Lohuvad ärkab nagu unest. Ta vaatab kallingule siis poisile, kes äsja oli tahvli ees, nüüd aga nööpnõela vingus näoga pingist välja kangutab. Ma ei tea, ütleb korraga lohud. Mis ei tea. Jääd pärast tunde siia, kus alles inimeseloom ei kuula, ei pane tähele. Arvad sa, et ma siin seintele õpetust annan? Calling räägib säärasel toonil veel mõne hetke. See pole sõbralik toon. Lohots kuulab esitud uima alistamisega kuid siis unustab jälle kõik. Ta pistab käe tasku. Seal on nuga. Kolm raudnaela nööri ots, paar vana sulge pudelikork, tükk traati ja kummipaela, millega hea naabri kaelale plaksu anda. Lohud kobad mõnuga neid asju. Kõike võib inimene vajada, kui mitte muuks, siis vähemalt Eestis uhkustamiseks. Kõige all on veel üks tühi juukseõli klaas. Sedagi võib kuskil tarvitada. Ja kui seda tarvis ei tule, siis kui hea, kui inimesel midagi on ja miks seda siis tänavale jätta? Jalgade väsimine meenutab lohuotsale, et ta ikka veel nurgas seisab. Ta kuulab kallingut jälle tahvli ees rääkivat kuid selle madal pisut käriseb hääl kostab ainult nagu mesilase sumin ta kõrvu. Ja ta mõtted rändavad taas omi ideid. Ei, ega ta olegi tömp või laisk, kuid teda koormab kõik see siin. Kogu olemus otse kisendab millegi muu järele. Ta vajab liikumist, tegevust. Kuid selle vabadustungi väljenduseks ei saadav teha muud, kui jala taha lükkadee sirutada. Siis vaatab ta aknast välja. Avanev tänavapilt on küll kuidagi viltu, kuid ta näeb ometi. Lumi on kadunud, porimaad katab ja eemal jõe paelsinab. Otsesed akna taga istub kolm varest raagus kase otsas. Nende hoiak on kuidagi erk ja ootlik. Ja kevad tuleb, mõtleb Lohoots. Tehku nad siin koolis, mis tahavad, kuid ta tuleb ometi. Ja siis on ka tema vabamaak. Maak karjub vana varese, tõuseb lendu ning veel kaua, nagu kostaks lohu otsa kõrvuda hääl ja tiibade viisin. Lindudel on ka oma keel, meenub talle. Vanad inimesed oskavad seda, kuid noortele ei õpeta lohu otsa. Kaheksakümneaastane vanaemagi mõistab linnukõnet, kuid kellele ta seda ütlema läheb? Poiss aga usub ometi, hoolimata kõigist vanaema salgame Sist. Kaks varest istuvad ikkagi veel kase otsas ja unistavad kevadest lohu otsa mõtte pöördub teise suunda. Oleks seda hea neid vareseid maha lasta. Oleks ta kütt või parem juba kohe sõjamees siis läheksite puuridele. Oh, kuidas tal laseks, kuidas ta mõõga keerutaks, kuhu inglise sõjaväe peksaks tümaks. Ja siis siis kaldub ta mõtte indiaanlastele ning preerijatele. Vaakvaak hüüab teine vares lendu tõustes. Ja lohuots ärkab tumeda aimdus, aga nagu oleks vares haavatud. Ta vaatab jälle aknast välja ning talle näib nagu tilguks kolmanda linnu nokast, mustjaspunast verd. Mine kohale, kostab korraga kallingu hääl. Magad sa või? Mine kohale. Aga pärast tundi jääd siia. Tunnid lõpevad teised poisid lähevad koju, lohud jääb istuma. Kalling asetab ta raamatuga akna lähedale. Päike paistab sisse ja tolmukübemed tantsivad üles ning alla. Lohuots lööb raamatu lahti. Ta loeb mõned minutid hoolikalt, siis aga väsib ja ta mõtted lähevad laiali. On kuulda, kuidas teistes tubades põrandaid pühitakse ja keegi väljast mööda sõidab ning vanker põriseb. Siis hakkab nälg poisikest vaevama. Ta vaatab aknast välja ja näeb, kuis naised turul saia müüvad. See suurendab veelgi näljatunnet. Vesi valgub ta suhu ja tal on halb olla. Ta hakkab lugema, kui palju on tähti ühes raamatureas ja kui palju ridasid. Leheküljel väsib selle juures ning tähed tantsivad ühes summas ta silmade ees. Ta suleb silmad, et seda tantsu pikendada. Paak karjub korraga, vares akna taga. Aakvaak sa Teareta tuleb, miski ei takista teda ja siis olen ma vaba. Ta vaatab uuesti aknast välja ning tunneb, nagu sosistas raagus läikivmustade pungadega puud ja lumivalged otsekui praegu pestud pilved nagu viiakse kogu maailmalaotus vastu. Kevad kevad.