Tere, minu nimi on Andres Dvinjaninov ja ma loen teile Oskar Lutsu loo. Kõik lapsed magavad juba. Ainult sina, Ingerlin, oled veel valvel. Väikene mehikene, hambutu naljahammas, millal lõpetad, kui küsida, tohin oma päevatöö ja lähed pai pai. Kõik lapsed magavad juba. Isegi su sõber, sametkäpaline kiiskin, on enesevoodi jalutsis kõverasse tõmmanud. Sinule üksi ei taha unemees järele tulla. Kotinõel inderlin kuu aga. Nagu näha, tahad veel kaua jutustada päeva sündmusest ja veidrayst asjust, mida nägid pika päeva jooksul. Või jutustab mulle omast teekonnast kuist tulid kaugelt siia võõrasse linna, mis peab saama su kodulinnaks. Jutuste jutuste interlinn, kuulan hea meelega reisilugusid, mis on ühenduses mõningate juhtumustega. Ja ma mõistan, mida tahad öelda. Muidugi reisisime ühes, aga sa võid siiski jutustada, võib-olla oli sel teekonnal asju, mis jäi tähele panemata minust või mida nägid sina teises valguses, kui mina siis jutustan minagi sulle mõnest nähtusest. Usumu, kallis interlinn, sa magasid palju sel teekonnal ja su pisike nina nuhises vahel nii valjusti, et mul hirm hakkas. Muidugi ei näinud sa magades midagi peale unenägude ja jäid ilma neist mullieyst, mida jätsid minusse nii hästi ilusad kui igavad maakohad. Mida tead mulle jutustada näiteks hulla jõest? Kindlasti mitte midagi, sest sa magasid ka seal norinal su nina ummistus sügistuule mõjul ikka rohkem ja rohkem. Ja nägid und, kuidas sind vanaema kätel hõljutas ja laulis. Ja kindel linn, sa ei teagi, kas hulla jõge maailmas ongi. Mina tean, sellel käreda vooluga jõel on väga kõrged ja järsud kaldad, suured paekivide vihmadest uhutud lõhed. Maanteel teevad allasõidu ohtlikuks. Ka järata kägiseb parv, millega seal teekäijaid üle jõe veetakse, vähimatki usaldust, olgugi, et ülevalt kõrgelt kaldalt Valgevene mees sulle järele vaatab ja ütleb Abu-is. Voosinga. Meie eel oli surma saanud üks teekäija. Peruks läinud hobune oli järsult kaldalt jõkke tormanud. Vahel kaob tee nõndanimetatud maanteepõldudel ja süütidel nii ära, et seda päise päeva ajal asjata otsid igasse nelja ilmakaarde lähevad vankrijäljed ja su ainsam troost on need võid sõita kuhu iganes tahad, võid hobusele piitsegi anded rutem pärale jõuda. Tundmatusse kohta. Aga seal oli keegi laia habemega Valgevene mees, keegi Stefani nimeline koljat, see teadis ometi, kuhu sõita. Stefan oli vanal heal ajal tihti kreisilinnas viinavooris käinud ja tundis iga rada. Enamasti oli ta käinud talvel, siis olid palju lühem ja lihtsam Järvikamata Järvi kodunt kreisilinnani. Aga ta tundis ka suviseid radu. Ime küll. Viina juudiga suvel. Oh seda järvede rohkust ses maanurgas Su väikel Vicisev nina vaatas üles taeva poole, mina vaatlesin tee ääres kasvavaid suurim metspirnipuid. Milledelt rippusid väiksed, umbes ninasuurused, pirnid otsekui viinamarjad. Teelahkmel seisid tumedad poollagunenud ristid, õnnistegija kujudega. Ses rõhutud tundmused, mis mind valdas, nähes neid riste, tundsin eneses jälle valusat pistet. Saan ma kord jälle kodumaale, saad sina, inderlin, näha seda linna, mis peab saama su kodulinnaks, see linn, tuule ja kellahelina linn oli neist siis veel väga kaugel. Nüüd on jälle möödas ükspäev ja jälle õhtu. Kui oled nõus, siis võime tänagi kõnelda sellest pikast teekonnast võõrsilt kodumaale ka sellest pikast teekonnast, mis ei taha mul minna meelest, mida ehk mäletad sinagi. Ahjaa, kõigepealt eilne öö. Isik, kes asjale kõige lähemal seisis, kujutab öösist juhtumust, nii võis olla keskpaiku jutustab ta. Kui mind äratas hele kisa mu lähedal. Esiti tahtnud ma kuidagi aru saada, kust tuli see hääl ja kes nimelt häälitses. Siis aga hakkasin käega pimedas kobama ja otsima seda isikut, kes pidi lamama kõrval. Aga just seesama isik oligi kadunud. Kuulatasid mõne silmapilgu tähelepanelikult ja tulin otsuseletkisendaja oli voodi all. Siis jutustab sama isik edasi, ajasin käe voodiserva ja seina vahele, mu pihku puutusid väiksed siplevad jalad, palju väikseid siplevaid jalgu. Teades, et kus juba kord on olemas siplevad jalad, seal peabki olema üks pea, otsisin ma seda viimast keha jagu, ise äralise hoolega. Väga jalg oli nii palju. Pean ma sulle veel edasi kõnelema, inderlin öösisest juhtumusest või aitab juba sellest. Kõigepealt peaksid juba ise teadma, kuidas voodi alla sattusid ja kuidas sind sealt välja kisti. Inder linn, kes võis eile õhtul, kui me teineteisele rahulikku ööd soovisime arvata, et tule öö rahutu pärast hakkasin ka mina läbi unehääli kuulma. Otsiti ühte asja ühte väga tarvilikku asja. Aga mida nimelt, seda ei mäleta ma enam õieti. Ah jaa, see asi, mida otsiti, on sul ju praegu suus, õigus. Aga kas mäletad veel, kuidas katkes umbes samasugune asi nagu sul praegu suus? Juba meie teekonna algul? Mäletad, Sa nõudsid energiliselt uut tervet asja ega hoolinud sellest, et seda kusagilt polnud võtta lagedal väljal. Sa oled muidu tark ja arusaaja mees, inderlin, kuidas võid sa imeda ja lätsutada niisugust vastikut kummitükki. Ägeda protestiavaldusega jõudsid siis ühte külla, kus sulle suure vaevaga leidsin uue, võib-olla parema asja, kui oli endine, sel päeval oli juutidel püha, mille ei tahetud midagi müüa ja mitte kõige tarvilikumat asja. Siis kingiti mulle soovitav asi ja mina pidin selle eest kaks ost rubla vastu kinkima. See raha jäi kaupluseletil ja selle külge ei tohtinud puutuda sel päeval. Ja edasi läks teekond küllatuba, vana Stefan teadis, kuhu ta meid viis. Vähimatki külade nimed olid tal peas sellel haruldasele küüdimehel. Mina mäletan ainult üht nime ja sedagi ei saa õieti välja ütelda, arvan, et sina ka ei saa, enderlin. Aga Kuu? Ei, Agruu ei olnud selle küla nimi, tõesti eksid, mu sõber. Võib-olla magasid koguni selle küla vahel ja ei teagi, millest on jutt. Valgevene külanimed lõppevad kõik vitšiga. Näiteks Volossiievitši. Heakene küll, aga sa pead teadma mu hambutu naljahammas, et kui me juba nii umbes paarist 10-st vitšist olime läbi sõitnud, et siis meie kõrvu hakkas kostma jutt, mis mind väga kurvastas. Oi, inderlin, kuidas kohkusin ja kartsin, et sa ei saa näha tuule ja kellahelina linna vähemalt niipea mitte. Ja ma teadsin, et saksa onud taganesid nõndanimetatud okupeeritud maalt ja nende asemele voolasid lainena teised onud. Aga ma ei teadnud veel ja polnud kuulnud, et sama lugu pidi sündimas selle maakonnalinnaga, kuhu rühkisime ja pidi juttude järele sündima lähemail päevil, kui see juba polnudki sündinud. Oinderlin, kellel oli niisugusel puhul aega jännata meiega. Tee maakonnalinnani oli pikk, reisil võis mõndagi juhtuda, sest ajad olid ärevad. Ometi oli meil teekonna algul lootus juba kolme-nelja päeva pärast näha taaramäge ja Emajõge ja Vanemuise. Raske pidi olema ainult teekond maakonnalinnani. Seal ootas meid kindlasti kiirrong ja tossas vedur ööd kui päeva, et meid edasi viia Tartu vaksali, nii. Ja nüüd inderlin korraga võõrastest oludest, kes lähenesid idast. Pea kinnise, lähed rahutuks kotinail, hakkad himustama asju, mis pole sulle kaugeltki kõlbulikud. Mis teed sa näiteks paberilõikamise noaga? See lõikab lõhkise suuna oal ja kui siis kisa peale tuleb keegi kolmas isik, siis olen muidugi mina süüdi. Ei samuti ei hakkama sinu lõbuks võtma seinalt raske raamiga pilti, ainult sinu lõbuks. Nii. Nütikud silmapesu kaussi, arvates, et igal pool ja igal ajal võid supelda. Ei istu rahulikult mu põlvili ja kuula, mis sulle jutustatakse või jutusta ise, kui sind tüütab, minu jutt. Ka puhast valget paberit ei anna ma sulle enam raisata. See on nüüd nii kallis ja raske saada. Öelda, et miks ei tohi raisata valget paberit just sina, kui mina seda raiskan, nii palju hääd ehmataks vastu õhtut, inderlin, pane tähele. Kukud täna öösel jälle sängi alla ja sa ei saagi enam välja, kui oled niisugune ninatark. Või kardad, et jõuame jutustusega varsti Polotski sõjasillani ja tahad teha teist juttu? Ei, mu sõber, võin unustada kõik kogu teekonna, ainult mitte sõjasilda ja see on must ilm, lehekülg meie reisilugudes ütleb. Ütle inderlin, mis tegid, saad Polotski sõjasillal. Tuleta hästi meelde, siin pole seal sedagi. Vabandust, et magasid. Hea küll, jätame esiteks selle, me pole veel jõudnud niikaugele, kuid üht kinnitan sulle siiski niipea kui ideede teel mõne haavava tähenduse, siis tuletan sulle meelde seda silda. Nüüd pillasid suust oma kumminisa inderlin ja mina pean ta kapi alt üles otsima, puhtaks pesema, enne kui ta sulle uuesti kättena, sest vaata, missugune on ta nüüd, kui palju tolmu ja ämblikuvõrke on tal ümber. Aineline inder, linn, olen siis mina süüdi, et igemed sügelevad ja pea kuumab nini. Pane suhu sõrm ja otsi üles hammas. Kuhu jäi hammas? Rahvas? Kas pole keegi teie seast näinud väikest valget hammast? Seal inderlini oma ostmise eest hoiatatakse, leidjale antakse vaevatasu. Nii mu väike hambutu naljahammas, kes otsib, see leiab nagu leidsime Tartu linnagi tulles kaugelt. Aga nüüd. Mine magama. In Tallinn. Ema ja unemees ootavad sind juba ja ihuvad hammast su peale minema, kalal magades kasvavad lapsed pikaks, pikaks ja saavad ilusad valged hambad. Nii võrukael see ongi su tänu mu tänase jutustuse eest. Nüüd oleme mõlemad märjad nagu rääbised ja jumal teab, kas me enam kunagi kuivamegi. O in Berlin siis nii vara hakkavad mind juba peksma, mu enesevitsad.