Mina olen Hendrik Toompere ja ma loen teile loo, mille on kirjutanud Heljo Mänd. Loo pealkiri on Toomas Linnupoeg, hilineb. Toomas Linnupoeg astus täpselt seitse 30 uksest välja. Ehk teisiti öeldes. Toomas Linnupoeg läks kooli 15 minutit varem kui tavaliselt. Toomas linnupojal olid nii varaseks minekuks kaalukad põhjused. Eelmise veerandi lõpus, õigemini viimasel päeval olid õppealajuhataja käest saanud hilinemise pärast korraliku peapesu mida oli sunnitud vaikides vastu võtma. Õigemini toomas linnupojale lihtsalt ei antud võimalust oma üle koonilist rekordit tagasi ajada. Niisiis Toomas Linnupoeg tahtis tähistada uut veerandit õigeaegse kooli jõudmisega. Kuid täpselt seitse, 30 avanes ka naabermaja uks. Ja sealt tuli välja onu Benjamin, vana pensionär, kes viis oma suurt musta njuufaundlandi koera hommikusele jalutuskäigule. Njuufaundlandi oli tuntud üle rajooni. Köik poisid vaatasid talle vaimustusega tänaval järele. Samuti mõned täiskasvanud, sest koer kandis alati suus mõnda onu Benjamini pakikest. Ent täna oli youfoundlase suu tühi ja Toomas Linnupojalt välgatas mõte koera ekspluateerida. Tere hommikust, onu Benjamin, ütles Toomas Linnupoeg viisakate. Kas te lubate, et ma annan oma portfelli Murry jännile? Ükski koera omanik ei jääkülmaks, kui tema koera väärtusi hinnatakse. Nii oli seega onu peenjaminiga Tanis lahkelt toomas linnupojale loa. Veel enam, et onu Benjamini polnud kuhugi kiiret, siis muutis ta meelsasti oma hommikuse marsruudi ja saatis Toomas Linnupoja bussini. Toomas Linnupoeg astus käed, püksitaskus luges aiateibaid varblasi. Jal hilistas, helistas ja tundis elust mõnu. Kooni tuli buss. Toomas Linnupoeg tahtis portfelli Murieni suust ära krapsata, kuid murjan ei andnud. Toomas Linnupoeg rebis jõuga murjan. Ulaktas. Käskige oma koeral portfell maha panna, palus Toomas Linnupoeg, onu Benjamini. Käskimine jäita, ütles onu Benjamin. Kui sa tahad oma portfelli kätte saada, siis lükka murjanile kompvek suhu. Paremalt poolt. Kontak, hüüdis Toomas Linnupoeg, kus ma kompadži võtan. Sel hetkel sõitis buss minema ja ütles, onu Benjamin ilma kamp läkita ei anna. Murien tegi asja kätte ja tal on õigus. Kes teeb tööd, see peab ka palka saama. Oh küll ma annan ise, ütles onu Benjamin natukese aja pärast ja pistis käe mantli tasku. Siis teise, otsis pintsaku taskud läbi, siis püksitaskud ja ka veel vestitasku. Kuid üheski polnud kompveki. Teine poiss sõitis minema. Ütles onu Benjamin veel kord. Need ei aita muud kui ostame poest kompvekke. Aga poe tehakse alles kell kaheksa lahti Kogerest Toomas Linnupoeg. Õigusi vastasonu Benjamin. Mul ei ole ka kodus kompveki, oigas Toomas Linnupoeg lootusetult. Me pistsime prootoni ka eile õhtul kõik kinni. Onu Benjamin laksatas käega vastu otsaesist, aga minul on. Me läheme kohe koju tagasi ja ma annan morje neile silmapilk kompveki. Aga las vurjan seisab ja natuke siin posti ääres juba paistis kolmas buss. Toomas Linnupoeg oleks jõudnud ka jala minna, sest kool oli ainult kahe peatuse kaugusel. Ent ta polnud kindel, kas poistel kompvekke on. Pealegi ei sobinud onu Benjamini paluda nii palju käia. Too oli ikkagi pensionär. Toomas Linnupoeg oli oma isiku talitsemisest muutunud näost punaseks. Onu peenjaminil polnud aga kuhugi kiiret. Talle ei tulnud mõttessegi niisugune asjaolu, et Toomas Linnupoeg võiks hilineda. Onu Benjamin patsutas Murienile kaela peale ja Toomas Linnupojaga ning koeraga kordamööda kenasti rääkides tatsas ta koju tagasi. Kommitses hoogse kallal. Aastus toob papa, seal võttis ta mantli seljast, pani puu peale. Onu Benjamin oli väga korralik inimene ja alles siis tõmbas sahtli lahti ning leidis piparmündi komplati. Toomas Linnupoeg oli veendunud, et murjani lepi ometi mingisuguse kõva ja viletsa piparmündiga. Kuid õnneks see Ungarit sõi kõike. Toomas Linnupoeg sai oma portfelli kätte ja oli mõne minutiga bussipeatuses. Kuigi buss tuli kohe ja teel ei juhtunud ühtki avariid, jõudis Toomas Linnupoeg kooli ometi siis, kui majas valitses päris kahtlane vaikus. Ning Toomas Linnupoeg oli rohkem kui nördinud. Tema ilus plaan jõuda õigeaegselt kooli oli luhtunud. Ent Toomas Linnupoeg püüdis sellegipoolest päästa, mis päästa annab. Ta võttis trepil kolm astet korraga, tõmbas käega üle juuste ja taotas ettevaatlikult ukse. Nagu Toomas Linnupoeg oli lootnud, seisis õpetaja seljaga tema poole. Toomas Linnupoeg astus kikivarvul klassi ja püüdis märkamatult oma pinki lipsata. Võib-olla oleks Toomas Linnupojalt õnnestunud, sest ta istus seinapoolse rea esimeses pingis. Kui nyyd klass pahvatas naerma. Toomas Linnupoeg kohkunud seisma, ta ei taibanudki, miks teda naerdakse. Ja oma taipamatusest muutus Toomas Linnupoeg teiste silmis veel koomilisemaks, niiet naer läks üle käte platsutamiseks. Sa oled vist kuldne hiline ja ütles eesti keele õpetaja kenasti naeratades. Ega sind muidu selliste Auatsioonidega vastu vaielda. Ent sellegipoolest sa võiksid vabandada. Palun vabandust, ütles Toomas Linnupoeg. Kummardades hakkas kähku külg ees oma pingi poole tüürima. Vaatamata sellele, et õpetaja oli toomas linnupojale nii kenasti naeratanud jäänuta Toomas Linnupoja vabandusega sugugi rahule ja nõudis pikemat sõnastust. Palun vabandust hilinemise eest, ütles Toomas Linnupoeg pikemalt ning tema sõnu saatis jälle klassi möris. Naer. Mis ometi tähendab, mõtles Toomas Linnupoeg ja ütles veel kord. Palun vabandust hilinemise eest. Samas taipas ta naermise põhjust. Ühel kaheksanda klassi õpilasele ei sobi ometi ütelda hilinemise eest. Sus kuid toomas linnupojale oli ka niisama selge see, et ta ei võinud õpetajale ütelda. Palun vabandust, ma jäin hiljaks koera pärast. Nõndes Toomas Linnupoeg seisis segadusse aetuna ja ootas korraldust, kuni tal lubatakse istuda. Ja see korraldus tuli üsna varsti.