Mina olen Andres Roosileht, loen Karl Rumori kolminiatuuri. Mesilane. Tuli mesilane, kollased, tolmupüksid jalas, istus aknalauale, oli väsinud, nõutu ja jõuetu. Hääl alateadvusest ütles mulle, et too väike tiivuline on mu ammuseid tuttavaid. Olin näinud teda ja tema abitust loendamatuid kordi. Millal ja kus? Meenusid mu õed, Movend, mu vanemad. Mu armsaim, meenus sõprade kõlav koor. Kõik nad olid lennanud, kogunud mett ja lilletolmu kuid loobitud tuule puhanguid koduteelt. Hajude edele. Ei leidnud enam oma mesipuud. Siis sain aru, et olin ise tule vintsutuste mesilane sihita suunata. Nõuta olin taotlenud, ent mitte saavutanud. Istun nüüd elu aknalaual lootusetult lootes. Kui öises taevas langeb täht viirastuslik vilksatas kauguste fantaasiast siis tunnetame maise maailma piiratuse painduvust ja sooviksime siit jäädavalt kaugele minna, sest kõikjal ahvatleb meid avarus, mille ulatuse mõõtmiseks ei piisa inimlikkust, aja ning ruumi mõistest. Kui öises taevas langeb tähtviibe valgusaastate igavikust siis avaneb meie all ja meie üle kosmilise kuristiku sügavus, kui sooviksime endid heita ehki. Pimedad ja kurdid maailmade tuumaotstarbe ja saladuse mõistmiseks. Kui öises taevas langeb täht hetkeline kusagilt kuhugi. Siis turgatab aimused miljondik sekundist võrdne jäädavusega. Hingede murdosake tolmukübemeest on samane universumiga. Sest seal, kus lakkab meie vaene mõistus valitseb absoluutne absoluutses. Öödamased prillid summutasid, kause. Ei ma näinud muud kui kõverat rannajoont ja merre taandatud majaka silma pilgutamist. Liiv mu jalgade all oli hiljutisest sajust tedretäheline. Valitses täiuslik vaikus. Üksnes hüpik, lainekesed mulistasid Rihvikuse määral. Nii oligi hea, sest ma vajasin üksindust. Aga keegi jälitas mind. Ja see tegi mu rahutuks. Miks ta kõndis nii pidevalt justkui korjanuks varastanuks mu samme? Miks ta läinud minust mööda? Ehkki olin aeglustanud kõnnakut. Ei suutnud seda kaua taluda. Jäin seisma ja vaatasin tagasi. Ta oli siinsamas, otse mu vastas. Kandis samasugust halli palitud, kui ma ise oli kaabu sügavalt pähe surunud ja vaatles mind mu enese Ööbrilliste silmadega. See pahandas mind ja ma pärisin vaenulikult. Miks sa jälitad mind? Miks sa mind töötad? Sa peaksid ometi mõistma, et ma üksindust vajan. Ma tean. Ja mõistan seda, vastas võõras rahulikult. Kui sa enda isikusse teadlikumalt suhtuksid, siis oleksid sa mulle sõbralik. Sest ma olengi üksindus.