Mina olen Vahur Keller ja loen teile Rein Põdra loo papagoi kuka. Kui laps oli veel päris väike, toodi talle tselluloosist papagoi. Väike laps sai seda sabast kinni hoida ning raputada. Kusagil papagoi sees kõriseb midagi. See tegi lapsele vahetpidamata nalja ja naeru. Taina raputus, papagoid, see miski papagoi sees muudkui kõrises ja laps lalises, rääkides iseendale papagoi-ist, kellest ta tegelikult midagi ei teadnud. Ning laps naeris kergelt hõbeherne naeru, sest naermise sai ta selgeks enne rääkimiste kõndimist. Alles mõne aja pärast sündisid sellest lalinast esimesed sõnad. Siis just saigi papagoi endale nimeks kuka. Võib-olla seepärast, et ta oli õige natuke kuke moodi, kes õues kõndis. Tselluloos popagoil oli kollane saba, rohekad kokku surutud tiivad ning pisike kõver punane nokk. Aga kui palju laps kai kõristanud papagoid ei saanud ta kõrina tegijad sealt seest kätte. Ta küll hammustas papagoid, küll proovis oma pisikest roosat küünt papagoi õmbluse vahele suruda. See kõik ei aidanud. Papagoi kõrin jäida sisse peitu. Ühel päeval öeldi lapsele, et seal kõrisevad lihtsalt herned. Ja sellest päevast peale kaotas laps huvi papagoi kuka vastu. Ka ükski teine kõriseb mänguasi ei huvitanud teda enam. Neil olid kõigil herned sees. Papagoi kuka ununes mänguasjade riiuli taganurka. Laps mängis edaspidi teiste mänguasjadega, mis olid palju huvitavamad. Aga see kuka polnudki päriselt tselluloosist mänguasi. See papagoi tundis ja teadis kõike. Ta oli ainult päeval mängu jaoks tselluloosist. Öösel, kui kedagi nägemas polnud, muutus ta väikeseks elusaks roheliseks linnuks. Niisuguseks, keda tavaliselt puurides hoitakse. Ja kuka tselluloosist, tiivad ning saba, millest laps oli kinni hoidnud muutusid tõelisteks, sulistaks tiibadeks ning sabaks. Ning see, mis ta sees kogu aeg kõrises muutus linnuimepisikeseks kiiresti tukslevaks südameks. Kuka oli öösiti päris tavaline lind. Niisugustel öödel valdas papagoid ääretu kurbus. Ta istus mänguasjade hunnikul ning soris nokaga oma sulgi. Aga öö oli pikk ja ees ei oodanud midagi rõõmustavat. Laps teda enam ei märganud, vaevalt, et seda aega enam kunagi tuleb mõttes papagoi. Ja ta tahtis ära. Ta ei teadnud ise ka, kuhu ta väike süda teda öösiti kutsub. Kuid ühel ööl, mil ta tiivad tselluhoidist jälle vabanesid, otsustas ta lapse juurest lahkuda. Ta lendas pimedal ajal ühtrile, puhkas veidi ja kuna õhuaken oli ööd läbi lahti, siis selle kaudu pääses kuka välja. Väljas paistis kuu suur või kollane ring. Üleval helendas lai hele pilv, mida kutsutakse linnuteeks. Kuko hakkas lendama kuu suunas. Ta lendas valguse poole nagu kõik linnud pimedas. Papagoi kuka oli vaid pooleldi linn ning ei teadnud, et peab lendama selle heleda Vöödi järgi, mida linnuteeks kutsutakse, kui ta kuhugi tahab jõuda. Aga kuhugi tahtis ta tingimata jõuda oma päriskoju. Kus see kodu on, seda ta üksnes aimas. Ta teadis õige natuke vaid, et ühes kohas on papagoid tõelised linnud ja seal pole nende jaoks puure. Ning seepärast ei valmista seal keegi neid ka tselluloosist. Nad elavad seal tumerohelises, soojas ja niiskes metsas ning sädistavad puuokstel ööl kui päeval. Neil on seal hea olla tollel maal. Aga kukad unustas hoopiski, et on vaid pooleldi lind. Juba hakkas koitma kuuvalguskohtus. Ka papagoi jõud hakkas kaduma ning kui päike oma särava näo taevaservale tõstis, jäid papagoi tiivad ta keha külge kinni. Ta muutus tagasi tsellu Loidist mänguasjaks ning hakkas allapoole langema. Papagoi kuka kukkus täpselt mustale asfaldiribale metsade vahel, kus sõitsid suured veoautod. Varsti veeresid rasked ratast üle. Kuka jõudis veel teha kõksti ning siis teda enam polnudki. Ainult kaks ümmargust haavlitera, mis ta sees terve elu olid kõrisenud veeresid tee kõrvale rohtu. Neist kahest imeväikesest metall kuulikesest oli ta õieti oma linnu südame saanud. Laps ei märganud kunagi kuka kadumist. Talle toodi uusi asju, taina kasvas. Ükskord, kui ta oli juba suur poiss, kõik mänguasjad unustanud, astus ta juhtumisi mänguasjade poodi. Seal riiulil märkas ta kastitäit mängu, papagoisid kõigi nende sees kõrises. Nad olid nagu poiss tuletas meelde. Ta pingutas mälu ning talle meenus nagu läbi udu üks nimi. Kust ta seda kuulnud oli? Kas tal endal oli olnud säärase nimega papagoi? Jah, vist küll. Kuid need papagoid olid ja ei olnud ka kukad. Kuigi nad võisid muidu päris temasugused välja paista. Poissi valdas järsku nukrus, kuhu kaovad meie asjad küsistamates meie kõige esimesed asjad, päris lapsepõlve omad. Kas nad lähevad siis teiste laste juurde, kui me neist ükskord enam ei hooli või lähevad nad kuhugi mujale? Küsis ta. Neist ei jää ju midagi alles. Või kui jääbki siis ainult nimi nagu see papagoi kuka.