Tere mina olen Laura Nõlvak ja loen teile lilli, Prometi novelli. Hea proua. Ma sündisin samas majas ja samal aastal kui Helle liine. Ta oli minust väiksem, nõrgem ja ilusam. Niisugusena kujutatakse ingel lapsi. Tal olid valge võilillepea ja head heledad silmad nagu teemalgi. Meie maja perenaisel. Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps alati terve ja heas tujus ning minu ema ütles, et see tuleb sellest, et sõin tugevasti leiba ja hernesuppi. Helle Liinel puudu sisu ja mind kutsuti talle seltsiks sööma. Mu kõht on täis, ajasin vastu, see oli tõsi. Mis siis, vastas proua, söö veel, muidu heleliin ei taha. Helle liime heaks, ma võisin kõike. Ma armastasin teda üle kõige. Mulle näis, et ma ei või ühtegi päeva temata olla. Ning kui Helle liine läks emaga välja jalutama, siis käisin ma senikaua igatsusest haigena ringi ega leidnud endale mingit tegevust. Me mängisime päevad läbi maja koridoris tegime trepiastmele nukutube. Vahel tuli proua meie juurde mängu pealt vaatama. Head lapsed, ütles ta ja andis kummalegi midagi saiakese või õuna. Igal hommikul käisin ma nende aknal, kaalusin seal, kuni mind märgati. Vahel tüdinesin kaua, sest ootamisest jooks, hüüdsin alguses tasa, pärast ikka kiledamalt. Helleeliine hell Liimee. Nii kaua hüüdsin, kuni ta tuli. Või viipas proua ise mulle aknast. Meie tuppa ei astunud Helle liine kunagi. Ta kutsus mind oma kummalisel viisil. Seisis kaua ukse taga ja ootas seal. Ma tundsin vaistlikult, et ta seal seisab ja tulin. Vahel eksisin, tõmbasin ukse lahti, aga teda polnudki. Minu ema ta häbenes või kartis jooksis alati ruttu ära, kui see panustada sisse või soovis temaga rääkida. Aga kui mu isa töölt tulles leidis meid trepikojas mängimas ja tahtis käe panna Helleliine juustele siis tõmbus too kõrvale. Samas majas elas süürnikuna Helle liine tädi kingakaupluse kassiir. Väike vana neiu nagu paberist roos. Läbi juuste, hõreduse helendava pealaega joonekesteks maalitud kulmudega. Vahelda kutsus Helle liine oma tuppa, keetis kakaod ja andis talle tühja puudri ja Pumati karpe ning lõhnaõlipudeleid. Ta kutsus ainult hele Liinat minuga ta ei rääkinud ega märganud mind üldse. Ja ma ootasin helinat, siis trepikojas ta tädi ukse taga. Need olid ilusad Pumati karbid ja Helle liine andis pooled minule. Nuusutasin kinni filmi ja joovastusega nende imelisi lõhnu. Helle Liinaga naeris võtta kõik endale. Ma jäin täiesti tummaks. Kas raatsid ära anda, võtta, võtta kõik ütles Helle liine. Kolin talle sel hetkel kade et ta sai olla nii hea, et ta polnud ahnega kipsi. Mina kolin. Ilusatel palavatel suvehommikutel võttis majaproua mind Piritale kaasa. Ema saatis mind ära peaaegu nagu vastu tahtmist, otsekui oleks ta selle üle tusane, et ma nii rõõmsalt ja hea meelega ta juurest ära läksin. Ta ostis 100 grammi bee vorsti ja teist niisama palju juustu. Laskis need poes õhukesteks viiludeks lõigata ja pani siis võileibade vahele. Ei tahtnud mind halvasti ära saata, aga ometi rikkust mu tuju öeldest usaselt, see läheb kalliks maksma. Meie kodus räägiti palju rahast, mitte kunagi millestki ilusast, mida mina tundsin ja mille järele otsa haiglaselt igatsesin. Pirital käimine oli omaette elamus. Vahelme läksime jalgsi. Mõnikord sõitsime pool maad kuni Kadrioru nyt trammiga. Kõik oli mulle suureks uudiseks, meri, liiv, mets. Ma avastasin, et merepõhi on laineline. Jälestasin libedaid millim allikaid ja nägin kajakaid üsna ligidalt. Nägin, et nende nokad olid roosad. Ma jõin esimest korda elus limonaadi ja see ehmatas algul mind, kui see turtsus klaasist üle vahutasin, nina näpistas. Aga ma sain heast kiiresti meki suhu ja ma kasutasin edaspidi kavalust, et seda uuesti maitsta. Tegin nii, et muutusin tujukaks ega tahtnud enam ühestki mängust osa võtta. Miks sa oled niisugune, küsis mu sõber. Tahan juua, kas ma toon sulle piima? Ei võta, Jaanu ära. Petta ei ole, kahetses ta. Limonaad võtaks janu ära. Limonaadi ei ole. Putkas on. Helleliine jooksis emalt raha küsima. Proua lamas kuumal liival ja luges. Minu ema ei lugenud kunagi. Kord läks neil kõht tühjaks ja proua viis meid rannakohvikusse ning tellis kummalegi prae. Ma mõtlesin, see maksab 40 senti. Aga minu ema räägib 100-st grammist vorstist, mis ta mu võileibade vahele kaasa paneb. Kui ma neid paberist lahti harutasin, vaatas Helle Liine mind üksisilmi. 1000 k pakkusi. Ei, Ta vaatas mind edasi, küsis järsku, kas sa vorstidest ära ei tüdine. Hei, imestasin ma. Kuidas mu tädi, kui saan seda ainult siis, kui lähen Helle liine rohelisse. Kui ma õhtul koju tulin, küsis ema. Kas proua on su vastu hea, Ursula? Ja väga hea. Ütlesin seda alati, kui ta küsis. Ma oleksin tahtnud, et minu ema oleks niisugune nagu proua. Nii ilus, nii helde. Aga ma nägin oma ema harva rõõmsana. Isa armastas küll naljatada ja oli vägagi muhe. Aga ta püsis rohkem tööl kui kodus ja ma nägin teda vähe. Õhtuti, kui ma just ei maganud pühapäeviti, ta tahtis minuga olla. Aga kui Helle liine mind kutsus, siis ei olnud minul jälle isa jaoks aega. Oleksin ma teadnud, et saan isaga veel nii vähe koos olla. Ma oleksin jäänud kõik pühapäevad järjest koju. Aga ma ei teadnud, jah. Kord võttis proua mind mootorpaadiga sõitma. Oli küll väike lainetus, aga süda läks ometi pahaks. Sa oled nii kahvatu, Ursu kohkus proua ja panime paadipingile pikali. Ta vaatas mind murelikult ja küsis mitu korda, kuidas on Nurso. Hea, ütlesin mul oli tõesti palju parem kui Jahkede, mõtlesin ma. Aga justkui mu mõtteid lugedes ütles proua. Lastena mängite koos, aga kui suureks kasvate unustate teineteist ära. Mina ei unusta. Ursut raputas Helle liine pead. Sina ei unusta, kuid Ursu võib sind unustada. Naeratus, proua. Mul tulid pisarad silmi. Miks te ometi minust nõnda mõtleb? Ma ei unusta neid iialgi iialgi. Proua ja minu ema vahel polnud erilist juttu ega sõbratsionist. Kui ema läks üüri maksma, siis kiitis proua kviitungit, kirjutades mund. Ursula on tore laps. Helle Liinal on igav, nad mängivad koos nii kenasti. Mu ema ei vastanud. Ja minul hakkas piinlik, et ta on jahe inimese vastu, kes oli minuga nõnda lahke ja hea. Isa sai surma äkki. Kõrgepinge tappis ta. Niikaua kui arutati, kas ta ise oli selles õnnetuses süüdi või mitte, kulus hulk aega. Kuidas ma siis igatsesin, isa? Iga tema sõna ja liigutus tuli elavalt meelde. Ma ei teadnudki, et olin teda nii sügavasti armastanud. Ja ma nutsin ühtejärge. Leinates tagab pühapäevi neid igavesti kaotsi läinud pühapäevi. Ma nägin lahtiste silmadega oma isa kuidas ta tuli õhtule ja astus rasketest töösaabastes ettevaatlikult trepiastmel, et meie nukutoad ei saaks viga. Helle Liinet manoil kurbadel päevadel peaaegu ei näinud. Ta küsis ainult kord vastamisi sattudes miskipärast sosinal. Suisa surnud. Noogutasin, lippas minema. Parema arutas ema-isaga rahaasju. Seekord ütles ta minule. Raha ei ole enam sugugi. Kuhu sa lähed? Küsisin perenaise juurde. Ma tulen ka. Proua on hea, julgustasin ema. Koridoris kohtasime vanapreilit. Helle Liine tädi. Ma polnud veel näinud teda naeratamas, aga nüüd ta tegi seda. Tal olid nii ühtlased, valged, elutud hambad, et ma õpetasin. Proua palus emal istuda suure kirjutuslaua juurde, kus ta alati üürikviitungeid välja kirjutas. Jäin ema kõrvale püsti seisma, oli tunne, nagu viibiks siin esimest korda selles toas. Ja ma vaatasin huviga ringi. Ometi olin siin paljudel jõuludel kuuse all salmi lugenud ja Hellaliinega maiustanud. Püüdsin valida ikka alati kõige suuremaid ja paremaid šokolaadikompvekke faasist. Aga nüüd oli see hoopis nagu uus ruum. Silmitsi siin ainiti söögi taust. Tundsin vaistlikult, et Helle Liines seisab selle taga. Ema palus prouat üüriga pisut kannatada, kuni ta mingi töö leiad. Ma ei kuulanudki nende juttu pealt oli muretu. Teadsin, et kõik läheb hästi. Ma ei või. Lausus proua tõsiselt. Söögitoa ukse omanes praokile ja Helle liine tuli lävele. Ma teadsin, et ta seisis ukse taga ja ta tuleb ning naeratasin. Kuid heleliine seisis lävel ning ainult vaatas mind ja ema. Kui meie kraam ühel hommikul juba vankril oli tuli perenaine tänavale ja kutsus kursu. Tule ikka Helleliinega mängima, ära unusta meid. Vaimas sülitas, ütles sõidale. Nii polnud ma veel oma ema armastanud.