Mina olen Helle Laas ja ma loen lugusid oma kirjutatud raamatust. Väikeste lindude laul. See lind elas mu kodumetsas nagu paljud teisedki linnud ning laulis nagu teisedki linnud. Ja oleks võinud juhtuda, et keegi poleks teda kunagi märganud. Oleks võinud juhtuda. Maailmas on palju puid, väikesi ja suuri. Maailmas on palju loomi, väikesi ja suuri. Maailmas on palju linde. Väikesi ja suuri. Taevas on palju tähti, väikesi ja suuri. Aga siit kaugelt tuhatuna on nad kõik ühesuurused, mõni ainult helendav rohkem. Nii on ka ilmas inimesi väikesi ja suuri, aga sealt kaugelt taevast vaadatuna on nad kõik suurused. Laskud alla astud liidi, saad tuttavaks, aja enam teistega segi. Aga see, kas ta teistest rohkem helendama hakkab, oleneb sellest, kui lähedalt sa teda läinud oled. Ma olen väike valge hobune. Mul on punased kõrvad ja pruunlakk. Mul on helesinine sadul ja kullast kujusaid. Jama oskasin vilistada. Kui ma vilistasin, rändas mu peremees mõttes sinna, kus teda tegelikult ei olnud. Aga kus ta väga tahtis olla? Nime ta mulle ei andnud, olin lihtsalt sõbra kingitus. Ühel päeval muutus mu peremees väga nukraks. Tahtsin talle lohutuseks rännuvilet vilistada, aga puhusin tühja. Et lilled tagasi saada, rutasime peremehega selle juurde, kes oli mind talle kinkinud. Seal aga mind ei mähtatud. Naerdi vaid suurel hulgal on minusuguseid tühiseid suveniire mööda maailma laiali pillatud. Nüüd olen ma ikka väike valge hobune. Mul on ikka punased kõrvad ja pruunlakk. Mul on ka helesinine sadul ja kullast kujused. Aga mul on nüüd ka veel nimi, suveniir. Ja aeg-ajalt püütakse minut. Tol. On tõsiseid mänge. On naljakaid mänge, on kaotatud mänge, on võidetud mänge, on spordimänge, sõnademänge ja mõttemänge. On lotomänge, õnnemänge ja nii edasi. Igal mängul on oma reeglid, kes reeglitest kinni ei pea. On valemängija armumängud ja lapsemängud on päris mängud. Armunud, avastavad armastatut, laps maailma. Toalillede koduks on toad, aialillede kodugson, aiad. Põllulillede koduks on põllud. Metsalillede koduks on metsad, mäed, mered, jõed, järved on oma lillede kodud. Majad on inimeste kodud. Kodud linnades, aedades, põldude veerel. Kodud metsades, mägedes, merede, jõgede järvede ääres. Palun teid, hoidke kodusid ja lilli. Inimene pole igavene. Päike on igavene ja ainult sellepärast võib ta nii tujukas olla. Juba tikitasid Gazett hiirekõrvu. Juba möllasid külma Ülased kasujanus, juba tuhnisin mutid mullas, aga inimestel polnud kõige selle jaoks silmi. Ikka nägid nad veel üht ja sama unenägu. Suursabaga täht kukub maale ja maakera lendab tükkideks, nad hõljuvad tühjuses, nad ei saa kätt ega jalga liigutada iga sõna suust. Neil kõigil keerleb peas ainus mõte õhku. Aga õhku ei jätku. Ja inimesed ärkasid hirmuga. Kui inimene sureb loomulikku vanadussurma, öeldakse ta elulõng otsas olevat. Ning teda pole vaja taga nutta. Elevandid ja vanad Tammedki surevad, viimaks looduse isend väsib, organism kulub läbi elavate mahlade teed kuivavad kokku ja see on loomulik. Kui aga inimesed surevad teiste inimeste kurjuse läbi, kui häälele on jäetud niigi vähe ruumi, et see julgeb ainult sosistada. Kui mure ja lein võtavad silmanägemise, kui hirm on hommikul esimeseks steretajaks siis pole elus ega surmas enam midagi loomulikku. See lind elas mu kodumetsas nagu paljud teisedki linnud ja oleks võinud juhtuda, et keegi poleks teda märganud. Oleks võinud juhtuda. Kuid ühel hommikul inimesed märkasid teda, seda imetillukest kodumetsalindu, kes hüppaskeksis, laskis kõva häälega drill leid, olles üleni väike, vilgas elulust. Ja inimesed küsisid endalt. Kui väike lind julgeb kurjuse keskel nii lustlik olla. Miks siis meie targad ja suured peame kurjuse ees hirmu tundma? See lind elas mu kodumetsas nagu paljud teisedki linnud. Ja oleks võinud juhtuda, et keegi poleks teda kunagi märganud.