Hommikuti, kui ta tõusis ja end vannituppa vedas, olid jalad nagu puust. Missugune vastik asi on vanadus, mõtles ta. Ja midagi head ei tõota, seega edaspidiseks. Peeglist vaatas talle vastu habetunud nägu. Ka noorest peast polnud kerge mõtisklus ta püüdes meenutada parimat aega oma elust. Jube nina on veelgi pikemaks veninud. No kuhu see kõlbab? Daniel Daniels oli 68 aastane. Ta oli elus parajal määral edasijõudnud, nagu niisuguste inimeste puhul. Tihti armastasid teda kõik. 40 aastat pidas ta Brich poordis kannektikates lillepoodi. Kaks aastat tagasi müüs ta oma äri maha ja temast sai veel üks paljudest Floridasse sajand Peterburgi kolinud pensionäridest Daniel, lootes, et mereõhk vabastata liigesevaludest. Paraku kõige õnnelikum oli ta peale kolmekümnendat eluaastat. Ta armastas oma naist, kaht last ja veel oli tal väike romaan oma parima sõbra naise nüanssi. Meeleriga. Lahutusest ei rääkinud neist kumbki ja nii ei varjuta Tõnu tema armuseiklust süütunne ega ka kõik need ebameeldivad asjad, mis tavaliselt niisuguste episoodidega kaasnevad. Mõlemad paarid said üksteisega väga hästi läbi, kuni millerid ära kolisid. Danieli naise Linda peamiseks puuduseks oli tema läbilõikav hääl, mis aastatega mehele üha enam närvidele käis. Loomulikult pidi tal veel teisigi puudusi olema, kuid need 10 aastat pärast naise surma ei tahtnud Daniel nende peale mõelda. Selle asemel meenutas ta, kui armas naine oli, kuidas ta nagu tütarlaps õitsele puhkes, kui õnnelik oli. Kuidas ta pärast ühte martiinit kavalalt naeratas ja koketeerima hakkas. Pärast naise surma tundis Daniel end väga üksildasena ja lootes, et Saint Petersburg kolimine tuleb talle kasuks. Ta oleks võinud ka laste juurde jääda, kuid neil olid juba omad perekonnad, omad mured ja Daniel ei tahtnud neile koormaks olla. Ent pärast pikki aastaid esmakordselt tundis Daniel, et endine Ergutav tus pöördub tema juurde tagasi. Ta ajas hoolikalt habet. Lääniel sõitis koos Julian Otsoniga kalale nagu igal juhul ei värisenud ta käed nagu mõnedel õnnetutel vanakeste, keda ta nägi pinkidel istumas siis, kui ta muulil jalutamas käis. Ta kõndis piki muuli edasi-tagasi, mõnikord söötis pelikani, aga pärast lõunat käis peegli järve äärses pargis Džhpoordi mängimas. Seal ta Žiguliga kohtuski. Daniel pike kõhn, looduse poolt kaasa antud hea koordinatsiooniga oli Preich poordi pesapalli võistkonna parim mängija 40 aastat tagasi. Ma ei tea, kes tol ajal president oli. Kuu aega pärast Sankt-Peterburgi kolimist sai temast lugupeetud poordi mängija. Julian tatsan oli üks neist, kes iga päev käisid mängu vaatamas. Varem elasid New Havenis Connecticuti osariigis. Nad olid kui naabrid. Ta elas juba kolm aastat saanud Piiteris New Yorgis, kuid tema süda jäi põhja. Ehkki ta oli tema oma sõnade järgi 62 aastane, nägi ta noorem välja palava ilmaga kammistama hallid juuksed üles. Tema nahk oli veel nooruslik. Giulia välimusest õhkus energiat, mis eriti säras vastu tema mustadest silmadest. Ta oli väikest kasvu ja kõhn ning nägi alati eriti värske välja. Eriti paksude punaste nägudega higistavate leskede seas, kes pidevalt parki külastasid. Kaheksa aastat tagasi leseks jäänud ei suutnud oma väikese pensioniga New Havenis maja enam pidada ning kolissantpiiter purgi siinne pehmeplima meeldis talle. Kuid suvine niiskus, turistide rohkuse kitsas möbleeritud korter. Õige pea nägideni, õlgaa, tema elamist veest küllaltki kaugel, kuid mitte väga kaugel vanast suursugusest hotellist, kus Danielil oli üüritud avar number. Danieli imestuseks olid Julia korteri sisustus maitsetu ja standartne. Naine riietus elegantselt, ehkki tagasihoidlikult, kuid tema korter oli vulgaarne. Pildid, kips, asjakesed meenutasid külalaatade auhindu. Aga suurepäraselt valmistatud õhtusööki serveeris ta rohelistel plastmasstaldrikutel. Nüüd sa mõistad, miks ma kõike seda vihkan, küsiks Joel ja ma olen alati armastanud mugavat kodu. Siin on kõik nagu oli enne mind, kuidagi ei suuda end nii palju kokku võtta, et midagi muuta. Kõik, mis vähegi viisakas on, maksab palju. Püüan siin olla nii vähe kui võimalik. Pärast seda kohtusid nad alati Danieli juures, veetsid koos pikki õhtuid, mõnikord sõitsid haavsporti kasiinosse tantsima. Neile see meeldis. Ehkki selles oli ka midagi masendavat, et ikka needsamad inimesed, needsamad vanad tantsud, valsid Foxy tangud, see oli sama ebaloomulik nagu enneaegsed matused. Noorus kogunes hoopis mujal, Teiskodel aga võib olla ka liuväljal. Hommikuti jalutas Giulia koos Danieliga piki muuli. Pärast vaatas, kuidas mees poordi mängib. Mitmel korral püüdsid nad koos, kalamees pani hoolikalt sööda naise õngekonksu otsa. Pärast võttis konksu otsast kala ära ja harilikult viskas pelikanidele. Oli näha, kuidas kala nende kurkudes viskleb. Ükskord püüdis Giulia suure triibulise kala Läänelt puhastas selle ära, eemaldas filee ning Jolie valmistas sellest tema köögis. Õhtusöögi. Pärast sõid nad pidulikult õhtust küünalde, valge veinibrändi ja kohviga. Daniel ei olnud eriti sentimentaalne, aga temal veel tugeval mehel tulid pisarad silma. Kui ta vaatas noori naisi, kes kaldapealsel jalutasid. Miks pisarad sellepärast, et need kaunitarid polnud tema jaoks, nad isegi ei märganud teda. Ja veel sellepärast, et ka nemad vananevad ja palju kiiremini, kui nad arvavad. Vahel ilmusid paaride juurde muulile prostituudid, kuid Daniel kartis neile isegi lähedale minna. Võib-olla on nad kõik nakkusohtlikud või hoopis ümberriietatud naispolitseinikud. Ta nägi juba vaimusilmas ajalehtede pealkirju. Arreteeritud vananaistekütt, vanamehe jälk ülestunnistus, rannaarmastuse pahupool. Kõigest sellest hoidis ta end eemale. Kuid tol õhtul, mil nad lõunatasid küünalde valgel ja Danieli habe oli nii korralikult aetud jäi Giulia ööseks tema juurde. Tundus, et ta on kergelt purjus, Daniel vist niisamuti. Nad tantsisid raadiost tuleva muusika saatel ja Daniel suudles naist. Siis seisid nad tükk aega magamistoa lahtise ukse ees. Vaatas teda ja naeratas. Täheniel tähend Niels ütles ta, missugune naljakas nimi naeratas endiselt. Mis siis ikka, ega lapsed ole. Järgmisel hommikul Juliat vaadates mõtlesin Daniel, et ta süda lõhkeb. Naine oli nii õrn. Nii väike ja abitu. Missugune õnn tema aastates. Kui naine ärkas, naljatas Daniel. See pole sünnis. Olen 68 aastane šanval infarkti. Schüljenaaris vananeme koos, õnn veel ees, tsiteeris ta ise, viskas end tagasi patjadele ja pööritas silmi. Niisugused vanad kitsed nagu usina infarkti ei saa. Ja mis meiereis saame? Vanad kitsed kaovad metsa või mägedesse ja mitte keegi neid enam ei näe kui, siis väga kaugelt, kui nad tantsivad või üksteisega hullavad. Tundub, et mina hakkan praegu sinuga hullama mal oodan seda. Nii sai nende side alguse. Nad lollitasid nagu lapsed ja kuus kuud olid tõmmatud, arutasid nii abiellumise Kulka patus, elamise võimalusi. Daniel, palusin, Julia tema juurde koliks. Jolie polnud nõus, tal oli kinnisidee elada omaette majas, nagu inimesed. Daniel seda ideed eriti tervitanud, kuid kõik liikus just selles suunas. Kortereid kõlvanud, aga hotelliga, kus Daniel elas, olid asjad halvad. Käisid jutud, et hotell ehitatakse ümber ametiruumideks ja Daniel nagu kõik ülejäänud elanikud peab välja kolima. Kuid oma maja asi polnud rahas. Daniel polnud kooner, ehkki maja ostmine oleks ta säästusid tublisti vähendanud. Pigem oli see kõik liiga tülikas. Kogu aeg kõige järele valvab Ta kraane parandada ja muru niita. Elu hotellis oli muretu, endal polnud midagi vaja teha. Kuid Jerlyya teadis, mida ta tahtis ja tema entusiasm oli nakatav, et me oleksime ainult kahekesi ja kõik oleks meie, ainult meie aed, meie pesake ja kõik see ilu ümberringi. Giulia asus tõsiselt maja otsimisega tegelema. Jälgis kuulutusi, rääkis majaperemeeste ja kinnisvara müügiagentidega. Nad käisid paljusid maju vaatamas, kui Julian ei sobinud ükski. Ühel päeval tuli ta Danieli juurde, ise üleni õnnest särades. Ma nägin suurepärast, majaomanikud on kusagil ära, kuid agent andis mulle võtme otsekohe seda vaatama sõita. Nad sõitsid Danieli autoga. See oli suurepärane maja. Ta seisis äärelinnas käänulise rohelusse uppunud tänava ääres maja ees, väikeses aias kasvasid aasal head ka meelijad ja Smeenid. Aed nõudis vähem hoolt kui traditsiooniline muruplats. Näinud interjööri mõistis Daniel, miks maja Juliale oli nii meeldinud. Siin olid kiiktoolid, pehmed, sügavad diivanid, vanaaegsed, kirjutuslauad ja raamaturiiulid. Kõik see, mida naise hing ihkas läänele, mõtles, et kogu see maja koos sisseseadega sarnanes natuke Juliale. Loomulikult polnud kõik ideaalne, maja oli käest ära ja vajas tõsist remonti ning maksis rohkem, kui Daniel oli oodanud. Kauplused asusid küllaltki kaugel ühiskondliku transpordi peale ei võinud kindel olla. Danielil. Toyota armastas hommikuti kauplusse sõita. Kuid kuidas Giulia liikuma hakkab, tuleb veel teine auto osta. Kõik see ei suutnud Juliet peatada. Ta oli vaimustuses. Ta veenis Danieli seni, kuni mees nõustus, et kõik saab suurepärane olema. Läänel asus ostu vormistama. Raskused tekkisid majaomaniku kellelegi häivorfi äraolekuga seoses. Kuid mõne aja pärast, kui kõik paberid olid lõpuks alla kirjutatud ja kõik tšekid advokaadile üle antud, sai Daniel lõpuks võtmed. Delikaatsusest ei võtnud Shell ja finantsasjadest osa, tal oli küllalt oma muresid, 11 tuli osta, asjad pakkida, korteri asjad korda ajada. Daniel pidi talle järgmisel hommikul järele tulema, et kolimisega algust teha. Alles hiljem, nädala või kuu pärast. Sõltuvalt tujust pidid nad abielluma. Läänel ei saanud terve öö magada. Ta tundis end juba värske abielumehena. Ta märkas, et alates päevast, mil Juliette maa ellu tuli, kadusid pikkamööda kõik ta vaevused. Ta tõusis vara, ostis lillepoest suure kimbu naise lemmiklilli, valged krüsanteeme läksd juurde sülle. Korter asus kolmandal korrusel. Läänial läks trepist üles ja helistas uksekella. Keegi ei avanud. Žiguli armastas hommikuti kaua magada, kuid täna on eriline päev. Daniel ärritus kergelt, muide kuue kuu jooksul esimest korda Polegi nii paha oli aeg, mil ta oli pidevalt ärritunud. Ta jalutas piki muuli, hoides lillekimpu kõrgelt nagu armastuse tõrvikut. Seal naeratas totralt igale vastutulijale. Keskpäeval läks ta jälle Joeli juurde, kuid ikka keegi ei avanud selline asi tigedaks, mõtles Daniel. Ta vaatas väikesesse restorani sisse, kus nad tihti koos hommikust sõid ja sõitis siis maja juurde nende maja juurde. Daniel astus sisse, tegin mõned aknad lahti, osa aknaid avanenud. Ta helistas Juliale. Keegi ei vastanud. Daniel hakkas muretsema, ta ei armastanud üllatusi. Daniel pöördus tagasi maja juurde ja asus ootama. Kell kuus õhtul polnud teda ikka veel. Daniel läks trepist alla, et valvur üles otsida. Kui ka valvurit polnud kodus. Meeleheitel, läks Daniel jälle kolmandale korrusele. Tuttas vastas asuva korteri uksele. Ukse avas keskealine täidlane naine. Vabandage, et ma teid tülitan, kuid ma otsin missise Tatsonit. Teeksite uksega. Minu nimi on, oli Paxton ja tal laksutas oma kaardus, võltsripsmeid. Ja loomulikult, ütlesin Daniel, kuid ma arvasin, et võib-olla te olete teda täna näinud. Ma ei saanud teda näha, sest ma ei tunne missis tatsanit. Naine võttis kinni puust ukselingist. Ta elab kõrvalkorteris, ma arvasin, et te olete tuttavad. Seal elab seal oli Williams, kuid praegu teda pole, ta on harva kodus ja jälle plaksutas ta oma ripsmetega. Danielil tekkis tahtmine raputada ta juustest kõik lokirullid välja. Julia anda. Ots on väikest kasvu. Tal on hallid pikad juuksed. Niimoodi kammitud. Daniel tegi pea kohal ebamäärase liigutuse, olles unustanud, et tal on ikka veel krüsanteeme. Kimp käes. Määri Paxton naerab, kas homotee ilmselt peate silmas Julia häivoshi. Ta käib siin aeg-ajalt, kui seal pole kodus, ta valvab seal korterit. Me jõime üks kord temaga sealjuures kohvi. Danieli mõtted olid segi. Ei, ilmselt tema ongi Julian Haywood, niisugune väike kena naine. Tal on oma maja kusagil kaugemal. Kuid talle siin ei meeldi. Ta unistab Uus-Inglismaale tagasipöördumisest, kuid keegi ei osta tema maja raha. Aga raha tal pole. Ta lausa vihkab Sankt-Peterburgi teha, ei saa aru, miks ta üldse siia tuli. Mulle näiteks siin meeldib. Danieli hääl, värahtab kast, Te, teate, kus ta elab. Tegigi kusagil äärelinnas, ta rääkis, et seal on palju rohelust, kas te olete seal käinud? Kust te võtate, et ta nimi on tatsan. Kuid Daniel ei kuulanud teda enam. Ta jooksis trepist alla, läks mööda tänavat, keeras automaatselt muuli poole. Istus pingile, Crusonteemiki ikka veel käes. Korraga tundis ta, kuidas pisarad mööda nägu alla voolavad, kuid samas märkas imestusega, et ta naeratab. Kur haat võtta. Ta müüs mulle oma isiklikku viha, õhutav maja, kus on ikka Naim. Igasugused plaanid käisid peast läbi otsida, üles tuua, tagasi, teatada, politseile, otsida üles keeratada, peenike kael, kahekorra, püüda maja maha müüa, jätta endale kui suveniir. Noor naine jooksis mööda tarind, ütles õhukese pluusi all. Loomulikult on ta loell, kuid ikkagi tõmbas teda naise poole. Nüüd ta mõistis seda. Keegi on öelnud, et elus on kõige raskem mõista seda, et tegelikult on elu palju lihtsam kui see tundub. Kuid ikkagi, missugune jultumust sugune julgus. Kui ta kunagi elus kohtab veel teist naist, mis on väheusutav siis ta sooviks, et ta oleks samasugune nagu see. Ta istus mõttes, kuni õhtu kätte jõudis ja pimedaks läks ning enam Polnud purjekaid võimalik eraldada. Pelikanid piirasid ta ümber, oodates söögipoolist. Daniel viskas krüsanteeme üle käsipuu ja need ujusid mööda muust lendavat vett muulist eemale.