Armsad sõbrad, teate, ma hakkasin vihmavarjuga kuu peale lendama. Vihmavari rebenes, aga ma lappisin täiele, ortoFilsiga kokku. Lendasin, lendasin. Kui ma ükskord maandusin, tuli mind vahtima terve kulg logelejaid. Neil kuulsin, et seda provintsi nimetatakse Ameerikaks ning uusim moetants tvist ja kes seda ei oska, on metslane ja barbar ja tuleb laternaposti üles puua. Õppisin sellega kondiväänamise ära ja sain ametliku sissesõiduloa õnnelikuks omanikuks. Seda peab ütlema, et sealne provints oli kaunis Vaini. Nad ei jaksanud oma naisigi riidesse panna ja vaesekesed keeksi Pad gabar reedes Jošõudes päris alasti kaastundmusest, kinkisin ühele valjaskinsulisele ööklubis oma head villased aluspüksi. Ta tõmbas need jalga ja nädala pärast käisid kõik taolistes paelad seodorist ümbersäärde. Ütlesid, et mood või nii ma sellesse hästi aru ei saanud, kuid oli hea meel, et vaesekestel sääred ja muud komponendid enam ei külmeta. Siis juhtus niisugune kummaline lugu, et mul tuli sünnipäev. Seda on küll varemgi juhtunud, aga et sellest juttu teen, siis sellepärast, et esimest korda Ameerikas. Sünnipäevi nimetatakse siin võõrsleideks aga pühitsetakse niisamuti nagu meil armsas vanas Vesphalis 200 aastakest tagasi. Juuakse, karjutakse, hurraa ja elagu juuakse jälle. Lõpuks keeruta täpset Raskadel vabandust, autodel nina nässu. Järgmisel nädalal saad mälestuseks arved haiglast, Veski poest ja autoparandustöökojast. Kuna naaber kaebab sind kohtusse. Tõukoera allaajamise pärast. Tuleb välja, et too karvatuust polnudki neli naela kirpe koos läppimisega vaid osariigi tšempion. 65 medali ja 800 diplomiga. Lasksin ennast pildistada Vabadussamba tõrvikul ja valge maja koop, lill. Pärast lõunat külastasin häid onu käsi ja tegevate ühingust nimega Q2 kellen. Minu lõbustamiseks riietusid neer, härrased valgetesse linnadesse ja korraldasid märgi laskmise automaatpüstoli test. Õhtul võttis mind vastu kindral kolduaar. Veskermaanlased on siinses kõrgemas seltskonnas väga hinnatud ja külalislahkus andis tunda igal sammul. Kindral oli vana jahimees ja me vestlesime möödunud ja tulevastest jahiretkedest. Kindral kiitles, et tal on kavas jahiretk, kus saaki võib lugeda Meliarlides. Nõustusin vaikides, sest ei ole mõtet parandada neid, kes oma jahilugudes veidi liialdavad, sest siis nad solvuvad ja mõnus õhtu on, kus see, ja teine. Vastuseks rääkisin talle loo, kuidas ma terve aafrika lõvides tühjaks kõndisin, nii et selle loomaliigi säilitamiseks oldi sunnitud tooma Berliini loomaaias ainus säilinud lõvipaar Lunglite uus asustamiseks. Eenraley pidanud seda lugu veel mees käikski ja kiitles Eda olevat pauguga tapnud 300000 indiviidi. Tal olevat varuks niisugune pütt, mis tapab korraga 10 miljonit. Omalt poolt meenutasin seda, kui lasksin maha kõik maailma sääsed seejuures eranditult lasuga vasakusse silma. Et sääski veel tänapäevalgi esineb, siis ainult tänu sellele, et naabermõisnik rap Fritz Adolf von popsenbergen kuulutas oma maa-ala puutumatuks eraomandiks. Tema soos jäigi sääseseene. Püsime tõenduseks, eks selge, tõsi on, ripub mu kodulusi jahisaalis kamina kõrval sääseria kuuliauguga vasakus silmas. Kutsusin kindralid seda vaatama pädena liigutatult ning lisas, et lähemal välisbaaside inspektsiooni reisil püüab ta minu manusesse põigata. Oo oma töö on väga hästi, kuid palju murret toimetamist on ühel päris härral, kui tema abimõisad asuvad teistesse maakondadesse. Õhtulauas ulatas kindral mulle kingituseks moodsama keskmise tegevusraadiusega raketti. Pidulikus kõnes meenutas ta, et igaühele ta sellist kinki ei teeks. Aga et olen põliseid Veskerman jahirüütleid, siis teeb ta muleerandi. Elagu toitoonia ja tema sõjakas madin. Siis laulsime kahel häälel vanu rahvalikke laule nagu õndsus, Ameerika elulaad, hõõrie, glooria, halleluuja. Eriti teisi. Kolm vaadi Burgunderid keres, ent silm selge ja jal võrge. Seisan pärast tublit vedu kindrali villa etalonesisel muruplatsil ja otsustan, et sõidan raketiga hotelli tagasi. Võtan tasku stardiseadeldise, aredan sellele raketisihiku, sean hotelli metsik indiaanlane katusele. Istun kaksite raketile ja vajutan nupule. Rile karrin, ragin, praksumine, viisinsoucindor, Sõmine. Hoian ka ei käi ega kübarat. Ratsapiitsa. Üldiselt un starter korrast ära või ei anna karburaator sädet. Vajutan nupule. Vaikus Aconilitel tühi. Meenub, et mul on vestitaskus jahipüssipadrun. Kaliiber 20 laetud. Oot, paneme selle raketi sabatüüri alla. Suuline don't, kus ma nüüd rikku a, see on ju vana tuttav põhjanael ainus kindel konks taevanalis. Teise tähed on ju niisugune ebakindel element. Kolavad alalõpmata siin-seal kunagi ei tea, kas nad on õhtuks omal kohal või mitte, missugune neist parajasti remondis või hoopis pandimajja viidud. Nur rebu nõndamoodi kuue sabapidi põhjanaela haru küljes ja vaatan kurvastusega, kuidas raketi tükid Zoltsatavad kindral koldoori kuldkalatiiki. Kuna päike mu loojas tuleb kõõee tunne, kuidas vana armsa maateraapiale tagasi jõuda. Koode mõtlini kombineerin. Rakett lendab maadelt ära niimoodi, et pressib õhujoamaa poole. Jah, ja kui maanduda tahab, teeb sedasama, et pehmimini maa peale laskuda. Õile vabastan kuue põhjatähest. Ja puu on kõigest jõust kauguses helendava maa poole. Õrnalt väljades libisen ma. Maandun varasel hommikutunnil otse hotelli, metsik indiaanlane ukse ees. Varas, kellaaeg, nagu tuleksin hommikusel jalutuskäigult. Siirdun oma tuppa number 628 miljonit 847546 ja tahan ennetada. Seal tulevad mingisugused asjamehed ja käsivad mind end koristada Ameerika pinnalt. 24 tunni jooksul ma tegevat kommunistlikku propagandat. Küsisin, mis asi see on. Kus kar Rapatakse peale arguma mängibuta ola, kes ütles kindralile lahkumisel kalli rahu. Hullu kas vana tervitus nii kurjast oli? Ei aidanud meediad pakiti mind vanasse banaani pargasesse ja saadeti Euroopa poole tagasi.