Kui kohatu kriiskav sõna pik Uigatus kastis alllinnas, ma tundsin mu nägu on kõva, kui jäätanud labakinnas, ma läksin õhtusse aina ja näis, et juba ammu minust mööda kamp ja kamm käisid mu enesesammud. Kõik oli vaene ja haige, kõik oli madal ning son siis üle lageda tuisk tuli ja puudutas mind. Need lumelained väljal ja tuisusel lagedal kuusk tantsides hõljutasi end. Need on nii armsad ja head. Sa uhke ja tume ja lumine tants okstes värele. See siis ikka veel vastumus kumiseb ja nutt kutsu järele, nagu enda taolist kuulen, nagu enda taolist näen, ja läbi Vihava tuule sirutan käekuusk, tuisku seal lagedal. Oh, püha pettus, tantsib kuusk tuisusel, lagedaid, ma olen üsna lapsiksin talve taeva all. Ma olen hull ja rõõmus ja õnnelik ja hell. Las olla lõputu ring siin talve taeva all. Mulle näib, sa armastad mind, kuusk tuisusel lagedal. Ma tundsin loodust kui Tarkivad kõrrepõldu, kust saadi must magus leib kui looma, kelle liha aurab kausis koos tapaeelse kisaga mu kõrvus, kui vikati all kiunuvad Soometa heina kui pakast, mis hammas võtab mu pöidlaid ja kui puudust, mis surub mind põlvili kartulivagude mutta. Vähe, üsna vähe tundsin veel raamatu inimesi, nende rabelemisi endas, viljatuid, mõttekujutusi, jumalasoni, mis lõhestasid vaimu ja halvasid käsi kuid see varitses. Siis asetasid sina tark õpetaja minu jaoks ühte maailmapilti, jumalus ja igaviku mammutiluud putuka silma ja liiliaõie, lehma, sajakordse sõnnikused, koed, unenäod, mis voolasid mõju sügavikust nagu laava, kalade ränded ja suudluse, millest sünnib luuletus. Rebi arutu pooldumise ajurakkude ime, Simpansi rauga, näo, taevalaotuse, täheraamatu ja südame tiksumas minus nagu pahaendeline toonesepp vahest ja vahest kohisemas kui merede meri. Ja kõik see oli kombatav ja kompamis toota, kare, põleta valu tegevalt suur. Ja kõik see oli särav nagu vainurästa vilistus surnuaia muru ja lehtivate tammede kohal, keda nüüdsest pidasin oma vendadeks. Olin noor ja võisin seda kõike libistada yle huulte. Sosistades vainurästas turdus, turdus, muusikus.