Mina olen Ingrid Isotamm ja loen teile, Aino Kallase jutu hullunud järv, mille on soome keelest tõlkinud Johannes Aavik. Aastatuhandeid oli ta vaikselt läikinud oma Uhte kallaste vahel leppides saatusega ja tasahiljukesi soostudes. Ainult ta kirdepoolne kallas oli kõrge ja järsk, kus kasvas segametsa pikki Netgeid puid. Milledel tuli üksteise võidu oma latva ülespoole sirutada, et päikeseandidest osa saada. See oli äge, ehk küll pealtnäha vaikselt pikaldane võitlus milles nõrgemad vajusid liiva Nõlvakult alla kaldamudasse. Juured harali, värisevad arad haavad võitlesid päikesejuurte ruumi pärast pikkade Corbaste kuuskedega. Justkui noored neitsikesed oleksid käsitsi rüselus asunud halli habemeliste vägimeestega. Valge tohulised Gazett käherdasid oma lehestike puna tüveliste mändide ärrituseks ja allpool üsna vee ääres olid läikivad kaldalepad enestele oma pärisosa vallutanud. Järv ise muudkui lebas vaikselt ja soovimatult madalas Tsoorus kui sisemise rahu algkuju kuna valged vesiroosid avanesid ja sulgusid ta pinnal salapärastel läbipaistvate kuplitena. Ta vesi oli üle maa kuuluse marstivast võimest. See parandas silmade Maria haigust jooksvat ja löövet ja kaugest küladest rändas sinna rahvast, et viia ta vett savipudelis oma kodudesse. Ühel suvisel päeval, kui inimesed olid niitudel heina teos tõusis taevale pisike pilvetomp. Keegi ei pannud seda alul tähelegi. Nii tühine ja häda ohuta neisse olevat otsekui varsti õhusinasse haihtub põua pilveriba. Ilm oli higile ajavalt helge ja töös peatudes, et higi pisaraid laubalt pühkida nägid. Heinalised pilv taevarannal oli nii hästi tumenenud kui kogult paisunud. Peale selle näis ta liikumishoog järjest kasvavat ja olles veel silmapilgu eest edasi-tagasi ujusgelnud taeva vaiksel pinnal lähenes ta nüüd ähvardava kiirusega nagu tormist paisunud purjedega. Jõudes järve kohale, hakkas pilv vette pilduma kõuevälke nagu tuliseid nooli. Neid tuli üpris tihedasti justkui otse järve südamesse lingutatuina kogu veepind sihises purskus kui põlevist tukkidest. Järv hakkas keema jaurama kui tulele pandud katel kaldal olijate hirmuks ja imeks. Taasta tuhandete rahu ja vaikus oli sealsamas kadunud tasakaal rikutud, ta meel segaseks läinud. Järv oli äkki arvamatu hullunud taevatuli oli löönud ta südamesse ja ta oli täis püha peadpööritavas kihku. Vesi hakkas ülespoole tungima oma Uhte kallaste vahelt, otsekui oleks see kiires korras oma hõlmad kokku käärinud teeleminekuks. Pilv jälgis seda kui sõidu valmisel laadungit ootav laev, purjed pingul, täis tuult ja kärsitumad lehvides. Oh seda hoogu, seda rutamist. Kalad suured ja väikesed läksid v sammastega kaasa. Lihavad latikad musta seljaga Havidia, põua muudade kiisad uperkuuti lüües kõik kõik ujudes veeredes, küljed välkudes, samas rännu Rodus. Kuna ainult sisalikud ja kärnkonnad oma musta mudasse järele jäid. Hullunud järv rändas ja taevapilv kogustabee oma laiahõlma sisse ühest kõige selle sisuga kalade ja kududega. See oli heas hoius nagu nahk lähkris. Veetilkagi lõigatanud üle pilve serva maha. Kalapojuke ei eksinud, tunglusest teelt. Nüüd mindi. Nüüd mindi nii, et metsad, sood, külad ja põllud kihutasid all mööda, kui kiirjooksus kunagi. Inimesed, need maa pisi putukad sirutasid imestuses heinaniitudel kaelu, pikatite ja rehadega viibutades. Võõristades seda pöörast kihutamist eest ära, eest ära. Järv tuleb. Pilvetomp, seisatas oma kandamiga metsatuma näo kohal. Otsekui taevaluugid oleksid avanenud, tulvasid järve veed oma uude madaliku kange vihma, valangu rajususega sööstis otse taevast kohisevate koskedena, millede mühasse hukkusid kõik muud looduse hääled. Hõbesoomustega kalu 100. õhust kui hiiglasuuri veepiisku ja nende valged kõhud välgatasid vetekeerises. Nägu täitus äärteni veega vahutadesse Keyes. Kuni õhtu tulekul vajus peegeliku rahusse. Hullunud järv oli oma asupaika muutnud.