Are Uder loeb lugu krokodillid ja neljast väga väikesest hoolevusest. Lugu on mõeldud väga väikestele lastele. Elasid kord koos, neli väga väikest olevust, väga väike karu, väga väike puhmas kulmudega isand, väga väike lilla hiir ja väga väike härjapõlvlane ehk päkapikk külasid ja olid võrdlemisi õnnelikud, kuna nad olid väga väikesed olevused, kurist nad ka väga pelglikud. Iga väiksemgi krabin ja suure mürts ehmatas neid südame põhjani. Ise need olevused elasid ühe veidra toru sees, mille ülemine tuli avatud. Aeg-ajalt pistis mõni neist tegelastest nina üle turvaääre ja uurisid, kas kedagi ei ole ligiduses liikumas. Juhul kui see välja vaataja, olgu see siis mehike, karuhiir või päkapikk, midagi kahtlast ja ohtlikku märkas, andis ta valjuvilega märku, et ohtunud ligidal palju vilega. Mis vali vile, see küll võis olla, kuid oli siiski kuuldav ja kõik pugesid sügavamasse orusoppi peitu. Seal olid nad muidugi vait kui sukad. Mõni oli isegi vaiksemalt kui sukk, sest toru juurdetulija võis olla nii terava kuulmisega, et ta oleks kuulnud äraga suka vaikuse. Mõnikord kui ilm juhtus ilus olema ja ühtki ohtu polnud silmapiiril. See juhtus tavaliselt pühapäeva pärastlõunati upitasid meie tegelasel kõik ennast uruäärele ning nautisid ilusat ilma ja üksteise seltskonda. Söannatšis lobisesid, naersid ja viskasid isegi mõne nalja. Samal ajal jälgisid nad väga tähelepanelikult ümbrust ning ei jätnud ühtki kahtlast liikumist tähele panemata. Jätame nüüd meie tegelased pühapäeva nautima ja jutustame ühest teisest tegelasest Enelt krokodilli-ist, kes pidi juhuse tahtel bee tegelastega kohtuma. Krokodill oli kõige tavalisem krokodille. Polnudki ta kõige tavalisem tal uudis ikka siin ja seal ning otsis endale pra. Meie krokodilli suurimaks sooviks oli leida endale sõber. Kuna ta oli, nagu ta oli, ei tahtnud keegi temaga tegemist teha, kest ootuste peale, kes haugub, kus, kes ütles niisama heast peast inetusi ja solvas meie krokodilli südamepõhjani. Ta ei kaotanud siiski lootust ja otsis ikka edasi. Ja oli see alles üks krokodill või võiks ütelda, koguni Reptiil. Ühel pühapäeva pärastlõunal, kui meie toruelanikud ilusat ilma nautisid ja kõige parimas tujus olid, liikus sealkandis ka üksikkrokodill. Aeg-ajalt tuli ta põõsaste tagant välja, kadusis mõne mätta või kivi taha. Siis tuli ta jälle välja, läks ühe suurema rohututti ta, siis tuli ta sealt välja. Järsku märkas just uru elanikest rohututtidega kahtlast liikumist. Ta vilistas kõrvulukustavalt kõik tegelased väga väike karudega väikepuhmad kulmudega isand, väga väike lilla hiir ja väga väike päkapikk tardusid hetkeks hirmult paigale. Ja siis pugesid nad kribinal-krabinal nagu üks mees turu põhja peitu ja olid seal vaka rohkem kui sukad. Siir vilistas siiski hirmu pärast vurr, kuid puhmas kulmudega tegelane kordutas meeleheitlikult oma puhmas kulme. Ja hiireke lõpetas ta koemaid urru hõbistamise ära. Meie tuttav krokodill lähenes ikka kord korralt torule. Varsti oligi ta selle läheduses. Kõigepealt vaatas krokodill toru pealiskaudselt siit poolt ja sealtpoolt asetas kõrva vastu toru. Kuulatas. Kuna midagi kuulda ei olnud, jäi ta mõttesse. Siis tonksas ta ettevaatlikult oru ninaga. Võib ette kujutada, mida turuelanikelt läbi elasid. Mõne neist oleks isegi süda peaaegu seisma jäänud. Ja miks peab üks toru tühi olema, mõtesta valjusti. Ma võin teda vahetevahel kasutada, kui mul selleks sisu peaks tulema, arutas krokodill. Krokodill tõusis tagumistele jalgadele püsti ja vaatas toru otsast sisse. Ta tahtis nimelt vaadata, et kui suur on turuõõnsus ja kas seal on piisavalt ruumi ühele üksikule krokodilli-le. Ja ta pildiski nina toru otsa ülemisest otsast sisse. Seesolijad ehmusid selles hirmsasti, sest midagi seesugust polnud varem juhtunud, et keegi oma nina toru otsast sisse oleks torganud ja kõik hakkasid karjuma nagu ühest suust. Miine minema piineminema, mine minema, miine miinimumini minema, koolile loom koledam. Ja krokodilli laskus maa peale tagasi. Aga ta kuulis, et keegi peab teda koledaks loomaks. Ta tahtis kangesti vaadata, et kes need tegelased sellised olla. Ja ta tõusis uuesti toru najale püsti ja pistis jälle ninaotsa torust sisse ja kõik hakkasid jälle karjuma. Ja krokodill laskus jälle maa peale tagasi. Kole, ütles krokodill mõtlikult. Võiks isegi öelda, et pisut ehmunud kole-kole ütles krokodill veel kord kurvalt ja samas ka imestunud. Selle peale poleks ma küll iial tulnud, et ma kole loom olen. Ma arvasin, et ma olen maailma ilusaim loom. Võiks ütelda isegi ideaalne looma. Elan nii vees kui maal. Mul on ilus nahk ja ilusad suured silmad mille pärast muidu peened prouad ja võluvad preilid ihaldaksid minu, see tähendab krokodillinahast käekotte, et nendega siis eputada. Mehed jälle tahavad käekellarihmasid rahakoti portsiga Aare, see tähendab sigari tuutusid ja mõni eriti suur eputis paneb jalga krokodillinahast kingad. Nendega siis tänavatel Prapatseerida. Ole tõesti imelik arvamine. Ja ablas ablas olen ma küll, aga mida saan mina sinna parata, et ma kogu aeg süüa tahan? Minu loomus on selline, et mina kogu aeg süüa tahan. Siis aga krokodillikool või nägu selgines, seda hüüdis üles turu poole. Teel pole vaja mind karta sest juba kolmandat aastat sööma ainult taimetoitu kapsast, kaalikat, porgandit, kartuleid, arbuusi, kõrvitsaid, melonid ja baklažaani. Ja vahel, kui süda vesiseks läheb siis mõne sibula ja küüslauguga. Torust polnud kuulda kippu ega kõppu. Kui tähelepanelik kuulaja võis kuulda, kuidas lilla hiiri itsitas sest ta kujutas elavalt ette, kuidas krokodill sibulad ja küüslaugu sööb ja kuidas tal silmad siis täituvad, aeglased suurte krokodillipisaratega ja kuidas siis vesi silmist voolab, kui mõnest kraanist? Tulge valja ja vaadake, kas ma olen tõesti nii verejanuline ja kole, hüüdis krokodill. Ja meie tegelased hakkasidki ükshaaval turuäärele kerkima. Mõni julgem julges isegi krokodilli puudutada, kes vaatas krokodilli ninasõõrmeid, kes katsus krokodillinahka. Hiir vaatas krokodilli selget silma ning uuris, kus tal need suured pisarad välja võiksid tulla. Karub aluseid, külaline avaks oma suu, et vaadata tema hirmuäratavaid hambaid. Krokodill tegigi suu lahti ja näitas lahkesti oma võimsaid hambaid, kus olid suured augud sees. Mõnesse auku oleks võinud mahtuda isegi väiksem tomat või õun kui kui suured augud, sule hammastesse, nüüdiskaru. Millal sa viimati hambaarsti juures käisid? Ma pole kunagi hambaarsti juures käinud, ütles krokodill kohmetult. Ei olegi, hüüdsid kõik turuelanikud kui ühest suust. Vahest ei pese Sagama hambaid, milles muidu nii suured augud hammastes on nüüdislilla hiir ja missugune jube hais sul suus levib, pomises puhmas kulmudega mehike ja kortsutas oma puhmas kulme. Ma ei oskagi hambaid pesta ja ma pole kuulnud, et mõni krokodill oleks hambaid pesnud punnises krokodill. Ja nüüd hakkasid kõik õpetama, kuidas tuleb hammaste eest hoolitseda. Krokodill lubas esimesel võimalusel minna hambaarsti juurde ja hakata igal hommikul hambaid harjuma. Aga nüüd hüüdis krokodill, oi-oi, mul on aeg minema hakata, sest kange see krokodill kaavial kutsus mind õhtuks teed jooma. Kaavial kangest, mis asjad need on? Hüüdsid meie tegelased nagu ühest suust. Kaavial on pika ninaga kangise krokodill, kes on üks ütlemata tore sell. Kanges on üks väga suur jõgi indie maal, kui tagasi tuled, too meile väike kingitus kangise äärest ja tervita meie poolt kaaviali ja ütled ühed väga väikesed ja kartlikud olevused ühest veidrast turus soovivad sulle pikka iga ja ilusat elu. Krokodill lubas meie olevuste soovid täita ja läinud ta oligi. Nüüd ootasid meie veidrad tegelased, te mäletate, kes need ikka olid väga väike karu päiga, väike puhmas kulmudega isand, väga väike lilla hiir ja väga väike päkapikk krokodilli tagasi, tule kutt. Igal päeval tõusid natu-uruäärele ja käsi päikesevarjuks. Silmile tõstes ootasid nad krokodilli tagasitulekud. Aga see päev oli õige õige kaugel. Sesteegangise äärde ja tagasi on väga-väga pikk ja meie krokodilli jalad. Nii lühikesed.