Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Norras korraldas psühholoog Annemmangen 50 üliõpilasega eksperimendi, milles palus neil lugeda huvipakkuvat 28 leheküljelist naljarikast armastuslugu. Eksperimendi seisuks oli võrrelda, kas lugemine raamatutest võrreldes elektrooniliselt lugerilt mõjutab loost alles jääva elamust. Selgus, et paberilt lugenud mõistsid märgatavalt. Paremini loo sisu mäletasid rohkem detaile ja suutsid taastada juhtumitel aegrida. Uurijate arvates toetab paberist raamat läbi puute ja vormitunnetuse mentaalsete piltide sündi ja nende taasesitust võrreldes ekraanilt lugemisega. Raamatut lugedes kogevad sõrmed lehtede mahtu lugemise käigus sele muutust ühest käest või raamatupoolest teise luues alateadliku ajaraamistiku läbitud lugemisest missis kombineerub lugemise käigus sündinud ja võib-olla raamatu piltidega võimendatud loo sündmuste visuaalsete kuvanditega. Sellest siis arvatakse sündivat täielikum lugemiskogemus võrreldes muutumatuna peos, hoitava ja kiretuma. Ekraaniseadmega elektrooniliste raamatute lugerit ei tasu veel maha kanda. Probleem on tõenäoliselt harjumises, aga veelgi suurem probleem võib-olla harjumisele kulunud ajas. Sest vaadates looduses ringi, ei leia ju peale inimese ühtegi lugemisoskusega looma. Isegi inimese arenguloost enamuse ajast ei teadnud esivanemad. Lugemisest ja kirjutamisest mitte midagi. Järelikult on lugemise näol tegemist õpitud oskusega. Raamatud on selle kujunemises olnud kaaslaseks mõni 1000 aastat. Lugemise oskus enda vanuseks hinnatakse umbes 6000 aastat, kui neuroteadlaste arvates ilmus ajju uus närvirakkudest programmilise konveierilindilaadne süsteem. Gide ja sümbolite mõistmiseks. Kuigi varasemalt ei olnud lugemisvaraks raamatud, olid need enamasti füüsilised objektid oma struktuurimassi ja võib-olla isegi lõhnaga mis kõik osalesid lugemise võime aeglases lihvimises. Ometi on seegi aeg vähene suurteks päritavalt edastatavateks muutusteks ja seetõttu alustab inimene enamasti Kusagil lapsepõlves lugemise õppimisega saade siis kaasa midagi, mis mõjutab kogu tema edasist elu. Need on kohane küsida, kas oleksime valmis sellest pika aja jooksul edu toonud oskusest loobuma? Midagi sarnast siis mandlite või pimesoole eemaldamisele. Ühiskond ju muutub lugemise vajadus, vorm ja sisu muutuvad samuti. Võib-olla muutuvad need isegi enne. Ja siis avastame, et elame uues ühiskonnas. Marianne Wolf arutles samal teemal The Guardianis ja tõdes, et isegi kui mõne mõõdiku järgi loeme rohkem kui eales toimub see teistmoodi kui eales pealiskaudselt ja sõnadel hüpeldes. Enamasti ekraanidelt. Modernsed inimesed loevad iga päev mitmesugust teksti. Suure osa moodustavad Facebooki sissekanded, erinevad vestluskeskkonnad, e-kirjad ja veebilehed. Arvestades sissejuhatuseks tutvustatud anne mongeni uuringut, mis peegeldab mitme analoogse eksperimendi tulemusi siis ekraanilt lugemine on teistsuguse tulemusega, isegi kui tekst oleks raamatu kasvama. Teisalt on onlain-maailma saanud targemaks ja sisustabki ekraanid pinnapealset lugemist eeldava sisuga. Taoliseks. Kahekordse vormi ja sisu muutusest tuleneva arengu tagajärjeks. Võib-olla suutmatus lugeda pikemat tihedamat teksti, tajuda selles emotsioone, visuaalseid ja muid elamusi kuni selleni välja, et raamatuköite krobelisel seljal sõrmili Istudes meenub selle sisu, nagu libistaks näppe üle filmilindi. Pelgalt raamatu kaal vihjas. Tõsidusele ja oodatava elamuse suurusele. Harvad polnud juhused, kus raamatut isegi nuusutati sest paberinaast köiti ja nisuliini. Kus lisasid lugemiselamusele täiendava dimensiooni? Enne televisiooni olid ju raamatud ja trükitud tekst peamised maailma ühise tunnetamise platvormid mille loojad töötasid teksti kallal seni, kuni see hakkas lugejatest tööle. See tähendab, et kutsus esile emotsioone ja mõtteid. Simemiks näiteks Tšehhov olevat vaevelnud koera tähistavate kümnete alternatiivsete sõnade valikul. Moderne tekst peaks aga vahendama informatsiooni sõnast koer piisab iga neljajalgse karva kolu tähistamiseks ja teksti ei tohi olla palju ning see peab olema kiiresti haaratav ja kergelt seeditav. Teksti peitub ilu ja empaatia oleks tarbetud, sest neid asendavat kitsilikud, fotod ja videod. Lugejas pole vaja tekitada mõtteid, olulisemaks on, et ta kuulaks ja võtaks teadmiseks. Vara on aga anda hinnangut, kas on hea või halb. Järsku keerleb uus norm lihtsalt ümber tõhususe. Halvaks aga võib pidada seda, et oleme üleminekuaja tunnistajaks see tähendab, et kaotades ühte lugemis oskust pole me veel seda teist võimalikku rikkust omandanud. Ja vahest sõidetud. Too ka natukene rohkem. Aga miks kannatada? Sest poes on raamatud veel saadaval.