Tere päevast hea ja kallis raadio, kahe kuulaja, aitäh, et kuulad rännusaadet, reispass. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga. Kuid kodumaal ilmnenud tatiseks läheb seenevihm prügiämbrit välja, viies ikani krae vahele, kui ka püksi värvlisse sisse nõrgub, siis hakkavad kohe Facebooki seinale ilmuma pildid Tai kuningriigist ja no pole ime ka. Sinna saab kohale reeglina nii mõnesaja euro eest ja hea toit, odav majutusmargariita. Infinity puulia. Need varbad seal instabiidis ongi sinu enda, mitte su sõbrahmad. Kel soovi, võite kuulata minu enda sealtsamast koha pealt raadiosse paisatud reis basse üks neist 19. märtsil 2017 ja teine siis käesoleva aasta 14.-st jaanuarist saate neid järelkuulata, nagu ka kõiki teisi meie rännakuid raadio kahe kodulehelt või igasse telefoni sisse ehitatud podcasti programmist. Aga vot minu jaoks on see tai nende kahe reisiga avanud ennast, ma ütleks väga natukene pealiskaudselt. Ma ei tee saladust, et et ma läksingi sinna puhkama, sööma ja tantsima. Aga siiski tahaks teada, kuidas elavad ja mõtlevad ja käituvad taid siis, kui seal veidi pikemalt kohal olla. Sellest hedonismi kaitsest mullist välja tulla ja Saingima sealsamas kopanganni saarel tuttavaks Marko Lepikuga kelle kohta sõbrad ütlevad, et ta on suhtekorraldaja, trummar, copy, Raitter, loomakaitse aktivist, aga ka maailmarändur, Japija hipi ehk vaba mees, kui tsiteerida filmiklassikat. Tere, Marko. Tere. Tere. Su twitteri profiil, ütleb sinu kohta nii. Piisoftaset Laue difööme, rock jäi appi tiine Japi piine hipi piinan Manc not getting autolphierolaiv. Eks, kui ma võtakski nüüd sellest ühest kohast kinni, kas sa oled tõestanud buda munk ja kuidas selline asi juhtuda sai? Või on, see läheb kohe väga sügavale, kui sa lähed taisse või sa lähed Myanmari ehk Birmasse siis juhul, kui sa ei keskendu hedonismi-le, nagu sa kirjeldad või sa enam ei keskendu hedonismi mida tai lahkesti inimestele justkui stereotüüpselt pakub, siis nende riikide tegelik kullavaramu seisneb tõesti varajase budismi ehk paali budismi ehk teravana budismi elus hoidmises. Mis on nii Tai kuninga üks põhiülesanded, mis on ka tegelikult Birma kogu riigi, reson teda, mis on see põhjus, miks nad eksisteerivad oma vaesuses, kuldseid Bagodasid ehitavad ja nii edasi? Nii et kui sa sellega kokku puutud, siis see on üks maailma vanimaid ja põnevamaid tarkus, varamuid ja üks viise seda intensiivselt õppida on tõesti seda teha, kas kloostrites või meditatsioonikeskustes. Ja üks kõige toetavamad viis ja seda seal teha on võtta omale koolivorm selga, ehk siis võtta omale kolmeosaline mungarüü selga ja olla siis kas Noviits või täis ordineeritud ordu liige ja seda tehakse tihtipeale taia Birma kultuuris ka ajutiselt. See on kohalikele meestele isegi vaated initsiatsiooniriitus, näiteks sõjaväe asemel. See on väga põnev, kindlasti ma küsin nende detailide kohta lähemalt ja proovin ennast asetada sellesse sellesse olukorda, aga aga kuidas sa sinna maailma üldse sattusid või sinna Kagu-Aasiasse, et mis oli sinu peamine Drive või jõud, et üldse kodumaa nii-öelda tolm mõneks ajaks jalgadelt pühkida? Kuskil umbes 10 aastat tagasi ma olin hästi asjalik, tegin asjalikke asju. Ja ühel hetkel ma avastasin, et ma vist olen läbi põlenud. Ja siis mul avanes võimalus elus ka kuidagi, nii et ma saan nüüd teha täpselt neid asju, mida ma tahan. Et ma võtsin ennast töölt vabaks ja mul oli võimalik põhimõtteliselt minna reisima mulle alati olnud plaan minna kas Aafrikasse, vabatahtlikuks või Ladina-Ameerikas. Ma küsin korra vahele, mis need asjalikud asjad olid, mida sa tegid, kui see saladus ei ole, istusid kuskil lipp sees, arvuti taga või olid kuskil tunked seljas, nokamüts peas, panid kuskil vihma käest tellinguid. Viimane ots, millega ma tegelesin, oli poliitiline suhtekorralduse, et ma olin ühe erakonna kommunikatsioonijuht parajasti. Aga siis ühesõnaga läksid Kagu-Aasiasse ja kuidas siis juhtus sinu jaoks, et sa vaatasid, et jah, siin võiks natukene pealiskihtide alla kaevuda. No ühesõnaga mina ja üks või teine sõber, üks hea ettevõtjast sõber, olime mõlemad sellisel ristteel ja mul olid mõlemad parajasti mugavad pangaarved, ilmselt. Ta ostis meile taipiletid ja ma ei olnud kunagi seal käinud, no täitsa paketireisil käinud paketi reis oli kohutav. Aga me avastasime selle paketireisi käigus, et kui me eirame seda paketireisistandardgraafikut ja lähme omal käel mingi lähedal oleva saare peale. Et siis see on päris tore seal saare olles, selle peale enne seda, kui ma olin töölt ära tulnud, mul oli nagu selline kaemus või epifani või või Satooriat inglise keeles ütles hääl minu peas aim Lewingma lifelong. Ja siis ma mõtlesin, et okei, seal hästi rahulik, selline nagu hästi selge arusaam, siis ma tulin koju tagasi, mõtlesin selle üle kuu-poolteist ja siis ma tõmbasin juhtme seinast välja, otsustasin, et mul on õigus ja voli iseenda eest hoolitseda. Ja siis ma läksin oma meelest ümber maailmareisile. Aga ümber maailma reisi esimene peatus, mõtlesin, kust ma alustan. Oli Taiskopangaani saar, mida see vist juba mainisid ja selleni ma olin jõudnud kuidagi läbi selle, et mu Londoni koolivend jälle siis Iisraelist soovitas mulle seda täpselt samadel põhjustel nagu sina mainisid, et seal saab mõnusalt pidutseda ja hästi ära olla ja mõtlesin, kuskilt võiks alustada ja nii ma sinna läksin. Ja lihtsalt päevade nädalate käigus hakkas selguma, et mul ei ole vaja siit enam kuhugi minna. Et kõik need asjad, mida ma tahtsin õppida või kogeda või näha, et need kõik olid seal kuidagi olemas. Ja ma ei oska seda kirjeldada, aga kuidagi see retk mööda väliseid asju ringi joosta ja kammida pöördus sissepoole. Ehk siis maastikud ja need kogemused ja asjad kuidagi hakkasid lahti rulluma enda seest. Ja pärast seda mul kadus nagu vajadus ringi sõita või veel kuhugi minna, jõuda sealt Uus-Meremaale või Madagaskaril või Austraaliasse või või Islandile. Ja need on kõik toredad kohanud ja neisse võib jõuda, aga sundus kuhugi minna kadus nagu ära. Et ma nägin hästi vaeseid, üdini õnnelikke inimesi, siis ma mõtlesin selle peale, mida ma kodus nägin. Ma tundsin nii mõndagi jõukat, inimest siis säranud õnnest või kui vaatasin ise endale peeglisse või veel kellelegi, siis ma mõtlesin, et neil inimestel on midagi, neil on mingi saladus. Ja see, see sai nagu sellises küsimuses, mis see on. Et kuidas see käib, et, et sa elad muldpõrandaga hütis rannas? Sul ei ole peaaegu midagi, sul on veidi riisi ja sa särad inimesena ja samal ajal tuleb keegi, kes on ennast puruks töötanud, stressi töötanud ja ta saab endale kõike maailmas lubada, tuleb oma kahenädalasele reisile, nagu me neid inimesi kogu aeg näeme ja ta on isegi reisil stressis, et ta ei tunne millestki rõõmu, et mis see on ja mul tekkis see küsimus, mis see on ja ma tahtsin seda teada saada. Kuidas need sammud seal edasi läksid, mismoodi ja kas sa oled selle tänaseks teada saanud, miks ma küsin? Ühesõnaga, kui reisida meie mõistes siis parema sõna puudumisel kolmanda maailma riikides või nii-öelda rahalise ühiskonna äärealadel, kus inimesed, aga tõesti jah, muldpõrandaga hütis on õnnelik siis seda kohtab ka nendel nendel nii-öelda paketi reisidel, et oh vaata, kui õnnelikud nad on, aga see järeldus, mis sellest tihti tehakse, on see, et noh, et polegi vaja midagi õnneks. Ja nad on nii õnnelikud, et kus moodi nüüd erineb see sinu vormel sellest sellest nii-öelda sellest esmatasandist. Talle ei ole vaja, sest ma olen kindlasti näinud, kui palju inimesi, kellel pole midagi. Aga see ei tähenda, et nad sellepärast veel nüüd ei tahaks. Absoluutselt ma olen sellega täiesti nõus, et ma ei ürita mudeldada nagu seda, et kõik peavad muldpõrandaga onni kolima. Et pigem, mis see õppetund nagu või mida ma mudeldada püüdsin, on see, et väliste sisendite puudumisel, mida meie hindame lääne tsivilisatsiooniga ka nende puudumisel saab inimene olla inglise keeles on see sõna kontsent. Et noh, eesti keeles, kas see on siis rahulolev või et budistlikus, psühholoogias on õnnelikkuse otsene põhjus? On seesama kontsentnand rahul olevus. Et ma mõtlen seda, et lihtsalt, et ka nendel tingimustel on see kuidagi võimalik. Ja hakkas tunduma, et nii Tais kui Myanmaris selleks põhjuseks on miski, mis on nende kultuuri sügavalt sisse ehitatud ja need on mingid tüüpi budistlikud, maailmavaated või mingisugused võtted viisid, kuidas elada ja asjadesse suhtuda. Noh, fakt on see, et loomulikult nagu sa seda terminit kasutasid, kasutan teist terminit arenguriikides. Või riikides, kes on meist arengus veel maas nagu ka meie oleme veel paljudest kohtadest maas. Et loomulikult inimesed tahavad kõiki neid asju tahavad saada ja me ei suuda isegi mõelda, mida nad tahaksid, tahaksid külmkappi? Nad tahaksid jalgratast, võib-olla pärast jalgratast, nad tahaksid pisikestki autot, eks ole mida nii mõnigi meist iseenesestmõistetavaks nad tahaksid külmkapi asemel, mis neil juba võib-olla on, on õhukonditsioneer ERK on. Aga loomulikult nad tahaksid seda kõike, sest lääs ja edukamad riigid mudeldavad kõiki neid asju, mida me saame tõenäoliselt väliselt õnnelikuks teha. Aga mis see õppetund on nagu see, et, et saab nii, saab kurnata loodust ja tappa ökoloogilisi süsteeme ja piinata ja tappa loomi selleks, et ennast õnnelikuks teha ja saab ka kuidagi teistmoodi. Ja noh, kuskil on see tasakaalupunkt seal vahel ja see, ma arvan, on see asi, mida me sealt õppida saame, mitte öelda, et me peame, kõik võib olla muldonni tagasi kolima, seda ma ei mõelnud. Ja ma saan aru, et noh, keegi meist ei pretendeeri ühegi maa kultuurilõpuni tundmisele ja noh, ise ka oma oma seal Lõuna-Ameerika maanurkades kogun lihtsalt ühe pusletüki teise järel oma sellise isikliku salve nagu nagu hiir enne talve. Kuid seal Tais reisides mulle tundub, et noh, minu ja siis nende kultuurid, erinevad peni kardinaalselt mida ma ei tunne, kui ma reisin näiteks Lõuna-Ameerikas, noh, ma isegi jätan kõrvale siin võib-olla keeleoskuse, aga kas see võib olla näiteks kristliku kultuuri küsimus, et me jagame mingeid teatud väärtushinnanguid mingi osaga maailmast, aga Tais on siis see uus religioosne maailm niivõrd teine ja tänu sellele tundub, tundub see vahe nii suur. Ja siis sellisel juhul kuidas sellest vahest üle saada ja sinna ligi saada. Vaat see küsimus nagu paisus järjest suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Ma proovin selle tagasi sõnastada, kuidagi tükkideks võtta. Et esiteks, et kui sa ütled, et sa tajud neid kultuuri niivõrd erinevana, siis nad ongi niivõrd erinevad, et seal taga on erinevad väärtussüsteemid. Seal taga on erinevad viisid mõtestada toimuvat, ehitada üles ühiskonda, ehitada üles peresuhteid, kogukondi, töösuhteid ja terveid riiklikke toimimishierarhiaid, kuni selleni, et kuidas ehitada üles majandust, et me istume siin oma mullis ja me arvame, et et ainsad viisid asju korraldada edukalt korraldada on näiteks demokraatia vaba turumajandus. Aga meil on teistsuguseid näiteid, et minu haridustaust tuleb riigiteadustest ja halduspoliitikat vormimisest avalikust haldusest, et selles valdkonnas on täiesti okei arutada selle üle, et võib olla mingite küsimuste lahendamiseks ei ole valitud sellised ilusad vormid kõige paremad, et võib-olla midagi hirmsamat annad vahel parima tulemusena ma ei ütle, et ma propageerinud seda, ma ütlen, et see on analüüsi viis. Ja noh, et kui me võtame Singapuri, sest Singapur, eks ole, ehitati ju ülesse ikkagi üsna karmi käega juhtimise all ja ta on praeguseks saanud sealse kandi üheks edukamaks riigiks, eks ole, uuesti, et keegi ei saaks valesti aru, mis tema ihaleksin karmi kätte, midagi sellist, aga lihtsalt, et selles maailmas on nii palju nagu teisi võimalusi, kuidas asju lahendatakse, kuhu ma sellega jõuan, praegu on see, et noh näiteks, et kui tais võttis Sõjavägi taas valitsemise üle et nii Tais kui firmas meil on tuttavat, eks ole, hunta valitsused siis kohalikud inimesed ei tundnud selle üle sugugi muret, et selles ei nähtud mitte probleemi, vaid selles nähti lõpuks ometi lahendust. Et kui valitsemine on väga korrumpeerunud, siis näiteks sõjaväge nähti selles olukorras kellelegi. Alguses, kes tuleb ja teeb platsi puhtaks, puhastab politsei, hierarhiat korruptsioonist ülevalt alla, lööb kabineti puhtaks, likvideerib onupoja, poliitika taastab rahva võimu. Ja sellises olukorras see mõtlemine on meile nii võõras, et me näeme lihtsalt ajalehepealkirjad. Et hunta võttis, võimuliit on kõik tuksis ja kui sa räägid kohalikega, siis tihti panud, ütlevad noh, ei ole jah ilus, aga saame vähemalt korda taaskord. Nii kerge on tänapäeval nagu internetis igal pool olla valesti tsiteeritud, et ma ei propageeri ei totalitarismi autoritaarsustega sõjaväevalitsust. Aga ma tahan jälle osutada võimalustele, et kui sa näed mingisugust teistsugust viisi asju korraldada kas selles, kuidas manageerida meeleseisundeid ja kuidas manageerida riiki sa näed sellest tulemusi, siis need on need kohad, kus me saame nagu kahte asja kõrvutades õppida, eks ole, nagu ka noh, riigi riikide poliitilise või haldussüsteemi vaadeldes me vaatame, mis on ühes, mis on teises ja siis on kaks viisi, kuidas nad on sarnase, kuidas nad on erinevad. Ja sinu küsimuse teine pool, et kas see võib olla seotud siis näiteks religioosse erineva taustaga, siis ma arvan jah, üsna üheselt. Et ma arvan, et isegi Eesti ühena maailma sekulaarsematest riikidest jättes kõrvale selle niueid, vohab kompensatsiooni, noh, ma arvan, et see on kompensatsioonimehhanism. Et kui niisugust institutsionaliseerinud vaimset tuge ei pakuta, siis inimesed hakkavad igasugust esoteerika tasemele otsima. Aga sellegipoolest statistiliselt me oleme nii sekulaarsete ateistlik, riikide esirinnas top kolmes, võib-olla isegi top üks vahel. Me oleme sellegipoolest kristlikus kultuuriruumis, et meie arhitektuur, meie muusika, eestlased on lõpuks ometi, eks ole, näiteks taas omaks võtnud Arvo Pärdi ja tema Ma ütleksin jumaliku taevaliku muusika. Aga see on ju sügavalt religioosne, eks ole, see, mis kõik ümberringi on meil tegelikult kristlikus väärtusruumis. Isegi kui sa siin oled atistiku lagnastilisel sekulaarsel positsioonilt võimalikul positsioonil. Ja sama lugu, kui me läheme Kagu-Aasias, siis need on sügaval tera vaada budismist läbi imbunud riigid ja see muudab selgelt nende mõtlemist, see muudab ka näiteks seda, kuidas konfliktsituatsioonis käituda, kuidas väljendada oma emotsiooni või neid mitte väljendada. Et noh, näiteks selles mõttes on taid eestlastele natuke isegi sarnased, et noh, et tänaval vähemalt vanasti, et nüüd seal muutunud, mida rohkem turistidega kokku puututakse, seda pingelisemaks suhted lähevad. Et tänaval kellelegi peale karjuda ei ole, okei, et oma viha avalikult näidata ei ole okei. Et see on täielik näokaotus, vot see näohoidmine, see on üks kindel mõiste, et see on Kagu-Aasia kultuurides hästi tähtsal kohal. Et noh, me võime edasi minna, et ma teen korra oma monoloogi, eks ole, pausi, aga see läheb hästi põnevatesse asjadesse, kuidas turistid eksivad, näiteks kuidas teenindajatega käituda, et Kagu-Aasia kultuurid, võtame tai praegu, et mitte konfantatiivne mis tähendab seda, et karjudes õigust nõudes ja häält tõstes ei saavuta mitte midagi. Kui sul piiril probleem tekib, sa hakkad oma õigust nõudma, siis sul on garanteeritud, riiki ei pääse. Et sind aitavad teised võtted, nagu ma võin rääkida, kui seal on huvitavad loom, läheb edasi. Me räägime elust siin ja praegu reisimisest ja eks need ongi need asjad, mida tegelikult tahakski kompida, et mitte ainult olla suures poliitikas vaid vaid selles, et ja mismoodi siis saada üle sellest probleemist. Kui sul, mai tea, taipiiril tekib, tekib konflikt piiriametnikuga või, või, või kuskil bussijaamas, mis iganes. Aga tead, võtame enne seda väikese mõttepausi panen mängima esimese sinu poolt kaasa toodud lugudest, kelleks on Saara moon ja mister männ. Soovid sa mingisuguse mõtte selle loo juurde kaasa? Ma valisin need lood saate jaoks kuidagi nii, et need haakuksid nende teemadega, mida me võib-olla puudutame, meie globaliseeruv ühiskond, globaalne maailm, ühiskondlikud arenguprobleemid ja kõik muu ja mulle tundus, et tema lugu on selline hea sissejuhatus sellesse teemasse. Sellises rahulikumas noodis. Jaa, kallis raadio kahe kuulaja me oleme koos Marko Lepikuga Tais ja vist natuke otsapidi Myanmaris ka firmaseks. Ma saan nii aru jah, et me oleme kuidagi piiriüleseks läinud. Ja, ja lähme siis suumime natukene veel sisse, täpselt sinna, kus me enne laulu jäime, et et mis mind nagu hästi huvitab, nagu ma ütlesin, et mind seal täis ma tunnen, et see, et see nähtamatu kultuuriline klaassein minu ja kohalike vahel on hoolimata sellest, et kõik ütlevad oodays, kõik naerma vaatavad, kõik naeratavad, vot nii palju. Ma sain küll juba aru, et nad naeratavad, noh, kui me nüüd räägime sellest hedonismi või sellest turisti tähistad naeratavat seni, kuni sul raha on näiteks ja siis, kui sa satud nendega konflikti, mingisugune jama seal, et siis sa näed ka natuke teist poolt nendes, et kas rääkisid sellest karjumisest või et sellega midagi ei saavuta, et ma olen karjuvaid Taisid ka näinud. Need on huvitavad asjad, mida natuke vaadata, et meil on, siin tekib ka nagu Tai kultuuri siseselt tekib väike kultuurikonflikt selles tähenduses, et neil on traditsiooniline viis asju ajada. Ja kuna see omavahel on toiminud aga väljastpoolt läänest tulevat purjus mõnu jahtijatega ei ole toiminud, siis see on, seal on vastastikmõju, eks ole, et paljud neist lähevad sinna ja korjavad nende kullavaramust mingeid tarkusi üles. Et budismi baasinstrumente on teadlikkus või teadvustamine või teadvelolek mindfulness inglise keeles osalt läbi, eks ole, firma mõjude on see jõudnud ka kaasaegsesse kolmanda laine kliinilisse psühholoogiasse, isegi Eestis on terapeute, kes seda kasutavad reaalselt ärevushäirete ja depressiooni leevendamiseks. Aga teiselt poolt siis selle konflikti või selle kultuurikonflikti osa on see, et nad on samamoodi vastu võtnud lääne mõju, ehk siis läänest tulevad inimesed individualistlik kultuuriga, nõuavad oma, nõuavad oma õigusi, väljendavad valjusti oma vastumeelsust, kõik asjad, mida taigultuurist traditsiooniliselt ei ole tehtud. Ja selle tulemus on see, et sellistest turismi kohtades, turistirikkamates kohtades, kus välismaalasi on palju, tõesti võib kohata ebatüüpilist taikäitumist, kus avalikult tõesti karjutakse, kus avalikult väljendatakse sellist tulist taiviha ja seda ei viha on selles mõttes meie omast erinev, et kui ta ükskord välja võetakse, teda ei võeta kunagi välja, teda ei võeta välja, teda ei võeta välja ja siis ta võetakse välja kirvestaja nugadega emotšetendaga. Et, et seal on hakanud esile tulema ja seda tavaliselt. Ja seda me näeme, ühesõnaga turismikohtades, kus see konflikt on hästi pingeline ja seal on nagu terved põlvkonnad üles kasvanud, kes kes põlgavad neid turiste, kes ei austa kohalikku kultuuri, kes lihtsalt kuritarvitavad kohalikke ressursse, kohalikke inimesi. Ja selle tulemus on selline põlglik suhtumine, aga see ei iseloomusta taikultuuri. Ja kui nendest kohtadest eemale liikuda, siis me jõuame tagasi nende teemade juurde, mille sisuks on ikkagi see, et see naeratus, mida sa mainisid, on tais sotsiaalse funktsiooniga instrument. Leiutasin praegu selle termini ja naeratust kasutatakse erinevate sotsiaalsete olukordade lahendamiseks. Nii on see nagu olnud, seda siiamaani näeb päris palju, lihtsalt et seda konfliktsus, noh, nii-öelda tuleb vaikselt juurde, aga see üks näide sellest, et seda mõista, on selline, et ehk siis et kuna konflikt on väga kõrgel kohal pjedestaalil selles mõttes, et asjade hulgas, mida vältida jah, vähemalt avalik konflikt, et säilitada alati oma nägu, ehk siis praktiseerib teadvelolekut ja seal hea Brist ja mis tähendab, et su viha Evoha, Su kirgey voha kontrollimatult nende juhi su elu, vaid sul on kontroll oma keha meelesüsteemi üle. Siis kui kaks taid autoga kokku põrkavad, siis kuuekümnendatel aastatel võis näha sellist vaatepilti, auto põrkab kokku. No ilmselgelt on kahel inimesel, eks ole, mingit tüüpi šokk. Ja siis läheb mõni sekund mööda ja kummastki autost väljub naeratav inimene. Nad saavad kokku põrganud autode juures kokku, Nad naeratavad teineteisele, võib-olla panevad ka käed ühele neljast ette nähtud kõrgustest rinnale sellisesse kokku pandud nagu lootosõie asenditesse, mida me oleme filmidest näinud ja nad on teineteise suhtes viisakad, austavad siis lahendavad kuidagi selle olukorra ära. Kuidas seda siis lahendatakse, on eraldi küsimus, sest arenguriikides kindlustussüsteemid ei ole alati nii toetavad kui meile tihtipeale seal liigub siis raha kaasa arvatud juhul, kui kedagi füüsiliselt vigastatakse või ma teen siit nüüd hüppe kohalikust kultuurist, et kui keegi valgetest inimestest taidega liiklusõnnetusse satub või hoidku jumal, et keegi surma saab, mida ka juhtub, et siis neid olukordi tihtipeale lahendab raha. See on nende kultuuride tuum olemas olnud, selline pehmus, kui sa kasutasid minu sisse juhatamiseks seda Twitterist näpatud nalja, mis ma sinna pannud olen sisuliselt, eks ole, et see, see on ühest Birma budistlikus testist pärit lause tükk mis tegelikult kajastab ühte meeletreeningus olulist aspekti, milleks on selline kindlameelsus koos teatava suhtumisega, see ongi see, et nende kultuuris on olnud väga kõrgelt väärtustatud see, et sa oled heasoovlik, kaastundlik ja selline pehme oma käitumiselt. Aga see ei tähenda, et sa oled, kasutame inglisekeelset sõnast softi. See ei tähenda, et sa annad kõiges järgi või lased ennast üles sõita. See on see, kuidas tihtipeale lääs on ka kultuuriliselt mõistnud valesti kultuure, kes pinnapealselt on vastu tulevad, viisakad, kaastundlikud ja sõbralikud. Ja sellised matšamad, kultuurid või komplitsamat kultuurid mõistavad seda kui nõrkust. Aga mõnes mõttes on tegu meeletu tugevusega, mis, mis sellist nagu rusikaga näkku tugevust mitmekordselt ületab, et inimene suudab oma sisemist impulsi kellelegi sisse sõita, kontrollida, võtta oskuslikum, mida siis ka Aasia kultuurides budistlikke skulptuurides käsitletakse nii-öelda kõrgemate või puhtavate käitumisvõimaluste oskuslik valik lahendada see olukord. Ja selle vihaga tegelete veel mingisugusel teisel viisil. Siit tuleb jälle üks võimalik vestlusharu, aga psühholoogid tunnevad rohkem võimalusi, aga et keskmine inimene tunneb kahte viisi, kuidas tugeva emotsiooniga hakkama saada. Et viha on hea näide, sest seda, seda me kõik tunneme, et paljusid teisi emotsioone, noh näiteks me istume siin stuudios, oleme praegu kaks valget meesterahvast, eks ole, et meile nagu kasvatusega ainsad lubatud emotsioonid ongi noh või on üks viha on ainuke legitiimne infoga seda nagu väljendada ei saa, et siis me võib-olla ei tunnegi teisi, et seepärast võtame selle näite, et aktsiisi kas elan välja või surun alla. Aga ida kultuurid on avastanud veel kolmanda viisi selliste asjadega toime tulla. Ja see on ka see põhjus, miks taaskord, et lääne psühholoogia on idast trikke laenama hakanud, et kui meie õppisime rakette tegema ja mikrokiipe koostama, siis nemad õppisid oma meele eest hoolitsema, samal ajal, et kuidagi see energia tsivilisatsioonis läks teise kohta. Selle tulemus on küll see, et mitmed Aasia riigid on vaesemates, elas elanikkonnagruppides, mis on suured ehk siis tihtipeale ka suures enamuses elavad üsna räpastes tingimustes ja ka meditsiiniliselt maha jäänud olukorras. Ja meil on siin väga arenenud elektroonilised võimalused oma elu heaks teha, aga teisest küljest meie ärevushäirete ja depressiooninäitajad numbrid on suuremad ja hullemad kui neil. Ehk siis kuidagi tsivilisatsioonide aur on läinud erinevasse kohta ja siit on oht nagu vestlus läheb nagu rajalt ära, aga nüüd on vist see aeg, kus viimased ütleme 50 aastat on, et need kaks ruumi omavahel kokku saanud sihuke ühtlustamine ja hästi kiire vahetus toimub. Et kuidas siis sellest ühtlustusest arusaadav, mul on samamoodi siin need hästi mitu mõtet tekkinud sinu jutu ajal. Ühtepidi see, et kui sa nüüd oled seal Tais või seal sellel Helonistlikul saarel või kuskil kus iganes oled, sa nimetame siis teda kolonialistiks, ta elab seal tükk aega, ta tegelikult ei suhestu selle kultuuriga, ta ei oska seda keelt, ta ei mõista neid inimesi ja ta siis kasutad nende ressurssi ja nagu taasloob seda oma maailmasõja ajal, eks ole. Et tema siis teistpidi võtame nüüd selle inimese, kes ütleb ei, ma ei ole see hedonistlik. Hea küll, aga ma käin nendes templites pagoodides kus iganes Ashumites ja muudkui aga putkaga olen kultuurihuviline. Siis ma ei ole ka päris kindel, kas ka tema mõistab nüüd süviti seda kultuuri või ta lihtsalt tahab teada seda väljastpoolt taaskord taasluua seda, kui lihtsalt läbi enda saad aru, kui nüüd erinev see maailm on, kuidas sinu jaoks need asjad siis ikkagi kokku puutusid, kui me ikkagi alustasime saadet sellest, et sa ikkagi elasid seal kloostris ja õppisid seda maailma tundmas süvitsi, et kuidas, kuidas see puutepunkt aset leidis, kuidas saaks sinna sinna niimoodi sügavamale kaevuda? Ta mainib märgusõnumi paberile, siin kirjastaja, mainisid kolonialismi ja hedonismi ja kõike muud. Et ei ole ju saladus, et kuidas sa mu üldse siia mikrofoni taha meelitasid, ma olen ära vingerdan. Paar aastat oli tegelikult vastutustundlik reisimine. Et selle märgusõnaga sa kärbse nagu kärbsepaberi peale tõid kuigi kärbseohvriteks tegelikult mitte kasvatada, sest see ei ole kärbetele või meeldiv surra, aga see selleks. Konkson vist pigem selles, et Eestis avaldati ka, ma ei ole kindel, kas oli Mondo, ma ei ole seda brošüüri üles leidnud, ma olen seda guugeldada proovinud igatpidi paberkujul olemas ja see oli vist kas maailmaparandaja käsiraamat või midagi sellist väike prosüürika, mis käsitles erinevaid selliseid teemasid, mis puudutavad kestliku arengut, jätkusuutlikku arengut. Ja üks neist puudutab reisimist, ma ei valiks välja su küsimusest kumbagi poolt, et kas keegi, kes käib ja on vaimne turist või keegi, kes käib ja on seksiturist või keegi, kes käib narkoturist või, või keegi, kes käib matkaturist või mägironimisturist või kaljuronimisturist, mida kõike kokandus ristitud, mida kõike seal saab teha? Vaid konks on selles, et kas sa oled viisakas külaline ja kas sa jätad kohalikele otsin eestikeelset väljendit sarnaselt sinuga vist palju reisinud inimestel vahel muutub emakeel kohutavaks tulevat võõrkeelset väljendit. Pole parata mõnda asja nagu kas ei oska ise tõlkida või keele instituut pahandada? Jupp Heiu tõus ehk siis, et sa jätad nagu oma panuse koha peale, ehk siis mis see konks on, on see, et kui sa sinna lähed, kas sa sööd kohaliku tädi juures või sa lähed mingi Ivovi, Marko peetavasse ägedasse restorani, kus lihtsalt üks ekspert või kolonialism, nagu sa ütled, lihtsalt oma head elu seal edasi, see on ka okei, ta tahab ka elada ja taid on ta mingil põhjusel vastu võtnud, ta maksab makse eeldatavasti ja kõike muud. Aga teisest küljest nii-öelda selle vastutustundliku reisimise sisu, mida öeldakse Unitzeff või kes, kes seda infot levitab, mingi ÜRO käsi praegu ei tule meelde, ongi see, et sa arvestad kohalike oludega ja annad tagasi. Kas sa siis lähed sinna, loomulikult sa uudistada, mis igand tüüpi antropoloogiline või mõnulev käitumine on sa katsud süüa kohalike juures, sest kohalikel tavaliselt ei ole seal taga mingit masinat, see raha jääb nende pere kätte. Kui sa lähed duši alla, siis katsu aru saada, et sa oled troopilises riigis, noh, on, on see sõnum tavaliselt Nendest brošüürides. Et ära ole selle kuuma duši all võimalusel võib-olla liiga kaua, erinevalt meist siin meil Eestis ei jõua eriti kohale, vesi võiks olla kuidagi piiratud ressurss. Et tihtipeale võib see tähendada seda, et kui sa lähed mingisugusesse, keskpärasesse, kuurortisse või sordi, et sa kasutad v lihtsalt ära, et see vesi tuleb maa seest vaid seda sõidutatakse autodega 1000 liitriste plastmass tünnidega kohale ja siis tulevad frangid, mis on siis? Meil on tuntum sõna gringo on ju siin, kui Ladina-Ameerikast tulevad frangid ja kasutavad selle lihtsalt ära, selleks et seal all liguneda. Aga tegelikult noh, on saarel juba põud, et siukseid väikseid asju, noh, pese ennast ära, kui sul on vaja ennast pesta, selleks jagub verd. Aga et võib-olla mullivanni jätame ära. Et noh, lihtsalt pärast võib-olla kohaliku lapsed ei saa enam pesta, et siukseid, asju sa sööd nende juures sa kasutad ressursse vastutustundlikult ja osad inimesed teevad ka seda, et nad käivad organisatsioonide juures, vabatahtlikud aitavad, aitavad kas näiteks Sa saad aidata? Näiteks? Ma ei tea kodutute loomade eest hoolitsemisel või nende kokkukorjamisele ravimisel, sest kummalisel kombel on, on Aasia kultuurides isegi kui nad on ühte või teist haru budistlikud on loomade kohtlemine. Suhteliselt ma ütleks eesti keeles sõna rõlge, see on, see on eraldi teema, mis on nagu selliste Indiast pärit usundite varjukülg, sealhulgas budismi varjukülg, et kuna seda müdologiseeritud sõna karma, mis tegelikult tähendab tegu või tegevust. Aga kui seda nagu nüüd organiseerima hakata kuidagi folklooris, et siis sellest vahel avaneb ka selline vastutus, võimalus vastutustundetu seks ja avaneb võimalus ka ohvri süüdistamiseks. Fiction pleeming on see inglise keeles, et kui kedagi vägistatakse, siis Ta tegi midagi halba eelmises elus ise on süüdi. Et see avab nagu võimaluse selliseks moraalseks relatiivismiks, kuigi nad samas ise mõistavad neid käitumisi hukka. Taas kord antropoloogilisi, et okei aga poliitiliselt ehk siis väärtuspõhiselt noh, võib-olla ei ole okei, sest ka nende enda väärtus ei soosi seda. Et seetõttu on see keeruline, aga, aga meie poolt vaadates, et, et ka seda otsa ehk kokku tõmmata, et et pigem on küsimus selles, et mitte, mis sa seal täpselt teed, et kas sa oled viisakas, kas sa saad aru, et sa oled külaline? Sa ei ole omanik, päris mitmed valged tulevad kohale, arvavad, et kui neil on rohkem raha, siis nad on paremad inimesed ja käituvad ülbelt lihtsalt ebaviisakalt, hülgete lammutavalt raiskavalt. Sa oled viisakas, sa kasutad nende ressursse viisakalt ja sa sööd nende juures, ehk siis nad näevad, et sa annad neile tagasi, et neil on sinust ka midagi kasu, sest muidu sa oled lihtsalt kaan. Ja kui sa oled lihtsalt kaan, siis tulevadki need konfliktid. See on hästi tänuväärne tegevus ka mitte ainult sellele nii-öelda vastuandmise mõttes, vaid sa tegelikult saad ju sellest ka ise kohe päris kiiresti vastu, see on nagu see instad karma nagu et kui sa sööd selle tädi juures selle ase ja, ja, ja lähed nende kohalikega kuskile kaasa ja mis iganes see annab selle mõistmise või selle, et sa ei ole enam jälgija, vaid sa oled osaleja või noh, antropoloogid ütlevad, et partistsipanud Tobservation osalusvaatlus, peamine peamine meetod ühe kultuuri nagu mõistmiseks ja selles mõttes on see hästi-hästi. Tore, et sa saad tegelikult oma reisist oma ajast ja jaga oma rahast saad ka ise rohkem vastastikku vastastikku. Absoluutselt, et kui sa kokku puutud kohalikega natuke rohkem, et siis noh, tegelikult see võib 10 aasta taha, aga et minu suurim õppetund minu suurim õppetund, mille ma tähist alguses sain, oli sihuke mõttepaus, eks ole. Ja see on siin meelega ebamugav ootamine. Tai kultuur õpetas mind ootama aga natuke teises tähenduses, ilmselt kui seda teevad aafrika, kultuuride võib-olla ladinaameerika kultuurina, kus ma saan aru, et sa võid Ladina-Ameerikas oodata seda praami viis päeva, mis pidi üleeile tulema. Ja Lõuna-Aafrikas on sõnal näo neli erinevat tähendust, millest ükski ei tähenda näo, seal on variant väljenduda nagu näo, näo, näo, jast, näo. Ma ei mäleta, kas nad kõik on. Ma olen ühes õpperühmas koos porilõuna Aafrika, terapeudi ja, ja ja siis koolitajaga ja, ja meil kuidagi tulid omavahel õppetöö eest, tulid need naljad välja, et neil on väga amorfne aja mõistega täis on see lugu, et päris alguses mind võeti mootorratta peale. Mul ei olnud parajasti motika, drink pidi viidama viie kilomeetri kaugusele linna turule, aga ma ei tundnud absoluutselt, kus ma olen, ma ei teadnud, kus ma olen. Ja siis muidugi viin su ära, võeti ratta peale, avastasin ennast paari kilomeetri pärast mingisugusest tagahoovist kaheksa või 10 last jooksid ringi, kanad jooksid ringi, on väga tavaline, et kanad, kuked koerad jooksevad, eks ole, Aasias vabalt ringi, et sellist asja nagu ketis koer ei ole olemas ja tänu sellele ei ole koerad ka kurjad. Oma kuningriigi vabariik, seda kutsutakse koerapoliitikaks, et kui nad hauguvad omavahel päikseloojangu ajal rannarannas jagades või sordipiire kuurorti piire, siis keegi segakoeri, koerte poliitik. Nad on vabad suveräänsed tegelased ja see näo näo näo ja, ja siis ma ootasin seal hoovis nende jooksvate kanade keskel ja siis inimene läks minema. Ta ei öelnud mulle midagi, ta läks ära ja ütles mulle, ma viin su ära turule. Ja siis ta sõitis minema. Ja siis ma istusin seal toona ma veel ei osanud sõnagi tainelt. Praegu ma natuke oskan ja istusin siis seal kontakti kellegagi väga võtta ei osanud, naeratad lapsed käivad, uudistavad sind, kohalikud korra vaatavad, ühmad, pööravad pea ära, teevad oma uhmeris midagi edasi ja siis istudki. Ja aastate jooksul. Tegelikult sain teada, et see oli üks väärtuslikumaid, sellised kultuuriõppetund, et selline naeratav ootamine või istumine on kuldvõti. Kagu-Aasia kultuurides, on see on see, et kui me enne rääkisime, et konfliktiga ja nõudmisega midagi ei saa sain kampaaniasse kunagi sisse. Olukorras, kus välisministeeriumi siseministeeriumi andmebaasid omavahel ei töötanud ja piirivalvele ei olnud internetist ostetud viisade nimekirju. Ameerika delegatsioon hakkas midagi nõudma ja karjuma. Ei pane imeks. Jaapanlased hakkasid ka midagi nõudma ja siis mina vastasin leti juurde, mulle öeldi ka, et mu viisa numbrit ei ole, et nad ei saa kindlad olla, et mul on viisa. Aga siis ma tegin kuidagi instinktiivselt midagi väga Kagu-Aasias, ma jäin siukse naeratusega, mida meie võib-olla nimetaks tohlakaks, aga ta ei ole seda. See on hea, et see on lihtsalt selline sotsiaalne naeratusi, tähendab, ma naeran. Nagu ma ütlesin enne, et see on niuke sotsiaalne instrument, ma seisin seal leti ääres, ma ei öelnud midagi, mu kehakeel oli avatud, mitte tõrjuma, ei olnud konfliktne, aga ma ei läinud ära ka. Vaatasin silmadega, kuidas paberid liiguvad ja kõike naeratasin neile vahepeale, noogutasin ja näitasin pöialt. Kaks minutit hiljem anti mulle 20 sentimeetri paksune glade kus öeldi, et kuule kui sa tahad, siis meil on siin nagu välja prinditud viimase kahe nädala viisanumbrid mis on siseministeeriumist meil igaks juhuks ette saadetud. Kui sa siit oma nime üles leiad ja ta oli tõesti paks, paks pakk pabereid, et siis me saame su riiki lasta. Ja need delegatsioonid taga karjuvad, eks ole. Nad saaksid seda abi kõigile pakkuda. Aga ma leidsin oma nime üles, mis oli piisav tõestus, et mul on viisa. Mul oli ka välja prinditud mingi viisapaber. Enne veel seda, kui ma oma templi kätte seal ma nägin, et taga selle pagasilindi peal jookseb minu seljakott. Toona ma veel olin nii rumal, et mul oli suur seljakott, millega ma ringi käisin. Seljakott kaalus, ma arvan, 15 kilo või midagi. Püha jumal. Et ei ole vaja selliseid vaeva omale selga võtta siis ma ütlesin, et kuule sind, minu kott ja siis nad tegid mulle riiki värava lahti, lasi sisse, et siis nagu see asi, et need reeglid tegelikult ei ole päris reeglid. Ma sain riigist seest oma koti ära tuua, tulin tagasi sinna piiritsooni ja siis asusime lisaasju vormistama. Ja me lahkusime meeldivalt naeratasid, te saate sõbranna ja ma jätsin Ameerika delegatsiooni sinna räuskama. Et lihtsalt sihuke väike nagu näide sellest sellest, kuidas see naeratav ootamine hästi heatahtlikke ootame, alati töötab. Ja teine asi, ma ei tea, kui see on huvitav, on samamoodi teeninduskultuuris, et seesama nõudmine, et mul on siin vale toit või kus mu toit on, mis on selline klassikaline stereotüüpne, nagu ma ei taha nüüd olla ka šovinistlik valgete inimeste suhtes, aga selline rikka turisti viska lääne turisti käitumisviis. Et nende viis on nagu teine. Esiteks, kui sa ei suuda ennast nagu pehmelt väljendada kaastundlikult väljenduda, mis on budismi üks kõrgemaid väärtusi Sistra väljend siis sul on võimalik sellele hästi vaikselt osutada. Sa saad sa teha ainult juhul, kui kellelgi ei teki tunnet, et nemad on midagi valesti teinud või nad on süüdi ja nad ei jää kellelegi nähes häbisse. Kui teenindaja jääb selles olukorras kuidagi häbisse, siis unusta ära. Sa pead hoolitsema selle eest, et nemad saavad sellest olukorrast väljuda naljaga ja rahulikult ja need on Tai kultuuri kaks suurimat väärtust on sa nuuk, Essabay see on termin, mis tähistab, see on nagu paali sarnane, nagu selline šanti sarnane valilonsandi ja siis sanskriti Shanti, eks ole, mida kindlasti tunneme, sa way on selline chill rahulik huul eestikeelne vaste, sellele soovitan alati vanu Indiast mõjutatud skulptuuride terminit tõlkides inglise keele vahelt ära jätta, et minul otse terminid olemas. Tüüne on see sõna eesti keeles, see on selline meeleseisund. Järve pind on tüüne, sellele virvendus sitanssile. Ja kui sa oled tööle, elu on tüüne, siis on elu hea, mitte see, et me sõidame Ameerika roller kosterist alla nagu a, nüüd on kõik äge, et see on nagu meie õnn on üks, teine õnn veel. Ja see on selline nägu. Ah, kui mõnus tuuleiil seal tüüne ja teine, on see lõbus päeva saluut, tähendab see, et peab olema naljakas. Ja siis, kui sa neid kahte nagu trikki vead, siis on taide südamed võidetud, sa oled rahulik, mitte konfantatiivne. Muidugi sa koged kõiki neid asju ja teiseks teed sellest kõigest nalja, see on see, miks nad tulevad, nagu ma enne ütlesin, autoavariist välja, nende naeratusega, nad ütlevad selle peale midagi naljakat, miski, mis nagu leevendab, difyusib, mis eesti keeles on, leevendab, lahustab pommi, pommi vist ei leevendata, eks ole. Sa võtad sellest sütiku ja sa kustutad selle ära, lahustab ära ja see kõik läheb, kõigil on hea olla, sest noh, auto saab ikke kuidagi korda. Et kuidagi peab olema lõbus ja chill. Need on need asjad, mille ma täiesti sekundeerin sulle ka Ladina-Ameerikast, et jooned on sellised üldised väärtused, inimlikud, mis on siis, kui sa oled sellest rotiratast kuidagi väljas, et ühtepidi see kellatundmine, et natuke klišee alati öeldakse, ah, seal ei tunta kellain. Aga teistpidi sa pead nagu olema sellega laines, et sa pead, sa pead aru saama, seal on seal ütlevad ja mis tähendab kohe tüüp helistab mulle hommikul, sõber ja mingid teda ei ole, veerand tundi ja siis ma helistan talle ja ütlen, et kus sa oled. Nurga taga on ju siis ma viskan 10 minti hiljem talle. Ja siis ma ütlen, et kuule, et ütleme päriselt nagu, kus sa oled, sest ma üldse kiirustasin, mees, ma olen jumala Sanuukja, sabaisin sinuga nagu et ütle lihtsalt, et kui sul läheb palju aega, ma lähen siia kõrvale kohvikusse, kohvi, jumala chill, no ei, ära mine sinna kohvikusse nurga taga kohe-kohe ja. Üks huvitav fakt oli mul selle peale meelde, mis, mis sa rääkisid, et ma ei ole ise väga suur Sapir Worfi hüpoteesi fänn. Sapir Whorf hüpotees on lingvistikas see hüpotees mida tõestati kohutava teadusuuringuga, mis on mu absoluutne lemmik halbadest teadusuuringu näidetest, mis käsitleb seda mõtet, kas meie keel mõjutab seda, kuidas me reaalsust tajuma? Ja lingvistid kipuvad pooleks jagunema ja üldiselt ega väga hea tõestusmaterjali ei ole, et see, see hirmus uuring puudutab siis seda niinimetatud eskimo lumesõnu justkui oleks eskimo keeles. Esiteks ei ole selliseid asju olemas. Eskimo keeles on, seal on erinevad etnilised grupid, erinevad keeled, rohkem sõnu lume jaoks ka teistele siis linnalegend on kas 13 33 või 133 või 333, see on täielik jama. Lihtsalt need tüübid, kes seda uurima läksid, halva teadusuuringu tunnus, nad teadsid, mida nad tõestada tahtsid, nad ei tundnud kohalikke keele, kuulasid helisid, ei teadnud, et see on väga kummaline. Aglutineeriv keel, aglutineeriv keel on sarnased eesti keelega, ta kasutab liiteid ja seal vist toimuvad veel ka sees häälikuvahetuses, kui sõnavorm muutub. Nii et sarnaselt nagu meiega sõnad lähevad kokku, lumesadu on lihtsalt nagu kaks sõna kokku tulnud ja neil juhtuvad samad asjad ja siis naabri uus sõna, uus sõnatüvi on kogu aeg seesama lumi, et kui võtad tükkideks, siis tegelikult on inglise keeles rohkem sõnu unikaalseid näiteks lumenähtuste kohta kui, kui näiteks Hinnuiitide keeles. Aga miks ma seda mainisin, on see, et see nii-öelda keele mõju reaalsustajule pigem kaldun sinnapoole, ilmselt see ei ole nii, väga tahaks mõelda, et me oleme hästi erinevad, aga ilmselt need praktilised nüansid ei ole nii tähtsad. Tai keeles ei ole grammatiliselt, eestlased saavad sellest aru, tulevikuvormi tai keeles ei ole ka minevikuvorm, noh, et kui me tahaksime mängida selle mõttega, et äkki see tähendab midagi, onju et siis olevikus olemine või ei ole siin ja praegu noh, mis on ka selline natukene poisilik klišee vahel, mis võib nii mõndagi inimestega ärrituda, et see on jälle see jamps, onju. Aga mingise väärtus on kuidagi seal nagu kantud loomulikult nagu eesti keeles saab, eks ole, tulevikku väljendada ja minek väljendada tai keeles, kus grammatika praktiliselt puudub. Ta keel on hästi lihtsa grammatikaga ja kohutavalt raske hääldusega. Sa lihtsalt ütled minema homme minema eile minema ja me oleme väljendanud tulevikku, minevikku ja olevikku ja ka tegija isik jäetakse ära, et nad on Itšilinud, ei viitsi isegi subjekti peale tavaliselt aega raisata, seda kontekstist selguma, et kes see parasjagu on, kes minema kes läheb. Mine võta kinni, et see aja suhtelisuse, eks ole. On sinna kuidagi kultuuri ehitatud ja see on, see on suhteliselt kummaline, Kronos ju Lääne kultuuris ei mõtle selle peale, aga Kronos on deemon. Mine võta kinni, et seal mingi meelekonstrueeritud, võib-olla seal hoopis üks hirmus koll, mitte mingisugune väga hea sõber. Väga orgaaniliselt jõudsid selle kollini, milleks on kohe varsti algavad uudised ja, ja jõuame meiegi oma oma, oma Kronose või oma minemise juurest nii-öelda selleni, et me peame hakkama minema. Saateaeg hakkab lõppema otsa. Igal juhul on, on tore teada, et mingisugused väärtused on universaalsed maailmas oled sa mu Sungu gringo või parang. Ja, ja neid sügavamalt tundma õppides saame me pihta, et et me ei ole võib-olla sisimas nii väga erinevad nendest kultuuridest, kus me alguses seda pealiskaudsel vaatlusel võiksime arvata. Nõustud sa minuga? Mõnes mõttes nõustun ja teisest küljest meil on ilmselt nii palju omavahelisi erinevusi, teisest küljest, et me saame üksteiselt hästi palju õppida. Et võib-olla see lõpetuseks ongi suurim õppetund, mis mina Kagu-Aasiast ja see on nüüd kokku Tai ja Birma pärand, mis ma olen saanud, ongi see, et need võimed, aasiaoskused, Kagu-Aasia oskused ja see ei tähenda, et need argielus inimestel kogu aeg olemas olnud. Aga vähemalt kloostrites seda tarkust, seda psühholoogilist tarkust hoitakse alles õppida oma meelt treenima, millel on ka tänapäeva teadus, osutab, et meil tekivad ajus plastilised muutused. Et see on üks põnevamaid pärandeid, mida Aasia on meile andnud ja mida lääs nüüd vaikselt üle võtab. Et ma arvan, et see on üks asi, on jah, meil on mingid baasväärtused, aga mõned väärtused kultiveeritava õpitavad ja selle pealegi meie keha bioloogiliselt tegelikult muutub ja seda me saame teha, et see, kus meie oleme maha jäänud, seda me saame nüüd järgi õppida. Ja see on nüüd üks põhjus, miks praegu, olles 10 aastat hiljem Eestist tagasi, miks ma näiteks olen olen hakanud väga suurt huvi tundma selle vastu, et kuidas saaks võtta need oskused oma emotsioone juhtida ja oma emotsionaalset intelligentsi arendada ja oma meelt oma mõistust treenida, nii et sellega kaasnevad tegelikult neurobioloogilised muutused. Kuidas viia see töökeskkondadesse, ehk siis järgmine projektimised Eestis saab olema, et kuidas teha selliseid koolitusi ettevõtetele, et needsamad fantastilised Nintša oskused oma tegelikult mõistuse juhtimisel inimestele kätte anda, sest need muudavad märkimisväärset elukvaliteeti. Et kui eraeluga tegelevad psühholoogid terapeudid, eks ole, siis ma arvan, et tulevik on see, et samamoodi need võtted hakkavad jõud on meil personalijuhtimise ja kõike muusse ja see on see koht noh, kus lääs ja ida on kokku saanud ja ma arvan, et see on see koht, kus me saame õppida. Juhul, kui me avastame, et me päris ühesugused ei ole olnud siis me saame võtta selle teised, kellel on üks asi paremini mingi asja üle ja seda oma oma kultuuris samamoodi. Kultiveerida, või arendada igal juhul, avastada maailma, mitte suruda ainult seda sinimustvalget murumütsi hästi sügavale silmini ja öelda, et meil on ainult siin ja ainult siin kõik, mis kõik eluks vajalik olemas, läbi võõra õpime tundma ka oma. Kui siis väikse naljaga, eks ole, et see väikest nõuk õige väike eesti nali, selline vimka, kui siis sellega, aga jumala eest mitte viha ja hirmuga. Suur tänu, Marko et tulid saatesse ja näitasid. Ma ei tahaks öelda alternatiivset moodust tai või kogu maailma avastamiseks sest see nagu viitaks sellele, et see on kuidagi punkri rebel. Äkki võiks rohkem inimesi maailmas käia sõjaväe asemel kloostris poliitilise suhtekorralduse asemel sõita rolleriga päikseloojangusse ja oleksime õnnelikumad nii ise kui ehk teeksime õnnelikumaks ka teised inimesed meie ümber. Aitäh, kallis kuulaja. Et olid seal tunnid meiega saates oli külas Marko Lepik. Järgmine saade jõuab sinuni tõenäoliselt taas ühest vihmasest metsast. Nimeks seal saatel on reispass, mina olen nimatised, Berkin värske, vaban raadio kaks Sanuuksabay raadios. Aitäh kutsumast, aitäh tulemast.