Alustame kõige tähtsamast. Nii. Meiega on erikorrespondent. Rainer peres on pere. Ja Raineril on meile üks õpetlik lugu rääkida. Saate alustuseks palun, mikrofon on sinu on niimoodi. Õpetlik lugu ja ma kuulsin, et rääkisite enne staar voolsest ja siis eelmisel nädalal. Et Ma ei tea, ma pean ütlema, et ma olen väga suurest aroosifan nagu üldiselt pikemas pikemas perspektiivis, aga ma olen viimastes natuke pettunud, eriti pettunud. Ma olen han soolos, sest see film oleks küll võinud olla. Ei, ei, see oli, see on üks mu lemmik Star Warsi filme, kusjuures mis asja, mismoodi see oli nii lõbus. Ja ta oli nii lõbus, aga miks nad pidid, miks iga asi, mida sa tead seda arvusest tuli läbimata täpselt ära seletada. Näed, see asi sai alguse sealt, nüüd sa tead täpselt ja võtad kogu müstika ära kõigelt siis ma tean, lihtsalt ei ole vaja teada kõike, millesse õppetund siis seisneb praegu sellel lool, et ei ole vaja teada, ei ole vaja teda kõiki asju, et selles mõttes, et hea on asjade taustu teada, aga vahel võib, mõni asi on põnevam, kui sa ei tea päris kõike sellest. Ja mis on ühtlasi laiendatav ka hariduse omandamisele minu meelest hea on asja teada, aga veel parem on koolis mitte käia. Aga Rainer, kas sa usud, et Star Wars on veel Disney poolt päästetav sinu jaoks vähemalt on ikka, aga nad võiks nagu minna kaugemale sellest originaaltriloogiast ja originaaltegelastest ja lihtsalt teha mingit sellessamas universumis mingite täiesti juustude uute tegelastega täiesti uusi lugusid. Ma olen väga sinuga ühel nõul. Ninaga küüneb Miinaga. Tere, minu nimi on iva, krostak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja tere, mina olen Rainer Peterson ja te kuulate saadet popkultuur risti. Kas see on edaspidi hommikusaade, kus tuleksite hullud eriefektid? Ütleme, kuidas, kuidas meie produtsent, kes iga iga nädal kuulab, kui hästi heliliselt kõlama täna hästi oli, jutumärkides me tavaliselt ei kõla väga hästi, meil on öeldud ja, aga minu meelest see oli super. Arvesi jääb väga ülaülemeelikud. Jah, ja kuna hommikuprogrammi energiaga sai alustatud, siis alustame kohe loosiga. Meid toetab täna, milline spordiklubi? Meil on alati mingit spordiklubi loosides. Ma ei, ma, ma ei käi. Tähendab, me ei ole vist väga sportlikud, ei oska nimetada ühtegi spordiklubi oskaks nimetada, aga see võib-olla jääb mulje nagu päriselt. Me oleme ikkagi rahvusringhäälingust. Enne stuudios alustamist me siin rääkisime ühe inimesega, kes arvas, et meie saate nimi on kulturistid, ta kuulub, kuulis natuke valesti, siis Rainer naeris ja ütles, et see ei ole küll see vorm nagu, milles rohkem siuke e kulturistid e kulturistid. Siis see kõlab natuke nagu meile meile meeldiks eed panna. Ei olnud see neil sihtgrupid nagu vaata, kattuvad igal juhul. Rainer, kuna sa meid oled õnnistanud oma kohaloluga ja sa siin ju liiga tihti ei käi, ei käi teist korda alus, aga erikorrespondent siiski oled, viimati rääkisid Ivoga sa meie saates toidust oli üks saade, kus mind ei olnud siis praegu meil on võimalus siin kolm kolmekesi lausa mikrofonide juures istuda ja Meie ju teame sind peamiselt ikkagi siukse mänguentusiasti tohutu videomängukultuuri jälgijana analüüsijana e-kult turistina e Kultalistina, et sa teed oma teed rasket tööd podcastis puhataja mängida, Enn Youtube'ist seal isegi näha, kuidas seal noh inimesed teevad raskeks tööd, hambad ristis tõeliste eestlaste kombel mängite läbi sadu mänge aastas. Annate võimaluse mängudele, mille peale teised kohesülitaksid esimese reaktsioonina, nii on. Kui siit veel edasi minna, siis viimasel ajal üleüldse sa oled hakanud põhimõtteliselt prügikastides sobrama, et leida veel. Põhimõtteliselt see otseselt ei ole vale. Ei ole, ei ole tõest väga kaugel, millele ma viitan, on see, et sa oled isehakanud siis kodus? Ellu ellu tagasi, tooma elust, oled hakanud elustama vanu viljatud konsoole. Oled neile juppe ostnud juurde ja pannud neid uuesti tööle. Putitatud üles, et. Selles mõttes, et see on niisugune huvitav žanr, et pole kunagi olnud suurem asi nagu selline tehnik või niimoodi või võtnud asja juppideks ja neid parandanud või kui elektroonikat ja nii edasi, aga aga olen sattunud sellesse Youtube'i auku, kus tüübid võtabki jah, vanu konsoole, vannun tehnikat, vana tehnikat võtavad laiali, esis restaureerivad ja siis paremal juhul nagu räägivad nagu selle loo sinna juurde, et okei, et mis masin see oli, miks see on oluline. Ja siis sealt minnakse veel muidugi edasi, kus seda modifitseerida tahaks ühel või teisel viisil ja siis tehakse nagu natuke tänapäevasemaks, et võib-olla mugavamani kasutatavaks. Ja siis ma nüüd olen mõned väiksed sammud nagu võtnud sinnapoole, et mõned asjad, mis mulle on alati minu mängude kogus närvidele käinud ja siis siis mul need ära teinud tellinud mingeid asendussilte, mida tehakse reprošilt kassettidele näiteks ja, ja siis suurem projekt, mis ma tegin, oli siis kimbajaid vääntsile, mis on kõikidest Keymboidest, mis on tulnud sellest sellest seeriast on minu meelest kõige mugavam, aga tal oli see probleem. See ekraan oli hästi vilets, eriti veel täna tänase päeva standardi järgi, et kui sa paned mingi telefoni sinna kõrvale või midagi siukest, ekraan sisestan, kui sul ei ole stuudiovalgus peale, siis ekraan nagu ei töötaks põhimõttelist ja sai tellitud Hiinast uus ekraan, uus kork, buss osta eest 15 euroga, mingi hästi odav, teen põhi, mis oli niisugune tunne, et kuskil Ma ei tea, Coca-Colas ei sujunud mingil hetkel, võib-olla seal polnud mingeid osasid juppe ja, ja niisugune, siis ma lammutasin selle laiali ja siis mu koht siin, osad asjad ära ja siis esimest korda elus jootsin midagi kuskile külge ja otsin selle ekraani toite sinna kuskile mingi millimeetri suuruse kontakti külge ja see oli väga põnev, hariv projekt, võib-olla on asi selles, et vaata seal. Ma olen juba sellises vanuses satuslike. Vaike, keskea kriis või nagu niisugune hakkab, tulevad ahkust, tahaks oma kätt külge panna asjadele, aga maja ma ju ei ehita. Nüüd loomulikult meid aga-le, ma tunnen ennast tõelise mehena, et ma nüüd olen midagi oma kätega teinud ja seal on need tööriistad, jootekolbi ei ole sellel kruvi, ered mul on ja see sefasel tuleb, kus sa siis põhimõtteliselt hakkad ostma kokku erinevaid tööriistu, ma saan aru, ah ei, mul on mingil põhjusel on alati väga palju tööriist olnud. Lihtsalt jootekolbi jootekolbi ei ole olnud. Aga see on põnev, et selles mõttes, et see on hästi siukse, madala riskifaktoriga midagi juhtub, nos kaotanud mingeid 10 eurot, võib-olla nagu ja oma aega, aga, aga paremal juhul oled kogemuse võrra rikkam. On ju, kui sa mingisugust, päriselt vajalikku asja, mis ei ole mängukonsool käsikonsool, siis lähed lammutama ja siis siis võib-olla kaotad nagu natuke rohkem rahas või mingis praktilises väärtuses seal üllatavalson, aga sa mainisid, et sinu inspiratsiooniks on olnud siis erinevaid Youtube'i kanali ja mis too too mõni näide, mida sa vaatad? Ei pikka, ei. Kusjuures seid pika aja on selles suhtes väga äge tüüp, ma ise olen teda ka pikka aega juba jälginud, ta mitte ainult ei restaureerib teid ja, ja ei räägi sulle nende ajalugu väga, väga detailselt lahti vaid ta on nüüd ka võtnud kätte kirjutanud ise mitu mängu või tähendab praegu tossilaks spetsiifiline mäng, mille ta praegu teeb tossile, mille ta varem tegi Komodori süsteemidele, et ühesõnaga ta näeb õudselt vaeva, et luua täna moderne uus mäng, mis töötaks ainult vanadel arvutisüsteemidele. Ja, ja siis ehk siis Leisi geim. Ja üks mul suurem projekt, mida ma mingi hetk tahan, ettevõte on see, et kõik teavad, kuidas vanad arvuti korpusele vanatehnika, mis oli hele, kõik läks siukseks kollaseks, Super Nintendo, kõik läksid kollaseks ja, ja tegelikult on olemas sihuke protsess, keemiline, millega selle saab tagasi tagasi pöörata. Ehk siis mingeid erinevaid juuksehooldusvahendeid peale määrida ja uue valgus peale lasta ja siis see võtab selle kollase osa ära ja mul on üks väga haruldane vana pulti, et see on väga unikaalne, kus sa võid juhtida nagu vasakule paralleel liikumist niimoodi, et see puldi keskel on niisugune nagu liigendvedruga ja pöörad nagu seda oma käes, et sa võtad nagu puldi kahe käega kätte ja sa keerad tiliselt Playstation ühel ajal sihuke Nekonnalisele nimi vist. Kunagi seisis kuskil prismas mingi aastaid, enne kui ma selle ära ostsin mingite kroonide eest, aga seal lihtsalt jõudis seal päikese käes täiesti kollaseks. Tomat on, et ma tahaks proovida, et kas selle saab ümber pöörata, see on niisugune põnev asi. See kõik kõlab nii lahedalt. See Youtube'i auk on väga sügav ja see kinnitab minu seisukohta või usku, et praegu on parim aeg olla videomängusõber või videomänguentusiast, sest et ma mäletan, kui ma olin laps ja mõned inimesed juba said endale konsoolid siis Nintendo, Nessi või, või Supernintendat said endale lubada ikkagi ainult kõige jõukamatest peredest pärit pärit lapsed või nende vanemad, siis eks ole, said seda lubada oma lastele. Aga nüüd me oleme jõudnud tõesti aega, kus reaalselt, kui ma väga tahan, siis ma võin sinu eeskujul ise kodus ehitada endale mingisuguse Keymboiad. Ma ei mõtle, aga seal on natuke tvist, sest et tegelikult enam juba ei ole, sest et nüüd on meiesuguseid on nagu rohkem ja kes on täpselt õiges vanuses sõja, kellele on täpselt piisavalt palju raha ja huvi selle vastu. Ja tegelikult on retrokonsulit päris konsoolid on suhteliselt kalliks läinud et isegi Eestisse suhtuvad lasteaia lahti, praegu saad osta küll super need endale, kes on mingi üle 100 euro. Et see on ikka natuke palju ja ilma modifitseerimata seda tänapäevaste telekate kasutada. See ei näe hea välja, sa mõtled, milleks üldse seda. Aga õnneks on alternatiive, et vaata, Nintendo lasi ise välja need minikonsoolid just Super Nintendo-st ja, ja sellest tavaliselt endast seal küll emulatsioon. See on siis seal mingi väike android põhimõtteliselt ja siis noh, ja on need 30 mängu, mis tulevad. Aga kui sa oled nutikas ja satud teise Youtube'i auku, siis sa ei pea piirduma nende 30 mänguga, et sa võid seal natuke rohkem on, aga see on ikkagi suhteliselt lähedane kogemus sellele, mis on originaal. Aga see on ka ägedamad tüübid. Selline mees, kelle nimi Kevdris kes on ehitanud valmis, kes keldris keldris ja ja on välja andnud juba kaks konsooli analoogentiia analoog ja super enti, mis on siis? Nagu riistvara emulatsioon ehk siis ta on pannud konkreetsed kiibistikud kokku, simuleerivad seda originaal Super Nintendo, et see ei ole mingi tarkvaraga, et mis oleks nagu täpselt samasugused. Täpselt samasugune riistvara, põhimõtteliselt nagu oli omal ajal Super Nintendo lihtsalt tänapäevane väljund, aga ei teki mingisugust Viivet sinna pildile või pilti, ei teki mingit moonutuste ja töötavad kõik vanad kassetid, nii nagu nad ütlesid. Et see on siin uus žanr, mis on väga tõhus, et ei ole mingi tarkvara aimulatsioon, õiget ehitame nagu konkreetselt on ikka üks-ühele, ma olen sinna auku ise ka paar korda täiesti ära kadunud. Ma olen mõelnud nii sellele, et, et muretseda endale kokku kõik need vanad Nintendo konsoolid, et neid taastada. Ma ei ole seda teinud. Ilmselt õnneks. Sest noh, Mul on niigi palju staffi kodus ja ma ei mängi neidki mänge, mis mul on. Aga siis ma olen ka mitu korda nagu selle evolutsiooni teed mõelnud minna ja, ja mõelnud ka seda, et näiteks Mul on olemas üks Rasperi paigaldus, mis on ühendatud telekaga, kust ma saan mängida vanu Nintendo ja Sega mänge ja eriline tahe on olnud ehitada omale selline nii-öelda. Ma ei tea, seda kutsutakse, sest nagu retro paigeimboy või et teha nagu see kõige vanem klassikalisem Keymboy võtta kogu sisu välja ja asendada see sisu siis ühe väikese resperi paide sinuga, kuhu peale siis panna see emotsiooni tarkvara ja siis kõik need nupud ja asjad niimoodi ühendada ära, et ma saangi selle, selle Keymboy karbi sees siukse täieliku evolutsioonimasinat. Ma saan seal mängida enam-vähem kõiki vanu mänge. Et see oleks nagu eriti äge projekt, aga see on nagu jube, jube keeruline ja neid juppe tuleb kokku tellida 10-st kohast ja, ja see, ütleme see fakt, et ma pean kuskilt mingit nagu liitiumakut jootma hakkama, et see natuke natukene hirmutab mind. Tegelikult natuke lihtsam variant on ka, et kui sa lähed selle kimbu ideed, siis Kimble on olemas sellised asjad nagu flash kaardid, kuhugi ei olnud, vaikse teiste kaardid siis tegelikult kõikidele konsoolidele praeguseks on ever draivi tõi Flash kaardid. Ja kui sa juhuslikult satud internetis nende mängude Rommide peale ja sa oskad need kopeerida SD kaardile ja pokut kuskilt ja siis maha, sest et või siis võtad oma originaalkassetid, kopeerid need ära, sest et see on kõigelegaalsem viis. Ja siis paned selle oma masinasse nagu originaal Nintendo või siis veel paremini sellesse Superenteesse või kuskile selle kasseti sisse. Sul teoreetiliselt võiks olla kõik need mängud olemas või selle geim või peal kõik need mängud, mis on kunagi välja tulnud, võib-olla? Jah, aga see, see piireks mind ainult nende mängudega, mis on Keymboy peale välja tulnud, aga minu eesmärk on saada Keymboy, mis mängib kõike Nintendo Super Nintendo Sega. Ma ei tea isegi tossi mäng, et see, see oleks nagu äge tõesti, suitsi tänapäeval juba nii, et mis jooksutab ka. Vaatasin just videot, kuidas tuum kolm on pandud juba jooksma, seal näiteks. Aga see on spetsiifiline mudelis suitsist. Läksime väga siuksed. Detailselt mulle meeldib, et see on nagu Pull kiik Maud. Viimased. Tuled ei pahandanud selles mõttes, et ei see on täpselt see saade on täpselt see pedaal põhja. Isegi pühapäeval muud teed kui inimesed pool aastat kuulanud popkultuurist, nüüd viimased pool aastat on mõeldud, et üks hetk ma lõpetan kuulamise ära, siis ma kardan, et see on see saade, mis lükkab vastu või vastupidi, toob nagu tagasi. Täpselt see on see hetk, kus tekib fännide seas meeletu lõhe, nagu sa eelmises saates mainisid, et jah, Disney, see Disney nüüd omab Star Warsi, see jah, lõhise Disney omab niikuinii kõike ja taamalt ka meid juba enne kui me sündisime, olime siis nemad ärge Pedge ennast, inimesed, ma tahtsin hoopis küsida teilt, et seda, Rainer, sa mainisid ka, et viimasel ajal on välja tulnud miniklassik konsoole, Nintendo on andnud kaks Välja Nezmini ja Super Nintendo mini. Nüüd enne jõule on välja tulemas PlayStation ühe miniversioon, kus on samamoodi eelinstalleeritud 20 mängu ja neid sa oletatavasti, noh, me veel ei tea, infot veel ei ole nii täpselt, aga ilmselt ei saa vahetada neid mänge. Esimesed paar päeva, esimesed paar tundi ja olen värskelt näinud ka ühe mängu juuti, Uberi videot, kus ta näitas, et ta leidis mingisugused patendileheküljed kus on juba näha, et Nintendo on ära patenteerima Nintendo 64 minu sõjalasi konsooli, okei, vabandust. Unustasin, kellega me siin istume, on registreerinud selle firma mingi fina, andsid talle selle materjali põhimõtteliselt. Kuidas te sellesse suhtute, sellesse uude trendi, sest et see. Ma ma arvan, et see kestab veel mõnda aega neid konsoole, mis on justkui oma teekonna juba lõpetanud, mille põlvkond on nagu oma oma tee ära käinud, neid on ju nii palju praeguseks ja neist kõigist saaks anda välja siukse miniversiooni inimestele, kes ei viitsi Aliexpressist ja igalt poolt iibest kokku tellida mingeid juppe ja neid siis kuidagi ehku peale kokku joota. Kodus. Minu meelest see on hea selles mõttes, et tegelikult mingi vahe siin mingeid viimased ütleme 10 aastat osadel retromängudega oli nagu päris halvasti nagu sihukse arhiveerimise seisukoha pealt, et kui sa võtad mänge kui ikkagi nagu mingid kultuuriloolist osa on ju, et need on. Teeme selle riskantse sammu mänge üheks osaks kultuurist. No eks ole Eestis võib-olla nagu väiksema tähtsusega, mine tea nagu meievanuste seas, aga me räägime seda rahvusringhäälingu eetris ja see, mis siit paistab, see on absoluutne tõde. Et mängud on kultuur, aga et ei olnud võimalik saada väga suurt osa legaalselt isegi mitte legaalselt lihtsalt ei olnud olemas, mängufirmad ei hoidnud alles, neid. Nad ei hoolinud või ei olnud kombeks eriti Jaapanis. Ja ei nähtud nagu turgu sellele, et miks ma peaks üldse vaeva nägema, sest need levisid kuskil allmaailmas mingite veidrate versioonidena, keegi ei teadnud, kas see on nagu see päris või kas nagu korralikult rebitud või kes selle tegi ja mis selle taust on ja nii edasi, et kui nüüd hakata välja andma neid vanu asju uuesti, et see tegelikult need minikonsoolid on nagu üks osa sellest, aga tegelikult igasuguseid reliisid kooping, komm kus on vanad arvutimängud, siis müügil koos igasuguse lisainfoga, mis nad suudavad üles kaevata ja tehtud niimoodi, et nad suudaks ka joosta tänapäevastele arvutitele kõik see et see nagu hoiab neid, et asja üleval ja kogub kokku need lood ja võib-olla nagu äratab ellu noh, seda on isegi vist juhtunud, et mõnede endiste mängu tegijate karjäärid või siis või siis lihtsalt toonud inimesteni mingisuguseid siukseid, žanrid või mängud, mis muidu oleks lihtsalt ära unustatud, et see praegu tundub, võib-olla mitte nii eriti tähtis, aga ankeet kuskil 10 aastat pärast, 15 aasta pärast 100 aasta pärast kolmekümnendatel tehtud filmidest või kuni 32. tehtud, et mis oli, et 90 protsenti on kadunud või midagi, sest keegi ei pidanud vajalikuks neid arhiveerida või üldse sellega tegeleda, et nüüd viimase viie aasta jooksul on tekkinud väga palju erinevaid grupeeringuid, kes siis tegelevadki noh, kas siis digitaalselt või füüsiliselt nende mängude arhiveerimise ka ja ma arvan, et tegelikult, et mida rohkem seda seal väljas on sõltumata platvormist, siis seda parem. See on selles suhtes nagu väga äge, et mina ise noh, ma olen ilmselgelt, et üks osa sellest sellest ostjaskonnast, kellele neid suunatakse ja ma olen täiesti kindel, et, et mingis nagu teises kontekstis ma oleksin ostnud omale juba nii selle Nintendo miniversiooni kui ka kõik need järgnevad kaasa arvatud, kusjuures Nintendo 64 variant veel veel paelub mind kõige enim. Aga aga minu jaoks, noh, ma ei ole neid ostnud ja see on suuresti seotud sellega, kui palju ma täna Trioritiseerin mängimist teleka taga ja, ja eriti just nende vanade mängude mängimist, kõik mu kogemused nende vanemate mängudega on see, et ma ei saa nendega hakkama. Jube keerulised. Krustreerivad mind, jube ruttu minu nägu, enamus mängurlusest täna on seotud sellega, et ma tahan kiiresti midagi, mis mulle mulle tore on teha. Aga aga see ajaloojutt, mis sa välja tõid, on, on nagu see, mis mind enim selle juures nagu enim huvi tekitab, sest ma tahan kuulda neid lugusid, ma tahan teada, kuidas need mängud loodi, mis piirangutega need loodi. Mis põnevat lood seal taga on, et see on tõesti nagu väga-väga tänuväärt töö, sest tõesti on osa kultuurist ja sellega kaasneb terve hulk väga põnevat ajalugu. Te ikka teate, et Eestis on neid ka ju avatud. Videomängude muuseum. Mitte ainult me ei teadnud seda teoreetiliselt, vaid ma isegi pidasin seal oma 34. sünnipäeva. Tänan väga. Levelat, muuseum lihtsalt käib, jutt asub ARSi majas, kus saab mängida. Aina laienevad mängude kollektsiooni väga erinevatest aegadest, videomängu arengus ja ajaloos. Ja Ivo kirjutas sellest paigast ka artiklikese, kus üldse sain teada, et seal saab pidada ka sünnipäev, nii et sinna Ma kirjutasin artikli lõppu mingi sellise lause, et ma juba ootan, millal mõni minu sõpradest oma sünnipäeva seal peab ja, ja ei pidanud. Kaua lugesin seda vaid, okei, noh, mul on mingi kolme päeva pärast sünnipäeval siis peale. Aga. Tahtsin lihtsalt öelda, et nende lugude tahtsin soovitada Youtube'i kanalit selle peale ehk siis kanal, nukk, klipp, mis teeb dokumentaale siis siukseid, lühemaid ja pikemaid, erinevates stuudiotes ja mängudest konkreetselt ja nad praegu just teevad siukest suuremat projekti flaifist jääb ajaloost. Et see on väga põnev siiani olnud. Kõigile kõigile kuulajatele, kes muretsevad, et kõik need viited ununevad või kuidagi ei tea, kuidas neidki kirjutada täpselt brauserisse me paneme kõik need märkmed enda kodulehele, popkulturistid punkt com ka enne kui me muidugi Rainerilt ülegisime Messingeris, et need asjad, mida sa mainisid ja kuidas kirjutatakse. See kõik talletub. Kodukal, kusjuures nendest videomänguajaloo Youtube'i kanalitest on üks minu lemmikuid, selline kanal nagu hoi-hoi, kus sõnnik, kas suurepärane töö, mida see inimene on ära teeninud, need on, need on väga pikad ja mahukad, Youtube'i videod, mida, millele loed peal, eks ääretult meeldiva häälega inimene. Ja tahaks kohe kuulda. Ja kui palju on neid hääli, mille kohta ütleks ääretult meeldiva häälega, kuulake, kodus on tõesti ja ma vaatan, et ta on teinud mitmest retromängust siuksed, nagu ülevaate, videot, nende pikkused on näiteks sicrytas Mancy aidanud tund ja 13 minutit kôik tund ja seitse minutit. Tuum 50 minutit ja Wolfe instants on sihuke, noh, palju sa ikka räägid pool tundi vaid. Sa vist saatsid mulle selle oik võiki video kunagi ja see oli tõesti väga nauditav. Ühesõnaga, infot infot leidub netis, aga nüüd see ongi, see on ka selline asi, mis on tekkinud mingi viimase viie aasta jooksul, et ma arvan, et see on kõik väga. Ja see on jälle kusjuures need mängusaated, kus minnakse süvitsi mingisuguse mängusaamisloos või, või telgitagustesse. Need, kõik teevad mind ka nii tänulikuks, et ma saan praegu olla veel elus, sest et ma mäletan, kui ma olin, jällegi kui ma olin väike ja vesistasin, et mul oleks Playstation üks super Nintendo ja ja vaatasin kord nädalas sai vaadata MTV3 pealt sellist saadet. Üks kord nädalas, kus mul oli võimalus näha nagu, et mis mänge veel on olemas, mis, mis nüüd on tehtud nagu ja siis nägin, kuidas ruuduline Lara Croft hüppas kuskilt kaljult alla, vaid see oli supertuus või resident Evil ühte näha, kas või sa oled nagu ahaa, et nüüd on see lats sinna tõusnud. Nüüd on niimoodi, et noh, see oli, see ajas mind nii elevile ja ma nii ootasin alati neid saateid ja vahel minu arust mõni nädal ei olnud seda saada või ma ei tea programmis noh, nagu ikka tulid mingid kirjeldatud näidati hokit ala et siis oli kohe nagu see oli väga kurb tunne ja nüüd ma põhimõtteliselt seal igal hetkel vaadatud tundide kaupa seda, kuidas ääretult meeldiva häälega inimesed ääretult pikalt ja laialt kirjeldavad mulle kõike, mida on vaja teada või mida ka ei ole vaja teada mingite mängude kohta, nii et see on tohutu luksus. Minu meelest ka selline valikuvabadus. Kas kumbki teist oskab mulle öelda, mis oli TV3 sarnase arvutimängu saate nimi? Ma mäletan, küber, küberruum ja seal ainuke asi, mis mul meeles on, on see, et seal oli vaheklipp, kus oli niisugune kolm teearu arvutimees või arvutirobot ta pea oli arvutiekraan. Midagi sellist on mul meeles, aga see lihtsalt täiesti täiesti petlik mälu olla. Rainer lisaks sellele, et sa oled mängumeister söögimeister, meisterkokk, sa oled ka meister muusika kuulamisest ja võtsid kaasa head-paremat. Ma näen, et esimesena on siin diskuri puldis näha selline bänd nagu. Klatsioniks ääretult ka vana ja äge bänd, kes tuuritab. Ääretult vana kaheksa ääretult meelde ääretult meeldiva häälega. No võib-olla on selles mõttes otseselt, tooks vaheldust siukest särtsakat rock n rolli, see, vot see hommikul. Nagu meeleolu, nagu selles mõttes, et merele andist ja see lugu konkreetselt räägib barbar ellast ja sci-fi mõõtsi ja lihtsalt usu See oli ansambel Clazz inwoogsbarbarella nimelise palaga ja tiitši Rainer Peterson erikorrespondent, popkulturistid. Nimelises ettevõttes ajakirjandus, meedia, lomeraadi, konglomeraadi Is tulija valis ja ja pani. Mis, mis muusikat sa mulle meenutab või, või mis mängu kunagi oli selline selline minu arust täiesti suurepärane, ääretult suurepärane, ääretult meeldiv mäng nagu reetne kramp. Ma räägin sulle midagi, lõpeta, palun, see seal selle soundtrack on, on selline plaat, mida ma tänini veel kuulan, seal peal on selline veider psycho pillimuusika mis, mis millegipärast mulle väga väga meeldib. Ma viimased kuu aega olen üritanud kõigele lisaks ka striimida nagu kord nädalas või niimoodi ja üldiselt vanemaid mänge, sest et ta annab mulle põhjuse nagu mängida kõiki neid vanu asju, mis ma kokku olen ostnud ja siis ma olen üritanud seal ka mängida, põhimõtteliselt striim, seda krampi. Ja see on ikka hullud, raske mäng. Ma ei ole esimest, ma olen üritanud nagu seda esimest levelit läbi teha, aga see on väga raske, sest et esiteks see kontroll nagu ei ole üldse tänapäevane, millega ma nägin väga palju vaeva, et saada nagu siukseks, täitsa hiirega pöörad ja siis VA ST nuppudega liigud. Et see ei olnud niisama lihtne. Ja, ja siis lisaks mängu disain ikka on nagu natuke teises kohas. Tänapäeval, kui ta oli siis ja siis ei ole, ei ole niiviisi. Ma jah, üks hetk ostsin omale ka läbi selle, kui told geimz või geog-punkt comportaali ja üritasin mängida, sest ma mäletasin küll, kuidas lapsena ma väga äss seal mängus olin ja, ja tegin seal neid leveleid rohkemgi kui ühe läbi. Ja nüüd ei midagi, see soundtrack on ikka väga see soundtrack on ise seda, seda mängu hinda juba väärt. Rainer, sa mainisid, et vahel striimid seda, kuidas sa mängid mänge ja mulle meenus, et mulle väga meeldis see, kuidas sa vaevlesid Super Mario Meikari mingisuguse killer leveliga, mis spetsiaalselt sõprade poolt sulle tehti, et sa elu sees enam seda lõpetada ei suudaks, seda läbi teha ei suudaks. See oli lõbus. See oli, ma loodan, et Super Mario Maker ei jää ainult sinna hiiu peale, et nad teevad mingi uue versiooni ka sellest, et nad peavad tegema, see oleks raiskamine. Teeks, et siis kes ei tea, et see oli niisugune mäng, kus kogu lõbu oligi sõidetud, tegid ise nagu leveleid, pigem nagu nagu päris Nintendo poolt tehtud mäng ja Mario erinevates stiilides. Ja see tegelikult kukkus neil väga hästi välja, et kõige parem muidugi jah, et sõpradele teha või et kui sõbrad sulle tegid seal Level1 Sten kolmann, siis tegi mulle siukse suurema väljakutse. Et aga ei tea. Natuke teeb kurvaks, et see ainult sinna uju peale praegu jäänud. Noh, ärme räägi üldse see nii hell teema on väga tolmune mul. Ema, kelle nime sa mitte ei tohi suhu võtta. Kuulge, muideks mulle meenus üks üks teema, millest ma tahtsin täna kindlasti rääkida, et eelmine kord, kui ma siin käisin rääkisime Ivoga söögist ja siis me arutlesime siukse teoreetilise teema üle, et kui sul oleks võimalus, kas hindamiseks Norra jalg ära süüa. Kas sa teeksid see, oli, see oli see kõige see oli see, mille nimel seda saadet üldse kuulata. See oli väga ilus. Ilus koht, kuhu see jutt jõudis? Ja vahepeal juhtus selline asi, et mida sõidame sõbraina, mina ei saanud aga keegi selle ära kuskil, ehk siis et kuskil ameerikamaal sattus siis mootorrattaavariisse ja ilma oma jalast ja siis küsis, et kas ta saab selle jala endale, öeldi, et Halli on Jol, aga me võime seda teha. Ja siis seda krillis ära oma jala kutsus sõbrad söömas, nad tegid, tacosid ja, ja siis nii oligi, täitsa okei, kas selle jalasöömise teema on seal mingi selline asi, et sa pead seda iga kord, raadio, aitäh, saad, sa pead seal leti taga nagu minule kleidiga plaadiga Joann, mida ma eelmises osas ei maininud. Ma võin selle teha siukseks, teemaks. Tähendab, Ivo, kuule. Ma ei tea, sina kui noh, ma ei tea, inimene, kes ma ei tea, usub, teadusesse ja nii edasi, onju see võib olla nagu noh, irvitad, kui ma nii ütlen, aga ma arvan, et see, mida Rainer teeb, on see, ta annab uni saadab universumisse seda vibratsiooni, ta tahaks süüa ühel päeval sõbra jalga. Ja mida rohkem ta seda soovi saadab, läkitab sinna universumile siis universum, varsti annab selle jala. Varsti see tuleb, hakkan kandma mingeid kaitsvaid pükse. Ei selles mõttes, et lihtsalt meenus, et kui ma siin juba olen, eelmine kord oli meil väga pikk teema, et siis toome väikest nagu lahendust ja et keegi on selle kuskile ära teinud aga hingas, tulles tagasi mängude juurde, siis mõõta ei. Kui see, kui see võimalus lauale jõudis, võib-olla kasuta võimalust jällegi Me oleme rahvusringhäälingu eetris, eks ole, päris mitu kuulajat on võib-olla mõnel neist vedeleb kodus mõni jäse, mida lihtsalt ei kasutata, oleksid nõus, et noh, et nad võivad saata selle valvelauda siia raadiomajja või. Või me avame praegu mingi pandora laeka, ma arvan, saad laeka, mida sa väga raske pärast kinni panna. Bondora kirstu, sest et halloween ka. Aga palun ärge saatke. Lihtsalt, ma ei saa seda piisavalt toonitada. Kuid kas minu enda või, või kellegagi, keda ma väga hästi tean ja tean, et see on okei puhasel. Orgaaniline tema ühel päeval mahejalg. Frii Reinud. No ma ei teagi, kuhu nüüd minna muusika peale tagasi mängu ja mul on küsimus, räägi, iva on natukene juba puudutanud seda teemat, et tal on liiga palju tahvli ja niikuinii kuidagi see mänguaeg on ka väga piiratud. No kellel meist ei oleks aga põhimõtteliselt need klassik, minikonsoolid, mis nüüd välja tulevad ja nii edasi, need on mulle nagu vidinatega väga meeldivad. Aga mindki häirib võib-olla isegi rohkem, kui see mängude vähesus nende mälus häirib mind see, et see nende asisus või esemelisus. Et ma pean päris tõsiselt mõtlema, et kui palju asju ma päriselt tahan endale ikkagi koguda, riiulisse? Ma ei ole seal külas käinud, Rainer, aga ma näen aegajalt Instagramist Su aina täienevad vinüülikogu ja aina täienevad konsoolide mängude kokku. Ja, ja see on, ühest küljest jällegi toidab teiega seda sisemist nohikut, minul, see on ju minu jaoks on nagu see on. See on ilu, see on ilu, mida ma näen, sealt vastu vaatab. Ja mulle väga meeldis üks Douglas kauplandi mõttekäik mille ta välja käis oma esseekogumikus, Pitrot, kus ta rääkis asjade kogumisest ja sellest, kuidas nii või teisiti peaaegu igal inimesel on miski mingisugune obsessioon mingi asjaga, mida ta kogub ja olgu see mis tahes, igal juhul see tundub talle tervislikum ja vähem kõhe kui see kui et inimene üldse mitte midagi ei kogu. Et see tundub talle nagu kergelt sihuke nagu õõva tekitav. See kogumine on lahe. Aga kuidas te suhtute sellesse asjade kuhjumisse? Või, või siis lihtsustatult Rainer, kui kaugele-kaugele sa oled sellest, et üürida omale mingi konku kusamas tammi hoida ja ma olen selle peale arusaadavatel põhjustel väga palju mõelnud, et et mingi hetk mind tabas muidugi see, et vaata, kui sa näed nagu midagi, et vahet ei ole, kui hea või halb või noh, mingi mänguteemaline asi või, või mäng või, või vinüül, et kui mul on võimalik saaderit veel odavamalt või tasuta, et siis ma pean selle saama. Et nüüd ma olen nagu jõudnud sinnamaani, et kus ma üritan vähemalt koguda või hoida nagu neid asju mis on mulle nagu kuidagi nagu olulised või noh, nagu et paremalt nagu nendest või nii-öelda see mul ei ole vaja nagu ei ole vaja omada kõiki versioone, nagu sellest veel nagu mõned siin koguvad neid. Karpide variatsioone või versioonide variatsioone või vinüüli puhul, et et sul on Jaapani ja USA ja kahe plaadi nelja plaadiversioone ja nii edasi, et seda, seda ma ei tee. Näiteks platsilt, mul on kõik finiilid olemas, eks ole, okei, viimastele aga, aga mingil teisel bändil, kui ma tean, et mul on seal mingi viimane plaat ei meeldi, siis ma lihtsalt ei osta seda, et kuigi mul võib olla eelmised, kõik on olemas ja nii edasi ja ma olen nagu füüsilised asjad meeldivad, eriti mulle meeldivad vinüüli ta on ja et sul on see suur asi, mida vaadata niimoodi. Mulle meeldivad vanade mängude, eriti vanade käsikonsoolimängudega Keymboide, need mängukarbid. Sest et esiteks, seal oli siuke suurem manuaal, kus olid ägedad, joonistasid mingisugust kopit nagu juures kirjutatud ja, ja nii edasi sõita, näge sihuke väike. Tavaliselt need olid kõige paremad versioonid nagu nendest konkreetsetest mängudest, et sul ei ole kuskil nagu paremat versiooni võtta ka. Ehk siis sellega mul on nagu okei, aga et noh, mingi hetk mul praegu veel on ruumi. Kui mul mingi ruum saab otsa, siis ma pean loba. Õnneks ma ei kukkunud sinna Amiiba auku, et ma ei kogu neid väikseid Nintendo, neid tüüpe mul mõned on, aga ma olen lihtsalt saanud. Okei mulle, et ma olen natuke aga aga selles mõttes, et ma üritan, ma olen nagu aktiivselt üritanud, mitte neid ostad, sa ei ole seal augus veel veel augu äärel, jah, neil on mul natukese horderi. Asjade kogujapisik on nagu sees, et ma, aga ma teadvustan seda, et ma üritan hoida nagu ennast, nii et kukkusin. Mul muidugi on kolm suurt kappi, mis on täis ainult kark. Aga, aga selles mõttes, et mis karpe nagu igasuguseid karpe või mängude ja konsoolide karpide, konsoolide mängude ja tehingu kingakarp ei ole aga tehnika nende asjade, et eelmine kord olulist viimane, viimane kord, kui ma kolisin, siis oli üks kõige suurem kast, mis oli täis kasta. Selles mõttes, et aga mul on olemas originaalkarbis originaal Nintendo ja, ja Xbox ja kõik need uuemad, hoian karbid alles. Et ma sain kõva häälega välja, ütlen, võib olla probleem on juba nagu kaugemal, mõni ütleksite. Kaugel, aga, aga meie, meie ei ole siin, et anda hinnanguid. Me oleme siin kuulates. Kuulge, mul on sõpru, kellele tuhandete vinüülikogudes ma alati vaatan, et huh, õnneks ma veel nii kaugele ei ole, aga mõni kindlasti vaatab neid minu asju ja mõtleb, et phuh õnneks ma veel nii kaugele ei ole, et aga ei noh, see on nagunii kaua, kuni veel on, aga ma lihtsalt olen väga vilets asjade müüa või äraandja kuidagi nagu tundub, et las ta siis olla nagu, et see müümine veel eriti tundub tavaliselt mingi sihuke suurem kui, kui see raha väärt on, nagu selles mõttes. Et tavaliselt on iga asjaga mingisugune Ulstoriga, et kuidas ma olen selle saanud, kust ma selle sain, ajasin nagu taga mingi hetk ja siis tundub jube kahju nagu, nagu ära anda ka see ongi see, kust kõik orderid alustavad. Ma olen täitsa nagu saan aru. Ja see, mida sa kirjeldad, sellega ma suudan väga lihtsalt samastuda ja mulle ka mulle meeldivad asjad, aga mulle ei meeldi. Ma ei tea, mulle, mulle mulle ei meeldi kus, aga okei, ma ei mäleta, kas oli ka sealsamas kauplendi raamatus, aga võib-olla see oli kuskil mujal. Aga tore, sihuke vastandkäsitlus sellele hordimisele või kogumisele on see ka inimesed, kes nii-öelda ei kogu midagi, kes elavadki, kes armastavad valget, valget, valge valgeid, pindasid puhtaid siledaid, ilma esemeteta riiuleid, laudu, et nemad on samamoodi hordrid, sest et see, mida nemad endale kokku kuhjavad, ongi vaba ruum. Ühesõnaga meeldib see, et kui keegi tuleb mulle külla, siis ta näeb täpselt, et põhimõtteliselt, et kes ma olen, et näed, siin on suur riiulitäis mänge ja siin on ports vinüüle, siin on koomikseid, raamatuid ja puud on sõbrajalg ja see võiks olla nagu klaasiriiulil on tühi koht mis ootab veel täit, nagu prosuta pannakse vaatusele jää peale, niimoodi. Aga et selles mõttes, et mulle nagu selles suhtes meeldivad asjad, et see on nagu osa minust või noh, nagu selles mõttes, et. Ja ma üritan nagu seda niimoodi kureerida, eks ole. Et visata neid asju sealt silma alt ära, mis, mis nagu ei sobi. Aga põhimõtteliselt Simmul sele soovitus, sa elad täna Tallinnas, aga seal on Haapsalust ter, mille sa võid täis hordide põhimõtteliselt Sa oled sa nagu päriselt kogu aeg elasel, mu vend teeb sama asjade elamuks korterisse. Kogub terve hulga asju meie vanematega ja aeg-ajalt käib läbi, et kuskil eesti keskel on odavalt müügis mõni vana isegi kortermaja, terve kortermaja saad osta paari 1000 euroga või keegi. Äkki paneme rahad kokku Lasnamäe sihukese suure kortermaja lihtsalt, et hoida asju. Ka see on väga väärtuslikud asjad, millal me jõuame nende asjade juurde, mitte kunagi ei olegi oluline, aga sa tead, et sul on kuskil olemas oma muuseumi kuhugi eesti keskele. Kuhu keegi tulla ei või, sest need on meie, meie muuseumi, aga nii hea, et nüüd leve lapi inimestel ei olnud seda suhtumist, ma olen väga tänulik neile nende, selle, selle avatuse ja, ja lahkuse eest. Aga jah, ma olen, ma olen väga tänulik samas Nintendo Switch'i-le või Nintendo-le, et nad võimaldavad nüüd tänu oma värskelt avatud onlain teenusele võimaldavad mängida vanu Nessi mänge lihtsalt striimidest põhimõtet selliselt? Ei need ei ole striimida, haagib emulaator ikka. No igal juhul sul on vaja olla okei, siis ma ajasin sassi, sest et sul sul peab olema internetiühendus konstantselt, muidu nad umbes kustutavad su konto ära kord nädalas sa pead lihtsalt noh, ühesõnaga pead näitama elumärke vahepeal internetis. Aga, aga see on jube hea lahendus, sest et jällegi mul jäi ostmata see Ness klassik, junn, see karp, onju, et nüüd ma olen nagu riiulis natuke rohkem ruumi mingite muude asja tehakse. Ja samas needsamad mängud on mul nagu teoreetiliselt ja ka praktiliselt olemas on ja kui, kui ma seda soovin, lihtsalt mingisuguse kuumaksupõhiselt. Sa mainisid, et siin jah, et, et see ei ole see päris asi, see on nüüd emulaator ja see naine, et kas, kas sinu jaoks oled sa nagu tajunud reaalselt mingit noh, mingit tõesti selget vahet nagunii-öelda emuleeritud mängu vahel ja selle vahel, et sa saad päriselt tellitud iibest mingi jaapani originaali selle kasseti kosele voldikuga ja siis? No üks asi on muidugi füüsiline, aga teine asi me oleme niikuinii alati olnud viletsamas seisus, kuna me oleme Euroopas kus mängud jooksevad 50 kaadrit sekundis, versus Ameerikas, kus need on 60 kaadrit sekundis. Kus lihtsalt pall ja erilist ennest ennast, et see, see. Mängud jooksevad siin nagu natuke aeglasemalt, kui need olid hästi tehtud, aga see nagu ei tajunud seda vahet, kui nad olid suvalt tehtud, siis siis nüüd jooksidki viletsamalt ehk siis meie jaoks kohati. Kui sa mäletad, kuidas mingi mängutunnetus oli, siis isegi, kui sa võtad selle emuleeritud versioonis, võib isegi tunduda parem on ja ja niikuinii kõik mängisid veel nendel vanadel vene telekatele, kes mängis mustvalgelt ja jumal teab nagu, et selles mõttes, et meie nostalgia on nagu natuke teistsugune, kui on ameeriklaste jaapanlaste nostalgiat. Meile kõlbab küll siin, nii vahet vahest aru ei saa ja see ongi see, et miks ma nagu väga ei ole läinud näiteks Super Nintendo ja asjade kogumised oma tagapeast tean, et see ei ole see kõige parem versioon sellest mängust. Et mul on mingi nostalgia selle füüsilise asja vastu on ju võib-olla, aga et see ei ole kõige parem optimaalse inversioon, et mulle võib-olla see digitaalselt ka, et ei ole vahet. Et aga mingitele asjadele evolutsioonis on lihtsalt nagu siuksed asjad. Heli näiteks ei ole õige, mis on päris suur vahe, et just näiteks Mega Drive'i segaasjadega et neid on ilmunud, neid siukseid pisikesi konsoole juba aastaid aastaid. Aga keegi ei ole seda saundi õigeks saanud, et seal on väga spetsiifiline sound ja kommodoor, asjadel ja. Et asi on siis nagu kõlas või jah, et nendel on asendatud mingi nendel oli. Oli väga spetsiifiline, see saundi chip ja mida on raske emuleerida, lihtsalt et aga nüüd ongi sellest samast mega ta vist tuleb ka see nii-öelda samamoodi see ideeversioon, et kus on siis riistvaraliselt üritatud seda järgida. Kusjuures see ongi see suur vahe, mida tänapäeval isegi ei mõista, et kui tänapäeval enamus mängud on, On ju sellise noh, et heli tuleb justkui salvestatuna, et see häälenäitleja, kes on heli peale lugenud, kõlab igal pool ühtemoodi ja muusika on ju ka salvestatud samamoodi selliste helifailidena siis ka noh, tossi mängude puhul. Arvutimängude puhul oli see selliste nii-öelda instruktsioonidena helikaardile, mängi sellist muusikat ja olenevalt sellest, milline sinu helikaart oli sellel muusikalil erinev kõla. Nii et kui sul oli mingi mingi väga spetsiifiline hea helikaart, siis su mängu muusika kõlaski suurepäraselt. Kui sul oli mingi kehvem variant, siis su mängumuusikal olid pooled pillid puudu või või oli seal ainult see arvutikõlar, mida kutsuti, vist arvuti piniseks. Tiksus seal nurgas. Meenuvad mõned õhtul lärrite mängides sai piiksutatud küll ja küll see geniaalne, mänguline. Larry kuus on tulemas, varsti on saksa stuudio, teeb, aga kõlab räpaselt ja hästi. Siinse emulaatorite viga peitubki, et, et sa saad võib-olla midagi järgi teha, kas see pole päris seesama ja see ei pruugi olla päris seesama, millega sina omal ajal harjuda. Et neid varjata nagu on, aga, aga noh kuna see ongi järjest suurem nostalgia niikuinii müüb ja mängunostalgiat müüb ka, et suurem turg tähendab rohkem võimalusi, rohkem raha, inimesed panustavad sinna rohkem, üritavad leida nagu paremaid võimalusi nagu selle originaali taastamiseks. Tegelikult kõik võidavad lõppkokku. Et Ma ei tea, mulle see nagu meeldib, aga ma olen juba vana mees ka, mis ma tean. Saate lõpetuseks küsimus teile mõlemale, nostalgia müüd, sa ütlesid, ja samas ma olen, ma ei ole teinud suurt turu-uuringut, aga ma olen kahe väikse inimese kohta kuulnud, üks neist on mu õepoeg, kes on umbes üheksane praegu ja ja, ja, ja siis ükskord, kui ma ise läksin ühte suurde tehnikapoodi ostma endale seda super Nintendo Classic Broni konsooli sisse müüa, ütles mulle ta ülilahe jääma ka mängisin nädalavahetusel sellega ja siis ta rääkis, kuidas ta kolleeg oli tahtnud oma lapselastist, et rõõmustada või üllatada oli talle ka viinud selle ja kuidas siis see laps siis põhimõtteliselt viskas seda nurka nagu kohe. Et ta, et need mõlemad lood räägivad nagu tänapäeva sellest pealekasvavast põlvkonnast, kes on praegu lapsed, kelle puhul noh, kes ei suuda seda, kellel polegi võimalik seda nostalgiat tajuda, aga kes ühtlasi ka ei suuda leida mitte midagi nagu imetlusväärselt ahvatlevad nende rõvedalt nagu halva graafikaga vanade raskete mängude juures. Et mis te arvate, kas trend, kas nostalgia läheb nii-öelda koos meiega hauda või, või siiski kasvatajale uus põlvkond nohikuid, kes noh, nii nagu sina, Raina, kuulad ääretult vana bändi klatši ja ostad nende vinüül nüüd vinüüle kokku, et siis tuleb ka uusi lapsi, kes hakkavad hindama kõrgelt neid kandilisi, ruudulisi, vanu mänge. Ei kindlasti, sest et kuskil praegu kasvab keegi, kelle esimene konsool ongi see mess ja kes võib-olla nismini tähendab ja, ja see on see asi, mida ta mäletab, võib-olla vanemad olid ära, ta hakkas mängima tavastased. Maarjo Ta on siiamaani päris hea mäng ja siis tal on ka täiskasvanuna nagu need head mälestused, võib-olla sellest, et see jääb nagu alati käima, aga tal on igal tuleval põlvel on jälle nagu selline suurem varu on ju neid, neid asju, et ja anname veel 10 aastat ja hakatakse otsima välja oma vanu Xbox, 300 kuutekümmend, mängida esimest halo ja mõelda otsikaid siiamaani, et see juba juba on teema. Jah, selles mõttes Alan Master Chief Collection on juba välja tulnud ja välja tuli aina kiirem ja, ja siis inimesed, kes sõitsid ja mäletan, see oli esimene mäng minema, mängisin jumalat. Sest esimene halo tuli ja 2001 või. Et noh 15 aastat Pikka aega. Nii ja räägime sellest uuesti 15 aasta pärast. Tagasivaatava saate pange kalendrites juba kirja, saadet jääb lõpetama Fromebav 1979 looga kiibitveeell tamm. Rainer Dioi, tahad midagi öelda sissejuhatuseks ja saate välja? Öelda, on tal on pühapäev.