Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. ÜRO ennustuste järgi pidanuks aastaks 2017 pooled planeedi elanikest omama juurdepääsu internetile. Juurdepääsu modikuks tingimused küsitlusele vastaja on viimase kolme kuu jooksul isiklikult internetti kasutanud. Lõppemas on 2018. aasta ja see teetähis on ikka veel saavutamata. Peagi avalikustatavate andmete põhjal on internetikasutajate juurdekasv viimased kolm aastat jätkuvalt hoopiski aeglustunud. Kasutajaid tuleb juurde aga üha aeglasemalt. Olukord võib näida nii hea kui halvana. Nagu paljude heade asjadega, kaasneb ka internetiga tõsine varjukülg. Pikemat aega interneti juurdepääsu omanud riikides on andmevõrguvahelisem ning õelam roll isegi suurenenud. Selles vaates võiks üleskutsed ülemaailmse andmevahetuskeskkonnaga liitumiseks tunduda häbematuna eriti arvestades esmakasutajate hõlpsalt eks pluateeritavat sinisilmsust ja ka oskamatust. Teisalt. Tähendab, 3,8 miljardi elaniku puudumine internetist ebavõrdsuse kasvu ja mahajäämuse süvenemist. Kasvav osa sotsiaalseid teenuseid pangandusest, tervishoiust, riigiga, suhtlemiseni saavad teoks ju interneti kaudu, olles kanalina ühtlasi odavam jaga kättesaadavam. Veebiruumis liigub oluline osa haribast teabest ja kasulikust informatsioonist. Ettevõtlus toitvast infovoost ning unustamata siis ka võimalust arvamusi avaldada ja teiste omi kuulata. Internetile on olnud selge positiivne efekt riikide majanduslikule edule sealhulgas siis tootmisele ja tarbimisele. Seega on ju piisavalt põhjust minna kompromissile ja taluda indilinetiga kaasuvad halba Eitrumbavad hüvede nimel. Mahajäämus on suurima Aafrikas, kus internetti kogemuseta elanikke on üle seitsme. 10 protsendi Lähis-Idas ja Aasias on sama näitaja 60 protsendi kandis. Samal ajal suurima interneti kasutajaskonnaga Euroopas võib iga 10. vastu tuli olla sellest võimalusest prii. Simbule inimeste intrenditus, tehnilistega majanduslikku laadi võimaluste puudumine, pigem soovimatus või muude valikutega seotud põhjus. Näiteks on ka suurima interneti juurdepääsuga Islandil Luxemburgis, Lichtensteini spermud asjaga Bahreinis üle 98 protsendi inimestest netikasutajad. Ja ometi leidub ka paar protsenti neid, kes seda võimalust ei soovi kasutada. Samas võib viie miljoni elanikuga Eritrea 98,8 protsenti. Terneetituid seda vägagi tahta, aga mainitud riigist puudub majanduslik suutlikkus nii võrgu arendamiseks kui sideteenuse kasutamiseks vajalike seadmete omamiseks. Kuid veelgi rohkem takistab seda riigivalitsejate tahe, kellel on õnnestunud riiki juhtida ajakirjanduse vabadust. See edetabelis tahapoole Põhja-Koread olgu täpsustatud, et korealased on selle edetabeli eelviimased mida ilmsemalt põhjustaks interneti levik Eritrea valitsejatest paanikat. Teisest servast leiab aga territooriume, kus vaesus kombineerub suurema vabadusega ja on avatud internetile. Aga juurdepääsu probleemi lastakse lahendama suured tehnoloogiaettevõtted. Vahest tuntuim on Facebook, mille juht avaldas 2000 seitsmeteistkümnendal aastal manifesti maailma parandamise ideest. Milles inimkond koguneks linnade ja riikide asemel globaalsesse info kommuuni ja arendada siis selle kaudu rahu ning teineteisemõistmist, aitaks inimesi vaesuse vangistusest ja kiirendaks. Teaduse edusamme. Teisspuki panuse abil pääsebki neid internetti kasutama umbes 100 miljonit inimest. Aafrika staadioni, ainult et see pole lausa sama internet, mida meie kasutame. See on Facebooki juhil. Koostatud pakett-teenuseid, mida tema kinnimakstud ühendusest saadakse. Kes maksab, see tellib ka muusika. Lahke pilontroobi kuue sees on tegelikult nutikas ärimees kellel on õnnestunud muuta sõnades internetikasutajad tegudes Facebook'i klientideks. Mõnedes küsitlustes peavadki nad Facebooki Inter näiteks või siis on internet sotsiaalmeedia kõrval midagi. Sekundaarset meile inimõigusena garanteeritud internetikasutajatele võib tunduda kirjeldatud mahajäämus küllatavana. Tegelikult aga internet olles areneb seda nii tehnilises kui kasutajate osas. Ja see teine osa on huvitavam, sest kasutajad sõltuvad omakorda riigikorrast ja valitsejatest. Nendest, kelle üles avaliku kontrolli pidanuks internet edendama. Paistab, et juhtub aga vastupidi ja tõenäoliselt peame harjuma mõttega, et see, mida täna intervjuudeks peame, selliseks ei jää. Oodata on vabatahtliku eneseisolatsiooni totalitaarse määratud territoriaalsest ja sedagi Et osa inimkonnast jääbki internetist välja?