Varsti näete te igavese linna seitset küngast. Me viibime paigas, mida on ülistanud suured luuletajad ja mis ainet andnud kuulsatele maalidele. Kuni Rooma impeeriumi lõpuni oli see õitsev, ma praegu pakub kampaania troostitu pilt mis ometi mõjub ülevalt. See siis ongi to kampaania rumana, mille pärast Shadobreaan pisaraid valas, mõtles armaan, mille kohta Götest endaal ja paljud teised nii palju lauseid ja sõnu on teinud. Konsust endal käepärast. Jah, kallis, vastas romaani noor naine, kellega nad pulmareisil olid. Loor oli kirjanduse litsentsi sead nagu armaan, isegi nad olid juba kohtadele määratud ja võisid seega arvestada muretu äraelamisega. Neil oli kõik, et õnnelik olla. Armaanevas Martin loo väljaandes Itaalia leheküljed ja luges vaikselt iseenda häälekõlast liigutatuna paaril kaugusel Roomast hakkad tajuma seda täielikku üksildust, seda ülevat lohutama Dust, mida nii paljud rändurid on kirjeldada püüdnud. Kui kunagi mõnel Napoleoni taolisel kuningal õnnestuks kampaania roomana taas viljakandvaks muuta. Kaotajaks Rooma kolmveerandi oma elust. Ma sõidan läbi imelise maastiku, see tähendab läbi kurva, rahuliku üleva maastiku mis inimeste hingepõhjani liigutab. Kallis, mis sul viga on? Pole midagi. See on kuumusest, läheb mööda. Aga see ei läinud mööda tuli buss kinni pidada, loor olin näost rohekas, kahvatu armaan, toetas ta külmast higist, pärlendavad laupa kraavi ääres millest olid mööda marssinud muistsed Rooma leegionid ja stenda alisiklikult. Mul on juba parem, ütles loor. Ära endale minu pärast tüli tee. Ma lähen bussi tagasi ja katsun natuke magada. Aga sa ei näe maastiku, ütles armaal. Pole viga, sa jutustad mulle? Armaanuli pisarateni liigutatud. Loor polnud küll eriti ilus, aga nende vahel valitses täielik vaimne harmoonia. Pealegi oli neil kogu elu ees. Nad tulid bussi tagasi, loor toetus haaromaani õla najale. Armaan pani oma käed silmile. Looritles, jutusta. Kõik on väga ilus, kallis, rääkis armaal. Kuid just seetõttu ongi seda nii raske kirjeldada, sest õigupoolest polegi midagi. Tegelikult on see ilus üksnes loetu põhjal. Tahaksin teada, mida mõtlevad need, kes pole antiikklassikat õppinud. Mind paneb see mõtlema de viirisele ja Kruuse grammatikale. Giid ütles, et me sõidame Rooma Michelangelo poolt restaureeritud portadel Po poole kaudu. Mulle meenub, et standaal oli rooma sisse sõitnud sellesama värava kaudu ning tal oli olnud sekeldusi tolliametnikuga. Imelik, kuidas üks pisiasi võib kõik ära rikkuda. Sa oled stendaal, suled, rooma, kavatsed seal armukese soetada ja pead sõimlema politseinikega, kes sunnivad sind tee tolmis ootama. Ja sina ütles, loor, tuled rooma oma vaese väikese naisega, kellel on bussis süda paha ja kes sind ära tüütab, tõepoolest nuhib üks pisiasi kõik ära rikkuda. Ära ole rumal, ütles armaal. Ega mina pole Sten, tahal ongi künkad. Seitse küngast näide kroonivad päevavarju taoliseid piiniad. Armando otsib ühe käega Stahlist lauset päevavarjutaoliste piiniate kohta teise käega, samal ajal loori niisket laupäeva silitades istudes. Igavese linna künkaid kroonivad kurvad piiniad. Mul oli juba parem, ütles loor. Neid võlus tänava liiklus mälestussammaste kullakas vaserooste viis reisi viimase poole vintsutused meelest. Turismikompanii oli neile kinni pannud ühe ainsa suure voodiga niinimetatud abielu inimeste toad. Hotell kõrgus linna kohal künka tipul, mille nimi oli neile nii püha, et nad vahe uskusid. Siin võib kohvikuid ja postkaardimüüjaid olla. Tiinuse küngast alati ette kujutanud teatri, lava, nakkus lõõmavad, ägedad kired ja kus etendavad tragöödiat, mida mängivad maskid. Nad olid imestunud, nähes siin omataolisi inimesi. Armaan vaatas loori, kes oma riideid abielu inimeste toa kappi pani. Noor naine lukustas end vannituppa, nagu peaks ta end kellelegi ess kaitsma. Aerman heitis voodile pikali ja kuule, spiniates pesitsevate lindude siristamist. Kui naine tagasi tuli, pidi armaan taas valusalt tõdema, ehkki ta seda väga hästi teadis. Et loor oli küll üsna meeldiv, väike naisuke, kuid ilma erilise värskusetaja pisut täidlane. Milleks tulevikule mõelda? Hüva, ütles Harman. Lähme Heinetama, kallis eksnaine vastas. Jah, muidugi. See polnud see, mida loor ootas. Ta ei teadnud, mida ta ootas, aga see polnud. See. Loor pani mõned asjakesed valgesse kotti, mille armaan talle kohe pärast piiri ületamist pordi kerast oli ostnud. Talle sattusid kätte kaks postkaarti, mis nad piisast olid ostnud. Nad vaatasid neid koos. Pildid kujutasid sarvilist, sassis ja kärnas rautatud saatanat, kes olid neljakäpukil istmiku turvis ja kelle seljas ratsutasid alamatoominud, vedades neid oma suureks heameeleks piinapaiga poole. Fantastiline. Ütles loor, jah, vastasarman sellisena küll Itaaliat ette ei kujuta. Ma olen kindel, et siin maal ei saa inimesed saatanat tõsiselt võtta. Ta embas loori. Nad läksid kõigepealt ühele viievitooria veeneto kohvikuterassile kibedad apperitiivi jooma. See oli suvine mereäärne sinivalge, roheline kohvik majade ooker kollasel taustal. Armaan saatis pilguga mööduvaid naisi, kes olid kõik väga ilusad, enamus päevitanud, kuid mõned, keda oli hoitud roosat marmorit täis kuhjatud korterite varjus väga kahvatud, lausa valged. Neil kõigil oli kõrge rind. Külon siin ilusad tüdrukud, ütles Harman. Ei tea, ma ei saa aru. Muidugi on, ütles armaal see fakt, nad onu, osake tänapäeva pildist, nad on justkui nende tänavate jaoks loodud. Loor naeratas kõhklevalt. Ja mina ei ole selle maa jaoks loodud. Armaandu võttis tal õrnalt õlgade ümbert kinni. Ma armastan sind. Ta märkasid loori vasakule ninatiivale oli väike vistrik tekkinud ja teda valdas mingi seletamatu kohusetunne. Nad ostsid ühest kioskist 200 liiri eest rikkalikult illustreeritud kokaraamatu sest loor oli otsustanud, et kord koju jõudnud ja end sisse seadnud hakkab täiend itaalia roogade valmistamisega lõbustama. Kuigi ta köögi vastu erilist huvi ei tundnud. Nagu ta ise ütles, saab temast väga halb perenaine kuid arman vastas, mis sellest? Ma armastan sind. Oli saabunud kuupaisteline. Nad sõid õhtust ühes traste veere kvartett Ta oli väikeses siseõues, kus kasvasid apelsinipuud, mille lehestiku olid peidetud punased elektrilambid. Lumivalge leib ja laudlinad viisid neid ekstaasi, lauast lauda käis pillimees, kes mängis akordioni ja laulis laule, mis meenutasid Andaluusia viise. Nad vaikisid hetkeks. Siis äkki ütles Luur, et ta tahaks näha viia apjat kuupaistel. Kelner soovitas neile sõita trollibussiga San Sebastiani väravani ja sealt jalgsi edasi minna, et see on väga ilus jalutuskäik, eriti armuloyle ja iseäranis kuupaistel. Nad jäid veel hetkeks juua paksudes rohelistest pokaalidest valged veini jääga. Akordionimängija oli üle läinud Naapoli viisidele. Nende vastaslauas istus keegi noor naine nelja mehega. Kelner ütles neile, et see on kuulus näitlejanna. Tal olid väga korrabanale puhas ja uhke roomlanna nägu. Pikad ripsmed, looritasid poolsuletud lauge. Armaad nägi ETA rinde varjas ainult õhuke kleit. Enne loori oli armaanil olnud vaid paar armulugu, needki peaaegu poisikesena tagasihoidlikke ja kombeliste naisüliõpilastega, kellega ta kirjavahetust pidas, et rääkida elust ja oma õpinguist. Ja nüüd see tütarlaps tema vastas just niisuguse neiuga oleks ta tahtnud viia apjale minna. Võõras neiu tundis end nelja mehe seltskonnas sundimatult, naersid mehed, valasid neiule jooki ja sülitasid ta musta krussis karvalist koera. Armaani peas hakkas kummitama stendaali lause. Igavese linna künkaid kroonivad kurvad piiniad. Ta silmitses vaikselt loori, aga ma ju armastan teda, mõtles ta. Armastan. Aga mida üldse tähendab? Armastan? Ta oleks tahtnud otsekohe Itaaliast lahkuda ja tagasi minna ka nii, kuhu neid oli tööle suunatud. Khanis oleks loor omal kohal, mitte siin, selles näilikkuses, kuhu ta ei sobinud. Via Apja antika oli kuuvalgusest üleujutatud, küpressi heitsid sinakaid varje kiviplaatidele, kuhu muistseid sõjavankreid oma jälje olid vajutanud. Tšintšilja metella haua kohal lõikus piiniasse taevasse hiigelsuur puust kaar, reklaam. Mõlemal pool 1000 aastast teed ootasid mootorrattad, nagu kammitsas hobused oma ratsanike tasandiku üür vajunud õnnelikke paare, kelle peatsumisesidki laulust. Kui ilus ütles loor. Neil polnud palju aega, viimane trollibuss pidi veerand tunni pärast tagasi minema. Nad istusid pingi sõrale hoides teineteisel käest armanud, katkestas esimesena vaikuse. Missugune haruldane tsivilisatsioon, mõelda vaid, et juba 20 sajandit tagasi viis CDd täiesti otse Naapolisse ja vastasloor. Seda kõike võid lugeda õppida, kuid just see on hämmastav, kui hiljem selgub, et need asjad pole üksnes raamatutes vaid on tõepoolest olemas. Loor vaatas mootorrattaid ja mõtles armunuile rooma patriitside haudade taga. Armaan embas teda ja suudles pikalt huultele. Kuid talle näised looris pole enam endist võlu. Peame tagasi minema, ütles ta õrnalt. Sa oled kindlasti väsinud. Ei tundnud end bussis kuigi hästi. Ma olin sulle tüliks, ma ei lasknud sul rahulikult vaadata. Oh ei, kui rumal sa oled, Ma armastan sind. Mina sind ka. No näed, kui tore see on. Nad jäid Rooma kaheks päevaks, et kohusetruult kõiki vaatamisväärsusi külastada. Õhtul koju jõudes lõid neil jalad tuld, peas oli virvarr päikeseloojangut, test mitrates alast jumalannadest, merikarpidest ja krutsifiksi test. Teineteisele tunnistamata tervitasid nad kergendustundega kaprile. Sõiduhommikut sõideti bussiga vastavalt turismiagentuuri programmile, mis nägi ette viiepäevase viibimise sel võlusaarel. Sest ükskõik, mis kapril ka ei juhtuks, igaüks on kindel, et see jääb eluks ajaks meelde. Õnnetuseks 100., mis oli erandlik nähtus sel säraval aastaajal. Seekord ei jäänud loor haigeks, ainult väike vistrik ninal oli suuremaks läinud ja punetas armaanoli rahunenud. Ta vaatas leiba alistumisega, kõrgeid viinamarjaistandusi tuuppunud künkaid. Päike tuli välja just siis, kui nad Naapolisse jõudsid. Sellest piisas aru saamaks, et neil ei tarvitsenud pettuda, jääte siiasõit, tasus kuhjaga ära. Juba Vesuuvi nägemine oli omaette vaatepilt, kuigi ta pole mingi ebatavaline mägi, eriti sestsaadik, kui ta enam ei suitse. Tähtis on ta nimi, mis paneb mõtlema teistele temataolistele Etnale, Popokate petlile, putsi jaamale, Kilimanjaro-le. Vihm oli majade fassaadid puhtaks pesnud, rõhutades vaeste linnaosade viletsust kuid andes vastukaaluks kõigile kevadise õitsva ilme. Hõõguv kuu päike pani tänavad aurama. Ma tahaksin kiiremini kapparit näha, ütles loor. See nimi Bree meenutas talle äkki keiser Tibeeriust. Armaar võttis õrnalt tal õlgade ümbert kinni ja surus enda vastu. Ja siis, kui nad väikesel aurulaeval Saarele lähenesid, hakkas aromaan ihkama torme, udu siin ükskõik mida, mida selle meeletult romantilise maastiku tavaliseks tavaliste inimeste tarbeks muudaks. Kõrgelt köisraudteejaamast paistis sadam vaevu silma päikeseliste seelikute kriiskavate sallide merikarpidest, kaelakeede siginost saginas. Neid viidi koos teiste turistidega punastesse, lilledesse, uppunud terass aedade vahelt läbi hotellini. Toa aknast avanes vaade lahele ja Mauri stiilis kloostritornidele. Valitses täielik vaikus, mida segas aeg-ajalt üksnes tsikaatide sirin. Päevavarju plaksatus, kuivanud oliivilehtede sahin, meretuules. Aiad laskusid Astangute kaupa mereni. Vesi nagu kõik muu, oli oivaline, sinine läbipaistev mootorpaati jättis merele pika valge joone. Siin on unelmate maa, ütles loor. Võib-olla on see ainult dekoratsioon, kuid seest imeline. Ah, ma tahaksin siin kuude kaupa olla. Ära puutu oma nina, kallis vistrik läheb niiviisi suureks ja hakkab sulle kogu reisi vältel peavalu valmistama. Sa tahad öelda, et ma pole ilus? Minu jaoks oled sa kõige ilusam. Päev pühendati trafaretselt jalutuskäigule ümber saare. Nad ostsid reisijuhi ja ei kahetsenud oleksid nad ise leidnud sõnu, et kirjeldada seda imelist eufooriatunnet, mida paljud saare imetlejad kaprid kokaiiniga võtavad ja mis tuleneb kontrastis taimedega kroonitud kaljude metsiku ilu ja väikese hästi sillutatud teeraja malbe võlu vahel, mis lookleb pikki ilusaid aedu, kus õitsevad roosid, nelgid, glütsiiniad ja mandlipuud. Ja siiski juba teise päeva hommikust alates kui nad hotelli terrassil päevitasid. Kuulates kärbeste suminat kanade kuuri, kes võidukalt kuulutasid munetud munast ja kloostrikellade helinat tundis armaan vajadust vastu hakata sellele, mida reisijuht Capri kokainiks nimetas. Teda hirmutas nende praeguse elu tähtsus mille mõõtmatusta ees järsku avanes pilt, mida pakkus mandlisalus uhke asur, sinises riietatud keigar kaelas valge tikitud rätik, talutamas kuldketi otsas ripakil keelega buldogi äratas ta lõplikult tardumusest. Mida me siin õieti teeme? Sa pole rahul. Mis sul ometi on, kallis? Mul on tunne, et juba Roomast alates vaevab sind miski, mida sa minu eest varjad. Oh ei, ei, kallis. See pole sinust ega meist tingitud. Kuid minu meelest on siin kuidagi absurdne. Ma ei tea, aga see kõik on võlts. Kas sa ise ei taipa, et kui võlts on? Aga taevas, meri mandlipuud? Need on ehtsad. Kuid nad muutuvad võltsiks just inimeste tõttu. Tead, kui me poleks sunnitud marsruudist kinni pidama, sõidaksin otsekohe ära. Kuhu siis sa tahad Prantsusmaale tagasi minna? Ma ei tea, võib-olla see maa pole meie jaoks loodud. Sa vist arvad, et ta pole minu jaoks loodud? Räägi õigust, on ju nii? Sa oled rumal, kallis, ma tahan lihtsalt öelda, et seal maal pole ei meiega meie igapäevase eluga midagi ühist. Ei, sa ei räägi õigust. Päev venis vaevaliselt õhtusse. Äkki tuli otse romaani kõrvale Tibeeriuse sinises tervis veest välja toosama noor naine, keda ta rooma traste vere restoranis nelja kavaleri seltsis oli näinud. Valge supeltrikoos, väike vesi, ei kahandanud ta salapära ega vähendanud uhke roomlanna ilu, mis oli armaanisse nii sügava mulje jätnud. See on ju näitlejanna, keda me Roomas nägime. No näed, ma arvan, et ta tuli spetsiaalselt sinu pärast siia. Normann naeris sundimatult. Keegi ütles prantsuse keeles, aga see on ju näitlejanna Maria Basqua. Ta on tõepoolest imekaunis. Ta on tõesti väga ilus, lausus armaal. Seda küll vastasloor ilust on arvata, et mees võib niisugust tütarlast armastada. Minu meelest on ta pisut kalk. Niisugused naised polegi armastamiseks, neid vaadatakse. Naised, keda armastatakse, on hoopis midagi muud. Arman vaatas loori. Vistrik ninal oli suuremaks läinud. Vesi ja tuul oli naise juukseid sasinud, need rippusid salkudele ümber päikesest punetavad näod. Sa ei tohiks oma juustel niiviisi kuivada lasta. Sa rikud nad ära. Loori vastanud. Kas sa ei tahaks enne kojuminekut restorani veini jooma minna? Küsis arman. Ei, ei, ei. Ma tahan hotelli tagasi. Laev ongi juba siin. Meil on aega küll, me võime teise laevaga sõita. Kallis, ma olen pisut väsinud. Luur oli äkki näost kahvatuks muutunud, vistrik ninal muutus veelgi silmatorkavam maks. Anna andeks, ma ei tea, mis minuga on, mu pea käib ringi. Arman surus oma põdeda niiske lauba vastu. Bussiga rooma sõites tundsid samuti halvasti, ütles Harman. Küll see läheb mööda, pole midagi tõsist, mu väike pardike. Loori silmad olid suletud. Ma arvan, et ma olen. Et ma ootan last. Ja äkki tundub talle, et see on naerumeri ja kõik siinsed inimesedki on naerujaoks loodud. Oled selles kindel? Mitte päriselt, aga see on üsna tõenäoline. Arman võttis ta käe, ta kummardus naise kohale ja suudles teda õrnalt huultele, riivates seejuures palaviku, õhkuvat vistriku. Ta sulges omakorda silmad. Oleks sul hea meel, küsis loor. Ma saan väga hästi aru, et see teeb meie elu raskemaks. Aga küll me hakkama saame. Kõige tähtsam on see, et sa saaksid rahulikult professoriks valmistuda. Mul ongi juba parem, kõik on möödas. Kas sa ei tahaks restoranis midagi juua? Loorivastanud armaal pigistas teel restoraniloori kätt. Ta pani naise ettevaatlikult istuma ja küsis, mida ta soovib juua. Luur tahtis Simson niinot. Aga kas sa tohid Lorna ääris? Muidugi, kallis, veidike ei tee midagi. Arm arvatas kõrgel paaribuckilistuvat Maria Basquad. Valge dri kooli nii tihedalt noore naise keha ümber liibunud, nagu oleks ta alasti. Särav nagu pole, pole aparti, kuju villa Borgiases igavese linna künkaid kroonivad, kurvad piiniad. Mul on kahju, et see juhtus meie pulmareisil aga me tuleme kord siia tagasi. Oh ei ütle sarmaal mitte Itaaliasse.