Üks kalkun kirjutas romaani. Ei olnud teosel õiget plaani, siulist sisutu ning Lamy hall, igav. Autor kohtas Hani. Nohh. Kuidas meeldib minul raamat? Oi, kalkun, meistriteos, on see seal iga lehekülg meid haarab. Mis tüübid, milline süžee. Nii hüüdis Ani täie suuga. Part kõrvalt naabri juttu kuulas ja noomis hiljem. Kulla sõber, ons tõesti aru, sul nii nõder? Sest igaüks ju aru saab, et kehv Von kalkuni romaan lõi Hani pilgu selja taha ning sosistas. Ma kõike tean. Romaanist pole veel ta head. Kuid kiitus iial ei tee paha. Miks laita? Seedi vihavaenu? Ma suhteid keerukaks ei aja, sest mine tea, võib tulla vaja ta onurrarist.