Paluksime nüüd siis sünnipäevalapsele endale ka mõne sõna meie noortele raadiokuulajatele öelda. Võib-olla kõigepealt seltsimees Ralf Parve siin rääkis juba koolipõlvest juba terve näidendi, kirjutasite, aga millal täitsa lugema õppisite. Lugema õppisin õige noorelt ma õieti päris täpselt öelda, kas viie või kuueaastased või oli see selle kuskil seal, vahepeal oli mul vanem õde, läks kooli ja õppis lugema. Ja mina istusin kogu aeg tema kõrval, soid, talv väljas, liikuda palju ei saanud. Siis istusin õe kõrval ja vaatasin, kuidas õde loeb. Ja sellest häält vaatamisest õppisin lihtsalt niisama, ilma õpetavatagi lugemise ära. Nii et hiljem ema isegi ei teadnud, et ma juba olen lugema õppinud. Millegipärast ma seda emal ei öelnudki või näidanud. Ja siis hiljem, kui ema mulle taha aabitsa kinkis ja soovitas lugema õppida, siis oli tegelikult mul juba lugemine, selgija lugesin juba päris juturaamatuid. Nii ei tea, mis raamatut need olid, mis kõige huvitavamad alguses olid. Kõige huvitavamalt, oi, alguses oli isegi piinlik tunnistada mingisugune niukene kriminaaljutt, mida poisi käest sain, aga see oli hästi põnev. Ja hiljem ma mäletan, juba natuke suuremaks oli saanud. Siis tuli meelde, et oli kunagi üks niisugune väga põnev lugu. Siis võtsin ta uuesti kätte, tahtsite teda uuesti lugeda, siis juba nägime, teise lugu ei olnud üldse mitte midagi väärt. Aga esimene raamat, mis mulle tõesti nii, mis oli hea raamat ja mis mulle väga suurt elamust pakkus oli onu Tomi onnikene, mille ma sain kunagi kingituseks. Ja mida ma siis ikka mitu ja mitu korda järgi mööda lugesin. Muidugi nutsin väga palju selle juures. Nonii siis hea hulk aastaid lugesite ja siis ühel päeval tekkis mõte juba ise kirjutada. No see oli juba koolis ja siis kui õpetaja laskis meil kirjatöid teha Ja vabadel teemadel. No ja need papad teemad iseenesest juba ise pidid valima, mille peale kirjutada. No siis otsisid kindlasti, mõtlesid oma elus nihukesi huvitavamaid elamusi, jätsid olid omale meelejäätud ja siis püüdsid need nende pääle siis ka nii hästi ja huvitavalt kirjutada. Nii, aga kuidas teist lastekirjanik sai? No lastekirjanik, kui ma kooli ja olen juba ära lõpetanud keskkooli. Ma võrdlemisi palju olen maal olnud ja Mint maalist eriti loomad on, on väga palju. Huvitav, ma olen alati vaatlesin neid loomi, panin tähele, kuidas nad käitusid nende huvitavaid külgi ja esimesed juttudes lastele kirjutasin olidki siis loomadest. Aga kuidas ta nii palju lapsi tunnete, igast teie jutus ja Lawson jälle uued poisid ja tüdrukud, jälle uued nimed ja hoopis erisugused, teod. Võib-olla sellepärast, et et kui ma kasvasin, see oli Tartus ja seal oli umbes sel ajal juba, kui, kui ma märkama ümbrust hakkasin ja inimesi rohkem tähele panna oskasid. Elasin ühes majas, mis oli võrdlemisi suur maja ja seal oli, ma usun, üks vähemalt üks paarduvat last oli selles majas. Ja nendega sai muidugi päevad läbi kokku puututud ja selle selle tõttu iseenesest juba tulini. Nii igav, las ma vaatan, iga iga laps oli kuidagi erinev, käitus, käitus erinevalt, oli omad erinevad huvid ja võib-olla sellest on juba see alguse saanud, see, et ma eilegi alati olen laps ja väga teraselt tähele pannud ja nende vastu ka õige suurt huvi tundnud. Nii on see raske kirjutada raamatut Jewel kirjutada raamatut lastele. Ta ei ole eriti raske, aga ei ole ka eriti kerge. Tööd nõuab. Aga seda raskuse määra muidugi kaaluda ei oska. Aga töörõõmu, töörõõmu kui hästi välja tuleb, siis muidugi töö rõõmuse pakub väga kõvast. Sooviksime siis teile veel palju töörõõmu ja palju uusi raamatuid. Kas praegu on ka midagi kirjutamisel? Praegu on kirjutamise ja peremehe ja sulase lood, osa neist valmis osava veel kirjutab ja loodan arvatavasti sel aastal sellega siiski päris täienisti hakkama saada.