Möödunud sajandi teisel poolel rääkis rahvas üle terve maatalupoegade kuulsusrikast ülestõusust mahtras. Suusõnalised tutvustused levisid vallast valda, kihelkonnast, kihelkonda ja vanemate ära siit nüüd edasi oma lastele. Kuid teateid sellest verisest astu haakus mõisnikelt, ähvardasid aastate kuludes ununeda. Seepärast hakkas rahvas meie tolleaegsele tundumale, kirjanikule Vildele saatma kümneid kirju. Millides paluti, et ta teeks ajaloolise Mahtra sõja jutuks. Sedasama soovitasid ka kirjaniku tuttavad isiklikud sõbrad. Käesoleva sajandi algul elas Vilde Tallinnas. Siin asutati 1901. aasta sügisel uus eestikeelne ajaleht Teataja. Romaani Mahtra sõja sünd ongi otseses ühenduses selle ajalehe asutamisega. Ajaleht Teataja pidi kujunema oma poliitilise suuna poolest küllaltki radikaalseks ajaleheks. Toimetuses valitses opositsiooni meeleolu maksva tsaarikorra vastu. Otsustati trükisõnaga võidelda ka balti parunite vastu ja kaitsta tööliskonna huve. Vilde on meenutanud hiljem astudes uue radikaalse häälekandja toimetus staapi, tundus mulle soovitavana, et lehe opositsiooniline sotsialismi ja oligarhia vastu sihitud ilming kohe alguses Kaional jutunurgas tuleks nähtavale. Tegelikult selgus marksismi teid pooldavale Vildele üsna pea. Peatoimetaja Konstantin Pätsi tõeline poliitika. Viimase revolutsioonilises oli ainult näiline. Nii tasus Vilde üldrahvaliku tellimuse täitmisele. Ta leidis, et tolleaegse valitseva süsteemi vastu saab võidelda ka ajaloolist Mahtra sõda, käsitledes minevikku, paljastades õhutata oma rõhutud rahva viha oleviku vastu. Vilde hakkas oma rahvaprokurörina uurima neid kuritegusid, mida Balti parunid olid talupoegade kallal toime pannud. Kilter kubjas, aidamees. Need on põrgus kõige ees nirimis rahvasuu läinud sajandil. Põrgu ise oli olnud meie esivanemate elu. See oli ülekoormatud teooriusega. Iga päev saadi tunda ülekohtust suhtumist mõisnike ja tema käsilaste poolt. Talupoeg pidi mõisale tegema aastas umbes 300 hobusepäeva ja ligi 350 jalapäeva ning ainult väikese kuue päeva koha eest. Peale selle andma osa kõigist oma põllusaadustest loomadest, naiste kodusest kätetööst maksma kohtumaksud pearaha ja kirikule kümnist siis veel magasi ja posthobuste pidamise kulud. Pillidega sõitis härra. Tarbijad elasid õlgkatustega suitsu taredes ja kogu vaeva eest oli laual vaid avanemine, lill. Kaevata polnud kuhugi ja kellelegi. Kohus oli samuti sakste käes nagu ma õigus, teatud mitte sellele, kellel on õigus, vaid sellele, kelle käes oli võim. Kuigi pärisorjus oli Aleksander esimese poolt kaotatud kestis pärisorjapõli Eestimaal tegelikult teooriuse nime all veel aastakümneid edasi. Vilde uuris põhjalikult seda kujutletavat ajajärku. Ta luges Eesti ajalugu käsitlevate autorite teoseid. Neist võiks mainida ruttinbergi, Läänemere provintside ajalugu, kerneti Eestimaa talurahva agraarseadusi süsteem ja ajalugu ja teisi. Ta sai ka kasvatada Siberis surnud Mahtra vallatalitaja Anstertsuse mälestusi. Selleks et koguda rohkem materjali. Romaani jaoks tegi ta ka väljasõit Tallinnast. Nii nähti teda 1901. aasta oktoobrikuul jalutamas Juuru alevikus. Vilde tuli siia, et oma silmaga vaadata Mahtra sõjaajaloolisi tegevuspaiku. Ta vaatas Juuru kirikut, mille esisel väljakul olid Mahtra meel kunagi naabervaldu sõtta kutsunud. Siinsamas leidis ta pilguga vastu raadile. Mees oli elanud sakslasest jumalasulane Berg. Kilde astus sisse teeäärsesse Atla-Eeru kõrtsi, kuhu talupojad olid pärast sõda tunud haavatuid. Ja viivis kaua Mahtra sõja asupaigas, kus oli kola talupoegade veel. Kirjanik käis kohalike inimeste kodudes ja kirjutas üles suulisi jutustusi Mahtra sõjast. Sellel ajal elas siin leid, kes olid ise Mahtra sõjast osa võtnud. Sellest, kuidas Ülle käis kohalikel inimestel kodudes, meenutas Juuru elanik. Seltsimees link tuli ikka kärsitu ja kiirustav nagu põlestiin alati. Iga sõna nagu elas suus ja jäi meelde. Olin siis väike tüdrukuke. Vilde peatus meil. Pisikeses kambris istus siis kirjanik. Meil oli suur pere kiis väikest last, sellise ümberkirjaniku rindi ja kihelkonna elanikke kogunes kambrisse kõnelema ja kuulama. Vilde oligi see mees, kes juba kustuma kippuv Mahtra sõjasädeme rahvale jälle hõlbele puhus. Tema tegi seni alandavast ja nagu häbiväärsest lüüasaamisest, inimeste lauas. Uurimismatkal olles oli Vilde korteris köster Tedre juures Juuru alevikus. Teder juhtis teda enda poolt kokku mitmete ülestõusu tegelaste sugulastega. Kui Vilde jõudis tagasi Tallinna, oli talt tülikaid asjaajamisi sensoriga. Ta oli küll saanud eelloa 1858. aasta Eestimaa talurahvarahutuste käsitlemiseks ilukirjanduslikus teoses. Kuid see oli ainult eelluba. V polnud kindel, milline on tsensori lõplik otsus. Nüüd aga tahtis Vilde astuda järgmist sammu. Ta püüdis iga hinna eest pääseda kubermanguvalitsuse arhiivi kus 42 aasta tolm kattis Mahtra ülestõus asjast kirjutatud amet pabereid. Ent sensor ikka veel kahtles, kas romaan eesti talupoegade vabadusvõitlusest ei tekita viimaks halbu tagajärgi. Tsensori kõhklemisel oli muidugi omajagu põhjust, sest aeg oli vahepeal küll edasi sammunud, kuid selle rahvarelvad olid jäänud samadeks. Pealegi oli rahvahulkade rahulolematus Nikolai teise surve valitsuse laastu kasvanud mitte ainult balti kubermangude vaid üle terve Tsaari-Venemaa. Oli ju 1905. aasta revolutsiooni naer. Tsensorid tuli keelitada. Kirjanik kasutas diplomaatiat ja lubas oma teoses seda ülestõusu kirjeldada äärmise erakoolitusega. Niimoodi ei saavad sellest tulla mingit kahju. Viimaks avati Kivildele kubermangu arhiivis. See oli aegadega arvestades suur võit. Nüüd olid tema valduses haruldased dokumendid. Näiteks Eestimaa kubernerile fon Grünewaldile saadetud ametlikud kirjad. Neid lugedes võis saada täieliku ülevaate Mahtra ülestõusu mahasurumisest. Kõige väärtuslikumaks oli ta ka erikomisjoni juurdlust protokollid. Teatavasti kuulati erikomisjoni poolt üle rohkem kui 140 talupoega ja soldatid ning esitati neile töö käigus üle 2000 küsimuse. Vilde võis juurdlus protokollidest lugeda, mida rääkisid ülekuulamisel tema tulevase romaani kangelased Hanstertsis Peeter Holander ja teised. Siin oli kirjas iga nende lause, mis nad olid kohtuuurijatele kunagi vastanud. Kirjanik hakkas kõiki hangitud materjale läbi töötama kuid selleks tal ei, väga vähe aega. Ainult kaks kuud. November ja detsember. On arusaadav, et niisuguse tempo juures oli raske süveneda probleemi kogu selle ulatuses ja tähele panna kõiki detaile. Ent Antega kirjaniku realistina suutis Vilde siiski haarata käsitletavaid ainest kõige olulisema. Juba 1902. aasta jaanuaris võis ta romaanist ilmuda esimene joonealune. Teatavasti kujutas ta selles rehveks mõisas. Ta loomingu tund olevat ikka tavaliselt alanud kell 10 õhtul. Hiljem meenutanud hiljem, et ta ei saanud ka siis kohe kirjutama hakata. Olevat pidanud enne laua taha istumist paar tundi jalutama mööda tuba et end koguda ja elada ikka jälle uuesti sisse. Romaani ainestiku möödunud aegadesse. Alles siis, kui ta näeb kõik oma vaimusilma sees, võtad ta kätte, sule. Vilde elas siis hotellitoas, nunna tänas. Tacken oli kuni hommikuni valge. Ja hommikul kella kuue-seitsme paiku koputas tema uksele trükikoja käskijanna ja viis Salili veel tingist märjad käsikirjad ladumisele. Sellel perioodil töötas koos kirjanikuga ajalehe Teataja toimetuses akadeemik Veski. Millal te professor Veski Vildega tuttavaks saite? Mina sain temaga tuttavaks juba Tartus, kui tema kord Moskvast tuli. Seal ta oli aasta otsa avanenud ja ainult vene keelt. Kas te juhtlustaks, kuidas Eduard Vildel küpses idee Mahtra sõda kirjutada? Mõttes aga tema ei saanud selle alfa juure minna sellepärast, et ta oli teiste lehtedelt toimetusest tegev. Temal seda küsimust ei saanud põhjalikult läbi kaaluda. Kui aga 1901. aasta lõpul novembrikuus. Ja saida nende dokumentide Uurijaks, mis seisid Eestimaa kubermanguvalitsuse arhiivis. Ta sai loa isegi ennetusele peale sisse võtta ja seal siis neid põhjalikumalt uurida. Ja 1902. aasta alguses, jaanuari 12.-st kuupäevast peale hakkas ta ilmumas Päevalehes Teataja. Siis, kui ta otsapidi trüki läks Mahtav esimene peatükk küsivantal järgmiseks päevaks midagi tehtud. Ja ise hakkas ta töötama päev päeva kõrval, nii et. Teata numbreid ilmus, oli temal alati, järgmiseks hommikuks, mil uus number ilmuma hakkas, oli juba käsitöö trükikojas ja võis seal päävlid ilmuda. Lees. Romaani kirjutamine toimus toimetuse töö kõrval ja sel ajal töötas Vildeni kahel rindel nii-ütelda kahe mehe eest. Päeval toimetas ta poliitika päeva Ringvaadet toimetuse liikmena ja õhtu kirjutas ta kodus romaani Mahtra sõda. Tema töötama, koht, tema korter oli tol ajal nunnad tänaval, ühes väikeses hotellis. Kas teiega seal käisite? Ma käin seal mõnigi kord külastamas. Õhtute oli tema siis. Sohval need dokumendid, mis tagubermaga arhiivist saadud ja parajal puhul ta poisis käepärast olevatest dokumentidest halluti, materjal enesele hankida. Vahel läks kindlasti päris raskeks õigeks ajaks järjekordset romaani osa valmis kirjutada, mis teatas, trükkimisel läks? Ei, temal ei olnud takistusi selle nelja kuu jooksul, mis Mahtra sõda teata veergudel ilmus. Kogu selle töö kestel oli tema alati käsikirja hommiku kella seitsmeks trükikotta saatnud, aga siis siis kui tal veel viimase lõpuosa kirjutada oli, siis oli tal sellest tööst nii väsinud, et tema mõttes ennast vabastada lihtsalt lühikese. Ei, mitte midagi ütleva väikese lõpuga. Mina aga kui. Ja kui ta järgmisel päeval tuli toimetusse, siis huvitav mulle tänulik, et ma niiskuse ei, mitte midagi ütleva lõpu olin tõlkimata jätnud ja tal oli kaasas terve uus peatükk, mis talle eneselegi meeldis. Ja ta ütles, nüüd ma tegin ilusa lõpu, kuus kirja on selle pealkiri. Kuid romaanikuid, terviku viimistlemine jäi ikka puudu, jäi ära. No ja ega ma enam lõpul midagi muud ei saanud teha, mis ta oli päev päeva kõrval nelja kuu jooksul teinud. See oli. Ajaloolisi sõna võtnud seda dokumentide kasutamist. Tema on. Toodud on ka muid märkusi, mis allmärkust temale esinevad. Aga see Ja soovitasime oli ilukirjaniku jaoks liiga palju. Ja hilisemates trükkides tema heitis need äärde poisid kõrvale ja nii on ta ilma pilliamine ikka ilma nende esialgsete ära märkust deta. Tema oli mõndapidi väga rangelt kinni nende dokumentide küljes. Ükskord tuli ta hommiku kella kaheksa aeg, kus temal puhkuseaega ette oli. Tuli toimetusse. Ta tuli kaebam meile, et meid meiega annaksime nõu, mida teha. Ta küsis, kus on Bogutski püksid. Nüüd püksitoit, kahe allika, IRL erinevates kohtades. Unerahu rikkuma ja ütlesime, et sa kirjutad loomet, pidi ilukirjanduslikku teost, mitte ajaloolist uurimust ja sellepärast on kõik õige, mis kirja pandud. Kuidas rahvas tol ajal seda Vilde romaani vastu võttes, kui lehe ilmumise tund kätte jõudis, oli kontor rahvast. Tuleb tulid toimetusest lehtedest ja tulid jah, kontorist kontorisse aegletallitusest. Ja seal oli üks mees nii huvitavat sellest asjast tuli kord toimetusse villide juure kaustik kaasas. Et mina olin ka üks Mahtra sõjast osa võtnud inimene ja ma olen oma märje mälestused kirja pannud. Ja nüüd mälestorit, hoit, algaa. Siiamaani oli teadmata, et Vilde sõitis ka romaani kirjutamise ajal juuruja Mahtasse. Seal arvatavasti koguda lisamaterjali romaani jaoks. Ühest niisugusest kevadisest uurimismatkast teab jutustada Mahtra kolhoosi liige, 54 aastane Linda tutt oma ema mälestuste põhjal. Kui kaua elavad juba tutid siin sepa talus? 1800 97.-st aastast tuli juba isa ja ema, muidugi aasta hiljem abiellus siin. Niisiis, see ka teie isa ema mäletavad veel Eduard Vilde ilmu siiamaile. Jah, ema mäletas teda vil selgelt, isa muidugi sai juttu ei Mäele, isa suri ja siis ma olin alles noor veel. Aga emaga sagedasti rääkisin emale seda väga selgelt. Ta oli eriti rõõmus, kõhna, kõhn, meedial griplomdi näoga. Ja kõigist neist mäletate emal selgesti meeles, kui ta üks kevadel nii sirelid ja õunapuud koos õitsenud. Ja siis ta käin, siis ta ronib nende õunapuu otsa ja jaa, Vanspirtsus õuna, jah, ja siis nad väga ilusad olid ja siis ta, kui ta ära läinud, siis ta veel võtnud ka ta sealt tüki õunapuid saaginud. Ja siis ta lastega mürankijad, temal jätkub kõigiks aega. Jah, ta oli kohe nii hingega kõigi selle asja juures olnud ja siis isegi seisatab ja vaadanud ja üteldi, et kui need puud kõik seda rääkinud ja maakohaks neelanud. Ja lossis, isaga nad olid kiki palju rääkinud. Aga alguses ta pole mitte isa usaldanud, et noh, see oli ju väga karm see aeg ja siis väga kuidas saanud niisast aru ja saanud juba teenistusega rääkides sitult. Ma ju ei saa ega ei tohi ja see oli tsaariaeg kord kõva kõiki kirjutada, mis, mis nüüd rahvas räägib, et rahvas usaldab mind ja räägib mulle, aga see transa kirjutatud ja ja siis ka ema, lugege hiljem seda raamatut kui paramat minemas ja siis ütled, et noh, tema rääkis nende sõjaaegsete inimeste, kes olid isegi pealt näinud seda tegevust. Ja kõik selle üle elanud ka Vilde on vähem kirjutanud raamatus. Et kõiki ei võinud vist või millegipärast ei olijate seda ütles, ütlesid meie omavahelises jutus oli sagedasti. Ja siis, kui ema rääkis, ta rääkis, nendel oli üks mõisas alttoatüdrukuks, noor tüdruk, sel ajal üks minna oli nii, mina, mina ei tea tardist nimi ja siis, kui nad kartulipõllul hakkan seda juttu rääkimas, siis kõik, mis tema pealt vaadanud, seda peksust talial talled, suured pärnad seal peksuplatsi ümber ja siis ta seitsmenda kõrnade arvude vahel ja siis kohe lõhk anima, kinnised, kõik nutta küll nooremat, hakalt, vahest nii mürama, siis ta kohe sajandist kui pahaseks, et ärge midagi ei tea ja ei ole seda näinud kinki hirmsast. Vilde romaanis on ka fantaasia abil välja mõeldud kujusid nagu Kullamäe, Pärn, huntaugu, Miina kupja prits ja teised, kes pole kunagi kohapeal elanud. Kuid kirjanik vabandab end ajaloolistes paikades elavate inimeste ees sellega et ajastu poliitiline olukord unistada, vahel raamidest välja minema ja luul lendu kasutama. Viljon oma sõnadega iseloomustanud, kuivõrd ta antud olukorras sai korraga kinni pidada ajaloo käsitlemisest ja kunstilise romaani nõuetest. Ta ütleb romaanis püütud olla võimalikult ajalooline pahest, läksin ses suhtes kaugemale, kui teosele kunstiliselt kasulik oleks olnud. Aga ma olin kiusatusest kahju, oli poliitiliselt nii tänuliku ainestiku kärpida, painutada vaba luulega, liiasti, kata ning kahju neile, kes minu tootest kõige isto realist töö pärast ootasid, nende hulgas minu vabatahtlikud ja hangitud kaastöölised rahva seas pettumust valmistada. Vilde romaani luges rahvas igal pool suure huviga. See õpetas kaasaegseid rahvahulki mõistma kollektiivse võitluse tähtsust niikuinii selle ajaloolise teose ilmumine 1902. aastal poliitiliseks ja kirjanduslikuks suursündmuseks.