Töövõitlusmetsad meri mullapinnas koos saagu lauluks sõnas, kui ta rinnas Nõnda kirjutas eesti realistliku luule väljapaistev esindaja Töörahvalaulik Juhan Sütiste kelle surmast täna 10. veebruaril täitub 10 aastat. Seisad pane maja ees Tööstuse tänaval kuhu täna kinnitati marmorist mälestustahvel, mis tuletab meelde siit möödujaile. Selles majas elas aastail 1938 kuni 1945 luuletaja Juhan Sütiste kaameras valguseküllases ruumis maja teisel korrusel võtab meid vastu kirjaniku abikaasa Heljo Sütiste. Esimesena köidab siin kirjaniku endisest töötoast silmal raamatute rohkus. Kõrgel riiulitel reas klassikute teosed, Majakovski, Lermontovi draamat, Sheczpir, selleria häine arvukates köidetes, mahukad ajaloolised teosed, sõnaraamatuid ja muud. Teisal jälle read ja read eesti kirjanike raamatuid. Siin seltsimees Sütiste võime arvatavasti leida ka kõik, mis teie abikaasa ise on kirjutanud. Jah, seda, mis trükis on ilmunud eraldi siin selles kirjutuslauas on mul säilitatud käsikirjal Lynel materjal millest kõige ta ise trükituna üldse näha ei saanudki. Küllap see lihtne kirjutus laudki on sama, mille juures istus mõtlesse, töötas kadunud kirjanik kõike olema säilitanud siin, nii nagu see oli tema eluajal. Ma näitan teile mõningaid tema materjale. Juhan Sütiste käekiri on haruldaselt selge ja kergesti loetav read jooksevad sirgelt ja ühtlaselt. Muide, ta kirjutas alati pliiatsiga, nagu kõikide käsikirjade juures tähele panna võib, oli tal tavaks alati juurde märkida kuupäev ja mõnikord isegi kellaaeg. Nii näiteks Eesti koerte esimesse vaatused algus ta 16. jaanuaril 1000 945. aastal ja lõpetas 18-ni 1000 945. aastal kell 13. Lõpukuupäev jäi tal panemata ainult sellele lehele, mille kallal ta töötas oma elu viimasel päeval ja meil, mis jäi lõpetamata ümbertöötamise osas, see on siin, laviin liigub. Kaheksas lehekülg past alustatud. Kuid üllatused pole võimatud kuid kuupäev on ka siin pandud. Jah, selle kuupäeva panin mina peale tema surma. Me leidsime siin ennist bloki vesivärvijoonistustega. Kas maalimine on teie huvialane harrastus? Ei, see oli Sütiste üks eriharrastusi, siis on ehk ka see vanema mehe portree, mis ripub raamituna seal ukse kõrval, luuletaja, oma töö. Jah, see on tema isa portree ainukene mälestus isast. Peale selle oli süüdistel veel teisi eriharrastusi nagu sportimine, õngitsemine, spindliku rulliv valmistas ta ise. Ja siis oli ta veel kirglik matkaja oma tööle saada, et ta on Ta matkab teinud Kiviõlli aseri ja igasuguste, kus kokku puutuda võis rahvahulkadega, nagu laadale ja hiljem kasutas tüüpe oma loomingus. Ja see, mida jutustate on suurepäraseks täienduseks Juhan Sütiste kujule. Nii nagu me teda tunneme tema teoste kaudu ikka soov seista keset elu, püüda lähemale tõelisusele lähemale neile, kellest ja kellele ta kirjutas.