Kui sündmuskohale on jõudnud Eesti raadioreportaaži auto astub harilikult esimesena masinast välja keskmist kasvu tugev mees kelle juustesse on aasta toonud juba pisut hõbeda. Üks kaks on mikrofonid üles seatud ja mees jälle uuesti masinas oma paarikümne nupu lüliti ja mõõteriista juures. Helitehnik Arnold Ventsel noogutab. Mõtteks on kõik valmis. Ütleme nagu tavaliselt tähelepanu lõige ja ulatame mikrofoni, mitte esinejale nagu tavaliselt vaid mehele, kellele need sõnad olid määratud. Ventsel, kas räägime, kuidas sõbral seestpoolt välja näeb ja kuidas seda reportaaži tehakse? Noh, iseenesest pole olnud reportaaže teinud küll sa ise tead, ise küll, aga kuuled. Et mis masinad seal sinu töökabinetis sees on, siis? Kaks lindistus, Maci magnetofoni jalgratas on. Ja mikrofoni võimendatud mikrofonid muidugi ja nende juurde kuuluvat traadita telefoni näeb ka seal sidendama hädasti vahel tarvistada, hea meelega kuuleks esimese hõbehääle sünniloost, sinna on juba ikka mitu head aastat tagasi või sünnilugu oli võrdlemisi raske. Tol ajal peale sõda oli see materjali saamine väga keerukas. Sajeedeni kombineeritud kokku see masin, sõprade tehnikutega siin arutasime, et kui teha, eks, siis tuleb teha ka põhjalikult tehnika viimase sõnajärg. Ja sai ka tehtud, oli seesko plaadil õige. Muidugi magnetafoonides rääkimata. Mahamängimis võimendas viiegmaatin tagant lahti krutitud, siis oli mõnikord külasimman pidudel mets Räkkas laulust ja masin sõidab tänapäevanigi. No muidugi plaanid tegite, ise plaanin, sai tehtud kõik oma jõududega ja sisseseade ka oma kätega ja nüüd platehnikusse seltsimees erand ja siis kis nii ütlemisele. Skeemide kavadlaisi oli seltsimees Silard, nüüd on meil juba teine hõbehall, aga kuidas siis heli lindistamise teostati, kui ei olnud ei teist uutega ega vana siis korjasime traadiotsad magnetfondid kokku. Laadisime Cruzasse, läksime, vahel tuli vihma ega sellest hoolimata sai reporter särada. Aga kuidas endal raadio vastu huvi tuli? Õieti, see on nii amatööri huvi, roht ma põhiliselt olen ikka tugev elektrotehnik, aga see on nii pidemi armastuse poolt juura õpetatud amet jah, ja nüüd armastusse keelukutseks. Olen seni seda ametit pidanud, katsun ka edasi veel. Millal esimese raadio ehitasid? No esimese õieti sai tehtud siis, kui sai algkoolis käia. Tubli, tubli 30. aastal. Noh, tol ajal ei olnud ju meil muud saatjat peale Moskva, mis meile veel kostis. Soomes oli võrdlemisi vilets, aga siiski nii väikselt sai nagu proovitud ja hääled seisis. Paari päeva pärast on meil võidupüha, kus oli hõbehalli helitehnik, Arnold Ventsel täna 10 aastat tagasi Kuurama tagunist peal, munder seljas ja, ja pärast armeed sai siis tuldud kohe raadiosse või 45. aastal novembrikuus astusin siit maja uksest, siis nüüd aga pisut praeguse töökohta, kõrvaltvaatajale võib paista, et see on nii rohkem huvireisija amet, sõidavad mehed masinaga kohale, tõmbuvad kaablit välja, ajavad jutud maha, istuvad uuesti masinasse, sõidavad tagasi. Aga ega see vist nii väga mugav ei olegi, no mitu päeva nädalas saad kodus veeta või mitu ööd kodus ööbida. Noh, on juhuseid tulnud, et on kuus olnud üks pühapall kodus ja ülejäänud kõik on ratastega ja mis amet see puudutab, ütleme kuulaja seisukohalt, siis on seal tegemist võrdlemisi palju. Need ei ole ainult raadio kuulamine seal ei ole, seal on ikka peab olema niisugune pillid hütis. On ja niisugusi reportereid ka, kellele ei meeldi üksi mikrofoni, kellele meeldib teine ja kui sul omalgi üks on väga lähedal, see tuleb valima. Ja seda ka kõigiti tuleb arvestada ainult kuulajaga, vaikse kaastöölistega ja siseks talvel vist omad mured ka väljas on nii 25 kraadi pakast. Jah, eks Washington vaeva küll talvel nähtud traktori järgi sõidetud ja nii 12 kilomeetrit tunnis ikese läbitud ja töö sai tehtud. No aga töö on selle Eestile niisugune, mis laseb palju näha missuguste tähtsamate sündmuste juures on võimalus olnud viibida peaaegu kõigis, mis meil on. Tähtsamad üritused. Laulupidudega, maiparaadid oktoobri palavalt ülikooli 150 aasta juubeli. Ja noh, neid kohti on palju, kus need kõik Jah, nii et ega vist Eestis ei olegi ühtki külavahe teed, jaluta veel, eks, ega tema rattajälgi neid leidub igal pool. Välja arvatud Hiiumaa, aga sel suvel vist kavatseb esinemine. On käidud Võrus, Valgas, Narvas, Saaremaal ja isegi isegi üks talv, sai vist Kihnu saarel käidud ja siis sai üle jääb andud. Palju maha sõidetud on, noh, selle uuema reporterid masinaga olen meil mahasõit 89000 kilomeetrit. See on peaaegu kaks korda ümber lükatud.