Tänan, head kuulajad, oleme taas lastetoas ja niisuguse mehe lastetoas, kes on öelnud, et lapsepõlves tahtis ta saada kuulsaks detektiiviks. Kuulsaks sai ta kössaga detektiiviks, mitte. Ivo Linna on see mees, kelle lastetoas tänases oleme. Minu lapsepõlve algas ju aastal 1949, millal ma sündisin. Ja esimesed mälestused on võib-olla seotud mõne mõne riidetükiga või mõne mõne sündmusega. Ma mäletan, et mul oli üks triibuline kampsun, millest ma ei tahtnud isegi siis mitte loobuda nendest lootusetult välja kasvanud juba. Ja mõni selline sündmus 50.-te aastate alguse poole pealt. Mäletan, kuidas Stalini surmapäeval ema õmbles punalipule musta linti alla, see oli siis aastal 53. Hakkasin saama nelja-aastaseks. Edaspidi neid mälestusi on palju, meelde oli kolm poissi, kolm venda, mina nendest noorim, isa ema ja Ühelt poolt sel aastal oli meil väga karm, väga range. Aga nõudlik. See oli nii-öelda isapoolne liin, seal siis nautijad, kõik tööriistad oleks omal kohal tagasi ja me saime karistatud, kui, kui nad mitte ei olnud seda. Ja alati. Seda aga ei juhtunud, sest et meil olid pea muid mõtteid täis. Ja teisest küljest siis emapoolne oli äärmiselt leebe, äärmiselt Torn väga malbe, emae, nõunud kunagi mitte midagi, ta lihtsalt arvas, et mõni asi võiks olla nii tehtud või naa tehtud ja ja tema soovitasime, järgisime kuidagi hoopis väiksemad Orgsusega kulinaid. Kui vanamehe käske ja keelde. Ja siis oli muidugi minu jaoks oli suur iidol, oli mu vanem vend. Tema oli minust kaheksa aastat vanem ja tema minu meelest esindas siis sellest juba uuema aja põlvkond käis muusikakoolis, õppis viiulit ja. Kuulas juba välisraadiojaamu ja džässmuusika oli tema suur lemmik ja siis ja meie teadsime siis sellest ka väga palju 50.-te aastate lõpuks eriti oli, oli, oli meil ikkagi selge, kes need põhilised džässimaailma kuningad on. Ja ütleme temale otsale niisugune informatsiooni allikas tollal ju seda teavet. Ta oli nii piskuga võimalik kätte saada, et praegu on isegi imelik selle juurde tagasi mõelda, mille varastele anname endale kõige tähtsam, võib-olla sellepärast, et temal oli aega rohkem meiega tegeleda kui, kui isal-emal, kes käisid tööl, eks ole, kui ema oli, oli vahelduva eduga oli, oli kodune ja siis käis tööl. Ja temal oli suur huvi looduse vastu oma vanemal vennal ja tänu sellele praegu ma julgesin küll eksima hakata, aga aga noh, kui ma olen ikka teises-kolmandas klassis kuskil 50 50, kus ma oleksin kool, eks ole. No siis olid ikka enamuse lindude ladinakeelsed nimetused, pidid olema ka meil peas, sest vend kontrollis ja siis me oskasime neid loodusvaatlusi teha ja ja selles mõttes see mõju oli tohutu. Varajane lapsepõlv ja samas siis ka see poisikeseiga ja ja noorus, nii nagu võiks ütelda, see kõik oli Saaremaal Kuressaares. Jah, ja mu lapsepõlv möödus seal, sest et tol ajal seda liiklust oli vähe ja minu meelest kuni keskkooli lõpuni 67. aastal olin ma siis saanud käia kolm-neli-viis korda Tallinnas ja ühe korra isegi Tartus. Mis tundus ju äärmiselt kaugem reis olevat. Ja Saaremaal meil oli. Mu ema on sündinud Saaremaal, nagu selles mõttes, et meil oli ka koht, kuhu maale minna. Me elasime Kuressaare linnas. Aga praegu ma ütleks, et meil vedas kõvasti. Me elasime Neist edasi oli ainult Puškini tänav. Tollal nimetati neid kummaliste nimedega mõtet seal kuskil oleks kummaline ja seal on väga hea. Aga tollal loobiti neid nimesid ja, ja siis hakkas jõe niisugune luht või heinamaa. Seal oli siis koduste jõgi, mis tollal veel päris puhas, kuuldavasti on ka puhas vahel. Sealt sai püütud siis vähki, meil oli lehm, mida me pidime hommikul varasuvel ajama karjamaale. Nii et meie, meie suurem osa lapsepõlvest, mis suveperiood siis nagu puudutab siis seal ikka looduse keskel puhtalt, nii et ma olen äärmiselt tänulik selle eest, et sünnitate just sinna kohta. Ja mis oli veel hea, muidugi oli see, et see oli päris vaene aeg, väga vähe oli noh, niisuguseid väljapeetud koduaedasid või see oli poisikeste jaoks oli see niisugune mängumaa, et see oli tohutu, seal oli vanu kuure ja lagunenud pööninguid ja, ja salakoopaid igasugusest staape 100 kümnete kaupa seal ehitatud. Ja selle detektiivi jutu juurde tagasi tulles siis seal me sõitsime isaga korviga mootorrattaga Mustjalga. See on kena koht ja saastes mulle raamatu Meisterdetektiiv Blomkvist hedama aimasin ja see raamat haaras jäägitult kui, siis hakkas sinna otsa tulema küll näid Tom Soyareid ja ja musketäride lugusid ja aga Kalle Blomkvist oli, oli niisugune luuretööks väga vajalik käsiraamat ja ja siis meil olid ka omad surmannikud ja omad valged ja punased roosid ja oli, kust võtta seda eeskuju. Ja peab ütlema, et see seltskond, kellega me seal mängisime, need laps oli tollal päris palju. Me käime isegi praegu koos veel vahetevahel ja meenutame neid vanu aegu, nii et see oli üks väga tore kamp, oli seal ja, ja kuidagi väga hingelähedane praegu, kui ma seal käin, ta nagu. Ma näen seda ikka läbi lapsepõlveprillide, nii et seal on palju ümber ehitatud ja majad on üle vuntsitud ja aiad on korras ja vaevalt need praeguse aegselt yangermannid seal nii väga vabalt oma tempel teha saavadki. Ja ütleme siis olid ka suured niisugust luuremängud. Me nimetasime neid tagaajamismängudeks siis üks kamp otsistest taga, ütleme nii, laias laastus ja ja mis siis, ütleme, nendesse helgematesse puutub veel siis sündmustesse, siis oli sellel samal paduste luhal oli siis meie on, ma ei tea, kust see idee tuli, jaga, puistage nagu mõtlesin, et võiks teha jaanituld ja siis hakkas ümbruskonna rahvas jaanituledel käima ja sisenesime seal maske, raada ja, ja nii edasi. Jällegi mina ütleks, et see oli väga hea, puudus niisugune õudus nagu televiisor kõige praegugi istun õhtul maha ajamisel, seal ikka vaatad muud. Siis oli vaja lugeda raamatuid. Meil oli kodus palju raamatuid, esiteks, teiseks meie kooli raamatukoguhoidja oli siis, kui mina oleksin koole. Oli tuntud rahvatantsumemm Anna Raudkats. Tõesti, ta viis nagu kättpidi raamatute juurde ja, ja me võtsime sealt raamatukogust, laenutasin neid raamatuid palju ja ja seal saiekkamist mitu tiiru peale tehtud sellele, mis, mis noh, lapsele nagu tundus sobiv olevat ja see oli väga kena inimene ja ja peale selle üks suur osa minu lapsepõlvest, kuna mu isa töötas siis Kuressaare lossis selle rahuaastail emale ütles pärast seal valvurina siis oli üks äärmiselt põnev koht oli, oli Kuressaare lossi fondi tuba, fondid nimetati seda asja, seal oli siis igasuguseid igasuguseid asju muidugi palju indiaanlaste pessa ja nii edasi ja nii edasi igasugused vanaaegsel rahasid, aga aga ma mäletan, et üks, üks kõige suuremaid elamus oli siis, kui keegi. Ma ei tea, kas see oli siis keegi tõi sinna aastakäikude kaupa eestiaegsed ajalehte, mis olid kõiki uhkelt köidetud. Ja peale selle seal oli saksa sõjaaegseid lehte igasuguseid. Ja siis noh Ma ei ole mingisugune matemaatik ja füüsik, reaalained on, oli katastroof ajaks. Aga humanitaarväga meeldis ja siis ma käisin õhtute neid lugemas seal siis ja siis oli muidugi neid küsimusi ka väga palju, et mis siis toimus ja mis ajalooming oli ka nagu ei saa ema siis seletasin, mis toimub ja, ja. Ma mäletan, et see hirm oli ikkagi päris suur nendes, eks seal oli selline situatsioon, me magasime kõik ühes lastetoas kolmekesi poistega, öösel aeti meid üles, seal võis olla 56, me olime ikka päris pisikesed veel. Ja mäletan, et emad nüüd tuli jälle järele, aga selgus, et kellelegi mingi pesunööri pealt ära varastatud või siis ilmsesse varaselile või meie suure õue tulnud. Ja siis koer nagu jälgede järgi seal käis ja otsis, siis aeti üles ja uuriti, kas ma ütlen, meil pole seda pesu ära varastanud. Miilitsad, miilitsad ja, ja see oli kuidagi sünge, ema nuttis ja, ja tõesti, see, see küüditamise hirm oli suur, sest et ema poolt sugulased läks 41. aastal kõik. Räägi natukene oma isast lähemalt. Ma ei saa haruldane inimene. Ta elab siiamaani, on 86 aastane. Ta on äärmiselt reibas, räägin, käib iga päev, jalutab pikki matku ja, ja kaevab põldu ja rabeleb nagu hull. Ja muusikainimene. Ja ta on muusikainimene, kuna tema lõpetas omal ajal ainuke võimalus seal temal Petseri kandis sündinud ja oli siis saada vaimulik haridus, mistõttu ta lõpet spetsile vaimuliku seminari vene õigeusk ja seal oli laulmine, oli tähtis. Nüüd tal on praegu väga kõrge tenorihääl, nii et ta alati, kui me kohtume, siis ta tervitab, küsib Ma tahaksin lauldadele laulu stamp küll laulab. Ja tema mängis kodus armooniumit ja, ja ma ütleks, et ta sundis meid laulma ka niiet et me pidime ikka pisar silmis võib-olla olemas alarmoonime kõrval ja õpime laulukesi ja ja mulle tundus tohutut terror olevat ja ma ei tahtnud, sest alati, kui oli mingisugune koosviibimine, siis siis ma pidin esinema nii hästi-halvasti, kui seal üldse väljagi kukkus, teised vennad ka või on nad gaasis, vanem vend mängis viiulit ja ja nii edasi ja nii edasi, nii et, et see, esimene ütleme kokkupuude muusikaga, see oli päris, päris niisugune. Karm ja nõudlik. Aga aga ma arvan, et see vanema venna jälle džässihuvi või see nagu leevendus, sest et mul muusikahuvi oli küll ja ja kui ma sain ikka selgeks, mis asi see Dixile muusikaanlase tundus mu nii hea olevat ja siis me püüdsime neid Rootsi raadio noodi ja ja Luksemburgi raadiote Soomedki sai sealt püütud elusalt, tuli seda informatsiooni ja see kiskus tegelikult sellest isareast natuke eemale. Sest isa mul eriti estraadimuusikat, ma ei tea, kuidas tal praegu seal võib-olla ta suhtub praegu ükskõikset, aga siis ta ütles, et ah, see on üks Ameerika džäss üldse ei kuula ema aga ema ema oli väga leebe inimene ja, ja. Ma sain aru, et pärast, kui me hakkasime siin igavest ansamblitega Saaremaal käima, siis ema istus alati lossi pisikesel rõdu peal ja kuulas ja talle väga meeldis. Ma usun, et oma emale meeldisid sellised lood, mis tüüpiliselt vanemale põlvkonnale meeldivad valged roosid ja selline selline rida, ütleme, mahedad, pehmed meloodiad. Ja mis seal ma usun, et Saaremaal kus tema sündis ja kasvas, jagus praegugi, meie sugulased elavad, mis seal eesti ajal siis ikka lauldi ikka keegi võttis võibolla lõõts Monicu kätte ja neid lugusid laulda. Pidudel lauldi tollal hästi palju kodustel pidudel. See oli nagu üks, üks vältimatu asi, sest meie maja seal Kuressaares on küllalt lähedal naabri maja taga ja kui siis seal oli ka mingid sünnipäevad või asjad siis alati kostus seda laulu, mitte et see oleks olnud nüüd tingimata selle tunnis märked. Et seltskond on juba vintis piisavalt, hakkame nüüd laulma. No eks seal seda laulu Eli ikka võeti ka. Ja, aga, aga see tuli kuidagi spontaanselt ja see oli üks, üks väga kena väljendusviis, ma ütleks või ajad olid raskemad, kui praegu rahvas laulis, oli, minu meelest oli nagu lõbusam asi. Paljudel olid ju veel laulikud kirjutatud moodsamate laulude sõnadega noorrahvas, siis laulis nende sõnade järgi. Minul oli laulikuid ja neid ma kirjutasin ikka praktiliselt peaaegu keskkooli lõpuni. Ja esimese magnetofoni mehe ostsime vennaga. Aidas stripi makk ja me ostsime selle arvata kuskil 64, need ennem proovisime raadiost maha kirjutada, kiirelt meelde jätta, siis püüda neid, püüda need laulukesi sealt siis paberile üles märkida. Teine asi oli see, et paljudele laulikud siin ainult vahetati ja tähtis asi oli salmik. Muidugi pidi olema kõikidel, kes koolis käisid, vähemalt Valklas salmik püüab kõigest väest, siis saad üle igast mäest. Ela ilmas kui lindmees ka mind ja siis vastav pildik juures või siis abstrik pilt kleebitud ilusat Asjonärid. Ja aga kui näiteks mõni Kovina pealegi praegu kätte satub, siis on mõnus vaadata, kellel tuleb paljugi meelde. Jah, muidugi aga kodust rääkida siis veel nii palju, et mina olin päris suur aed ja, ja seal oli tollal ju pidi seda potipõllundus arendama lihtsalt selleks, et kas või need kolm poega saaks ära söödetud ja selle jaoks siis me pidime tegema väga palju tööd aias. Ja seegi oli ausalt öeldes päris vastik, sellepärast et kui oli kõige palavam suveaeg ja oleks tahtnud vedeleda kusagi rannas ja ujuda, kala püüda. Sest tihtipeale me pidime koduaias nagu tegema seda tööd ja, ja praegu ma saan aru küll patujutt, aga Ajal on muutunud ja ma ei viitsiks ajal nii palju küll laias möllab, et mul on midagi, kasvatatakse lillekest, aga aga enam ei viitsiks põldu vaevata, aga seda sai tehtud palju ja ma usun, et selles oli vähemalt üks ja külg oli sellel. Noh, nüüd tuli mingi töö ette, satub siis eriti ei mõtle, vaid teed selle ära. See töö tegemine tundus seal kodus olevat küll niisugune väga primaarne. Seal lõbustus oli vähe ja seda võeti nagu iseenesestmõistetavat asja. Ja töökasvatus hakkas maast madalast. Väga-väga maast madalast, seal pisteti ikka saag valja kuue-seitsmeaastasele pihku ja sai näpuga kaetud ja midagi pidi tegema ja igasugused noh sisuliselt lihtlabaselt Saaremaatööd nagu kalade puhastamine, kalade rookimine, eks ole, see tundus alguses üle mõistuse ülesanne, sest nad on ju nii libedad. Lüpsavad sul käest ära ja siis ei saa kuidagi sellele asjale pihta, aga aga tollal kui toodi, ütleme, 50 kilo silku terve vannitäis keegi, milline tänavuaastased lapsed kavandati kohe neid puhastama ja küll see asi hakkas tulema ka. Ja kuna emal ei olnud ju tütreid, siis poisid pidid aitama ja emaga ematöödes. Nojah, seda küll, eks ta muidugi koristas ja pesi pesu muidugi ise ja õmbles meile riided selga ja pööraseid vanu ülikondi ja mantleid teistpidi ja ja tollal ei olnudki neid riideid saada, mulle jäi kogu aeg selline mulje. Aga, aga meile tasuti ka selle töö eest, kui nii võib öelda, mõne väga-väga armsa asjaga, mõnikord läksime Kuressaare linna emaga praapol, siis osteti tutvudes rosina jäätist. See maitse on mul siiamaani soos. Ega ma ütlen, et see tänapäevane oleks kehvem, aga aga see tunduv alati magusam ja see oli kauaoodatud ja seal ei haruldast tegelik ja, ja, ja ütleme praegusel ajal, kus on mänguasju väga palju, siis, siis meil on tõesti vähe. Isa tegi suure puust veoauto, ma mäletan. Ja siis see oli suur asi, kui mingi poemänguasja sai, aga me saime jõuluks ja sünnipäevaks. Tavaliselt me saime kingiks raamatuid. Ja mul oli tohutu hea meel, kui Kuressaare kaubamaja kohapeal oleks, täika oli vanasti, see oli ka väga huvitav koht, seal oli müügil, nägin niisugust raamatut nagu imeflööt kollaste kaantega. Ja siis ma olin väike poiss, mulle muinasjutt juba väga meeldisid. Ema sai kohe aru, et mulle see raamat väga meeldib ja siis ta kinkis mulle see üks hordi jõuluks ja ma ütleks, et see on, see on siiamaani kõige kaunim kingitus, mis ma olen saanud üldse raamat oli nagu selles mõttes tähtis. Raamatuid pidi pidi hoidma. Ja kui see raamat läks katki, siis sedapidi siis oskama kuidagi kokku lappida, kuigi ma ütlen, et et see, mis puudutas nüüd kirjandust, see tundus väga, väga kena ja püha olevat. Aga mis puudutas kooliraamatuid, siis, siis ma sodisin neil hoolega. Kõik vanamehed, kelle pildid seal olid, said vuntsid ja prillid eesli kõrvad ja siis tuli kõik ümber joonistada, millest me saime koolis muidugi sugeda. Kui me nüüd hakkame natukene rääkima juba sellest tõsisest muusikahuvist ja ja oma bänditegemisest ja vanema venna suurest eeskujust, mis niisugune lapsepõlve niisugusena noorema lapsepõlve aja lemmikmuusika või lugu minule. Mic esimene, mida ma mäletan, oli kallim häbedaselt mul Georg Otsa esituses. Ja. Sinu. Vapustanud täielikult ma olin siis kuueaastane, kui ma esimest korda kuulsin. Georg Ots oli tohutu populaarne ja mina kujutasin ette, et Georg Ots on vähemalt kolme meetri pikkune. Tohutu laulugigant Eesti raadio mängistada palaja päris tihti tol ajal siis oli veel Elva ei, on. Ja siis Helend Peebu esituses tuntud nutulaul kõrb ja hilisemaid lemmikuid, siis kui hakkas tulema, olid need ju hõissa pulmad, kvarteti laulud, eks ole. Ja Kalmeri lugu sammagadžikitama poeg saatis mulle tohutult meeldis, see lugu, meeldib siiamaani. Sa oled öelnud, et oli aeg see lapsepõlve aeg, kus kõik asjad, mis tulid, olid esimest korda ja Georg Ots käis Saaremaal esimest korda. See on mul meeles väga hästi, sest ma nägin teda isegi päris lähedalt kuna sellele ma ei tea, kui suur see brigaad oli, kas koosnes ainult Eugen keldrist ja Georg Otsast. Aga minu isa tegi nendele ka väikse ekskursiooni lossis siis mett, ilmendasime seal ka sabas kuidagi vaatasime siis suud ammuli, et vot see ongi Georg Ots. Meile väga meeldis, kuidas ta kõndis, tal oli väga selge, selge, väga hea rüht. Ja meil olid teada sellised salateedrile lossivallide, kus sai ilma rahata kontserte vaatama minna ja me käisime ka. Ja kuna me olime pisikesed pätakad, siis keegi ei pahandanud ka. Me istusime seal täiesti lava ees maas. Nii et sai seda väga lähedalt nähtud ja, ja see efekt on mul küll, jääb surmale meelde, kui ta laulis sedasama kallima, hõbedat sul siis terve see seltskond ja nendele seal mitu 1000, ma arvan, kõik vähemalt naiskodanikud kõik nutsid. Ja, ja ma sain aru otseses pidi ikka väga midagi väga ilusat olema. Ühemehelaule naised nutma. Et veelgi vapustav mulle. See oli siis kooliaeg juba, kui tuli see tõsisem isetegemine. No ja signal olime, seal oli üks suur lemmik oli meil Louis Armstrong jälle tänu vennale, siis me läksime keskmise vennaga isegi pioneeride maja puhkpilliorkestris trompetit mängima. Seal orkestrijuht oli tseesar kalja väga nõudlik ja range mees ja heli redelemist mängiks praegu ka veel ära, aga siis pandi mind, kui ma olin viiendasse klassi läinud, pandi mind muusikakooli, klaverit õppima ei meeldinud absoluutselt. Mulle ei meeldinud see kohe mitte üks raas, niiet kaks aastat sealt peetilis ma olin sunnitud sealt häbiga taanduma. Muidugi tagantjärele tarkus oleks võinud ennast kukuga võtta rohkem ja siis läks veel natuke aega mööda, kui ma olin saanud ikkagi 15 aastaseks, siis moment tuli sõjaväest tagasi ja ütles, me hakkame Tallinnas endale kitarri punti tegema. Sellest siis tuligi ansambel peoleo ja siis oli muidugi selge, tuleb, tuleb hakata nokitsema ja tehagi, Darja siis küll me tegime neid seal nagu laulusalm ütleb, et vineerist sai saetud jällegi tarvedest muld keskmine endale väga niisugune nutikas töömees. Tema oli see suurem, saage ja tegija. Ja me saimegi valmis need kitarrid ka ja ja kuskil siis keskkooli lõpu poole. Me hakkasime tegema Saaremaa pointi, mis, mis oligi, esimene kitarristide ansambel seal. Ja siis oli muidugi põhjust jälle öelda kodus, et nädala lõpus ma lähen ikka vanemale vennale Tallinnasse külla, et siis tuleb jälle uurida asja ja saineid Tallinna bänd ja käidud siin, kuulame siis selline nii meeletu vaimustus, et asi oleks peaaegu ära suure krahhiga lõppenud, sest 11. klassi talvel poolaastaks mul oli matemaatika, olid unistused veel kaks ja matemaatikaõpetaja Valentin oop kauplides nii. No teil ei ole mitte mingit lootust seda kooli läbi teha sisenenud muidugi kodus oli ka suuremat sorti draamasid, terve rida ja ja ma siis ikka niipalju suutsin ennast kätte võtta, et ma selle lõpueksami sain, isegi nelja kooli ma lõpetasin ära. Kui ainult seitsmendal aastal seal laimu pea ikka täitsa täitsa sassi ja see see tundus kuidagi nii hea ja mul on kohad tee mingitel hetkedel, kui kuulad mõnd vana lugu, vot siis, siis tuleb see tunne, tuleb meelde, mis, mis tunne mind siis valdas, me teadsime näiteks kuskilt n-raadiojaamast lasti iga päev kolmveerand tundi järjest ühte piiblisse lugenud Paimilama. No seal oli nagu praegu mõni inimene vaatab Santa Barbara, et see oli kohustuslik, jõuda selleks ajaks koju, ma teadsin, et isa, sellel ajal tööl keegi kedagi segamas ei ole. Nii, Radena põhja ja ma kuulsin seda kolmveerand tundi järjest ja absoluutne vaimustus sõjale ja üks, üks kummaline aeg, no enne seda oli, oli tõesti see meeskvarteti Eesti raadio meeskvarteti, vaimustus oli väga suur ja see kestab tänase päevani, sest plaat jumal tänatud, välja tuli. Suurepärane. Paraku see on ikka nii, et mis, mis sulle lapsepõlves on meelde jäänud või noh vot need on need kõik need esimesed asjad elus, siis ta jääb sulle üleni sügavalt hinge ja, ja ma olen neid raamatuid üle lugenud, mis ma siis lugesin ja ja ka muinasjuturaamatuid ja need on väga lõbusad ja väga targad. Kui need katsutagi paari sõnaga kokku võtta, et sellest on küll olnud saates ka mitu korda juba juttu ja mõnes mõttes toonitatud ja rõhutatud mõnd seika või mõnd mõtet on põhjust, et mis siis need kõige olulisemad võiksid olla, mis kujundasid sinust just sellise mehe, tänaseks. Eks see kõige tähtsam on see just see kodu ja, ja see, mis sa sealt kaasa saad, sest et palju asju ei jõua ju korraga tulla. Sulle pähe, ei jää kinni, et miks nad minult nõuavad ja sa oled torges, miks koolis nõutakse koolis nautima muuseas väga viisakat käitumist tollel ajal alati pidi kõikidele võõrastele tere ütlema ja mütsi peast ära võtma ja ja püsti tõusma ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja kõik need väikesed ivad, mäletan väga hästi, kuidas kuidas õpetati kodus söögikombeid ja, ja õpetati, et ikkagi naisterahvastel on ennem uksest sisse lasta ja, ja mitte vastupidi, kuidas trepist üles-alla käia ja noh, niisugused asjad ju see ikka see kodu on kõige tähtsam võib-olla ka maal, kus, kus mu ema, sugulased ja vanaema, keda ma olen näinud. Nad olid kõik väga malbe inimese tähendad tegemistel seletamatult pehmel moel püüdsid ilma kärkimised ilma kavandamiseta viieselt mingisuguse õige õige joone juurde ja selge on see, et kui see vasikas sealt aia vahel välja pääseb, siis on sellest alguses väga vähe Abimisse sealt õppinud oled, vähemalt minu puhul oli see küll, niisiis sai neid lollusi tehtud ridamisi ja pärast hakkavad meil asjad võib-olla kohal ei olnud nagu vanal võib-olla varem, teisel hiljem, aga aga ma arvan, nähtused, see kodune kodune värk oli ikka kõige tähtsam sealt võib-olla ei oskagi mingit konkreetset seika neid tuua ette, aga kogu see hellus ja hool ja. Ma pean ütlema, et ma mõtlen oma oma hambale iga päev ja galüheks lõpmata kena inimene. See oli saade lastetuba oma lapsepõlvest, jutustas Ivo Linna. Temaga vestles Reet Made.