Täna, head kuulajad, oleme koos tuntud inimesega, kes nii nagu kõik teisedki tuntud inimesed on kunagi olnud väikesed lapsed ja koolilapsed ja kes siis on enda käitumise kohta öelnud nõnda. Neljanda klassini oli ta paipoiss, aga viiendast vastupidi. Et ta on oma loomult enamasti tõsine, isegi kurb ja vaikne, aga ometigi täna tunneme teda paljuski just Lõbusa inimesena humoristina. Ja see inimene on Priit Aimla, kelle lastetoas me praegu oleme selleks, et tema laste ta juttu rääkida. Kas see laul, mille sõnad sa oled kirjutanud ja kus me räägime seda, et igasugu pudi-padi peame koolis õppima, kas see tähendab seda, et kunagine koolipoiss Priit oli koolitruu? Ma muidugi suhtusin koolidesse tõsisemalt, võib-olla kui ma oleksin tahtnud, sest ema-isa olid õpetajad linn oli väga pisikene Paide, kus oli võimatu üldse popi tehase tähendab tunnist puududa, ma ei tea, kas tänapäeval kasutatakse samu legendid või mitte. Paide linnas oli üks ainumas kool ja minu isa ema olid mõlemad seal õpetajad, järelikult ma ei saanud mitte ühtegi päevast rääkimata mitte ühtegi tundi vahele jätta, niiet osalemas olin ma agarmees küll ja õppimine mulle üldiselt meeldis. Ja kui nüüd rääkida neist laulusõnadest, mida Ivo Linna nii ilusti laulab, siis see teema tuli kätte juhuslikult, sest et ta viis on niimoodi ehitatud, et nõuab palju ühesilbilisi sõnu ja hakkasin proovima, mis laadi asjad sinna paremini klapiks, aga jumal tänatud, nagu mõte tuli kooli peale, nii oli lihtsam asja lahendada, sest et kooliteema on ammendamatu pudi-padi keskkooli piires või algkooli piires ei tulnudki nii palju õppida. Selle pudi-padi, mida vaja ei ole, kohtuvad inimesed rohkem. Noh, meieealiste hilisemas ülikoolis, kus, Kooliprogrammis polnudki tühjagi liiga palju ülearust kõikkalist vajalik, iseasi mis meeldis, mis ei meeldinud. Minule ei meeldinud keemia siiamaani midagi. Aga inditud saada. Hakkasime rääkima sellest pudi-padi-ist ja koolist, aga tegelikult tahaks oma juttu alustada hoopis varajasest ajast. Mis on kõige esimene mälestus endast. Alati me ei suuda endale päris ausalt ette kujutada, kas mäletame või teame ema isa juttude põhjal. Kuid mulle tundub, nagu oleks ikkagi minu isiklikus ajusse pilt, kui Võrus pommitati ja siis me pagesime keldrisse, see tähendab just nagu varjendisse. Ja siis on veel üks pilt meeles naabermaja põlemisest. Ema kadunuke kinnitas küll, et see peab olema ikkagi tema jutu põhjal mulle mällu jäänud ja õde arvab ka, et ma ise seda ei näinud, tema küll nagu nägi. Aga ma elasin võrus ainult kolmanda eluaastani ja siis sõitsime isa kodumaale Järvamaale. Ja seetõttu võru muljeid mul rohkem nagu meeles ei olegi. Teine oleks justkui see, kui võrgustaksime veoautoga sõitma Järvamaale ja autoriks kraavi. Kas kolme aastane seda võib mäletada, ma ei tea. Keegi viga ei saanud ja päris lõbus oli vahepeal kraavis käia. Aga edasi tulevad juba muljet korpa külast, mis on Anna kirikust paar kilomeetrit eemal, see oli mu isa suguvõsa küla ja siis seal hakkas ju minu esimene Järvamaal oleku mulje varem peale kui koolis, sest. Kohustuste ja tööga ja õpinguga tuli natuke pärast seda, kui me juba Corbalasin paar kuud ära olnud. Isa sai mul Paide keskkoolis direktoriks, seal oli vist see juba niimoodi varem muidugi kokku lepitud. Ega nad muidu poleks sõitnud. Mina ei tea, kuidas see nii on juhtunud, aga ega ma enne kooliaja algust seitsme aastasena ei oskagi öelda, et mul midagi seal eriti meelde oleks jäänud, võib-olla ainult see, et seal järvekülgi nimelises tänavas enne kooliminekut seal tükk aega oli mingisugune kaarik, mida ma hakkasin siis liigutama ja selleks nagu mäest alla ja siis sain sellest kõrrelda naabri käest ja niisugused õige tillukesed detailid paidega seoses. Küll aga on sellest heast meres teisi mälestusi, mis ei ole päris Paide linnaga seotud. Ja kindlasti kõige teravamalt see, kui 47. aastal 12. üldlaulupeo aegu, mis oli esimene sõjajärgne Eestimaa laulupidu tulime jällegi Tallinnasse. Meie praeguse asukoha mõttes ligiduses Gonsiori tänaval vene ajal siis Lomonossovi tänavas Gonsiori tänav 31 elasid minu vanaema ja vanaisa ja siis siin 49. aasta kevadeni tavaliselt suveti, käisime pikemaks lühemaks ajaks puhkamas. Gonsiori 31 kannab praegu majanumbrit, et 15 olen tähele pannud jah, masenduse pronksi nõrgad. Ja kuni nende Siberisse küüditamise käisime pidevalt suveti siin, nõnda ka sellel 47. aastal, kui laulupidu tehti ja siis me kõndisime vanemate ja õega Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava ristini, kust vaatasime rongkäiku ja isa oli laulukooriga rongkäigus kuskil. Mina pidin ema ja õe käest kinni hoidma, aga sattus nii, et rahvast oli liiga palju, nii et see käsi kadus ära, nii et üks jubedamaid juhtumisi üldse mälestuste põhjal oli siis, kui ma jagasin ära, et olen küll võõras linnas, aga et teised pereliikmed on kadunud ja siis ma hakkasin tuuritama edasi ja tagasi mööda seda kanti. Ja mulle tundub, et see ei ole väljamõeldis. Sest seda ma rääkisin juba mitukümmend aastat tagasi emale-isale ka, et et kui ma mööda läksin siin sellest majast, mis raadiomaja muidugi juba, siis siis ma kujutasin ette, et noh, et iga päevinguline raadiot jätsid, siis kõik tuleb ja et küll võiks uhke olla siin töötada. Seda meenutasin tõsisemalt. Töödeldud tulingi, eksimine lõppes siiski päris hästi, ma hakkasin liikuma kellaosuti vastassuunas, see tähendab, läksin mööda Narva maanteed ülespoole kesklinna poole. Esimesel võimalusel keerasin vasakule, siis jälle ja, ja siis küsisin seal mõnelt inimeselt teed. Ütlesin, et kuskil peab olema see tuletõrjetorn jest kuja. Ja vaatasin, enne ongi järsku väga tuttav maja ja astusin uksest sisse. Mingi oodati, sest eteks kadumist märkasid nemadki muidugi. Nii et see oli üks mu esimesi niisuguseid ebameeldivaid emotsioone meeldiva lõpu tõttu ka meeldivaid. Kes väikese poisile kõige tähtsam inimene oli? Ma ei julge nüüd vahet tehagi, et ema oleks tähtsam olnud kui isa või õde. Niipalju siiski täpsustan, et Isamaa pelgasin natuke rohkem. Ehkki ta oli niisugune südamlik perekonna isa ja, ja naljata ja kõik, kuna tõsisele ametikohal, siis oligi ta vähem kodus näha ka ja ja nähtavasti ta oli siis minule kui poisslapsele meesterahvana suurem autoriteet, aga ema pelgasin ka mõnel määral ikka nagu õpetaja. Minu arust. Nad olid ikkagi sedasorti lapsevanemad, kes ei unustanud kordagi, et need on kutsutud ja seatud ikkagi lapsi igakülgselt kasvatama, mitte niisama hellitame poputama nagu mina, vahel praegu oma lapselastega pigem teha. Aga noh, lapsed ja lapselapsed sellepärast ongi erinevad. Aga kui ma lapsepõlvemeenutustest nüüd esimesena tõin selle laulupeo ajaks ärakadumise, siis huvitaval kombel tuleb meelde ikka niisuguseid, see oli niisugune natukene hirmulaadilised või, või ehmatustega seotud ja ma olen vahel püüdnud selgust saada, et kas siis mina polegi nõus sellega mida inimesed tavaliselt on harjunud kordama igal pool, et lapsepõlv on alati õnnelik ja, ja lapsepõlv on kõige muretum. Mina ei saaks öelda, et ta nüüd eriti niuke naeru ja rõõmurohke oli muidugi rõõmu kohutavalt palju, aga lihtsalt sellepärast, et midagi tõsisemat polnud võrdluseks tuua. Samavõrdselt teiste lastega, ma nautisin Maal käimise vabadust sealsamas korba külas ja ja ma arvan, et rohkem kui teistes peredes oli meie emal ja isal au sees lastega jalutamine vähemalt pühapäeviti tegime alati pikki jalutustreti metsadesse ja alati lauldi, laule seal saadetakse ja nii et võinuks nagu olla ju kohutavalt tore, aga vist mõjus see ka natuke pahasti, et samal ajal kuna ema-isa olid õpetajad ja ise pidin olema hoolas õpilane, siis samal ajal oli teada, et. Tead oma sugukonnast ja asjadest ja teine asi, mida koolis tohib rääkida ja õieti üks tõde on ametlik ja teine on niisugune kodune. On paraku peresid, kus püüti seda kõike nii Velleerida sellele tasemele nagu kooliski räägitakse, aga seal juhtus tihtipeale pahasti, et siis lastel oli niisugune nukker avastus, kui nad iseseisvalt sellele pidid tulema, et et võim segab vaimu ja sealhulgas ka lihtsalt ja ilusalt läbisaamist. Ja parem on, kui vanemad seda kohe endale selgeks teevad ja minu lapsepõlvest peale on kogu aeg selge olnud, et see suur ja must ahistaja, mis tähendas minu jaoks korraga nii Vene rahvast, komparteid kui ka KGB-d. Et see oli justkui niisugune kurijuur, Tagoer kuskil nurgas, lepime ikkagi nii kokku, et võib-olla mul lihtsalt on kujutluspilt nüüd pikapeale hajunud liiga vähe päikeseliseks, igal juhul kindlasti ei saanud olla vähem rõõmus lapsepõlv kui kõigil teistel. Kui isa ja ema olid õpetajad, kas siis Priit oli koolipoiss juba ka varem natukene kui päris kooliga pihta hakkas, sest mina mäletan oma kooliajast küll, et õpetajad võitsid vahel oma väikseid poisse tüdrukuid tundidesse kaasaja. Ei, tundides ma ei ole mitte mingil juhul varem käinud. Koolimajas muidugi jah, paides oli seal Vallimäe najal ja seisab praegu maja alles, aga kusjuures kool, mistõttu on ta natuke seestpoolt ära lagunenud, aga niisugune punane telliskivijoone ja seal ma käisin küll, käisin isa kabinetis ja ma käisin õpetajate toas ka vahel emaga kaasas, aga seda ei ole olnud. Tundide ajal oleksin Nelly alus olnud, meil oli tavaliselt mõni tädikene lapsehoidjaks ja me olime nagu erahoole all ja ega keegi ei pannud ka mingisugust suundusliku pressi peale, et ma nüüd tingimata kooli mingist targem oleksin, kui kui mitte õpetajate lapsed. Ma eriti andekas vist lugemise hakul ei olnud, ma ei usu, et ma nüüd keskmisest varem oleksin hakanud tähtiveerima ja raamatutes tuhnima, võib-olla pigem hiljem. Aga niisugust lisakoormust ei olnud küll. Siin saate alguses mõtlesin. Aimla on öelnud, et oma loomult oled sa enamasti tõsine ja isegi nukker. Ja teine lause, mille ma välja noppisin, selle saate väikese ettevalmistamise käigus on nõnda, et lõbusa hauklemise tahe oli juba kooliajal olemas. Nii et midagi niisugust naljategemise lustist või naljategemise soonest kuidasmoodi see välja paistis. Kas seda juba koolis ka natukene tabati ära või kasutati ära vä? Raske on öelda, meil on olnud mitmeid lennu kokkutulekud või klassikokkutulekuid varem iga viie aasta tagant, nüüd veel sagedamini ja jääb mulje, et mingi niisugune lustakas loomus oli ikkagi märgatav. Muidugi ma ise võin seda kinnitada, et kuskil seal umbes viiendast kuuendast klassist kindlasti, aga, aga need neli esimest õppeaastat? Aimatavatel või kindlatel olin ma pigem niisugune. Natuke muretse nukrutsema ja juba esimesse klassi minekust peale. Mind häiris näiteks väga, miks ma ei saa oma õega ühte klassi minna, noh ta oli lihtsalt kaks aastat varem näinud esimesse klassi. Ja siis rahuldas mind vähemalt see, et sain oma hoovis elava tüdrukuga ühte pinki istuda. Alguses, kui esimesse klassi läksime, tähendab, mul oli vahetamiseks keeli keegi omadest ligimal niuke natuke argpükse, mis mul oli mul, ma ei tea. Missugune üksinduse tunne oli ja oli vaja omasid kogu aeg ligi. Aga nagu juba öeldud, isa oli mul väga rõõmsameelne inimene ja lustakas ja, ja igasugu jalutuskäikudel ja, ja muidukohtumistel oma juba vanemate klasside õpilaste kooli lõpetanutega selgus, et naljale ja naerule on üsnagi niisugune tõhus koht inimestevahelisel läbisaamisel võib-olla, et see mulle alateadlikult mõjus. Igatahes ise märkasin ma niisugust iseseisvumist või rohkem lahtise maaelutahet viiendas klassis. See oli just see aasta, kui mu isa oli direktorist vallandatud ja Paide koolist ära taandatud, sest kuna ta õpetas nii ajalugu kui ka Nõukogude Liidu konstitutsiooni, siis tehke talle selgeks, et mitteparteilane ei tohi niisuguseid poliitilisi aineid anda, aga sinna ainsasse parteisse kommunistlikusse minemast ta keeldus, öeldes lihtsalt, et see partei põhikiri teda ei rahulda. Kuna partei käsib oma alluval või sulasel või liikmel minna igale poole, kuhu partei vajalikuks peab ja isa ütles, et tema näiteks muud ei oska kui õpetaja töö antist. Järelikult ta ei saa ju? Noh, niimoodi poolenisti naljatades ta võib-olla seda asja serveeris ainult mulle võib-olla mujal ülijutt tõsisem. Igatahes ta oli sunnitud viis aastat, et elama ja töötama Järva-Jaani küljel Karinu koolis, kus ta siis nädalavahetustel kodus käis. Mina aga kas selline nii-öelda poolenisti iseseisvumise või suurema vabaduse tõttu? Hakkasin viiendas klassis siis rohkem märulit tegema ja võib-olla iga oli just niisugune siis, et nõudis rohkem tegutsemist ja seal ma sattusin jahiba nende inimeste hulka, kes said alates märkusi ja kellega oli ikkagi aeg-ajalt pahandusi ja kui ma kuuendasse klassi jõudsin, siis me klassivennaga kärbi Antsuga hakkasime tegema. Nalja ettekandeid, noh, niisuguseid väikeseid väikesi satiirilisi kahekõnesid kooli teemadel ja need need võeti päris armsalt ja naeruga vastu koolis, aga siis pärast järgnes jällegi mingisugune tilluke karistus mingite noomitus ste näol. Tuleb välja, et õpetajaid ei tohtinud kritiseerida, koolikorra kohta ei tohtinud midagi halba öelda ega püüdlikult halba öelnudki, milleks me nagu asi oli? No see jõudis minuni väga tükk aega hiljem, et igasuguse naerulise kriitika vastu on inimestel mingisugune kõrge ja üldiselt karmis ühiskonnas ikkagi niisugune, et seatult kõrges hoiak, nii et inimesed ei armasta. Nüüd naljaks pööratakse, igal juhul oli siis kuues klass, nii kirjutamise algus kui ka näitemängu tegemise algus või oma loomingu ettekandmise algust. Selle ma ei julge öelda, kas ma üldse kirja panin neid asju või leppisime võib-olla Antsuga niisama kokku, mida me teeme. Igatahes niisugust fakti ma ei mäleta, kui ma oleksin istunud kuskil kirjutuslaua taga ja teksti üles kirjutanud, aga et me esinesime ja päris päris põhjalikult, seal on päris selge. Mina ei tea, võib-olla, et ei kirjutanud talle külas ja siis oleks küll tore olnud, kui oleks niisugune anne edaspidigi kestnud. Lihtsalt kõik jääb pähe? Ei, seda ma ei tea. Kas mõne Vembuga ka päris tõsise Vembuga sai toime tuldud? No nii, päris varajases nooruses ei mäleta muud, kui, et kui meil tuli viiendas klassis üks vene keele õpetaja, kes oli kangesti ilus aga meie arvates ebasõbralik või noh, ta sai aru, et tema on ikkagi daami vaja. Ehkki noor daam praeguses mõttes ütleks niimoodi, aga aga meie oleme poisikesed ja kõike kuidagi suhtlus. Miski seal üles keeras igatahes. Et pälvida teiste tähelepanutundi natuke vaheldust, tuues näiteks viskasin tindipoti ahju otsa, aga see oli niisugune ilus valgepottahi. Ja ma ei tea, eks ma olin siis natuke vähe treeninud, aga käsi oli vist nõrk ja kingipotti sattunud mitte ahju otsa, vaid lahvatas vastasena. Ülemiste ahjupotti läks puruks ja siis tinti voolas sealt alla ja tema käratas, kes tegi, mina ei öelnud ja teised ka ei öelnud, siis jäeti pärast tunde ja siis tuli klassijuhataja. Väga tore klassijuhataja, oli see pajukuks, hüüdsime teda ehk Johannes või Juhan Sepp, oli ta õige nimi? Ta oli igatahes mõni aastakümme hiljem oli ta veel haridusministeeriumis tööl, ma tean ja aga hilisemas elus kahjuks Pole vist siiamaani kohtunud või siis ei tundnud ma ära või ta igavesti tore mees, kes esimest, aprilli pidas minu jaoks esimese inimesena üldse. Ühitas niisuguse naljateema koolis niimoodi esimene aprill käratas, et kes linnu siia, kassi tassi sellilkvaats tähmiljonis ringis üks aprill, siis me saime aru taha aprilli tahet ja järelikult nõukogude võim niisugust veel lubab. Võib-olla ei lubanud ka, igatahes sepa Joukko seda nalja meil tegi netojäätisega pärast seda tindipotti viskamist meid pärast tunde ja ütles, et istutasin kasvõi hommikul niikuinii ei tule välja, kes tegi. Ja üks minu klassiõde sai arvult kauge koju minna ka, ega tema ei hakka nii pikalt seal jamama Aimla poissegi. Sest ma ei varjanud ka rohkem võimalik seal mingit karmi karistust karistusskaalale küllaltki õhuke või kitsas. Aga need suuremad tembud tulid pärast ja suuremaks võib nimetada ikka neid jälle mingit poliitilist värvingut, noh, see oli tõesti juba. Ja see oli juba kuuendas klassis, meil oli niisugune. Võib-olla provintsis olid üldse lihtsamad ja labasema mängud, võib-olla. Megadestasime Tallinna õpilasi. Nii varem kui hiljem mäletan, et kui salaja suitsetama hakkasin, siis kadestasin isegi selles, et näiteks, et Tallinn suur ja miljonilinn nagu meile tookord tundus, et ega siin ju keegi ei tea, küll läheb tänaval suits peos ja ka oma õpetaja vastu sattuda. Aga et paides on kõik näha ja kuulda ja tollal olid meil siis lõbustused kanudki, lihtsamat laadi ja meie veetsime vaheajal näiteks aega sellega, et suuremad ja jumakamad poisid võtsid väiksemaid õlule. Mina kuulusin muidugi viimaste hulka ja siis üks püüdis teist jällegi teise seljast ära rapoka. Ja niimoodi üks kord tonkslasime Me Liivi Einoga vastamisi just postkaardipuud, ma ei tea, kas sa kujutad ette, mis kaardipuu on seal üks niisugune Alt rõhkijate tugedega ja niisugune pikk toimub kuhu kuu jah, toigas, kuhu riputati maakaart geograafia tunnis. Ja läksin põmdi vastu, seda kaardipuud ja kaardipuur läks jällegi oma otsaga just vastu Jossif Stalini portreed. Aga pärast tuli välja, et see oli täpselt Viies märts 1954 täpselt üks aasta pärast vana mestiku surma, mistõttu asi läks kuidagi karmiks, niiet süüdistati meid. Et kas asi mitte ei ole poliitilise kuriteonägu või kuidagi nii. Pärast selgus, et tegelikult asi nii hull ei olnud, minu isal oli väga hea sõber, temast tükk maad vanem. Johannes Kaalep, kes sel ajal oli õppealajuhataja, kui isa oli direktor. Ja tollal, kui see juhtum aset leidis, oli tema vist direktori asemel ja kutsus meid välja ja tal oli väga pikk nimetissõrm, kiibud, sõrmed sihilikult tehtud, just praegu julgeolekust helistati. Pärast me saime teada selgelt bluffi ja see oli tehtud selleks, et päästa kooli au ja päästa meid poisikesi. Ta lihtsalt tahtis, et me suhtuksime asjasse tõsiselt, saaksime aru, kui hirmus seal ja jäi nii et et kui me enam ei tee ja ise mõistame, kui jube see on, need siis aitab sellest, kui me Jossif Stalini pildile uue klaasi ette saame, siis läheb asi korda ja nii toimuski. Kui nüüd tagasi vaadata selle lastetoa peale, mis meedika kujundab, seade sätib saamas niisuguseks, nii nagu me tegelikult täiskasvanuna oleme. Mida võiks välja tuua mõnda olulist, mis oli määrava tähtsusega? Määrava tähtsusega oli nähtavasti see, et meil oli palju raamatuid kodus ja osa neist oli pandud kõrgemale. Ma mäletan, et nende hulka kuulus kahetsusväärselt kori karikatuuride kogurkas, seal oli siis midagi natuke frivoolsed sees või üldiselt see temaatika oli meil kodus nagu varju all tähendab midagi niisugust, mis pisutki võis ebasünnis olla, seda ei tahetud levitada ega näidetega lehvitada, aga kõik muu kaunis ja kirjandus, sealhulgas omaaegne Põhjamaade sari ja nii edasi see oli riiulitel saada. Tõsi küll, väga palju oli ka Stalini preemia laureaatide teoseid. Mitmeid neist mäletan isegi nimepidi ja lugesin neid üht ja teistpidi ja igat sorti asju. Ja minu arvates määrav oli just see, et just nagu oli tunduvalt rohkem lugemist kodus kui teistel inimestel. Natukene võib seda seletada ka asjaoluga, et kui karm nõukogude võim käskis aeg-ajalt järjekordseid raamatuid kooliraamatukogust likvideerida siis jätnud mulje, nagu nad oleks ära põletatud Tõi isa, lihtsalt mitmedki neist koju ja siis oli neid muidugi tore lugeda. Nii et kõige tõhusam kindel tunne oli juba siis sees, et igavese iialgi ilmas olla, sest et kui muud ei ole teha, võta raamat kätte, loe mulle näis, et et ma ei jõuagi neid iialgi elus läbi loetud, mis vastaks tõele ka ma olen vist olnud algusest peale aeglase lugemisega. Tähendab, ma teatan sagedasti mingisugusel eriti kunstipärasel või põnevust pakkuval laus oli, võtan jälle tagasi ja kammisin läbi ja siis mõtlen vahepeal tükk aega, võib-olla mõne lehekülje jagu isegi. Ja siis loe ja nii edasi, nii et ma olen aeglane lugeja ja ilmtingimata jäi mul midagi tollal juba lugemata ja nigel. Siiani kehtinud, et kodus üsna raamatute uputuses, aga osta ei jõua neid isegi tänapäeval rohkem koguselt kui kui läbi lugeda. Aga too kogemus jäi mul jah sisse kunagi poisikeste peetud vaidlusest juba kui. Ma kuulsin sõnu igavusest ja ja vabast tühjast ajast ja see tunne on mul olnud sees kogu aeg täitsa kindlalt, et inimesel õieti ei saagi igav olla mitte kunagi mitte ühelgi juhul. Kui tal on näiteks raamaturiiuli kõrval, vat see kõlab niimoodi eputavalt, nagu ma oleks kohutavalt palju lugenud, aga ma kordan, olen aeglane lugeja, mul oli lihtsalt võimalusi palju lugeda. Oma lapsepõlvemaast jutustas Priit Aimla ja temaga vestles toimetaja Reet Made. Saadet jääb lõpetama laul Hurraderi esimene lastelaul, millele sõnad kirjutas Priit Aimla ja see oli 1974. aastal. Ja see laul sobib meie kõigi lapsepõlvemõtete ja soovide juurde. Nii treenima Raplamaakera kui võimeid, mallarad. Õigel linna paraadil, võid ringi läbida, aga oli hotell ja pargipinki ja teeviil käin.