Tere kuulajatele käbide ja kändude saade, alustab perekond aru, kõik neli liiget on jõudnud doktorikraadini isa Jaak meditsiinis ema Krista kirjanduses ning pojad Jaan ja Juhan on vastavalt ajuteadlane ja matemaatik. Käbi saates jätame teemat kõrvale ja keskendume hoopis teemadele nagu lapsepõlv, kasvamine, väärtused ja et meie külalised on Krista ja Jaan ning muuhulgas imestame selle üle, kuidas pojad valisid erinevalt niinimetatud pehmed teadust teinud reaalvaldkonna. Miks Kristo parandas mootorratta ja kuidas see lugu lõppes ning miks eelkooliealine Jaan otsustas Tartust Vilniusesse kõndima hakata. Mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Krista. Tere. Kristaga on üks poegadest ka kaasas Jaan räha. Tere. Kui üritada siin saate alguses vaimukas olla, siis ega seal väga tavaline ei ole. Ühes perekonnas on kõikidel liikmetel doktorikraad või midagi niisugust aga vaimukuse koht on see, et kui te kõik annate perekonnanime aru siis vist vähem kui doktorikraad. Krista oleks ikka tugevalt lati alt läbi jooksmine. No ja üks mina olingi kõige suuremas hädas, sest mina olin viimane poisid olid juba doktorikraadi kaitsnud, abikaasal oli kõigen, poisid kaitsesid siis ja minul ei olnud doktorikraadi, ma hoidsin siis tollel ajal rohkem keegi pool perekonna häbiplekk ja ma tundsin ennast kuidagi halvasti. No mul võttis doktorikraadi tegemine lihtsalt nii kaua aega, aga pääsu ei olnud. Nii et keegi teine ei sundinud, aga perekond oli see, kus ma ei saanud enam võrdväärselt vestlustes. Osalejaid, ega me naguniimoodi ei sundinud või märkusi teinud, võib-olla teinekord heitsime sellise kummalise pilgu või niimoodi, aga sa oled ikka sina, sina oled ise, kes seda tegid. Põhiline signaal, mis doktoritest meie avalikus ruumis kuulda on või neist räägitakse, et üsna perspektiivitu pingutus tegelikult, sest palka ju selle eest ei saa. Jaan, vaatan küsivate suurte silmadega sinu otsa, sa oled ikka õige varakult otsustanud. Kodumaaelu ära rikkuda. Õnneks on meil võimalus teha seda, mida me tahame ja mina tegin seda, mis ma tahtsin, lihtsalt et doktoritöö annab võimaluse minna mingisse teemasse sügavalt, pikalt, põhjalikult ja doktorikraad ongi see, mis näitab, et inimene, see inimene, kes ei kraad, on suutnud vähemalt korra minna mingisse teemasse väga sügavalt, nii et ma loodan, et meil see doktorikraad ka tuleb, võib-olla rohkem hindajal, aga minul on ükskõik, millal on selle ära teinud. Mina üritan nüüd kuidagi hakkama saada. Suur osa sinu elust vähemalt praegusel ajaperioodil tähendab eestist eemal olemist, sul on endal pere lapsed, kas nemad saavad olla sinuga kaasas seal, kus sa oled või nad peavad leppima asjaoluga, et isa ei ole kodus. Ei, me praegu oleme paar aastat kõik koos Berliinis ja pärast seda tuleme jälle Eestisse tagasi. Eesti on ikka meie kodu ja see koht, kus me olla tahame, kõik, lihtsalt vahepeal peab jälle endale uusi väljakutseid võtma. Ja seda me läksime Berliini otsima kogu perega. Krista Jaanil on noorem vend, kelle nimi on Juhan. Ühendav moment, üks jooksis juba läbi, mõlemad on doktorid ehk teaduseilmas. Kõvad tegijad aga annad pigem sarnased või pigem erinevad ema pilgu läbi. Ikka erinevad ma arvangi, et see ongi tore ja ma olen alati öelnud seda, et mul on väga hästi läinud. No kui poisid olid väikesed, siis ma vaatasin neid alati sellise kahtleva pilguga, sest neil oli tohutult nadolid kanged, meil oli palju iseenda tahtmisi, mul oli nendega hulk tegemist, aga mulle üks suureilis jaan on alati olnud piinlik, korralik, väga visa, põikpäine, lootusetult põikpäine. Aga ta on olnud väga visa kõikides oma ülesannetes, kõikides oma kohustustes ja väga korrektne Juhanil on see täiesti, Joan on küllalt lohakas ja hoopis hoopis sellise mugavama eluga suhtumisega. Aga kuna idiaan oli nii tubli ja püüdlik ees, siis Juhani saanud talle alla jääda ja selle tõttu ei ole minu elu väga kerge, sest jaanuari tubli õppis hästi, tegi oma asjad korralikult, sära, lõpetas kullaga kõik kooli, no kuidas siis Juhan sai viletsa mul, et minul oli tänu sellele väga kerge, oleks vastupidi olnud, siis ma ei tea. Praegu on see koht Kristo, kus me läheme hoopis niisugusse kohta mille asupaika ma pidin ausalt öeldes kaardilt vaatama, sest pagari küla vot niisugusse paika ma ei ole mitte kunagi sattunud jõhvi ja Illuka ja ehk siis Ida-Virumaa. Ida-Virumaa väga oluline koht, seal on karud ja kaevandused ja venelased ja see kõik oli minu lapsepõlv. Nii et ma käisin väikeses külakoolis. Poisid on ka kõik oma lapsepõlve suved tegelikult Pagaril veetnud, pagaripargis mänginud jalg palli ja peitust ja, ja korvpalli ja, ja kõiki asju teinud. Aga minul oli õnn jah, käia sellises väikeses külakoolis, mis tähendas seda, et ma tegin kõike, ma käisin spordivõistlustel, käisin lauluvõistlustel, deklameerisin luuletusi nagu väikeses külakoolis ikka. Ja mina pean ütlema, et mina ei olnud võib-olla nii hea ja korralik laps, kui, kui mul, poisid olid poisid, paremad lapsed kui mina. Aga see pagari ja kogu see Ida-Virumaa oma, oma metsade ja tõesti selle mitmekesisusega, mis seal on kõik asjad, mida võib mõelda, see on andnud sellise läbi elu võib-olla sa mind saatnud mind hoidnud tahtmised, et sa peadki ise palju asju tegema ja sa pead iseenda eest seisma ja ja sul ei ole nagu vaja oodata või loota, et, et keegi sind väga peaks aitama ka sinu kui inimese kohus on ikkagi aidata teisi see, mis Ida-Virumaa inimesi minu meelest laiemalt, mitte mind, aga inimesi seal laiemalt, et iseloomustab, ongi selline suur sallivus kõige ja kõigi vastu ja tahtmine kõigega toime tulla ja see on ikkagi selline Ida-Virumaa. Kui sa mõtled oma kodule ja nii varasele lapsepõlvele, kui mäletad siis missugused emotsioonid, kes, mis olukordades sulle silme ette kerkivad. No kindlasti ema ja isa ema oli mul õpetaja, mis tähendas minu jaoks sellist väga halba koolis käimist, ema oli koolis, kui ma pahandust tegin, siis kutsuti kooli isa, sest isa oli kurja jaoks kange sõnaga. Ja isa ka mulle meeldis väga minna hommikul kell viis suure metsaveoautoga vaatama, kuidas metsateed on tehtud, seda ma mäletan, teiselt poolt just see õpetajate ja vanade külakoolmeistrite suhtumine lastesse. Aga kodune pilt, ütleme, kui uksest sisse astuda võis siis seal lapsepõlves välja näha umbes niisugune, et tema, ma tea, parandab vihikuid. Ja igal õhtul parandasin vihikuid, isa tavaliselt vaatas telekat või üritas seal Ida-Virumaal üritati ju kogu aeg seda Soome televisiooni endale seada. Siis ta oli kas garaazis ja parandas autosid veel või, või üritas seade kätte saada Soome televisioonisignaali. See oli üks selline lõputu üritanud, ma arvan, et Jaan Ki mäletab Kui tihti te edukas oli, siis et kui sa ütleksid, et proovis proovis proovis, kas ta sai nagu lihtsalt soovimine proovimise pärast vajadusega? Ei, ta ikka vahelise kätegaalsest ehitas ise mingi antenni, siis ta ikka püüdis midagi kinni ja siis tuli ja no mis seal külas eel oli väga palju, inimesed suhtlesid omavahel. Et meil oli ikka õhtute kaupa, käis meil kogu aeg rahvast, et ei olnud nii et elas see pere eraldi ja seepeale eraldi vaid tegelikult selline vahetu suhtlemine ja ja tõesti ka lihtsalt läbi astumine see oli ikkagi, et meil oli kodus ikka küllalt. Palju rahvast ja väga hea oli muidugi see postkontor oli kohe kõrval, et kui oli mingi uudis kodus Meil olid Eesti postkontor ja postkontor oli tollel ajal ka selline uudistekogule levitamise sotsiaalse suhtlemise koht. Ja minu vend tuli esimest korda koju oma tüdruksõbraga ja ei rääkinud kumbki veel r-tähte. Ja Jaan ja Juhan jooksid kohe postkontorisse teatavaid onu Hannul tuli pruudiga, aga nad ütlesid eri öelnud ja puldiga siis kellega Anno tuli, loomse, mis loom, see, kellega Anno tuli, aga küla sai kohe teada, mis toimus. Vennaga koos saite kasvada. No vend oli ikka minust nii palju, mina olen see vanem õde ja mina olin see, kes seda venda pidi hoidma ja, ja mitte sugugi ei olnud alati hea hoidja ja hoolikas, tegelikult oli ta küllaltki too mulle. Sest meile on vanusevahe ju seitse aastat. Mis tähendas seda, et külasse ikkagi ta pandi mulle kaasa. Meil ei olnud mingit lasteaeda seal ja siis ma vaenu, unustasin ta erinevatesse kohtadesse maha ja. Aga meil on ka vennaga säilinud selline tõesti väga hea vanema õe ja noorema venna suhe tänase päevani. Kui sa, Krista, peaksid kuidagi hindama oma koduse olukorra rangust. Millisele skaalale sa selle paigutaksid? Meil olid selged reeglid. Mulle öeldi alati näiteks kellaaeg, millal ma pean kodus olema. Mind usaldati küllalt palju. Ma kuritarvitasin. Mil moel ei ilmunud? Pooldanud õigel ajal ja siis ma sain koristada niimoodi, kuidas ma sain ikka palju vitsa lausa. Ja selle vitsaandja ei olnud ema, sest ema oli ikkagi ema, oli väga hea ja väga-väga mõistev, väga andestav ja väga. Ma arvan, et Jaan ja Juhan kasutasid võib-olla vanaema mõistmist andestamist natukene kavalamalt kui mina, mina ei kasuta. Ei, mis asja, millal mul küll pähe ei tule, oleks panama kuidagi ära kasutanud, Joan ka. Ühesõnaga, meie pidime näiteks korjama sõstraid, hunnik punasesõstrapõõsaid. Mina mäletan, kuidas mina korjasin nukkudest ämbrit täis natuke sõi ja siis istus. Siis ütles vanaemale, et ah, ei, ma ei saanud ja ei jaksanud, täna pole ju midagi ja ei olnudki midagi. Valaske sinu ämbrist ja ma hakkan mõtlema, siis ma tõesti tunnen, lihtsalt. Vastik väike kohusetundlik laps. Tegin ära Need asjad, mis öeldi, vahel mingit jama ikka tegin, aga, aga kogu see tunne on mind alati saatnud, et ma nagu koolis ka, kui oli ikka asi, mis oli vaja ära teha, ükskõik kui vastik, see oli ikka teener. Näiteks ma ei olnud väga hea laulja, aga olin muusikaklassis ja mul oli muusikatund, kus pidi muusikas vastama, laulma oleksid need ju lihtne öelda, et olgu, ma saan selle kolme seal või kahe, aga ma ei suutnud seda kuidagi vabalt võtta ja see oli minu koostunne. Ja siis ma harjutasin miskipärast. Pereliikmed kas läksid välje kodust või panid uksed kinni, hakkasid telefoniga rääkima, ma ei tea, mis see seos on, ma ei tea, aga nii igal juhul oli. Mul oli pigem tõst vahel kahju ja ma ütlesin, no et mis, mis see, et see ei pea ju seesama laulmine, see oli tõesti õudne, sest jälle. Ära räägi lapsele nii, lapsed laulab õudselt. No ma ei ellud sulle tookord, et lauljale nüüd. Tuleb välja siin kõigi. Aga läheme tagasi sinna pagarikülla ja mulle see vitsakoht ikkagi ei anna asu, et kui see on kodus kusagil kapinurgal olemas ja seda aeg-ajalt tarvitati ka siis see Kristjan öelda korralekutsuv momendil ei olnud. Sa panid ikka uuesti isa proovile, kui palju sinust seda kiuslikust ja piiride katsetamist nüüd hiljem asjadele tagasi vaadates paistis olevat. Ei, ma arvan, et ma jah, katsetasin, kus need piirid on? No mul on ka selline põikpäine pea, et kui ma midagi pähe võtan, ega mul see enam välja eriti tuule. Ja, ja ma mäletan just väga hästi seda, et et oli kaks võib-olla kõige suuremat pahandust, mida ma kus ma sain ikka ikka tublisti kohe, nii et ma ikka ei saanud istuda. Mulle meeldis väga mootorrattaga sõita, isa oli see mind õpetanud ja siis tuli Jaava üks uhke Jaava uus Jaava mootorratas, tulin ja parkis sinna meie maja juurde. Ja mina läksin ja panin selle käima, no siis jäätiumaaleti võtmed ja kõik ette. Ja ega ma sellega kaugele ei jõudnud, ma kukkusin sellega kohe. No pärast viit meetrit umbes kõik lamp katki ja ja vot siis ma põgenesin, pagariparv. Sest ma teadsin, et ma ei tohi seda teha, ma teadsin seda. No ma olin vas teises klassis, siis joon õlga ja selga ja, ja mu jalad ei ulatanud. Ma mäletan seda abi just et ma siis kuidagi üritasin ennast seal seada. Ja, ja ma kaugele ei jõudnud, ma jõudsin tõesti kukkusin ja kõik ja vot vot see oli, kuidas lahendus Läänes sellega, et vanemad võiksid välja, aga mina teenisin tagasi selle raha ego siis tookord ju maal käisid kõik lapsed suvel teel kolhoosipõllul ja ja nii, et mul oli soov teenida tegelikult nagu endale jalgrattaraha. Aga Ma teenisin raha ja hakkasin kinni, seda, see ei tundunud mulle siis ülekohtune, sest see oli nagu nagu midagi, mida ma kindlasti tegin nii, noh, mida ma ei oleks tohtinud teha. Nii see oli üks moment, teine oli veel. Või teine oli veel sime, unustasin venna ära. Et siin venna kaugele rahvamajja teise küla, külarahva mõni vend tuletab mulle siiamaani veel. Läksin üksinda koju ja siis ema isa küsivad, kus Hanno on. Ja siis mul tuli meelde, et Hanno jäi rahvamajja. Mida pagari külas Krista, sinu perele see toonane aeg ja elamine tähendas? Mina ei saa küll öelda, et mul lapsepõlves oleks kunagi kõht tühi olnud või millestki tundnud, et millestki puudus on. Meil oli küllalt suur aiamaa, meil oli suur kartulipõld, kust viidi tegelikult tollel ajal ka kartuli Leningradi, et ema käis. Kuigi ta oli õpetaja 44 aastat koolis, siis käidi seal, et ikkagi ju Leningradi kartuleid müümas ja alati toodi sealt apelsine ja parankasid. Seda ma mäletan väga hästi, nii et teed tehti tegelikult palju, kõht tühi, ei olnud. Aga millest ma ei saanud aru ja, ja mida nagu võib-olla ikkagi kodus tookord ei seletatud, oligi see nii, peeti seal maal ju alati jõulust, toodi terve minu lapsepõlve ikkagi kuusk tuppa, paja ema laulis jõululaule ja mul oli emal kaks õde, kes laulsid ka väga hästi lauldi, lauldi selliseid ilusaid jõululaule. Ja siis ema ütles, et ära sa väga palju seda räägi, et meil sellist jõuluõhtut siin tähistatakse. Ja vot sellest ma aru ei saa ja sellest ma seda nagu mulle keegi seletanud. Isa sõimas nõukogude võimu, tema oli see parteitu, bolševike vene keelt ära ei õppinud, aga tuli oma teega toimed, oli seal metsaveoautobaasi direktor või juhataja, mitte diret. Tal on need nagu arusaamatused olid, ma mäletan väga, kui ma küsisin, et noh, et miks nii ilusaid jõulukingid ja kõik hästi. Aga sellest ei räägitud. Ma ju tulin ära Pagarilt, kui ma lõpetasin kaheksa klassi, ma läksin keskkooli hoopis Tartusse, mis oli ka tolles külas selline ülekülaline sündmus, noh, niimoodi ju üldiselt keskkooli mindud. Sina peaksid seda, sest mina tegin seda ka ühelt poolt nagu, nagu sellepärast, et mul oli seal pagarikoolis, oli mul väga hea ja nooria sädelev eesti keele õpetaja kes oli väga vaimustuses Tartus tollel ajal olnud Johannes Semperi nimelisest kaheksandast keskkoolist, kus töötas Vello, saage eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ja eks ma selline kirjutaja ja lugeja olin päris tubli, sest ma olin ka sädeme korrespondent pagari kaheksaklassilises koolis. Otse õpetaja, ta oli nii vaimustuses sellest, mida Vello saage Tartus õpetas ja ja kuna mul olid hinded, olid mulle head, mul oli käitumise ja hoolsuse ka, mul oli probleeme seal. Ja kuidagi see Iisaku keskkool oli Pagarilt, et noh, 20 kilomeetrit jõhvi keskkool, eks ole, 12 kilomeetrit, mul oleks olnud väga lihtne minna jõhvi viisakus, kuidagi ma võtsin selle pähe, et ma pean minema Tartusse kuud. Ma tahtsin sealt pärast, võib-olla pärast esimest kahte kuud, et väga tagasi minna koju ja sõitsin iga nädalavahetus koju kolm tundi ja ütlesin, et tahan ära tulla ja emal läks süda haledaks ja ema ütles, et tule ja sa võid ju siin ka kooli minna, aga isa ütlesid, ise tahtsid, ise tahtsid, siis oled, pead toime tulema. Nii et mul ei olnud nagu nagu sellist tuge, et tule lapsuke nüüd koju tagasi, kui sul raske on ja, ja ma arvan, et neil oli õigus. Jaan, sa jõudsid juba punasesõstrakorjamisest rääkida, aga räägi oma mälestustest, emapoolsete vanavanematega seoses ma mõtlen, et kui vanaema on õpetaja, siis see võib-olla ühteviisi tore, aga samas mitte väga meeldiv ka, kas ta kuidagi noh, käitus staatusele või abiametile vastavalt siis lapselastega ka. Vot vot see on väga huvitav küsimus, sest kalduks ütlema, et ma mitte kuidagi ei tajunud või ei mäleta seda. Aga siin võib-olla ema oskab paremini öelda, et kas vanaema tegelikult nagu, kas ta oma õpetajaametit kuidagi meie peal ka rakendas, kas ta meile nagu midagi nagu õpetaja moodi üritas õpetada? Mul ei tule praegu meelde. Ei, ta teile ikka laulis, põhiliselt seda küll see vesi oli, oli tema, laulmine oligi nagu vanaema neile mitte, õpetad. Ja vanaisa vanaisa oli sel ajal rohkem garaažis Tallinna automehaanik tegelasseal. Minu arvates võttis kogu aeg ühte autot lahti ja panin kokku tagasi. Aga ega see ei olnud midagi kuidagi halba, eks selles suhtes, et sa näed, kuidas ta nokitseb, terve garaaž oli täis igasugu tööriistu ja ikka ikka me seal tema juures käisime ja ma nüüd mõtlen tagantjärgi, et oleks võinud rohkem selle automehaanika kohtaga õppida seal. Et me käisime seal nagu niisama juttu ajamas rääkimas, et midagi seal seal ka midagi väga pinud, aga noh, see garaaž, garaaži lõhn ja see oleks see, see on kindlasti nagu meeles. Krista on sul midagi sellist meelde jäänud, kindlad väärtused ja põhimõtted ja võib-olla ma annan siis lisa sellise nurga juurde. Et kui sa mõtled kasvamisele ja kasvatamisele, siis kui palju sellele teisele kasvatamisele sinu ja sinu venna puhul teadlikult rõhku pandi, nii et sa märkasid seda või oskad praegu lugeda, et just niimoodi see toimus. Ja üks asi, mida meilt testi nõuti, oli see, et kõik see, mida sa lubad ja see mille, mille kohta sa ütled, et jah, ma teen selle ära. Jah, ma tulen siia, et sellest tuleb kinni pidada ja sei korrektsus ja täpsus oma asjades. Et see, mis on sinu kohustus, sellel sa täited vot seda ma mäletan lapsepõlvest peale, et kui midagi jäi tegemata ja tõesti noh, mina ikkagi olin kõik suved teel. Et kõik need muud asjad, kõik see, mis sul oli niisama vaja. No ütleme, et ma pidin kitkuma, eks ole, aia või peenramaal, ma võtsin sinna raamatu kaasa. Ma nagu üritasin lugeda ja kitkuda sellest hetkest peale, kui ma tõesti seal oma raamatuga üritasin porgandeid harvendada ja kogemata tõmbasin need porgandid nagu õieti siis emaga tuli ja ütles, et noh, et ei ole võimalik, ei saa teha, kui sa, kui sul on, tee sädeti ära ja siis tegeled seal sellega, et see iseenda vastutuse võtmine ja, ja iseenda noh, ka isikuna selle, et ma luban, teen vastutan, lõpetan ükskõik mis siis juhtub. Aga et see on mulle kodust võib-olla kõige tugevam ET kronoloogiliselt oma sündmuste jadaga edasi minna, Krista. Mis asjaoludel, kus kohas tuli sinu ellu tulevane abikaasa, kellest siis Jaani Juhan isa sai? Väga naljakalt ülikoolis üliõpilaste teaduslik ühing, vot selline selline organisatsioon kõla naljakalt ei, see oli, see oli muide üks neid kohti, kus sai täiesti no ütleme, mitte päris kontrolli vabalt, tollel ajal ei saanud midagi. Aga kus siiski sai kuulata selliste ise teha uurimistööd ja, ja kuulata, mida teised teevad. Nii et tegelikult jaaguga meie tundsime väga ammu, tundsime just selles samas Tartu kaheksandast keskkoolist. Sest tema oli klassist, polnud minust. Aga noh, mina olin seal Tartu kaheksandas keskkoolis, esialgu ikkagi sihuke pikkade patsidega punaste põskedega maatüdruk ja kes ei tundnud ei Tartu linna ega noh, ma Sõi kätega ja käis paljajalu, ei nii hull ei olnud, mul olid ikka kingad ja kõik see, aga et ma olin viskasid kuskil sealt karsla kaarja pealt viskasin, kui keskkooli lõpetasin ja siis olid küll palju siiani. Aga noh, ega me seal ei suhelnud üldse. Me teadsime teineteist, aga seal ei suhelnud. Nii et see oli ikka üliõpilaste teaduslik ühing, mis tekitas sellist, mulle tundus ta väga tark. Ja siis mul ongi, abikaasa on väga tark. Ja, ja siis me väga kiiresti abiellusime ja, ja väga kiiresti. Kõik Jaan Jaan sündis juba ju kohe diiselaastane nii et lumme olime mõlemad sellises vanuses, et, et kõiki asju juba elus nähtud ja proovitud ja, ja siis oli, oli aeg kuidagi perele mõeldud. Mis tüüpi tegelane oli Jaan seal kõige pisemas põlves isegi nendel aegadel, mida ta ise mäletada ei saa. Eks see aeg oli ju selline, et nii see oli, oli jaan, ei olnud väga hea magaja. Ta ajas esialgu poole aasta t päeva ju segi ja see oli küllalt selline noh, raske, kurnav jah, raske, raske aeg oli ja aga tainud NUT palju ta lihtsalt tegeles iseendaga küllalt palju ja mängida armastas juba siis, kui ta oli väga-väga äike ja teine asi, mis tal tuli, kohe, oli see, et ta oli väga valiv inimeste suhtes. Ja sellest ma ei saagi aru, kus see tuli, et oli väga kena kõigi suhtes, aga mingi tüüp inimesi, kes hakkasid väga niimoodi, et ossa pisikene mummukene rääkima, vot nende suhtes ta oli väga reserveeritud. Et sellise valiv isikute suhtes, no meil käis ju küllalt palju siis inimesi, rahvast ja, ja ma olin ju siis ikkagi kursuse juhendaja Tartu Ülikoolis, mul üks, üks kursus on olnud ja ja juhendada ja siis neid noori käis meil ka seal väga palju ja ja ta oli väga valiv. Nii et sellest ma nagu seda ma ei oska tänase päevani seletada. Jaan, missugused sinu esimesed mälupildid on, mida sa arvad end päriselt mäletavad lapsepõlvest, ehmatasin psühholoogilt ja ajuteadlased on seda keeruline küsida, sest ma tean, kuidas mälu töötab kihti inimestel, need, mida nad väidavad, et on esimesed mälupildid, need tegelikult on nagu jutu käigus juttude ja aastate käigus sinna ajju pandud, sellest ei ole midagi halba, meie aju töötab nii. Aga seekord ma nagu ei saa sulle seda päris õigesti ja päris hästi vastata. See, et sa oled teemaga süvitsi tegelenud, ei tähenda seda, et sina suudaksid nendel piltidel vahet. Ei, ei, ei, mitte keegi ei suuda, see ainult võib-olla veel ajab keerulisemaks, aga lihtsalt ma tean, et ma tean, et kui ma midagi mäletan varasest ajast, siis see ei pruugi olla õige ja, ja see teiselt poolt tulles tänasesse päeva, see on väga tähtis seda teada. Sest meil kodus abikaasaga meil kunagi sellist vaidlust, et mina mäletan täpselt, sina tegid nii, sest me teame mõlemad, et sellist lauset ei saa toota, kui sulle just ei ole videosalvestust. No aga leppima sellega, et võib-olla see ei ole päris tõde, aga ma küsin siis uuesti ikkagi, et missugused pildid sul, mis iganes asjaoludel, lapsepõlvest sellega seoses silme eest läbi jooksevad. Mulle meenub üks hetk, kus Juhani või minu kolmerattaline ratas oli ära varastatud. Ei tea, kes selliste asja teeks, eks. Mulle meenub, muidugi see on juba, see on juba natukene hiljem, kuidas. Päeval prügiautot rammis. See ei olnud mitte kategoorias lähen jaamaga sõitva või rallinn Moskvitšiga, vaid lihtsalt libeli ja tee. Seda nina oli valus, aga ikkagi Pütsi autoga sõita lasteaeda nagu no mida, paremat saab enam elus olla. Pärast ikka tahavad rohkem, aga, aga, aga selleks hetkeks oli päris päris Need varased aastad, need olid Annelinna aastad või esimesed aastad, meil olid siis kitsas tänavas, mis on siis Tartu seal kesklinna kandis Vanemuise teatri juures. Aga sealt väga palju asju mäles Vilniusesse läksid. Vot see on selline leke yhe mäletad või ei mäleta üldse või ei mäleta, aga võib-olla tõesti on seda ka nagu ma räägin siis nii nagu seda on räägitud. Et muidu on seni mulje jäänud, et ma olen väga viks ja selline väga lihtne lapse hea, aga selgub, et vähemalt nii lood räägivad, et ei, see on syndinud lugu. Kellelgi kas kellelgi ajus või päriselt seda ma ei tea, seal on nii palju tunnis. Täiesti võõra, mina ma ei ole küsinud, saavad argumendid otsa ja ei no igal juhul, et olevat mina mänginud seal hoovis kitsas tänavas ja ühel hetkel väidetavalt mind enam seal ei olnud, noh ja mis siis, ega ma ju sõnumit ei jätnud, kuhu ma lähen ja siis noh, ema võib-olla täpsemalt öelda, et ilmselt hakati otsima, kus see laps siis läinud on. Leiti ta siis mitte küll väga kaugel, aga siiski kartuli korvamisel käe õlale, jala. Vilniusesse oli plaan minna, ma ise seda nüüd täpselt ei mäleta, pigem harva arvaks, et ei juhtunud, selliseid asju, oli Vilniuses. Vilniusesse, ja meil oli Vilniuses sellepärast, et kodus oli juttu isa, pidin minema Vilniusesse konverentsile ettekannet tegema. Ja tõesti see Vilniuse jutt, et kuidas sõita ja ega tol ajal ei olnud ja see Vilniuse jutt oli, seal käisid mingi isa sõber veel, kes kõik läks, ühesõnaga kogu aeg, aga unistuste koht ja see oli üks mingi suurepärane koht ja pole juhtunud, jaan mängis Aias. Seal oli niisugune väike aeds eliksiiri korter, kus me elasime, ilus väike aed ja mängisin rahulikult ja mina läksin tuppa, et Juhanit ei ole siia anda. Mäletan seda väga täpselt, see aeg oli. Ütled, et sa mäletad väga täpselt, aga tegelikult sa seda lugu juba rääkinud nii palju kordi, et see lugu on võimust võtnud. Tegelikult ilmselt ei olnud midagi taolist. Ilmselt oli nii. Mina tulin tuppa ja ütlesin, emme, kas ma tohin minna kartulikorviga Vilniusesse? Sa ütlesid ei, esimetes, olgu ma siis lähen raamatut lugema, niimoodi. See ei olnud väga sellele nii palju tunnistajaid ja Jaan kadunud õuest. Ja no tõesti, see ehmatus oli nii suur, kuule, kõik otsisid sind ju, sest me otsisime, see on seal ülikooli raamatukogu juures oli see ja sealt otsiti, kusagil ei ole ja siis leiti siinselt ylikooli tänavalt kartulikorv käes, kummikud jalas. Ja lühikesed püksid olid jalas. Kuhu sa lähed? Vilniuses? Riia väga rahul. Missugusena sa mäletad oma toimetamist seal linnas, olid, sa olid seal seltsiv tüüp, otsisid sa teisi omasuguseid tänavalt? Ma arvan, et see vastus on nii ja naa ja siiamaani on ma siiamaani ei ole inimene, kes näiteks mingisugusel teaduskonverentsil läheb kohe teistele teadlastele külje alla, they kuidas sul sul on nii vahvad tulemustelt teeks midagi koos. Aga kui keegi räägime asub, siis ma olen nagu rohkem jutumees imelik tüüp selles suhtes ja ma arvan, et lapsepõlves oli natuke samamoodi, et ise ma ei läinud eriti kõikidega nagu rääkima, aga, aga hea meelega suhtlesin samas. Suur osa suhtlusest annelinnas oli jalgpalli mängides, et jalgpall oli selline üldine üldine suhtluse keel. Kel sa teadvustasid, kes on sinu ema ja isa ja millega nad tegelevad, ta oli sul võimalust näiteks nendega kaasas käia ja ja töövari. Olla ja väga väikesest peast olin juba töövarjud või vist Juhan ka olime töökarju tema ema loengutes. Kahjuks ma seda jälle väga hästi ise ei mäleta, et aga noh, see selle kohta võib ema kommenteerida, kui hästi ennast seal loengus üleval pidasime, eks tema kabinetis ja nii see sai ikka oldud üsna palju isaga vähem, sellepärast et isa ju toona juba töötas Usati vahepeal Saksamaal ja siis ta töötas Tallinnas ja, ja siis siin Tallinna külje all, eks ta ei töödanud, aga palju Tartus. Nii et sellest isa töö juures ei käinud väga tihti. Su ema rääkis kusagil jutuajamise alguses, et sa oled olnud või vähemalt olid mingil hetkel võrdlemisi põikpäine, sihikindel, aga põikpäine. Kas sa ise oskad seda kuidagi selgitada? Ta ta, kas selgitada, vot see on selles suhtes huvitav jah, et ma tunnen seda siiamaani, et kui mõni arvamus minu ajus tekib, siis, siis ma võtan seda nagu väga kindlalt, aga nüüd ma õnneks targema ma tean, kuidas osati need asjad toimivad ja siis ma suudan kiiresti iseennast ümber veenda, aga tollal tol ajal mul neid kõrgemaid kognitiivseid mehhanismi veel ei olnud, mis aitaksid mul pidurdada ja aru saada oma oma ideede rumalusest, et ilmselt see näiteid on mitmeid kergema heite, kus ma siis olen vaielnud endast targemate inimestega, et lilla on hall ja hall on lilla. Olen vaielnud Tom Cherry Cherry Tom ja oma põikpäisus ja tipphetkel ütlesin ma isale. Isa, see auto sõidab nii aeglaselt, ma suudaks sellest kiiremini joosta ka. Mispeale minu isa ütles ilmselt küll, proovi, ma ei suutnud sellest autost kiiremini joosta. Sõitsime maalt Pagarilt Tartusse ja mulle tundus, et see läheb liiga aeglased. Saaks isegi ei saanud. Missugused Krista need olukorrad olid kas või seesama viimati kirjeldatu, et mida üks lapsevanem sellisel puhul teeb, võib või peaks tegema? Ei jäägi muud üle, kui panna poiss. Tõsta autost välja öelda, et palun, me peatasime auto kinni, ütlesime sõidu pealt. Kuna ta, kuna tulin isa Tom Vägo viise veendunud, Rärno veendunud ja väga veendunud ja ütles, et no auto sõidab liiga aeglaselt meile üks vana movskis väga vana ja sellest, et see tundus, et noh, see aeg, et see liigub aeglaselt, et no me ei jõua ja ma ei mäleta, et sul oli mingisugune põhjus, oli alati mingi põhjus, miks oli vaja jõuda teatud kellaajaks Tartusse. Oli see, võib-olla neil olid sõbrad seal. Annelinnas kellelgi oli vaja jalgpalli mängida või seda ma ei mäleta midagi tähtsat ega midagi tähtsat. Ja auto sõitis liiga aeglaselt ja ei jäta järele. Ta lihtsalt ei jäta ja no mida sa vaidled tõstsime autost, ütlesime, palun juukse siis kiiremini ja siis noh, minul, minul süda läks. Ta jäi kohe Nojah, midagi pole teha, selgub, et auto liigub kiiremini kui väike laps ja siis ta tuli rahunenud. Ahah, ikkagi rahunenult, sinu reaktsioon oli pigem siis Jaan, selline, et sa said enda jaoks teada tõe midagi teada maailma kohta, mitte et sa said nii-öelda lüüa. Vaidluses või, või põhimõtete mängus kaotaja. Ei no selles suhtes, et kui sa ikkagi näed, et asi on kindlalt ühtepidi, siis mina küll ei mäleta, et oleksin vastu olnud ja kui ma mõtlen oma laste peale ka nagu siis esiteks. Ma teeks täpselt sama moodi, et ma ütleksin rahulikult ja et võib-olla küll, nii ma küll ütlen, et auto liigub kiiremini, aga proovime järgi. Ja ma olen, ma olen üsna kindel, et mu poeg, et ta pärast seda oleks väga sõbralik ja rahulik. Ei mingit probleemi, no ütleski liigubki kiiremini polegi midagi teha. Jah, ei, lasteaias, mulle pigem nagu meeldis käia ikka seal. Ainus probleem oli see, et miskipärast Väikevend Juhan pandi teise rühma alguses. Ja siis nüüd jällegi siin on selline lugu, mida ma ise nii täpselt ei mäleta. Nüüd võib-olla see on selline legend, aga tahad rääkida ema või kuidas? Minu perspektiiv oli see, et laste tõesti, nad pandi erinevatesse rühmadesse. Jaan oli ju aasta vanem, eks ole, aasta ja kaheksa kuud ja ja siis ühel päeval lasteaia juhataja helistab mulle ja ütleb, et teate, et ma lahendasin selle probleemi. Ma ütlen, aga meil ei ole mingit probleemi minna hommikul ei tahtnud, ei viitsinud, ega see, ma arvan, käin kõikide laste juurde, et sellega nagu nagu pahandust ei olnud keegi nutnud, aga nad lihtsalt viitsinud minna. Ja ma lahendasin probleemi, mina ütlen, et mul ei ole probleemi, et kõik said, sa ei teadnud sel hetkel, mis see probleem probleemist ta räägib ja ja noh, siis läksin huviga järele, et mis see siis on. Siis olid Jaania Juhan kahekesi käinud lasteaia juhataja juures ja öelnud, et neil on probleem. Et pandakse ühte rühma. Pandi. Ja Jaan õppis väga vara lugema, sul oli nagu see magamisega päevase magamisega oli sul küll raskusi. Et aga siis ta luges raamatut. Et see ei tekitanud kellelegi mingit tilis. Kui sul on kodus natukene noorem vend, siis see tundub, võib tunduda kaunis tore võimalus end välja elada või noh, mis sobiv väljend siin võiks olla. Kas ma eeldan õigesti, et sa jätsid selle juhuse kasutamata ja väiksem vend ikkagi ärriteeris, nagu me korduvalt oleme kuulnud sinu peal või sul oli võimalus ja tahtmine aeg-ajalt oma venda kiusata ka? Pigem siin tundus jällegi nüüd jällegi ma pean rääkima juttude järgi, eks vend pani mind proovile küll. Näiteks mina ehitasin midagi ja vend tuli ja siis lõhkus ära selle. Aga vähemalt ema ütleb, et ma nagu pigem reageerisin rahulikult sellele, mis mulle endale tundub natuke kahtlase väärtusega, ma nagu ise ei usuks seda, kui mulle, nagu öeldakse, pigem arvaks ka, sai ikka saanud pahaseks selle peale, kui keegi minu torni ära lõhub nagu ja ma näen seda oma laste peal ka, et ikkagi minu poeg ikka, ta saab pahaseks oma õe peale, kui õde tema torni ära lõhub. Aga nii on vähemalt räägitud. Ja vennaga nagu ikkagi vanuse vahel üsna väikene tegelikult ikkagi mängisime, tegime kõiki asju koos ja kus läks, löömiseks oli üks väga konkreetne probleem ja mäng male. Alati lõpes löömisega, alati oli kuulda vaid Nad mäletasid kahekesi ja siis oli vaikus ja siis olid tutakad sihukesed ägedad tutta. Ja siiamaani ikka ma mäletan, et ükskord, mis aastal see oli kaks ühesõnaga siis, kui on juba suured, 2005 kuus ütleme sinna, kuidas kord laevas, mändi ja leksika. Ei, ei, ei, me kaklema läinud, aga ikkagi nagu noh, Juhanoniga tõks parem maletaja, kui mina siis ikkagi lõpus oli selle noh, ma olin ikkagi nagu pahas tujus, ütleme niimoodi. Aga lapsepõlves oli see, et me olime nagu võrdsemad mängijad. Te mängisite, mis vanuses juba isa õpetas üsna varal, mis see valus oli, siis ema peab ütlema, aga, aga ma arvan, et see oli enne kooli. Ja olid nad olid ikka niimoodi kuus, seitse, kui nad ikka malet mängisid. Ja sealise põhiline tutakate aeg. See tutakate aeg lõppes ikka nii et eks ole, totakad käisid, ega mingit hääli ei olnud, see oli, see oli meie Haaguge, teadsime, et poisid maletavad teises toas paike, siis tuli vaikus, alguses ju nagu seletati, seal vaikus tutakas ja siis saabus yks siin ei olnud vahet, vahel tuli üks, vahel teine, kes tuli, ütles, et näed, see tegi mingit soki põhiliselt selle peal. Ja siis Jaak ütles, et teise peale ei kaeba. Noh, mis on õige, nad kahekesi ju mäletasid, et mida sa siin kaebad, näiteks Jaan tuli, ütles, et Juhan on süüdi. Siis Jaak kirjutas J tähekalendri, üks suur seinakalender ja kirjutas, et lähen ja teine päev tuli, teine, ütles, kirjutas jälle J tähe ja siis see pandi nurka, aga juhtus nii, et kõik unustasid ära, kelle jutt see oli, siis mõni päev seisis üks mitu päeva nurgas, eks ole, ilmselt jaapaninurgas ka vale. Ma ei tea alati alati, mina olen alati valesti. Eino Juhanile kadundused. See oli nali, mõlemal ei tunne sellepärast sest sellepärast, et seal on selgelt alati, kui lapsed tülitsevad, sest ka suured inimesed alati tundub, et teine on rohkem süüdi. Eesti Eestis on ju mitu head vanasõna selle kohta, eks see lihtsalt tuleb sellest, kuidas me oma ajus asju hindama. Et kui meie teeme, siis kuna me suudame seda ennustada, mis me teeme siis selle võrra, see tundub nagu väiksem, see tundub vähe. Kui teine teeb, siis on meile üllatav ja seetõttu tundub suurem meie ajule ja siis ongi nagu ilus teaduslikult näidatud tõsiasi, mis selgitab laste kaklemist. See, et viie kuue aastased poisid mängivad vaikselt kui totakad kõrvale jätame teises toas malet kõlab väga huvitavalt minu jaoks, sest peab ikkagi omajagu olema süvenemis oskust tahtmist rahulikult paigal püsida. Mida vist ei saa laste puhul väga tavaliseks lugeda. Mina sind pigem natukene vaidleks, et, et mulle tundub, et põhimõtteliselt kõik lapsed suudavad rahulikult mängida. Tänapäeva probleem on natukene see, et lapsed saavad väga vara kätte, nutiseadmed see natukene rikub nende aju sellise hea mängurütmi ära. See ilmtingimata ei pea ennustama seda sellest lapsest saab hea akadeemik, temast võib saada ka hea sportlane või, või hea muusik. Miks mitte hea ajakirjanik, sest kõik need asjad vajavad head keskendumist tegelikult. Minu meelest ikka neil põhiosa ajast kulus jalgpallile ja jooksmisele ja nad olid ikkagi väga sellised tavalised poisid. Nii et see oli pigem õnnised, kui nad seal malet mängisid. Jaan tahtis saada veoautojuhile. No ma lugesin raamatuid ka ja ta luges raamatuid. Haritud veoautojuhiks võib olla eraldi kodus televiisorit, eks ole. Ja, ja siis ma mäletan väga, et kui see ükskord nad tulid, siis te olite koolis juba esimene teine klass, kui tõesti tulid ja küsisid, et kas me oleme vaesed. Sest telekat ei olnud kodus, mis on selgitus sellele, kas oleme vaesed? See, et sa jõudsid kuldmedaliga gümnaasiumi lõpu ühel hetkel, tähendab seda, et selja taga oli ainult väga heade hinnete rida. Kujunes sulle koolis eraldi eesmärgiks või oli sisemisest kohusetundest, mida sa juba seal punasesõstraämbri juures väljendasid arvasid koos need kaks koos ja samamoodi nagu ses ämber tuli täis korjata tuli häid hindeid saada. Ma ei ütlekski, et seal kodust vaid kui endal tõesti selline vastik, piinav, selline eesmärk, et peavad olema nagu kõik viied alati isegi muusikas. Räim, muide muusika. Ja ma mäletan, ma 90 aastane olin ja ma sain laulmise eest, mida ma üldse ei osanud, ma sain nelja miinuse ja ma nutsin seal klassis. Noh, selle kohta võiks öelda nuhikeks aga tegelikult nagu sellise sisemine pinge tegelikult, nagu saada häid hindeid ja mad tegelikult tegelikult oma lastel nagu ma loodaks, et seda päris sellist nagu pinget ei ole, et see nagu noh, et siis see ei olnud alati hea, noh, ütlen, et kellele meeldib klassides nutta nelja miinuse eest või sellest raadios rääkida, vene miinus oli halvim, mida sa suutsid või ja see oli katastroof. See kõlab tobedalt ja Songi, tooge aga, aga selline selline mina olin. Kas sa nägid kurja moodi vaeva selleks, et oma eesmärk täita ja, ja et hinnete rida oleks ainult viied või nii neutraalselt, kui sa suudad ise hinnata seda asja tulid mõned asjad. Ka iseenesest ei vastus ongi, et mõlemat, et mõned asjad olid tõesti nagu lihtsamad matemaatika oli minu jaoks alati üsna lihtne. See on uskumatu, ma esimest korda näen elus inimest, kes ütleb, matemaatika oli tema jaoks aga. Jah, ajud on, ajud on erinevad ja neid inimesi on teisigi siin Eestis. Ka kelle jaoks matemaatika tegelikult on lihtne ja see ei ole nii suur probleem. Ja oli teisi aineid, noh, muusika on üks näide, kus, mis olid tõesti rasked, kus tugituligi vaeva näha, kus ma tänapäeval nagu ma vaatan hea meelega tagasi, see on tegelikult ka, et koolis peaks olema rohkem erinevaid aineid, nii et igal lapsel oleks üks aine, kus ta oleks väga hea ja samuti üks aine, kus ta peaks väga vaeva nägema vähemalt üks aine, sest mõlemad, need on tähtsad, eduelamus on tähtis, aga see on ka tähtis, et sa pead pingutama, tegema mingit asja, mida sa ei taha. Mida sa vihkad, millest sa tead, et sa oled halb nagu sa minu laulmine. Sest need on need hetked, kus nagu sa pead ennast nagu sundima õppima oma aju sundima. Nii et kui me tuleme tagasi selle talendi ja pingutuse juurde, siis. Ma kunagi ütleks, et need asjad, mis ma teinud olen, et, et mul on kuidagi lihtsalt tulnud. Ma olen alati väga palju vaeva, näiteks kui ma valmistan ette loenguks siis ehkki loengul võib see tunduda kõik nii lihtsasti kõlav ja selge. Ja siis selle taga on tegelikult palju tööd ja vaeva, et ma lihtsalt palju kordi mõtlen ja vahel ei saa öösiti magada, et panna need asjad täpselt nii kirja ja täpselt nii sõnastada nagu taha. Mõnel läheb lihtsamalt ja ongi erinevad. Ja Jaanil oli ikkagi, ta luges tõesti väga palju ta õppis, lugesin viie aastaselt väga kenasti juba ja luges raamatuid ja ja siis ta kirjutas, kuidas tal oli, on kirjutanud ju väga ilusaid lugusid ja ta ei ole küll avaldanud, aga ta kirjutas ka ilukirjandust ja minu meelest väga väga ilusaid asju. Et kogu see kirjanduse ja ajaloo pool on mõlemal poisil olnud ja see äratas minus äratas väga suuri lootusi, et tulevadki, et see eesti kirjanduslugu ja ja Eesti kultuurilugu laiemalt ja noh, ajakirjanduse ajalugu, mida ma pean väga tähtsaks eestikeelse ajakirjanduse ajalugu, nad on kodus seda hästi palju kuulnud ja mul tekkis täiesti lootus. Üks vähemalt neist Ühte olukorda sa kirjeldasid seal ülikooli raamatukogu juures kaotsi minemist. Aga kui sa mõtled veel muretsema pidanud ema südamele, siis kas sulle meenub situatsioone? Kõige rohkem on ideed, mida ma kartsin, vaata see usalduse ja lubamise vahekord, et ega need ajad, kui nad olid sellised teismelised, siis nad tahtsid ikka minna ka välja kolama ja ega see annelinn ju, kes teab, mis turvaline seal sellele üheksakümnendatel aastatel ju ei olnud, see ei olnud just väga hea koht ja ega meil seal ümberringi olid ka väga erinevat seltskonda, elas seal ja see lubamine, et sa usaldad, et minge ja kolage ja minge sinna pidule ja tulge, eks ole, siis mingil ajal tagasi, aga vaata, kui tule kell 11 ei ole poisse kodus. Ja see mure ja see ootus Neinte Ingma nagu. Ja selles suhtes on õigus, et ja ma isegi nagu, ma ei oska seda nagu hästi selgitada, et kuidas nii on, et ma tegelikult tuli alati hea õpilane, aga samas ma olin ka ikkagi nagu selle käisime kogu aeg pidudel. Jah, nagu vend oli veel noorem ja me kogu aeg tegime seda hinnete järgi ja nagu selle nelja miinuse luu järgi olime. Ei, ei lõika elasite sellist täisverelist elu ja ega see ei olnud väga kerge. Täisverelise elu juurde üldise arvamuse järgi või võib-olla ma liialdan selle üldistusega kuuluvad ka esimeste alkoholilõhnade peitmine, sigarettide varjamine. Need asjad on sulle ikkagi tuttavad, kulm kergelt liigutas praegusel seisul. Muidugi mul noh, selles suhtes, et neid asju ju Peab proovima ja peab tegema ja mis, mis siin ikka noh, et kõige tähtsam on see kuidagi, et lapsevanem peab usaldama ja lootma sellele, et see kõik nagu läheb hästi, et minu puhul võib öelda, et ma lõpetasin joomise, alkoholi tarbimise, kui ma olin 16, mis kõlab natuke ja saad aru, et see tähendab, et enne seda ma tegin seda, aga siis ma lõpetasin ja mitmeks aastaks seitsmeks aastaks ma hakkasin uuesti alkoholi tarbima siis, kui mu abikaasa või tulevad kaasa, sundisid mind Berliini lähistelt Berliini kesklinna kolima ühe väikese autoga. Cap pärast seda küll. Vajasin ühte Trink. Aga, aga siis tegelikult, et ma 16 aastaselt lõpetasin paljud teised minu sõbrad alles hakkasid jooma ja siis oli tihti nii, et pidudel mina olin siis kokk, koristaja, turvamees ja see, kes hoidis nagu äsja koos, et asi liiga hulluks. Need ei, kõik see on olnud kõik seal olnud ja ma ütlen, minu jaoks on, ei ole kunagi olnud see õppimise küsimus, aga vot see, kuidas ma iseendaga toime tulen, et ma ma nagu näitan, et ma usaldan neid, ei näita seda, et ma midagi kahtlustan või kordan või, või olen, noh, mõtlen, Nad valetavad mulle. Vot selle, see ei ole mulle valetasite muidu alles nüüd teada, palju, eksju mõni aasta tagasi suurevist viskipudelist mõni aasta tagasi. Kui ma ikkagi nagu mõtlen nüüd oma laste peale siis ma näen ka seda, et see saab ikka raske olema, sellepärast et siis, kui ma ise olin teismeline, siis muidugi sa teed neid asju, kõik on Keba elu juurde, aga tegelikult ma ei taha, et mu lapsed neid asju niimoodi teeks, nagu mina tegin. Mitte seal mingit suurt jama oli, aga lihtsalt ikkagi tundub nii mõttetu lihtsalt. Ja teine asi ikkagi oli ohtlik olukord oli ikka palju ühes teises midagi ei juhtunud. Midagi juhtunud ja õnne oli aga, aga just, et noh, see aegu ümberringi oli KM, elasime tõesti Annelinna suurte majade vahel kõik see tulek, liikumine seal, see, see ei olnud just väga turvaline aeg tänu sellele, et ma siis ei keelanud neid ja ei hakanud mingeid iseennast kehtestama, vaid usaldasin neid. Olen ma ikkagi ei suutnud nagu poistega tõesti nagu sõpradega ka praegu praeguseni kõik need suhted säilitada, aga see oli kõige keerukam. Sul Jaan ei olnud kodus ema-isa defineerimist kui hea ja halb. Politseinik ei olnud sellist asja, nagu ma ütlesin, isa oli ka tihti ära. Et meil oli üks politseinik, seal alguses oli halb ja siis pärast kolmandat lauset muutus hea. Lihtne vanglaelu oli. Eino, võta mulle ligi. Poisid väga palju kaasas, igal poolaeg oli selline, et ega siis tollel ajal mingit mingit emapalka aga ega ei olnud ja, ja teele tuli küllalt kiiresti minna, mul ei olnud, ma olin üksinda põhistega suure osa ja siis nad olid ikka käisid tõesti ylikoolis seal, kui mul olid loengud ja siis nad olid Tartus oli üks kunagi üks selline raadio nagu Q raadio. Vot siis seal olite kaasas palju, et ajakirjanikke ja, ja häid Ta vaid nad juba minu meelest kogusid küllalt hästi tollest ajast ja siis on kirjandusmuuseum ja kus nad juba said, said sellise suure raamatukogu elamu, see Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu on ju noh, see jätab, ma arvan eluks ajaks inimesele mingi jälje ja siis on Eesti Rahva Muuseumi, et et hoolimata sellest, et nad Eesti kultuurilooga ei tegele, on nad kuidagi selle et mõnes mõttes oleme ikka nagu ema silmis läbi kukkunud või vaeva lihtsalt norinud kallale, et ma ei oleks elus ju osad kodus nagu kogu aeg seda kultuurilugu, kuuled. Tahad oma elult midagi uut, et neid ja siin on meil erinevad ja need jäävad, eks ole, ja ma katsun ühest nimest siin hoiduda täna. Ja sest selle peale jaan lihtsalt marsiksid välja. Tavaliselt Kema hakkab Jaan Tõnissonist rääkima, elavdanud minema, tualett. Ja see sunnib mind küsima, et kuskohast jaan küll oma nime on saanud? Ega ometi ei. Ka see põikpäisus ilmselt Jaan Tõnisson on üks neid isiksusi eesti kultuuriloos, kellega mina olen maadelnud. Jaak oli ka seda meelt, et Jaan temal ei olnud jaagul ei olnud seostelise jumala nimi, tuleb siis. Juhan Viiding, Juhan peegel. Ma ei taha jälle üldistada, aga stereotüüp mõnikord räägib teadlastest kui kohati eluvõõrastest inimestest enda sisse, sel viisil ei ole võib-olla väga lihtne vaadata, aga kuidas sulle tundub? Jah, kahjuks on selline stereotüüp teadlasest ja see on üks põhjus, miks mina ennast ikkagi sunnin esinema ja inimestega rääkima ja raadiointervjuusid tegema, et näidata, et teadlane on ka inimene, täitsa tavaline inimene, samasugune inimene. Muidugi kõik teadlased ei ole päris samasuguseid. Ja, ja niimoodi, aga, aga teadlaste nagu võib-olla süü võib olla hirm, et nad ei, ei taha nagu rääkida tavaliste inimestega, nii palju tahavad selle halva pärast, vaid need peamised tahavad oma tööle keskenduda, lihtsalt töö vajab väga palju energiate keskendumist. Aga mina nagu alati, kutsun kõiki teadlasi üles nagu kõikide inimestega rääkima sellest maailmast ja. Üks kujuteldav olukord, oletame. Me lõikame sinu praeguse eluloo tänasega läbi. Sa peaksid alustama homme valgelt lehelt ja minema tööle, ma kasutan jutu, märkisin ära saa valesti aru, siis kus kohas sa näeksid enda võimalust? Ma küsin niimoodi seal päris hea küsimus, põhimõtteliselt ma mitte midagi muud ei oska peale teaduse ja peale mõtlemise. Aga noh, minu elu on mulle andnud piisavalt võimalusi esineda, nii et võib-olla ma tuleksin, hakkaksin sind pühapäeva hommikul mingeid saateid tegema, raadios näiteks? Saaksin hakkavad. Aga eks näis Jaan sinu lapsed on kui vanad. Minu poeg saabki nüüd viie aastaseks ja tütar saab detsembris kolme aastaseks. Nende lapsepõlv on teadlase lapselapsepõlv või harju keskmise Eesti inimese lapselapsepõlv. Vot siin on nüüd see küsimus, et mis on Harju Eesti inimese keskmine lapsepõlv? Mulle kahjuks tundub tihti see veedetakse nutiseadmete ja teleka juures seal minu lapsed on küll väga erinevad, et me meil ei ole kodus telekat, meil ei ole kodus nutiseadmeid. Nii et meie laste lapsepõlv möödub mängides, kus isa ei ole mitte teadlane, vaid isa, on mängukaaslane jõehobu või siis draakon või mingi koll kellega saab koos joonistada, lugusid rääkida ja nii edasi. Nisa mitteteadlane, ehkki mõlemad lapsed teavad, et ma olen ajuteadlane, südamete. Kui te istute söögilauas koos ja tulevate sinu töised olukorrad ette siis analüüsid neid või seal laseb minna. Mõlemad selles suhtes, et kui mul on see võimalus, ma näen midagi huvitavat. Ja siis ma üritan seda seda enda jaoks ka mõtestada ja vaadata, et mida ma just nägin. Noh, kõige lihtsam näide on see, et seda õppisin oma oma siis pojaga, kui ta oli kaheaastane, et on lihtne arvata, et väikese lapse ajus ei toimu nagu eriti suurt midagi. Aga see juhtub siis, kui sa ei kuula last järjepidevalt nägin seda, kuidas, kui laps on söönud natukene siis ta järsku hakkab rääkima mingitest asjadest, mis sündisid paar kuud tagasi või mitu nädalat tagasi, millest ei ole hiljuti räägitud ja see on väga huvitav, see seostub sellega, mis aju kohta teame, kuidas aju selleks, et mingeid asju meelde, et teda peab neid kordama. Sellistel jõudehetkedel rahulikel hetkedele ei olnud kuskilt teadusraamatutest või artiklitest lugenud, et siin asi on. Aga oma lastelt ma nägin seda ema väiksel tütrel ka samamoodi, et hakkab sööma ja siis hakkab jahuma mingitest asjadest, mis kunagi juhtusid vahel paar nädalat tagasi, vahel kauem, aga see on väga huvitav, et see oli huvitav minu jaoks ja sellisel hetkel. Ma jätan selle meelde. Ja ma kirjutan sellest analüüsi, aga teistel hetkedel muidugi ei ole aega on tähtsam see, et lapsed saaksid lasteaeda, et saaksid asjad tehtud ja nii edasi, nii et siin tuleb lihtsalt mina pean oma aju kontrollima, mitte ühte või teise äärmusesse kaduda. Meie jutud ongi räägitud, oli erakordselt meeldiv, aitäh. Kristo, aitäh, aitäh, Jaan, aitäh teile. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku külas olite ema Krista Aru ja poeg Jaan Aru, mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas.