Tere kuulajatele käbide ja kändude saade, alustab perekond aru, kõik neli liiget on jõudnud doktorikraadini isa Jaak meditsiinis ema Krista kirjanduses ning pojad Jaan ja Juhan on vastavalt ajuteadlane ja matemaatik. Käbi saates jätame töised teemat kõrvale ja keskendume hoopis teemadele nagu lapsepõlv, kasvamine, väärtused ja et meie külalised on Krista ja Jaan ning muuhulgas imestame selle üle, kuidas pojad valisid erinevalt niinimetatud pehmed teadust teinud emast reaalvaldkonna. Miks Kristo parandas mootorratta ja kuidas see lugu lõppes ning miks eelkooliealine Jaan otsustas Tartust Vilniusesse kõndima hakata? Mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Kristo. Tere, Kristaga on üks poegadest ka kaasas, Jaan Rõõm näha. Tere. Kui üritada siin saate alguses vaimukas olla, siis ega see väga tavaline ei ole, et ühes perekonnas on kõikidel liikmetel doktorikraad või midagi niisugust. Aga vaimukuse kohta on see, et kui te kõik annate perekonnanime aru siis vist vähem kui doktorikraad, Kristo oleks ikka tugevalt lati alt läbi jooksmine. No ja eks mina olingi kõige suuremas hädas, sest mina olin viimane poisid olid juba doktorikraadi kaitsnud, abikaasal oli kõige enne, poisid kaitsesid siis ja minul ei olnud doktorikraadi, ma hoidsin siis tollel ajal rohkem keegi pool perekonna häbiplekk ja ma tundsin ennast kuidagi halvasti. No mul võttis see doktorikraadi tegemine lihtsalt nii kaua aega, aga pääsu ei olnud. Nii et keegi teine ei sundinud, aga perekond oli see, kus ma ei saanud enam võrdväärselt. Vestlustes osaleda, ega me naguniimoodi ei sundinud, ei märkusi teinud, võib-olla teinekord heitsime sellise kummalise pilgu või niimoodi, aga sa oled ikka sina, sina oled ise, kes seda tegid? Põhiline signaal, mis doktoritest meie avalikus ruumis kuulda on või neist räägitakse, et üsna perspektiivitu pingutus tegelikult, sest palka ju selle eest ei saa. Jaan, vaatan küsivate suurte silmadega sinu otsa, sa oled ikka õige varakult otsustanud oma elu ära rikkuda. Õnneks on meil võimalus teha seda, mida me tahame ja mina tegin seda, mis ma tahtsin, lihtsalt et doktoritöö annab võimaluse minna mingis teemas sügavalt pikalt, põhjalikult ja doktorikraad ongi see, mis näitab, et inimene, see inimene, kes kraad on suutnud vähemalt korra minna mingisse teemasse väga sügavalt, nii et ma loodan, et meil see doktorikraad ka tuleb, võib-olla rohkem hindajal, aga minul on ükskõik, millal selle ära teinud. Mina üritan nüüd kuidagi hakkama saada. Suur osa sinu elust vähemalt praegusel ajaperioodil tähendab eestist eemal olemist, sul on endal pere lapsed, kas nemad saavad olla sinuga kaasas seal, kus sa oled või nad peavad leppima asjaoluga, et isa ei ole kodus. Ei, me praegu oleme paar aastat kõik koos Berliinis ja pärast seda tuleme jälle Eestisse tagasi. Eesti on ikka meie kodu ja see koht, kus me olla tahame, kõik, lihtsalt vahepeal peab jälle endale uusi väljakutseid võtma. Ja seda me läksime Berliini otsima kogu perega. Krista Jaanil on noorem vend, kelle nimi on Juhan. Ühendav moment, üks jooksis juba läbi, mõlemad on doktorid ehk teaduseilmas kõvad tegijad, aga konnad pigem sarnased või pigem erinevad ema pilgu läbi. Ei, ikka erinevad ma arvangi, et see ongi tore ja ma olen alati öelnud seda, et mul on väga hästi läinud. No kui poisid olid väikesed, siis ma vaatasin neid alati sellise kahtleva pilguga, sest neil oli tohutult, nad olid kanged, meil oli palju iseenda tahtmisi, mul oli nende hulk tegemist, aga mulle üks suureilis jaan on alati olnud piinlik, korralik, väga visa, põikpäine, lootusetult põikpäine. Aga ta on olnud väga visa kõikides oma ülesannetes, kõikides oma kohustustes ja väga korrektne Juhanil on see täiesti, Johan on küllalt lohakas ja, ja hoopis hoopis sellise mugavama, eluga suhtumisega. Aga kuna idiaan oli nii tubli ja püüdlik ees, siis Juhani saanud talle alla jääda ja selle tõttu ei ole minu elu väga kerge, sest jaanuari tubli õppis hästi, tegi oma asjad kõik korralikult, sära lõpetas kullaga kõik kooli, no kuidas siis Juhan sai viletsa murda, et minul oli tänu sellele väga kerge, oleks vastupidi olnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Praegu on see koht Kristo, kus me läheme hoopis niisugusse kohta mille asupaika ma pidin ausalt öeldes kaardilt vaatama, sest pagari küla vot niisugusse paika ma ei ole mitte kunagi sattunud jõhvi ja Illuka ja ehk siis Ida-Virumaa. Ida-Virumaa väga oluline koht, seal on karud ja kaevandused ja venelased ja see kõik oli minu lapsepõlv. Nii et ma käisin väikeses külakoolis. Poisid on ka kõik oma lapsepõlve suved tegelikult Pagaril veetnud ja pagaripargis mänginud, jalg palli ja peitust ja, ja korvpalli ja kõiki asju teinud. Aga minul oli õnn jah, käia sellises väikeses külakoolis, mis tähendas seda, et ma tegin kõike, ma käisin spordivõistlustel, käisin lauluvõistlustel, deklameerisin luuletusi nagu väikeses külakoolis ikka. Ja mina pean ütlema, et mina ei olnud võib-olla nii hea ja korralik laps, kui, kui mul, poisid olid poisid, paremad lapsed kui mina. Aga see pagari ja kogu see Ida-Virumaa oma, oma metsade ja tõesti selle mitmekesisusega, mis seal on kõik asjad, mida võib mõelda, see on andnud sellise läbi elu võib-olla sa mind saatnud ja mind hoidnud, millised sa peadki ise palju asju tegema ja sa pead iseenda eest seisma ja ja sul ei ole nagu vaja oodata või loota, et, et keegi sind väga peaks aitama ka sinu kui inimese kohus on ikkagi aidata teisi see, mis Ida-Virumaa inimesi minu meelest laiemalt, mitte mind, aga inimesi seal laiemalt, et iseloomustab, ongi selline suur sallivus kõige ja kõigi vastu ja tahtmine kõigega toime tulla ja see on ikkagi selline Ida-Virumaa. Kui sa mõtled oma kodule ja nii varasele lapsepõlvele, kui mäletad siis missugused emotsioonid, kes, mis olukordades sulle silme ette kerkivad. No kindlasti ema ja isa ema oli mul õpetaja, mis tähendas minu jaoks sellist väga halba koolis käimist, ema oli koolis, kui ma pahandust tegin, siis kutsuti kooli isa, sest isa oli kurja jaoks kange sõnaga. Ja isa ka mulle meeldis väga minna hommikul kell viis suure metsaveoautoga vaatama, kuidas metsateed on tehtud, seda ma mäletan, teiselt poolt just see õpetajate ja vanade külakoolmeistrite suhtumine lastesse. Aga kodune pilk ütleme, kui uksest sisse astuda võis siis seal lapsepõlves välja näha umbes niisugune, et tema muide parandab vihikuid. Ja igal õhtul parandas vihikuid, isa tavaliselt vaatas telekat või üritas seal Ida-Virumaal üritati ju kogu aeg seda Soome televisiooni endale seada. Siis ta oli kas garaazis ja parandas autosid veel või, või üritas seade kätte saada Soome televisioonisignaali. See oli üks selline lõputu, üritan, ma arvan, et Jaan Ki mäletab Kui tihti te edukas oli, siis et kui sa ütleksid, et proovis proovis proovida, kas ta sai nagu lihtsalt soovimine proovimise pärast vaese kätega? Ka vahelise kätegaalsest ehitas ise mingi antenni syyte ikka püüdis midagi kinni ja siis tuli ja no mis seal külas eel oli väga palju, inimesed suhtlesid omavahel. Et meil oli ikka õhtute kaupa, käis meil kogu aeg rahvast, et ei olnud nii, et, et elas see pere eraldi ja seepeale eraldi vaid tegelikult selline vahetu suhtlemine ja, ja tõesti ka lihtsalt läbi astumine see oli ikkagi, et meil oli kodus ikka küllalt palju rahvast olnud. Ja väga hea oli, muidugi see postkontor oli kohe kõrval. Kui oli mingi uudis kodus, meil olid eesti postkontor ja postkontor oli tollel ajal ka selline uudistekogule levitamise sotsiaalse suhtlemise koht. Ja minu vend tuli esimest korda Koju oma tüdruksõbraga ja ei rääkinud kumbki veel r-tähte. Ja Jaan ja Juhan jooksid kohe postkontorisse teatavaid onu Hannul tuli pruudiga, aga nad ütlesid eri öelnud ja pudiga siis kellega Anno tuli, loomse, mis loom, kellega Anno tuli, aga küla sai kohe teada, mis toimus. Vennaga koos saite kasvada. No vend oli ikka minust nii palju, mina olen see vanem õde ja mina olin see, kes seda venda pidi hoidma ja mitte sugugi ei olnud alati hea hoidja hoolikas tegelikult oli ta küllaltki too mulle sest meile on vanusevahe ju seitse aastat. Mis tähendas seda, et külasse ikkagi ta pandi mulle kaasa. Meil ei olnud mingit lasteaeda seal ja siis ma vaenu, unustasin ta erinevatesse kohtadesse maha ja. Aga meil on ka vennaga säilinud selline tõesti väga hea vanema õe ja noorema venna suhe. Tänase päevani, kui sa, Krista, peaksid kuidagi hindama oma koduse olukorra rangust. Millisele skaalale sa selle paigutaksid? Meil olid selged reeglid, mulle öeldi alati näiteks kellaaeg, millal ma pean kodus olema, mind usaldati küllalt palju, ma kuritarvitasin usaldus, mil moel ei ilmunud kohale õigel ajal ja siis ma sain karistada niimoodi, kuidas oma säinica palju vitsa lausa ja selle vitsa andia ei olnud ema, sest ema oli ikkagi ema, oli väga hea ja väga-väga mõistev, väga andestav väga. Ma arvan, et Jaan ja Juhan kasutasid võib-olla vanaema mõistmist andestamist natukene kavalamalt kui mina. Mina ei kasuta. Ei, mis asja, millal mul küll pähe ei tule, et ma peaks olema kuidagi ära kasutanud, Juhan ka ühesõnaga meie pidime näiteks korjama sõstraid, hunnik punasesõstrapõõsaid, mina mäletan, kuidas korjasin ämbritäis Johannese natuke sõi ja siis istus siis ütles vanaemale, et ma ei saanud ja ei jaksanud, täna pole ju midagi ja ei olnudki midagi. Valaske sinu ämbrist ja hakkan mõtlema, siis ma tõesti olin lihtsalt vastik väike, kohusetundlik laps. Tegin ära Need asjad, mis öeldi, vahel mingit jama ikka tegin, aga, aga kogu see tunne on mind alati saatnud, et ma nagu koolis ka, kui oli ikka asi, mis oli vaja ära teha, ükskõik kui vastik see oli ikka teiner näiteks ma ei olnud väga hea laulja, aga Ma olin muusikaklassis ja mul oli muusikatund, kus pidi muusikas vastama, laulma oleksid, need on lihtne öelda, et olgu, ma saan selle kolme seal või kahe, aga see. Ma ei suutnud seda kuidagi vabalt võtta ja see oli minu koostunne. Ja siis ma harjutasin miskipärast kõik pereliikmed kas läksid välje kodust või panid uksed kinni, hakkasid telefoniga rääkima, ma ei tea, mis see seos on, ma ei tea. Aga igal juhul oli. Mul oli pigem tõst vahel kahju ja ma ütlesin, no et mis, mis see, et see ei pea ju seesama laulmine, see oli tõesti õudne, sest jälle. Ära räägi lapseleni, lapsed laulab õudselt. No ma ei ellud sulle tookord, et lauljale nüüd. Tuleb välja siin kõigi. Aga läheme tagasi sinna pagarikülla ja mulle see vitsakoht ikkagi ei anna asu, et kui see on kodus kusagil kapinurgal olemas ja seda aeg-ajalt tarvitati ka siis see Kristjani öelda korralekutsuv momente ei olnud. Sa panid ikka uuesti isa proovile, kui palju sinust seda kiuslikust ja piiride katsetamist nüüd hiljem asjadele tagasi vaadates paistis olevat. Ei, ma arvan, et ma jah, katsetasin, kus need piirid on, mul on ka selline põikpäine pea, et kui ma midagi pähe võtan, ega mul see enam välja eriti tuule. Ja, ja ma mäletan just väga hästi seda, et et oli kaks võib-olla kõige suuremat pahandust, mida ma noh, kus ma sain ikka ikka tublisti kohe, nii et ma ikka ei saanud istuda. Mulle meeldis väga mootorrattaga sõita, isa oli see mind õpetanud ja siis tuli Jaava üks uhke Jaava uus Jaava mootorratas, tulin ja parkis sinna meie maja juurde. Ja mina läksin ja panin selle käima, no siis jäätiumaaleti võtmed ja kõik ette. Ja ega ma sellega kaugele ei jõudnud, ma kukkusin sellega kohe pärast viit meetrit umbes kõik lamp katki ja ja vot siis ma põgenesin pagariparki, sest ma teadsin, et ma ei tohi seda teha, ma teadsin seda. No ma olin vast teises klassis siis õlga ja selga ja mu jalad ei ulatanud, ma mäletan seda abi just et ma siis kuidagi üritasin ennast seal seada ja, ja ma kaugele jõudnud, ma jõudsin, tõesti kukkusin ja kõik ja vot vot see oli, kuidas lahendus lahenes sellega, et vanemad oleksid välja. Aga mina teenisin tagasi selle raha ego siis tookord ju maal käisid kõik lapsed suvel teel kolhoosipõllul ja ja nii et mul oli soov teenida tegelikult nagu endale jalgrattaraha. Aga ma teenisin raha ja hakkasin kinni seda. See ei tundunud mulle siis ülekohtune, sest see oli nagu nagu midagi, mida ma kindlasti tegin nii, noh, mida ma ei oleks tohtinud. Ja see oli üks moment, teine oli veel teine, oli veel sime, unustasin venna ära. Et siin venna kaugele rahvamajja, teise küla teise külarahvamajja ja vend, tule. Ta on mulle siiamaani meeld läksin üksinda koju ja siis ema isa küsivad, kus Hanno on. Ja siis mul tuli meelde, et Hanno jäi rahvamajja. Mida pagari külas Krista, sinu perele see toonane aeg ja elamine tähendas? Mina ei saa küll öelda, et mul lapsepõlves oleks kunagi kõht tühi olnud või millestki tundnud, et millestki puudus on. Meil oli küllalt suur aiamaa, meil oli suur kartulipõld, kust viidi tegelikult tollel ajal ka kartuli Leningradi, et ema käis. Kuigi ta oli õpetaja 44 aastat koolis, siis käidi seal, et ikkagi ju Leningradi kartuleid müümas ja alati toodi sealt apelsine ja parankasid. Aga millest ma ei saanud aru ja, ja mida nagu võib-olla ikkagi kodus tookord ei seletatud, oligi see, neil peeti seal maal ju alati jõulusid, toodi terve minu lapsepõlve ikkagi kuusk tuppa, paja ema laulis jõululaule ja mul oli emal kaks õde, kes laulsid ka väga hästi lauldi, lauldi selliseid ilusaid jõululaule. Ja siis ema ütles, et ära sa väga palju seda räägi, et meil sellist jõuluõhtut siin tähistatakse. Ja vot sellest ma aru ei saa, ma ju tulin ära Pagarilt, kui ma lõpetasin kaheksa klassi, ma läksin keskkooli hoopis Tartusse, mis oli ka tolles külas selline ülekülaline sündmus, noh, niimoodi üldiselt keskkooli mindud kuidagi ma võtsin selle pähe, et ma pean minema Tartusse kuud. Ma tahtsin sealt pärast, võib-olla pärast esimest kahte kuud, et väga tagasi minna koju ja sõitsin iga nädalavahetus koju kolm tundi ja ütlesin, et tahan ära tulla ja emal läks süda haledaks ja ema ütles, et tule ja sa võid ju siin ka kooli minna, aga isa ütlesid, ise tahtsid, ise tahtsid. Siis oled, pead toime tulema. Nii et mul ei olnud nagu nagu sellist tuge. Tule lapsuke nüüd koju tagasi, kui sul raske on ja, ja ma arvan, et neil oli õigus. Jaan, sa jõudsid juba punasesõstrakorjamisest rääkida, aga räägi oma mälestustest. Emapoolsete vanavanematega seoses ma mõtlen, et kui vanaema on õpetaja, siis see võib-olla ühteviisi tore, aga samas mitte väga meeldiv ka, kas ta kuidagi noh, käitus staatusele või ametile vastavalt siis lapselastega ka. Vot vot see on väga huvitav küsimus, sest ma kalduks ütlema, et ma mitte kuidagi ei tajunud või ei mäleta seda. Aga siin võib-olla ema oskab paremini öelda, et kas vanaema tegelikult nagu, kas ta oma õpetajaametit kuidagi meie peal ka rakendas, kas ta meile nagu midagi nagu õpetaja moodi üritas õpetada? Mul ei tule praegu meelde. Ei, ta teile ikka laulis, põhiliselt seda küll see vesi oli, oli tema, laulmine oligi nagu vanaema neile mitte, õpetad. Ja vanaisa, vanaisa oli sel ajal rohkem garaažis, Tallinna automehaanik tegeles seal minu arvates võitis kunagi ühte autot lahti ja panin kokku tagasi. Aga ega see ei olnud midagi kuidagi halba, eks selles suhtes, et sa näed, kuidas ta nokitseb, terve garaaž oli täis igasugu tööriistu ja ikka ikka me seal tema juures käisime ja ma nüüd mõtlen tagantjärgi, et oleks võinud rohkem selle automehaanika kohtaga õppida seal. Et me käisime seal nagu niisama juttu ajamas rääkimas, et midagi seal seal ka midagi väga pidanud, aga noh, see garaaz, garaaži lõhn ja see oleks see, see, see on kindlasti nagu meeles. Krista on sul midagi sellist meelde jäänud, kindlad väärtused ja põhimõtted ja võib-olla ma annan siis lisa sellise nurga juurde. Et kui sa mõtled kasvamisele ja kasvatamisele, siis kui palju sellele teisele kasvatamisele sinu ja sinu venna puhul teadlikult rõhku pandi, nii et sa märkasid seda või oskad praegu lugeda, et just niimoodi see toimus. Ja üks asi, mida meilt testi nõuti, oli see, et kõik see, mida sa lubad ja see mille, mille kohta sa ütled, et jah, ma teen selle ära. Jah, ma tulen siia, et sellest tuleb kinni pidada ja sei korrektsus ja täpsus oma asjades. Et see, mis on sinu kohustus, selles täited, vot seda ma mäletan lapsepõlvest peale kui midagi jäi tegemata ja tõestin, mina ikkagi olin kõik suved teel. Et kõik need muud asjad, kõik see, mis sul oli niisama vaja. No ütleme, et ma pidin kitkuma, eks ole, aia või peenramaal. Ma võtsin silla raamatu kaasa. Ma nagu üritasin lugeda ja kitkuda sellest hetkest peale, kui ma tõesti seal oma raamatuga üritasin porgandeid harvendada ja kogemata tõmbasin need porgandid nagu õieti siis emaga tuli ja ütles, et noh, et ei ole võimalik, ei saa teha, kui sa, kui sul on, tee sädeti ära ja siis tegeled sa sellega, et see iseenda vastutuse võtmine ja, ja iseenda noh, ka isikuna selle, et ma luban, teen vastutan, lõpetan ükskõik mis siis juhtub. Aga et see on mulle kodust võib-olla kõige tugevam jäänud ET kronoloogiliselt oma sündmuste jadaga edasi minna, Krista. Mis asjaoludel, kus kohas tuli sinu ellu tulevane abikaasa, kellest siis Jaani Juhan isa sai? Väga naljakalt ülikoolis üliõpilaste teaduslik ühing, vot selline selline organisatsioon ei kõla naljakalt. Ei, see oli, see oli muide üks neid kohti, kus sai täiesti no ütleme, mitte päris kontrolli vabalt, tollel ajal ei saanud midagi. Aga kus siiski sai kuulata selliste ise teha uurimistöid ja, ja kuulata, mida teised teevad. Nii et tegelikult jaaguga meie tundsime väga ammu. Tundsime just selles samas Tartu kaheksandast keskkoolist. Sest tema oli klassist pool minust. Aga noh, mina olin seal Tartu kaheksandas keskkoolis esialgu ikkagi sihuke pikkade patsidega punaste põskedega maatüdruk ja kes ei tundnud ei Tartu linna ega noh Ma olin, sõi kätega ja käis paljajalu, ei, nii hull ei olnud, mul olid ikka kingad ja kõik see, aga et ma olin mingi viskasid kuskil sealt karslada, kaarja päält viskasin, kui keskkooli lõpetasin ja siis olid küll paljajalu. Aga noh, ega me ei seal ei suhelnud üldse. Me teadsime teineteist, aga seal ei suhelnud, nii et see oli ikka üliõpilaste teaduslik ühing, mis tekitas sellist, mulle tundus ta väga tark. Ja mul ongi abikaasa on väga tark. Ja, ja siis me väga kiiresti abiellusime ja, ja väga kiiresti. Kõik Jaan Jaan sündis juba ju kohe teisel aastane. Nii et ju me olime mõlemad sellises vanuses, et et kõiki asju juba elus nähtud ja proovitud ja ja siis oli, oli aeg kuidagi perele mõelda. Mis tüüpi tegelane oli Jaan seal kõige pisemas põlves isegi nendel aegadel, mida ta ise mäletada ei saa. Eks see aeg oli ju selline, et mis oli, oli jaan, ei olnud väga hea magaja. Ta ajas esialgu poole aasta teepäeva ju segi ja see oli küllalt selline noh, raske, kurnav jah, raske, raske aeg oli ja aga ta ei nutnud, palju ta lihtsalt tegeles iseendaga küllalt palju ja mängida armastas juba siis, kui ta oli väga-väga äike ja teine asi, mis tal tuli, kohe, oli see, et ta oli väga valiv inimeste suhtes. Ja sellest ma ei saagi aru, kust see tuli, et oli väga kena kõigi suhtes. Aga mingi tüüp inimesi, kes hakkasid väga niimoodi, et ossa pisikene mummukene rääkima, vot nende suhtes ta oli väga reserveeritud. Et sellise valiv isikute suhtes, no meil käis ju küllalt palju siis inimesi rahvast ja, ja ma olin ju siis ikkagi kursuse juhendaja Tartu Ülikoolis, mul üks üks kursus on olnud ja ja juhendada. Ja siis neid noori käis meil ka seal väga palju ja ja ta oli väga valiv. Nii et sellest ma nagu seda ma ei oska tänase päevani seletada. Jaan, missugused sinu esimesed mälupildid on, mida sa arvad end päriselt mäletavad lapsepõlvest, ehmatasin psühholoogilt ja ajuteadlased on seda keeruline küsida, sest ma tean, kuidas mälu töötab kihti inimestel, need, mida nad väidavad, et on esimesed mälupildid, need tegelikult on nagu jutu käigus juttude ja aastate käigus sinna ajju pandud, sellest ei ole midagi halba, meie aju töötab nii. Aga seekord ma nagu ei saa sulle seda päris õigesti ja päris hästi vastata. Et see, et sa oled teemaga süvitsi tegelenud, ei tähenda seda, et sina suudaksid nendel piltidel vahet Ei, ei, ei, mitte keegi ei suuda, see ainult võib-olla veel ajab keerulisemaks, aga lihtsalt ma tean, et kui ma midagi mäletan varasest ajast, siis see ei pruugi olla õige ja, ja teiselt poolt tulles tänasesse päeva, see on väga tähtis seda teada. Sest meil kodus abikaasaga meil kunagi ei ole sellist vaidlust, et mina mäletan täpselt, sina tegid nii, sest me teame mõlemad, et sellist lauset ei saa toota, kui sulle just ei ole videosalvestust. No aga leppima sellega, et võib-olla see ei ole päris tõde, aga ma küsin siis uuesti ikkagi, et missugused pildid sul, mis iganes asjaoludel, lapsepõlvest sellega seoses silme eest läbi jooksevad. Mulle meenub üks hetk, kus Juhani või minu kolmerattaline ratas oli ära varastatud. Ei tea, kes selliste asjade teeks, eks mulle meenub, muidugi see on juba, see on juba natukene hiljem, kuidas ema ühel talvisel päeval prügiautot rammis. See ei olnud mitte kategoorias. Lähen jaamaga sõitva VÕI rallinn Moskvitšiga, vaid lihtsalt libeli ja teesaiti. Nina oli valus, aga ikkagi püksiautoga sõita lasteaeda nagu no mida, paremat saab enam elus olla. Pärast ikka tahad rohkem, aga aga selleks hetkeks oli päris päris hea. Need varased aastad, need olite Annelinna aastal või? Esimesed aastad meil olid siis kitsas tänavas, mis on siis Tartu seal kesklinna kandis Vanemuise teatri juures. Aga sealt väga palju asju ei mäleta, Vilniusesse läksid seal, vot see on selline legitiimne, mäletad või ei mäleta üldse või ei mäleta, aga võib-olla tõesti on seda ka nagu ma räägin siis nii nagu seda on räägitud. Et muidu on seni mulje jäänud, et ma olen väga viks selline väga lihtne lapse hea, aga selgub, et vähemalt nii lood räägivad, et ei, see on sündinud lugu minu. Kellelgi kas kellelegi ajus või päriselt, seda ma ei tea, seal on nii palju tunnis. Täiesti võõra mina ma ei ole küsinud, saavad argumendid otsa? Ei no igal juhul, et olevat mina mänginud seal hoovis kitsas tänavas ja ühel hetkel väidetavalt mind enam seal ei olnud, noh ja mis siis, ega ma ju sõnumit ei jätnud, kuhu ma lähen siis noh, ema võib-olla täpsemalt öelda, et ilmselt hakati otsima, kus see laps siis läinud on? Leitides mitte küll väga kaugel, aga siiski kartulikorv oli jala, Vilniusesse oli plaan minna, ma ise seda nüüd täpselt ei mäletanud, pigem harva arvaks, et ei juhtunud, selliseid asju oli Vilniusesse. Sellesse ja meil oli, me olime Vilniuses sellepärast et kodus oli juttu isa, pidin minema Vilniusesse konverentsile ettekannet tegema ja tõesti see Vilniuse jutt, et kuidas sõita ja ega tol ajal ei olnud ja see Vilniuse jutt oli, seal käisid mingi isa sõber veel, kes kõik läks, ühesõnaga kogu aeg, aga unistuste koht ja see oli üks mingi suurepärane koht ja pole juhtunud, jaan mängis Aias, seal oli selline väike aeds eliksiiri korter, kus me elasime, ilus väike aed ja mängisin rahulikult ja mina läksin tuppa, et Juhani joone siia anda. Ma mäletan seda väga täpselt, aegunud. Kui sa ütled, et sa mäletad väga täpselt, aga tegelikult seal seda lugu juba rääkinud, nii palju kordi, et nüüd see lugu on võimust võtnud. Tegelikult ilmselt ei olnud midagi taolist, ilmselt ilmselt oli nii. Mina tulin tuppa ja ütlesin, emme, kas ma tohin minna kartulikorviga Vilniusesse? Sa ütlesid ei, esimetes, olgu ma siis lähen raamatut lugema, niimoodi. Sellele nii palju tunnistajaid ja Jaan kadunud õuest. Ja no tõesti, see ehmatus oli nii suur, kuule, kõik otsisid sind ju, sest me otsisime, see on seal ülikooli raamatukogu juures oli see ja sealt otsiti, kusagil ei ole ja siis leiti siinset ylikooli tänavalt. Kartulikorv käes, kummikud jalas. Ja lühikesed püksid olid jalas. Kuhu sa lähed? Vilniuses? Riia väga rahul. Su ema rääkis kusagil jutuajamise alguses, et sa oled olnud või vähemalt olid mingil hetkel võrdlemisi põikpäine, sihikindel, aga põikpäine, kas sa ise oskad seda kuidagi selgitada? Kas selgitada, vot see on selles suhtes huvitav jah, et ma tunnen seda siiamaani, et kui mõni arvamus minu ajus tekib, siis, siis ma võtan seda nagu väga kindlalt, aga nüüd ma olen, eks targem olen. Ma tean, kuidas osati need asjad toimivad ja siis ma suudan kiiresti iseennast ümber veenda, aga tollal tol ajal mul neid kõrgemaid kognitiivseid mehhanisme veel ei olnud, mis aitaksid mul pidurdada ja aru saada oma oma ideede rumalusest, et ilmselt see näiteid on mitmeid kergema heite, kus ma siis olen vaielnud endast targemate inimestega, et lilla on hall ja hall on lilla. Olen vaielnud, et Tom Cherry Cherry Tom ja oma põikpäisus ja tipphetkel ütlesin ma isale, isa see auto sõidab nii aeglaselt, ma suudaks sellest kiiremini joosta ka. Mispeale minu isa ütles ilmselt küll, proovi, ma ei suutnud sellest autost kiiremini joosta. Me sõitsime maalt Pagarilt Tartusse ja mulle tundus, et see läheb liiga aeglased. Ma saaks, isegi ei isanud. Tõstsime autost, ütlesime, palun juukse see siis kiiremini ja siis noh, minu minu süda läks haledaks. Jäi kohe midagi pole teha, selgub, et auto liigub kiiremini kui väike laps. Lasteaiad, hüpolid? Jah, ei, lasteaias mulle mulle pigem nagu meeldis käia ikka seal. Ainus probleem oli see, et miskipärast Väikevend Juhan pandi teise rühma alguses. Tõesti, need pandi erinevatesse rühmadesse, Jaan oli ju aasta vanem, eks ole, aasta ja kaheksa kuud ja ja siis ühel päeval lasteaia juhataja helistab mulle ja ütleb, et teate, et ma lahendasin selle probleemi. Ma ütlen, aga meil ei ole mingit probleemi minna hommikul ei tahtnud, ei viitsinud, ega see, ma arvan, käib kõikide laste juurde. Et sellega nagu, nagu pahandust ei olnud keegi nutnud, aga nad lihtsalt viitsinud minna. Ja et ma lahendasin probleemi, mina ütlen, et mul ei ole probleemi, et kõik sa ei teadnud sel hetkel, mis see probleem probleemist räägib ja, ja noh, siis läksin huviga järele, et mis see siis on. Ja siis olid Jaania Juhan kahekesi käinud lasteaia juhataja juures öelnud, et neil on probleem. Et andeks ühte rühma. Pandister. Ja Jaan õppis väga vara lugema, sul oli nagu see magamisega päevase magamisega oli sul küll raskusi. Et aga siis ta luges raamatut. Et see ei tekitanud ka kellelegi mingit ins. Kui sul on kodus natukene noorem vend, siis see tundub, võib tunduda kaunis tore võimalus end välja elada või noh, mis sobiv väljend siin võiks olla. Kas ma eeldan õigesti, et sa jätsid selle juhuse kasutamata või sul oli võimalus ja tahtmine aeg-ajalt oma venda kiusata ka? Pigem siin tundus jällegi nüüd jällegi ma pean rääkima juttude järgi, eks vend pani mind proovile küll. Näiteks mina ehitasin midagi ja vend tuli ja siis lõhkus ära selle. Aga vähemalt tema ütleb, et ma nagu pigem reageerisin rahulikult sellele, mis mulle endale tundub natuke kahtlase väärtusega, ma nagu ise ei usuks, kui mulle, nagu öeldakse, pigem arvaks ka, sai ikka saanud pahaseks selle peale, kui keegi minu torni ära lõhub nagu ja ma näen seda oma laste peal ka, et ikkagi minu poeg ikka ta saab pahaseks oma õe peale. Kööde tema torni ära lõhub, aga nii on vähemalt räägitud. Ja me vennaga nagu ikkagi vanusevahe üsna väike tegelikult ikkagi mängisime, tegime kõiki asju koos kus läks, löömiseks. Oli üks väga konkreetne probleem ja mäng. Male. Alati lõppes löömisega alati. Vaid mäletasid kahekesi. Ja siis oli vaikus. Siis olid tutakad sihukesed, ägedad tutta. Ja siiamaani ikka ma mäletan, et ükskord, mis aastal see oli kaks, ühesõnaga siis, kui suured 2000 viis-kuus ütleme sinna laevas mängisin leksika ei, ei, ei, me kaklema läinud, aga ikkagi nagu noh, Juhanoniga tõks parem maletaja, kui mina siis ikkagi lõpus oli selle noh, ma olin ikkagi nagu pahas tujus, ütleme niimoodi. Aga lapsepõlves oli see, et me olime nagu võrdsemad mängijad. Te mängisite, mis vanuses juba isa õpetas üsna varal, mis see vanus oli siis, ema peab ütlema, aga, aga ma arvan, et see oli enne kooliga mänginud. Ja olid nad olid ikka niimoodi kuus, seitse, kui nad ikka malet mängisid. Ja sealise põhiline tutakate aeg. See tutakate aeg lõppes ikka nii et eks ole, totakad käisid ega mingit hääli olnud, see oli, see oli noh, meie jaaguga teadsime, et poisid maletavad teises toas. Siis tuli vaikus, alguses ju nagu seletati, vaikus tutakas ja siis saabus üks siin ei olnud vahet, vahel tuli üks, vahel teine, kes tuli, ütles, et näed, seegi tegi mingit põhiliselt selle peal. Ja siis Jaak ütles, et teise peale ei kaeba. Mis on õige, nad kahekesi jumaletasid, et mida sa siin kaebad, näiteks Jaan tuli ütles, et Juhan on siidi. Siis Jaak kirjutas J tähe kalendri üks suur seinakalender ja kirjutas, et lähen ja teine päev tuli, teine, ütles ja kirjutas jälle J tähe. Ja siis see pandi nurka, aga juhtus nii, et kõik unustasid ära, kelle jutt see oli, siis mõni päev seisis üks mitu päeva nurgas, eks ole, ilmselt jaapani nurka vale poisi, aga ma ei tea alati. Mina olen alati valesti kunagine Eino Juhanile kadunud ja ma ei ole, see oli nali, mõlemal ei tunne sellepärast. Sest sellepärast, et see on selge, et alati, kui lapsed tülitsevad, sest ka suured inimesed alati tundub, et teine on rohkem süüdi. Eesti Eestis on ju mitu head vanasõna selle kohta, eks see lihtsalt tuleb sellest, kuidas me oma ajus asju hindama. Et kui meie teeme, siis kuna me suudame seda ennustada, mis me teeme siis selle võrra, see tundub nagu väiksem, see tundub vähe. Kui teine teeb, siis on meile üllatav ja seetõttu tundub suurem meie ajule ja siis ongi nagu ilus teaduslikult näidatud tõsiasi, mis selgitab laste kaklemist. See, et viie kuue aastased poisid mängivad vaikselt kui totakad kõrvale jätame teises toas malet kõlab väga huvitavalt minu jaoks, sest peab ikkagi omajagu olemas süvenemis oskust ja tahtmist rahulikult paigal püsida. Mida vist ei saa laste puhul väga tavaliseks lugeda. Mina sing pigem natukene vaidleks, et, et mulle tundub, et põhimõtteliselt kõik lapsed suudavad rahulikult mängida. Tänapäeva probleem on natukene see, et lapsed saavad väga vara kätte, nutiseadmed see natukene rikub nende aju sellise hea mängurütmi ära. See ilmtingimata ei pea ennustama seda sellest lapsest saab hea akadeemik, temast võib saada ka hea sportlane või, või hea muusik. Miks mitte hea ajakirjanik, sest kõik need asjad vajavad head keskendumist tegelikult. Minu meelest ikka neil põhiosa ajast kulus jalgpallile ja jooksmisele ja nad olid ikkagi väga sellised tavalised poisid. Nii et see oli pigem õnnis hetk, kui nad seal malet mängisid. Siis saada veoautojuhiks. No ma lugesin raamatuid ka, luges raamatuid, saada haritud veoautojuhiks, võib-olla kodus televiisorit, eks ole. Ja, ja siis ma mäletan väga, et kui see ykskord nad tulid, siis te olite koolis juba esimene teine klass, kui tõesti tulid ja küsisid, et kas me oleme vaesed. Sest telekat ei olnud kodus, mis on selgitus sellele, kas oleme vaesed? Sööt, sa jõudsid. Kuldmedaliga gümnaasiumi lõpu ühel hetkel tähendab seda, et selja taga oli ainult väga heade hinnete rida. See kujunes sulle koolis eraldi eesmärgiks või oli sisemisest kohusetundest, mida sa juba seal punasesõstraämbri juures Väljendasid arvamust, et koos kaks kuuse samamoodi nagu ses ämber tulite täis korjata, tuli häid hindeid saada. Ma ei ütlekski, et seal kodust, vaid see oli nagu endal tõesti selline vastik, piinav, selline eesmärk, et peavad olema nagu kõik viied alati. Isegi muusikas. Sai muide muusika, nii et ka ja ma mäletan, ma 90 aastane olin. Ja ma sain laulmise eest, mida ma üldse ei osanud. Ma sain nelja miinuse ja ma nutsin seal klassis. Noh, selle kohta võiks öelda nuhikeks aga tegelikult nagu sellise sisemine pinge tegelikult, nagu saada häid hindeid ja mad tegelikult tegelikult kuid oma lastel nagu ma loodaks, et seda päris sellist nagu pinget ei ole, et see nagu noh, et siis see ei olnud alati hea, ütlen, et kellele meeldib klassides nutta nelja miinuse eest või sellest raadius rääkida. Neli miinus oli halvim, mida sa suutsid või? Jah, see oli katastroof. See kõlab tobedalt ja see ongi tobe, aga, aga selline selline mina olen. Kas sa nägid kurja moodi vaeva selleks, et oma eesmärk täita ja, ja et hinnete rida oleks ainult viied või nii neutraalselt, kui sa suudad ise hinnata seda asja tulid mõned asjad. Ka iseenesest ei, vastus ongi, et mõlemat mõned asjad olid tõesti nagu lihtsamad. Matemaatika oli minu jaoks alati üsna lihtne. See on uskumatu, ma esimest korda näen elus inimest, kes ütleb, matemaatika oli tema jaoks aga. Jah, ajud on, ajud on erinevad ja neid inimesi on teisigi, siin Eestis ka, kelle jaoks matemaatika tegelikult on lihtne ja see ei ole nii suur probleem. Ja oli teisi aineid, noh, muusika on üks näide, kus, mis olid tõesti rasked, kust tugi tuligi vaeva näha, kus tänapäeval nagu ma vaatan hea meelega tagasi ja ütlen tegelikult ka, et koolis peaks olema rohkem erinevaid aineid. Et igal lapsel oleks üks aine, kus ta oleks väga hea ja samuti üks aine, kus ta peaks väga vaeva nägema vähemalt üks aine, sest mõlemad, need on tähtsad, eduelamus on tähtis, aga see on ka tähtis, et sa pead pingutama, tegema mingit asja, mida sa ei taha. Mida sa vihkad, millest sa tead, et sa oled halb nagu sa minu laulmine. Sest Need on need hetked, kus sa nagu sa pead ennast nagu sundima õppima oma aju sundima. Nii et kui me tuleme tagasi selle talendi ja pingutuse juurde, siis ma kunagi ütleks, et need asjad, mis ma teinud olen, et mulle on kuidagi lihtsalt tulnud, ma olen alati väga palju vaeva, näiteks kui ma valmistan ette loenguks siis ehkki loengul võib see tunduda kõik nii lihtsasti kõlav ja selge. Ja siis selle taga on tegelikult palju tööd ja vaeva, et nad lihtsalt palju kordi mõtlen ja vahel ei saa öösiti magada, et panna need asjad täpselt nii kirja ja täpselt nii sõnastada nagu taha. Mõnel läheb siis lihtsamalt ja ongi erinevad. Ja Jaanil oli ikkagi, ta luges tõesti väga paljud õppis, lugesin viie aastaselt väga kenasti juba ja luges raamatuid ja ja siis ta kirjutas, kas tal oli Anne on kirjutanud ju väga ilusaid lugusid ja ta ei ole küll avaldanud, aga ta kirjutas ka ilukirjandust ja minu meelest väga, väga ilusaid asju. Nii et kogu see kirjanduse ja ajaloo pool on mõlemal poisil olnud ja see äratas minus äratas see väga suuri lootusi. Et tulevadki, et see eesti kirjanduslugu ja ja Eesti kultuurilugu laiemalt ja noh, ajakirjanduse ajalugu, mida ma pean väga tähtsaks eestikeelse ajakirjanduse ajalugu, nad on kodus seda hästi palju kuulnud ja mul tekkis tõesti lootus, et üks vähemalt neist Ühte olukorda sa kirjeldasid seal ülikooli raamatukogu juures kaotsi minemist. Aga kui sa mõtled veel muretsema pidanud ema südamele, siis kas sulle meenub situatsioone? Kõige rohkem on ideed, mida ma kartsin võtta see usalduse ja lubamise vahekord. Et ega need ajad, kui nad olid sellised teismelised, siis nad ju tahtsid ikka minna ka välja kolama ja ega see annelinn ju, kes teab, mis turvaline seal sellele üheksakümnendatel aastatel ju ei olnud, see ei olnud just väga hea ja ega meil seal ümberringi olid ka väga erinevat seltskonda, elas seal ja see lubamine, et sa usaldad, et minge ja kolage ja minge sinna pidule ja tulge, eks ole, siis mingil ajal tagasi, aga vaata, kui tule kell 11 ei ole poisse kodus. Ja see mure ja see ootus Neinteidma nagu. Ja selles suhtes on õigus, et ja ma isegi nagu, ma ei oska seda nagu hästi selgitada. Et kuidas nii on, et ma tegelikult olin alati hea õppidena, aga samas ma olin ka ikkagi nagu selle käisime kogu aeg pidudel. Jah, nagu vend oli veel noorem ja me kogu aeg tegime seda hinnete järgi ja nagu selle nelja miinuse luu järgi olime. Suurt ei, ei, ei lõika elasite sellist täisverelist elu ja ega see ei olnud väga kerge murrang tänu sellele, et ma siis ei keelanud neid ja ei hakanud mingeid iseennast kehtestama, vaid usaldasin neid. Olen ma ikkagi ei suutnud nagu poistega tõesti nagu sõpradega ka praegu praeguseni kõik need suhted säilitada, aga see oli kõige keerulisem. Jaan sinu lapsed on kui vanad. Poeg saabki nüüd viie aastaseks ja tütar saab detsembris kolme aastaseks. Nende lapsepõlv on teadlase lapselapsepõlv või harju keskmise Eesti inimese lapselapsepõlv. Siin on nüüd see küsimus, et mis on Harju Eesti inimese keskmine lapsepõlv, mulle kahjuks tundub, et tihti see veedetakse nutiseadmete ja teleka juures seal minu lapsed on küll väga erinevad, et me meil ei ole kodus telekat. Meil ei ole kodus nutiseadmeid. Nii et meie minu laste lapsepõlv möödub mängides kus isa elab, mitte teadlane, vaid isa, on mängukaaslane jõehobu või siis draakon või mingi koll kellega saab koos joonistada, lugusid rääkida ja nii edasi. Nisa, mitte teadlane, ehkki mõlemad lapsed teavad, et ma olen aju, tead. Kui te istute söögilauas koos siis analüüsid neid, või sa lased minna. Kui mul on see võimalus, ma näen midagi huvitavat. Üritan seda seda enda jaoks ka mõtestada ja vaadata, et mida ma just nägin. Kõige lihtsam näide on see, et seda õppisin oma oma siis pojaga, kui ta oli kaheaastane, et on lihtne arvata, et väikese lapse ajus ei toimu nagu eriti suurt midagi. Aga see juhtub siis, kui sa kuula last. Järjepidevalt nägin seda, kuidas, kui laps on söönud natukene siis ta järsku hakkab rääkima mingitest asjadest, mis sündisid paar kuud tagasi või mitu nädalat tagasi, millest ei ole hiljuti räägitud ja see on väga huvitav, see seostub sellega, mis aju kohta teame, kuidas aju selleks, et mingeid asju meelde, et teda peab neid kordama. Sellistel jõudehetkedel rahulikel hetkedel ei olnud kuskilt teadusraamatutest või artiklitest lugenud, et siin asi on. Aga oma lastelt ma nägin seda, see oli huvitav minu jaoks ja sellisel hetkel ma jätan selle meelde. Ja ma kirjutan sellest analüüsi, aga teistel hetkedel muidugi ei ole aega on tähtsam see, et lapsed saaksid lasteaeda, et saaksid asjad tehtud ja nii edasi, nii et siin tuleb lihtsalt mina pean oma aju kontrollima, mitte ühte või teise äärmusesse kaduda. Meie jutud ongi räägitud, oli erakordselt meeldiv, aitäh. Kristo. Aitäh, aitäh, Jaan, aitäh teile. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku. Külas olid ema Krista Aru ja poeg Jaan Aru. Mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas. Kuula pikemat versiooni jutuajamisest ema Krista ja poeg Jaan Aru ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leia saade, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.