Tere ja aitäh, et tulite kuulama. Tänase saatekülalised on ema ja tütar ehki kui huumoriga läheneda, siis võiks ju küsida, miks enam kui pool sajandit kestnud lavakarjääriga Helgi Sallo ei võtnud kaasa poega. Teate küll seda Allanit Õnne tänavalt. Tegelikult on helgil tütar Liina Vahtrik, kelle isa oli Estonia bariton. Kuuno heinapuusuhtekolmnurk kujunes kunagi aga selliseks, et Helgi tegi teadliku otsuse tulla toime üksikvanemana. Teistsuguste ühiskondlike normidega ajastul põhjustas valik üksjagu mittemõistmist, aga ka ardiseid muresid kodus tütrega, kes tundis puudust isakujust. Need on mõned teemad, millega tänases jutuajamises tegeleme sekka rida lapsepõlve mälestusi ja elu õppetunde. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Helgi Sallo. Tere ja tütar Liina Vahtrik. Rõõm näha, tere elgi, kui te vaatate Liinale otsa, ma ei tea, kas te olete kunagi sellest vaatenurgast üldse küsimuse enda jaoks püsti pannud või märganud, kas tütar on pigem teie suust kukkunud või pigem isa suust? Kui ma mõtlen selle peale, kui ta väike oli ja siis oli, tundus küll, et on puhas mina ja, aga nüüd, kui ta on juba kasvanud täisinimeseks ja väga sümpaatseks naiseks, et siis ma märkan, et tal on rohkem isale omaseid jooni. Aga kuna me olime mõlemad lõvid, et siis ja mõlemad oleme ka näitlejad, seal peab olema teatud omadusi, et seda ametit pidada. Siis on ta ikka vist rohkem. Mis need omadused on, mida te mõtlesite, rääkides tema lapsepõlvest ja rääkides nüüd sellest ajast, kui ta on Tegelikult oli hea laps, oli ta, aga tal ilmnesid sellised et ma seal olen, mina ja mind ei muuda. Mina arvan nii ja mina teen nii. Aga kuna ma olen niisugune jõuline kuju, siis ta väheke pelgas ka. Aga ta, ma nägin, et ta tahtis, vaat mina olen mina ja sa, sa ei hakka mind muutma, Ma mina jään Minaks. Ja kui me lasteaias näiteks need kontserdile, mis mulle väga meeldis, mis näitlejana on hästi vajalik see, mida ta tegi, ükskõik kui väike lumehelbeke ta oli kuskil tagareas, siis ta tegi seda tohutu andumusega, nii et pilk jäi tema peale. Kõik need esirea lumehelbekesed kadus, aga nägid seda tagumise rea. See oli nii, ta uskus sellel hetkel, ta on lumehelbeke. Liina, kas see on ema versioon või kõlab kõik nii, nagu endalegi tundub? Täitsa üllatusega, kuul on praegu seda, et ma hea laps olin, seda ma mäletan ka. Öeldakse, et inimene hakkab lapsepõlve nagu siis paremini mäletama, kui ta juba on vanem. Ma vist ei ole nii vana veel, ma väga palju ei mäleta, ma pean tunnistama, mul on üksikud sellised detailid ja üksikud tunded küll meeles üksikud pildid. Aga seda tunnet ma mäletan küll jah, et isegi hilisemas põlves, kui tulid puberteet justkui peale ja ja et ma ikkagi kartsin ema või ütleme siis, et ma pidasin tast lugu. Et kui mingi pättide kambas õitsema läksid, kohe saate alguses. Põhimõtteliselt siis, kui seal oli jutuks, et ärme täna öösel koju lähe siis mina sellist mul ei tulnud pähegi, selline asi, et jah, et ma nagu kartsin ja pidasin lugu küll emast, seda ma mäletan. Aga kui ma kuulen siin pättide kambast, siis tundub, et tuleb huvitav saade. Sissejuhatus on väga paljulubav, aga me alustame nagu ikka neid jutte hoopis lapsevanema ehk siis antud juhul helgi teie lapsepõlvest. Ja kui te panete oma esimesed mälupildid silme ees ritta, siis misse, kes meenuma hakkavad Vaat, ma ei teagi, et kas need on minu mälupildid või need on teiste juttude järgi kujunenud minu mälupiltideks, aga ma arvan, et mina mäletan seda, kui oli see märtsipommitamine, mis ma olin siis kolmeaastane V3, jah, kolme pidin olema. Ma olen sündinud ja 41 ja et me me elasime Endla Koidu nurga peal puumajas pesuköök oli jäme, kükitasime seal pesuköögis, kui oli see pommitamine ja siis ema ühel hetkel millegipärast arvas, et see ei ole kindel koht ja siis me jooksime varjendisse ja varjend oli seal, kus praegu on Endla tänaval keeltekool, seal kõrval on üks kivimaja ja siis sinna alla keldrisse. Ja ema kukkus. Ja, ja ma mäletan, et mu silmade kõrgusel tema verised, need põlved ja, ja tal olid siidisukad jalas ja ma tean, et need sukad olid väga. Ma olin kuulnud, et need on väga kallid ja need, neid tuleb hoida ja need olid katki ja ma nutsin hirmsasti sellepärast, et temal on need sukad katki. Ja siis, kui me jõudsime sinna varjendisse, siis jälle et see hirme ega laps ei tea ju, aga ütleme isegi praegu mulle tugevad helid mõjuvad väga halvasti, mul hakkab mingi seesmine värin ja ma olen vahel mõelnud, millest see tuleb, et tõenäoliselt see ongi see, et ma olen sõjaaja laps ja need on mulle kuskile jäänud emotsionaalsest mällu ja siis ma enda rahustamiseks istusin seal varjendis ja muudkui kogutasin, isa tulevad, Koju emad, jagadus, osti, isa, tule koju, emade kadu, soosti. Et niisugune, vot see on mul nagu üks esimestest mälupildi ja siis muidugi on mul väga hästi meeles. Kui ema siis abiellus, kuna mu isa võeti juuli lõpus Vene armeesse ära, mina sündisin alles augustis ja ta suri seal, kus ta oli kuskil Volga juures, seal suri suri ära kõhus. Ja mina ei ole teda kunagi näinud ja tema ei näinud mind kunagi, aga ema abiellus, kui ma olin vist viiene või abiellus uuesti pärast sõda, raske aeg ja kõik. Ja siis ma käisin. Me elasime lillekülas mehaanika tänaval, aga ma käisin Seewaldi lasteaias. Palun mõistke õigesti, mitte et seal oleks Seewaldi kandidaadid olnud, aga Seewaldi territooriumil seal tagaotsas metsa servas oli väga ilus niukene roheline puumaja, seal oli lasteaed ja mina käisin seal lasteaias. Ja siis, kui laps peab hommikul vara tõusma, ega me ei tahtnud eriti siis minna, noh, külmad hommikud ka mõned ja, ja mine. Ja siis me isaga kasuisa, keda ma eluaeg olen nimetanud isaks, läksime isaga mööda seda metalli tänavaid ja laulsime, me rõõmsad reisuselli. Me ringi ulgu ja te ei karda linnapreili, meil riided, räbalad, pat saatsid raha ja mammad, liha või Tõi, praalisime maha. Pakkige kandjad Tõid, oh ja nii edasi. Ja ma kujutan ette nende lilleküla prouade nägusid, kui nende hommikul need kulmud kerkisid, et issand, kuidas need, kuidas perekond oma last kasvatav. Igatahes laudas, seda ma mäletan, ma laulsin nii, kuidas torust tuli, sest see oli ainus asi, mis mind hoidis nagu niisugune marsisammul minemine. Üldiselt ilus lapsepõlv oli, sest et ma elasin, me elasime lillekülas mehaanika tänaval ja seal olid majadel, kus peeti lehmi, meie maja, kus meie elasime, perenaine pidas kitse kitsesiid. See oli väga huvitav, teatud aastaaegadel hakati, meie, meil olid sokud, sikud igasugused seal ja siis hakati tooma sinna teisi kitsi ja millegipärast mind ajat aeti alati sealt köögiakna pealt ära, kui need kitsas seal õue peal midagi toimetasid. Ja küll ma olin siis hädasid, miks mina ei või, mis teil toimub ja küll ma üritasin igasugu, et meil oli maja tagalise kemmerg ja siis mul tuli hirmus häda, et ma pean tingimata minema välja kemmergusse, ema ei lasknud, lase solgiämbrisse ja, ja siiamaani on arusaamatu. Kuidagi Eestis aastate pärast sai mulle selgeks, mis seal toimub, aga millegipärast ei lastud vaatama. Ja kui siia saatesse sattunud sõja aastatel sündinud inimesed, siis ei saa imeks panna, paljudel neist algavad mälestused sedasama märtsi pommitamisega. Ja me oleme püüdnud kuidagi anda distantsilt hinnangut, et mida sa ühele lapsele tegelikult tähendab. Ja enamasti on jõudnud nad vist välja samasse kohta, kuhu teie ehk lapsepõlv oli vaatamata nendele jõledustele tegelikult õnnelik. Oli oli, sest mõelda on, olid ju need tohutud sabad, meie kohe, kus me elasime seal meie vastas oli kohe väike pood ja siis olid ju need suhkrusabad ja ma ei mäleta, kas isegi jahu või mis seal olid ja siis igal inimesel ainult üks kilo. Ja siis, et seal need lapsed, me käisime ju kõik nende mutikest juurest ühe juures, siis ta sai kaks kilo, siis läksid jälle 10 inimeste edasist, olid tema laps, lapselaps, nägu sassi, jälle kaks kilo ja sina teeni siis niimoodi kommiraha, sest tikanti natukene peoga või osteti kohe juba kommi või anti siis peoga neid kopikaid, mida sa kogusid, kus nurga taga lugesid, palju saite, läksid, ostsid kommi. See oli suurepärane teenimisvõimalus. No ilmselgelt sel ajal oli kodudes ja peredes puudus aeg, kas laps märkas seda, oli teil millestki karjuv puudus või et tõesti igatsesite mingite maitsete või asjade järele, mida üldse saada? Ei olnud sellepärast, et kui sa ei ole midagi saanud proovida, siis sa ei oska teda ju tahta. Ja minu lapsepõlves kõige parem toit oli see, et kui ma olin päev otsa seal õuest rööpanud nende poistega ja igast, et jumal hoidku, seal olid ju põllud põhiliselt nüüd on see kõik maju täis ehitanud. Seal olid looduses, hommikul läksid, kui sa lasteaias enam ei käinud ja koolist tulid esimene asi kohe jälle portel nurka ja õue ja siis tuppa tulid siis pihlakas leiba selle Ma kastsin sinna veepange ja siis ülesse suhkrutoosi ja siis sõin seda, see oli kõige parem söök maailmas. Ma olen nüüd ka proovinud seda leival, ei ole vist seda maitset olema, igatahes seda maitset ma enam kätte ei saa. Miks teie poistega ringid rööpas? Sest tüdrukuid oli seal kaks vist ainult, aga ülejäänud olid poisid, kõik lihtsalt polnud. Mitte poisid oleks just kuidagi põnevamad olnud või seltskonda. Eiei lihvimata asjade peale ei, ei need, kes tänaval juhtusid olema ja kõrvaltänavatel need lapsed kõik kokku hoidsid ja niimoodi me seal trüpasime ja ja ma seda ma mäletan ka veel mõtet, mis niukene valus mälestus, et kellelgi oli jalgratas ja siis noh, kõik me tahtsime seal jalgrattaga sõita. Ja siis kui see üks Attila üks poiss, et sa ei oska ja ma muidugi oskan noh, valetamine on mul hirmus kergesti tuleb ja seda ma ka olen mõelnud, millesse tuleb vene ajast elati kaksikelu ja, ja siis ma läksin selle ratta selga, lükati hoog sisse ja muidugi ma ei osanud mitte midagi ja siis masinad meie tänavas tänaval parajasti olid teetööd ka ja killustiku peale kukkusin igavese suure hoo pealt ja põlved olid verised. Aga õnneks me tänaval, kellel oli alati seda viina ja siis tema nägise tahtmeste kutsus nühkis viinaga põlved kokku. Jube valus oli, aga meenutanud. Sest et ma ise olin süüdi, aga mingit põletikku ei tulnud, põlled said desinfitseeritud, oimuldan, tuleb meelde veel üks väga vägev sündmus oli. Minu see isa oli, tema oli teerullijuht, kes justkui pandi see killustik emalise aluse rulli ja see oli võimas, suur masin. Sa tulid ikka kaks sind ja kuna need poisid meil oli vett tuli tuua teisest tänavast ja siis ma jälle oli õnnelik lapsepõlv, ma olin tööga väga varakult kokku puutunud, kahel kogud olid, millega pidin vahel tooma, aga siis kuna pesuköök oli ka seal kuuride otsas, siis kui pesupäev oli, seda korraldati kevadel ja sügisel. Ja siis tuli lõputult seda vett tassida ja siis isa keevitas kui mingi metallist torudest käru, kuhu peale, kes 40 liitrini vana piimanõu ja siis ma käisin selle käruga, tõin seal teisest tänavast vett ja siis poisid Kirnusid ja irvitasid, näe lilleküla piimaid lillegi läbima. Aga ma väga väärikalt oma ei pööranud tähelepanu sellele uhkelt tulin oma käruga ja siis, kui see teerull tuli meie tänavale ja siis ma ronisin sinna teerulli peale, isa istus taga ja siis ma neid kange, liigutasin selle teerullid edasi-tagasi, rullisin. Vaat siis oli mul ma olin, tundsin ennast nagu mingi kuninganna ja siis kuidas need poisid vaatasid, ma mõtlesin vat, saite nüüd nad olid ikka väga pika ninaga. Mõtlesin, kui hästi maksad, luban teil ka tulla, aga, aga ma ei öelnud seda. Aga vaat see oli jah, mul ka niisugune mõnus tunne, et sain kätte maksta. Oma kasvatajaks peate ema ikkagi. Vaata isa oli meie perekonnast nagu piksevarras, ema oli emotsionaalne. Ma vaatan, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem mina oma ema moodi lähen eritama Õnnet, vaatan, et jumala siis on piinlik öelda, aga et mul on hea meel, et ema enam ei ole. Sest kui ta vaataks, et ma mängin teda, aga ma ei mängi teadlikult teda. Et ma olen oma ema moodi, ta võib pisi väiksest asjast, ta tekitas nii suures sündmuse nii suure skandaali, et ta oli peaaegu suremas ja kõik see, kuidas ta nuttis ja, ja kõik, see oli nii, et isa kogu aeg rahustas ja siis ma mäletan, mis asja pärast emal oli kole kerge käsi, et ükskõik oma koolist tuli nüüd seal, ema, ma sain täna märkuse, siis ükskõik, mis tal käes oli, sellega ma sain. Ma ei mäleta, mis asi see oli, aga tema ikka täitsa tõsiselt mulle püksirihmaga andis kere peale ja siis isa tuli jälle vahele, et noh, nagu ema läks väga hoogu ja, ja siis mina olin kägaras nurgas ja siis isa tuli, vaata nüüd, vaata nüüd helgike, mis sa tegid emale ja siis ma mõtlesin, et mida mina talle tegin, tema tegi mulle ja ka ema oli nimelt peaaegu süda oli seisma jäämas niimoodi ahmis õhku ja noh, ta oli nii ennast üles ärritanud ja isa oli meil nagu piksevarras ja ema oli niisugune emotsionaalne, aga isa siis alati oskas seda maandada, et selles mõttes meil tasakaal perekonnas. Ma pean siin uuesti üle küsima, et kas me rääkisime ikkagi õnnelikust lapsest. Väga õnnelik lapsepõlv, sest et ma räägin jälle, kui sa ei ole midagi muud kogenud, siis sinu meelest ongi normaalne. Tollel ajal, kui mina koolis käisin, see oli viiekümnendatel, siis no päevid punetas helgi segab tundi, Helgi naerab tunnis helgi ajab juttu tunnis. Iga jumala päev oli midagi, vaat sellist kirjutatud. Kus see on, aga neid põletas emale see ei meeldinud. Miks sa istu tunnis vaikselt, aga no kui sa ei ole loodud vaikselt istuma, kus sul kogu aeg mingi matoorika sees töötab, sa pead tegema midagi, aga kuulata mingit uina mõminat, see oli igav. Lina küsin vahele, kas te, Helgi, oma ema vanematega olete kohtunud? Ja vanaema mäletan vanaisaga mäletan vanaisaga küll nii väga ei suhelnud, nagu ta oli mulle nagu võõras pisut aga vanaema juures me siiski ikka aeg-ajalt käisime tüve tänaval ta elas. Mängisime seal oma minu oma tädipojaga, siis ema õepojaga, kes oli mulle siis justkui nagu venna eest, tema oli ka üksik laps ja ja vanaema mäletan küll, aga siis oli ta vist juba nii vana, et, et ei olnud ta nii väga sihuke äksi täis enam jah, ja noh, vanaema ja lapselapse suhe on ilmselgelt midagi muud kui ema ja lapse suhet meie küll mingisugust. Me ise Eerikuga siis tädipojaga loopisime 11 tennistega, et meil küll ei olnud mingit vanaema, ei, vägivallatseja. Mis helgi veel põnevat ja toredat ja võib-olla mitte nii toredat kooliajal juhtus peale nende märkustamis päevika punaseks tegid. Üks raskemaid asju oli minul see, et lauluõpetaja tahtis mind üksinda laulma panna. Ja vot see oli, mida ma ei hirmsasti pelgasin, ei oleks ma siis teadnud, et mu elukutseks saabki laul, mille laval niuksed, asjad võtanud kooris ma laulsin küll jah, ja nagu õpetaja tuli, siis kõndis ridu siis tingimata ma laulsin valesti, mis oli väga raske. Kui sa oled viisipidaja, siis laulda meelega valesti, küll see on raske. Mul tuli välja nii, et ma sellest üksi laulmisest peaaegu pääsesin, aga duetti pandikale? See, mis edasi juhtus, seal inimestele üsna hästi teada ja teie karjäär lavadel sai vaatamata esimesele pisikesele tagasilöögile siiski üsna varsti valguse ja on kestnud rohkem kui pool sajandit mis on väga uhke saavutus. Aga sellele siin saates liiga palju ruumi pühendada ei saa. Ma läheksin edasi sellest kohast, kus üks kolleeg, kelle nimi oli Uno, ütles, et, et lähme mootorrattaga sõitma. Miks te selle tsikli peale tookord istusite? Helgi? Ei kujuta hästi ette, teis võis olla see huvi minna mootorrattaga sõitma. Millega ma oleks pidanud siis sõitma, et autoga oleks nagu parem olnud? Ma olen eluaeg olnud uudishimulik ja noh, ega me ei rääkinud kunagi sellest, et mis asi see oli, mis meid kokku viis, aga vaat need ongi need asjad, et miks ma olen fatalist omamoodi, mis on ette nähtud, kokku minema läheb. Ja ükskõik kuidas see siis juhtub, aga miks ma ei oleks pidanud minema, ilusad ilmad olid, ma ei olnud kunagi mootorratta selga istunud. Tal oli siis oli veel ei olnud, külgkorvis, ei muretse selle muretsesime hiljem algul oli ka ainult kus kaks inimest ja istuda seal ja hoida teise ümbert kinni ja tuul niimoodi puhub sust mööda igasugused looduse lõhnad. Teine ju, miks ma ei oleks pidanud seda tegema, aga enne mootorrattasõit oli veel see, et minu koju hakkasid tulema õunakastid kus olid Antonovkad ja siis ema kutsuski Uno aastaid, Antonov kaks ja see jäi mõistatuseks, kes see on, kes neid õunu niimoodi saadab mulle siis alles selgus, et see on see mootorrattamees. Kust te käisite, too esimene sõit. No kas nüüd on vaja nii peensustesse minna, igatahes mingi mets oli Tallinna taga. Miks ma selle küsimuse niimoodi esitasin, et miks ta sinna mootorratta peale istusite, sellepärast et te saite aru küll, mis plaan on? Vedu ei võtnud ja sellega läks ikka mitu aastat aega. Sellepärast ma mõtlengi, et mis see motiiv võis olla, et kui ei olnud huvi nagu otseselt meesterahva vastu. No oleme nüüd ikka ausad, ühed paljudeni naise hingeelust, teate, kas sa ei tohi olla kohe kui teine vaatab otsa ja sa oled kohe nõus, tuleb ikka mängida seda mängu, see nagu öeldakse, see eelmäng enne, kuhu see kõik välja jõuab, kelle teada, aga see, kuidas sinna jõutakse, seedee? Vaat see on huvitav ja see mulle meeldis ja tõenäoliselt see on alateadvus mängib seal ka ja kui see ma olin ju märganud, et ta, et see mees vaatab mind, aga ta ei lähenenud mulle, mitte kunagi, teised mehed seal teha, igasuguseid ettepanekuid tegid, kui sa tegid või sa nägid, et ta tahtis su külje alla ujuda, aga too ainult vaatas. Ja kui me räägime, mis mulle tema juures on alati kõige rohkem tema silmad. Ja vaat nii siniseid silmi ma ei olnud enne näinud. Ja need sinised silmad, kui need minu peale laskusid ja kui ma nägin, et see kordub päevast päeva, siis need silmad rääkisid rohkem kui sõnad. See on nii kaunisti räägitud, et mul on kohe tänapäeva inimestest natukene kahju, kes ei oska seda kõike võib-olla niimoodi alati märgata või, või seda seda niimoodi lugeda neid pilke ja kehakeelt, et tänapäeval võib-olla ma teen inimestele liiga. Ja tänapäeval ei saagi teha, sest siis on ju kohe süüdistus sul kaelas, issand halasta. Ma ei kujuta ette üldse, kuidas see uus põlvkond seal käivadki, selles nutika nutinduse sant istuvad oma nende märkidega siin näpuga nügivad, sellepärast see ongi julge Ivar. No kuna te sattusite sellises nii-öelda suhtekolmnurka või ma ei oska sellele õiget nimetust andeks, te saate ise seda öelda siis ma vaatan provotseerivalt liina otsa minu arusaamist mööda, jällegi ema plaan teil oli üsna algusest peale selline, et kui laps sünnib, siis temast saab üksikema, teadlik valik minna edasi oma elus lapsega kahekesi. No kust ma tean, nii hea küsimus alles tuleb, Liina. Te olete andeks anda temale selle valiku. Jah, nüüdseks küll jah, muidugi, nüüdseks, aga see on olnud probleem? Jah, on küll, ma tundsin küll puudust isast ja ma tundsin puudust ka emast. Noh, niisamagi juba üksikvanema laps on keeruline all, aga ma kujutan ette veel siis nagu kunstnikust üksikvanema laps on veel klass omaette. Palun selgitust, et. Ma nagu mõnda aega isegi mõtlesin, et et kunstnikud ei peaks üldse lapsi saama. Sest et nende närvikava on juba nii teistsugune, neile Nende rutiinitaluvus reeglina madalam. Nende närvid on hästi kuidagi pinna peal. Stabiilsus ja turvalisus ei ole just nagu kunstniku selline töövahend ja ei saagi olla, sest muidu ei sünniks kunsti korrastatusest, ei sünnikunsti. Et minu arvates ja pealegi, kui sa tahad nagu oma seda eluala või seda elukutset hästi ausalt ja õigesti teha, siis sa pead hirmsasti pühenduma sellele. Nüüd teatrikunstnikul veel eriti kellaajad on ju õhtused tööajad, on õhtused väike laps, kuidagi õhtut eriti kardab, õhtu läheb eriti hirmsaks pimedas ja kõik. Aga noh, see kõik need, need olid kõik need tunded ja mõtted, mis ma olen mõelnud, onju ja pealegi ma tundsin, mina tundsin küll mehest majas puudust. Ma mäletan, et et kui ma olin väike, siis ma viisin kooli ema leeripildi, kus oli valge kleit ja lilled käes ja siis valetasin teistele, et see on ema pulmapilt, aga isa krimpsus. Et need on niuksed, sellised asjad, mida ma nagu väiksena jaga, noorena tundsin, et sellist nagu ja pealegi laps on ju, võtab mingi vanuseni ema suhtumisi seemis emale meeldib see, mida ema õigeks peaks puhta kullana, nii on. Aga siis ma sain mingi nüüd ka aru sellest, et see kõik, mis ma nüüd kirjeldasin, et pühendumus ja, ja nagu kõik, see tegelikult ju käib iga eluala juurde, mida, seda ükskõik, mis elukutse sa valid ja kui sa tahad seda nagu ausalt teha, siis see kõik, see kuulub ju ükskõik mis elukutse juurde. Et ja kui ma mõtlen, millises, nagu nürimeelsuses ja julmuses võivad lapsed tegelikult elada, siis mida mulsin vigi, seda on minu kodu oli täis raamat Ta lõhna ja, ja lillede lõhna, mida ema õhtuti sai, on ju isa siis kui ta oli, mis ta, mis ta muga tegi, kõik appikene ta, ta korraldas mulle viktoriine, selliseid, et tal oli, meil oli kodus suurplaatide, vinüülplaatide fonoteeki ooperit põhiliselt klassikalist muusikat ja siis ma olin täitsa tat, ma ei mäleta, kui väike, aga täitsa tatt. Ja siis ta pani peale, erinevad seal niimoodi ooperi näiteks avamängude küsis nii. Mis ooper, kes helilooja, mis vaatusest, kelle aaria mõtle, kui lahe ja siis ja see oli nii lõbus ja siis minutil Rigaleta aaria noh näiteks tegi siis ma mäletan veel seda, kuidas noh, kui rääkida sellest, et ütlen ausalt, et ma tundsin nagu mehest majas puudust isast või sellisest isakujust. Et nagu, nagu, kui ema räägib, et, et ma olevat olnud selline, kes oli nagu pisut võib-olla jäärapäine või taltsutamatu natukene. Ma vot niisugune väljend on olemas nagu laps norib keretäit. Ma saan täiesti aru, mida see väljend tähendab, sa norid keretäit, sa tead, et see, mis sa teed, on praegu vale ja sa käid sa saed nii kaua areva närvidele, et ta annaks sulle sellel Laksakata, paneks nagu piirid paika. Ja ma nii väga tahtsin, et isa annaks mulle kere peale. Et ta paneks ennast paika, ta kehtestaks ennast ja ma saaksin teda imetleda ja nagu isana. Aga isa, noh, nagu emagi, räägib tali. Ai, see oli sinu isa. Aga ta võttis mehe täpselt samasuguse, see oli ka nii leebe loomuga tali, nii leebe loomuga absoluutselt ei tahtnud mulle tappa anda, ta tahtis natuke mängida, viktoriini, teha minuga ja noh, selliseid asju, aga mitte nagu Vitsutada, aga mina nagu norisin kere täita, sellest ei tulnud midagi välja. Ma proovin lina aru saada seda meeleseisundit praegu neid asju meenutades seesama leeripilt või nii-öelda pulmapilt tundub naljakas. Aga mida sa tegelikult sel hetkel tähendas, kas madramatiseerin üle? Mulle tundub, et ega see ei olnud tegelikult iseenesest meeldiv koht. Noh, vaata, ega lapsel ju samasse kogu aeg ei mõtle selle üle, ega sa lapsena nagu ei kannata kogu aeg või ei ütleme niimoodi kuidagi too vaene mina ja miks mul on nii, nagu sa kogu aeg ei mõtle, need tunded tulevad vahel need tulevad vahel kui niuksed, üksinduse hetked, et sa pead pikalt, vanemad on tööl, sa oled pikalt üksi, vaata siis tulevad nagu hakkad, nagu mõtlema tuleb see hirm ja üksindus ja, ja siis siis tulevad siuksed mõtted siis keegi kutsub õue ja siis sa lähed ja pole nagu siin midagi, onju. Et ma rõhutan veel kord, et see ei ole nagunii hirmus, et kui mõelda, millistes oludes inimesed kasvavad ja millistes nad elavad, siis mul ei olnud mitte midagi viga. Helgi see, et niisuguse valiku tegite jääda linnaga kahekesi oleneb minu meelest vaatenurgast. Nüüd öelge teie enda nägemus, oli see valik isetu või isekas? Vaat-vaat, see on küsimus, mille peale ma ei ole mõelnud, ma siiski arvan, et see oli isekas, et kuna ma olin juba kolmekümnene ja selge oli see, et see inimene, kellega ma siis elasin nagu noh, nagu me elasime, niisugust, et kolm päeva on, aga ta juba kolmandal päeval ka kavatses minu juurde jääda, siis mul juba tekkis tunne, et jumal, kaua võib, mida ta istub siin ja sügab oma varbaid ja teeks need ära minna juba. Et aga see inimene oli, ma, ma, ma teadsin, et ma kedagi teist enam ei leia ja muidugi kui sa oled ka teatriinimene, ega see tutvusringkond on ju suhteliselt väike. Sa, see on üks ja sama ringkond, aga kedagi teatrist ma, ma sealt küll mitte kedagi ei näinud, kellega mul oleks niimoodi ühes suunas vaatamine nagu mu lõuna kooli. Ja mõelda, et ma olin juba 30 aastad lähevad. Nüüd öeldakse, bioloogiline kell tiksub, niukestest ma muidugi ei mõelnud, aga lihtsalt hakkasin mõtlema, et aga ühel päeval sõbrannad surevad. Äkki mina elan nendest kõige kauem. Ja mis mulle jääb siis mul tühjad pihud ju. See, mis sa praegu teatris teed, see see on, noh, see on siin ja praegu ja kui sa enam ei ole laval, siis läheb noh aastat kolm-neli-viis, keegi ei mäletagi sind enam. Ja et mis ma olen siis siin elus nüüd elanud, see maine komandeering, mis mulle antud on, et sellest hetkest ja see kaar läheb ja sinna lähen jälle edasi kuskile. Et mis minust jääb siis siia maha ja naisterahval nagu enamusel naistel on ikkagi see, et sinust jääb keegi maha, mis, kes viib seda, seda lõnga edasi. Ja ainus inimene, kes oli, oli, oli ju tema ja et meil koos sellest armastusest sünniks laps, no see peab ikka hea toode olema, ju siis oli väga palju kolleege, kes, kui nad sellest teada said, ütlesid, kuule, tule mõistusele. Sa teed oma karjäärile praegu täielik miinusmärgi, miks sa teed seda? Ära sünnita jumala pärast. Aga õnneks jälle oli keegi või miski, mis hoidis mind selge mõistuse juures ja ma sain aru, et ma kõik need välistasin, siin ei tule üldse niiskust mõtetki. Ainuke mure oli, mis mu ema ütleb, kes oli eestiaegse kasvatusega, kuidas nüüd vallaslaps niimoodi. Ja kuidas teine pool sellesse suhtub ja ma ei öelnud talle enne, kui asi oli juba nii kaugele, et enam ei saanud mitte midagi teha ja ta pidi paratamatusega leppima ja see hetk, mul, see tema pilk ja see Ta olek, see saadab mind surmani, sest et selles oli õnnetunnet ja selles oli vähem pettumust, et kuidas sa seda üksi otsustasid, aga vaat naised on ja sellepärast ma arvan, et see oli isekas tegu. Ma korraks täpsustan, kas ma saan õigesti aru, et mulle tundub, tavaliselt on niimoodi, et leitakse endale kaaslane, kellega tahetakse koos olla ja siis sünnib laps, kui sünnib või isegi mitu. Teil oli niimoodi, et teie tahtsite last ja leidsite endale selleks sobiva mehe. Ei ei, ikka oli nii, et kõigepealt, et kaks inimest, kellel on väga palju ühiste, kes vaatavad ühes suunas, mitte üksteise otsa ja, ja siis, kui tuli, siis hakkas see mõte mul. Aga ma tahan, ma tahaksin ju ka, et meil oleks nagu perekond, kuigi mitte normaalne perekond, aga ikkagi perekond, oleme sina, mina ja meie. Ja ei olnud ei olnud ju mõeldavgi üldse, et keegi teine võiks olla. Aga sugugi ei tundunud see perspektiiv hirmutav. Ei, ei, seda mitte, sest ma teadsin, et ega tema meid maha jätta. Ja ta on nii palju, kui võimalik, ta käib ja on ju meiega ja kõik, ütleme seal ja alati naersime, et kui noh, et on aasta lõpus on jõulud ja uus aasta ja siis oli meil ikka nii seatud, et kui ta jõulud oli meie juures, siis uusaasta oli teiste teise pere juures ja kui tali teise pere, siis tuli aastavahetuseks, et ma imetlen seda teist naist, et sattus ka niisugune mõistusega olend. Meil ei tekitanud see selliseid haavu ega probleemi, et me oleksime hingelt haigeks jäänud. Tundub mulle. Ma ei taha küll tüli norida, aga mida sa mehe kohta räägib? Ja vaat seda seda küsis mu käest ka Vahur Kersna. Niukse malaka mehega. Mul oli pööraselt kahju, temast oli hetki, kus ma ikka täitsa nutsin. Mul oli nii kahju tast, et mis asja peab tema hinges toimuma, kuidas ta talub seda ja millist ängi ja valu temasugune notaliive ja see on ju emotsionaalne ja kellel on perekond väga tähtis. Et kuidas ta pidi kannatama selle all, et kuidas ta jagab ennast kahe, kahe vahel. Liina, kas te saite oma kere teie käte isa käest, saan aru, siis pigem mitte aga ema käest, kes oma õnneliku lapsepõlve kirjeldas. Temal pidid need nipid ikkagi üsna käpas olema. Ei, mina ei saanud kahjuks. Aga vits oli meil külmkapi otsas, jälle, pruukis ainult pilk sinna külmkapi peale minna ja jonnituur oli möödas. Aga Helgi, kas te lugesite oma tütart nii-öelda nagu raamatut, et te saite aru sellest samast käitumismustrist ja et ta provotseerib ja et see kõik ongi tehtud meelega, mitte ta loomuldasa halb. No ei, mina ei saanud sellest aru, aga õuna sai küll aru ja tema jälle rahustas siis jälle mind ja selgitas mulle vahele õhtu voodis, siis milles probleem on? Minu probleem oli selles, et ma mõtlesin, kui sa nüüd ta kasvab ja kasvab ja tuleb pubekaiga ja ja kuidas ma teen talle mingit märkust millegi suhtes, kui ta võimule kähvatajad, mida sina üldse vaata, mismoodi sa ise oled elanud, mida sa õiendad? Vaat seda ma kartsin kõige rohkem, aga vaata niipalju tark ta oli, et ta niisugust asja ei ole mulle kunagi öelnud ja kui ma. Koer ei ole ju õiendanud, sellepärast ei olegi öelnud isa kohta veel nii palju, et kuskil puberteedi east tuligi, esimene murrang oli see, et kui, kuni sinnamaani ma mõtlesin, et miks ta ei ela siin, et mul siis kui ühte pole kodus, siis vähemalt teine on kodus ja siis kuskil pubeka eas ma sain äkki aru. S Mul oleks kaks järelevalvajat muidu, aga nüüd on nii, et kui ema on tööl, siis ei ole kedagi, jumal tänatud, et ta siin ei ela, vähem järelevaatajaid. Aga see on tõesti tõsi, et, et kui nüüd tagasi vaadata kõik need sammud, mis ma olen elus teinud, et et noh, väga palju on niukseid, mis võiks ju võiks ju öelda, et see nüüd oli peaga vastu seina või miks sa nii noorelt seda tegid või miks sa sinna läksid või et mitte ühtegi korda ei ole ema poolt tulnud, mingisugust sellist noomitust? Kogu aeg on olnud selline vaikiv toetus ja kui midagi on nagu valesti läinud, siis ei ole seda targutamist, aga mis ma ütlesin või ma, ma, mul on nii hästi meeles, kuidas sihuksed asjad on nii olulised minu meelest, et ma olin neil niukene, oli mingi esimene armastus või midagi sihukest ja see, või oli ja siis oli seal armastusega tüli, ma tulin koju, noh see oli nisuke draama loomulikult. Ja mida siis ema tegi? Remain ikkagi juba vanem, sest muidu see jutt praegu kõlab natuke õudsalt. Ema andis mulle väikese konjaki, panin ikka täisealine, ütleme nii, andis mulle väikese konjaki, tegi voodi üles ja mitte ühtegi möginat, mitte midagi. Lihtsalt ta tegi nagu ära need liigutused, mis, et ma tunneksin ennast nagu hästi või turvaliselt või ma ei oska öelda. Veel üks asi, mis niisugune väike asi mida ma olen aru saanud, et see ei olegi väga tavapärane, minule tundus see nii loomulik ja ma olen oma lastega ka sedasama teinud, see on tõesti väike asi, aga see tundub mulle nii oluline, kui ma koolis käisin ja olin väike ta iga jumala hommik tõusis kell pool seitse üles, ükskõik kui raske pikk etendustel õhtul oli või, või ükskõik kui pikaks õhtu venis, ta tõusis ülesse minuga koos, tegi mulle võileiva ja jättis mulle mulje, et ta jääb ka nüüd üles toimetama, sest et ikkagi nagu kool, noh see on nii vastik pool seitse ärkamine, see on nii õudne, on ju. Ta tõusis alati üles, saatis mu kooli, tõenäoliselt ta, nii kui uksed lukus, nii oli, tuli kustu ja pikali, onju, aga mulle lapsele jäi see mulje, et, et ma ei ole üksinda, kes peab seda õudsat pikka jubedat teed praegu ette võtma, mis värvi algklassid mulle väga meeldis koolis käia, algklassides oli meil väga tore klassijuhataja, mulle mulle meeldis, mulle meeldis, et ma sain asjadest aru ja meeldis õppida. Siis äkki mul enam koolis üldse ei meeldinud? Kõik tundus ebaõiglane, vastik. Ma lõpetasin lause, ma ei olegi nii-öelda korralikku keskkooli lõpetanud, et ma lõpp, lõpetasin ju täiskasvanute gümnaasiumi ehk õhtukooli. Sest et ma ikka nagu üldse ei saanud seal koolis hakkama, ma ei oskagi nagu näppu peale panna, milles asi oli, aga ei huvitanud. See oli nii ebameeldiv. See koolikõik, kuidas ma nüüd seletan, ma ei tea, see kõik oli nii õudne. Mismoodi nemad seda olukorda mäletab? Eks ma muidugi põdesin, võib-olla, aga, aga ma ei mäleta, et see oleks nii hullusti läinud, kuna ta ju läks tööle sinna linnamuuseumisse ja läks ise. Mina ei mäleta, et ma oleks teda sundinud, et ta läks ise vabatahtlikult sinna õhtukooli. Ma ei mäleta küll, et mul, et ma oleks, meil oleks sellest mingisugune niuke ülim suur draama kodus olnud võib-olla ma üksi jah, ja, või unuga koostis jälle nutsin oma nutud ära ja teine rahustas maha, et ta tegelikult läks ju. Kooli ja jälle näide sellest, et ei olnud nagu sellist ahistamist kodus nii väga, et kuidagi lasti, kõik sammud lasti teha, et kui räägitakse toredatest, klassikokkutulekutest ja toredatest kooliaastatest, siis ma ei saa aru, millest räägitakse. Et ma nagu minul on ikkagi tusk ja piin ja vaev meelest sellest kogu kooliajast. End emaga näiteks õppimas, mäletate. Ei mäleta? Ei mäleta? Mul ka ma unustan ka halvad asjad ära. Ja eks ta õppis põhiliselt õhtuti, kõige mul oli üks periood, meil oli ju väga palju, mul oli etendusi. Et see, kui ta oli üksi kodus, siis usaldus oli. Ma tean ühte korda, kui, et kus ma sain ka ise väga selgelt kuni üdini aru, mis tähendab usalduse kaotus. Tal oli üks kavaler, kes oli talle külla tulnud, mul oli etendus ja too oli kaasa toonud siis koduveini. Ja ma tulin koju ja hakkan keerama, ei pääse korterisse. Tähendab, teiselt poolt oli ukse lukku keeratud ja võti ees ja ma ei saa. Kobistasin tykk aega, andsin, kelle kõik võttis aega, enne kui mingit kolakat sammud tulid ja tehti uks lahti ja seisab noormees. Ja sain aru, et natuke nagu võtnud. Ja Liina oli, oli ikka täitsa nud audis ja igatahes ta midagi ta ei suutnud mulle mõistetele seletada, et ma midagi ei rääkinud. Ütlesin noormehele, et ma loodan, et ma rohkem teid siin ei näe. Ja panin linad ukse kinni ja läksin duši alla ja magama. Hommikul siis Talle praetud peekonit, praetud muna süda pahaks läheb. Tal oli pohmell kõva ja vaat siis oli, et siis ma hakkasin teda teatrisse, ta oli suur inimene, maksan teda teatrietenduste ajal kaasa vedama, istub garderoobis, et ei ole kodus. Et see oli jah, üks koht, kus kus ma sain nagu tõsiselt aru. Usalduse kaotus on ikka üks paganama hirmus asi. Jutuajamise alguses jooksis Liina meil läbi niisugune sõnapaar nagu pätikamp. Kas me oleme praegu oma juttudega umbes sellesse aega jõudnud, kui midagi niisugust teatud seltskond kogunes toimida? Võib küll vist olla jah, umbes umbes nii. Ma ei tea, mul on kuidagi ikkagi väga hästi läinud, et ma olen igasugustest olukordadest puhta nahaga välja ujunud, et mul on ilmselt alati olnud ikkagi natuke. Ma olen küll väga uudishimulik ja hulljulge, olin noorest peast hulljulge, aga samas oli ka mingisugune ikkagi selline eluterve alalhoiu instinkt, et noh, see 47. keskkool, kus ma käisin, seal oli ka igasuguseid inimesi, kes siis nagu kokku kuidagi sattusid, osad nendest on surnud, osad nendest on vangis, aga osad on ka väga korralikud ja tublid ühiskonna liikmed. Ja pole nagu häda midagi, et see oleneb ikkagi väga paljus ka inimese sellest sisemisest materjalist, et kuidas ta mingisuguseid olukordi siis töötleb ja, ja kas ta nagu pigem õpib sellest midagi või ta vajub selle mingisuguse vooluga kuskile kaasa. Pahandustesse te sattusite päris pahandustesse? Tead, ma ütlen sulle niimoodi, et sellistest asjadest peaks avameelselt rääkima siis, kui ma oleksin vahele jäänud. Kuna vahele ei ole jäetud siis sellistest asjadest avameelselt veel rääkima ei pea. Tuli ette ütleme üht-teist aga mitte eluohtliku ja kriitilist. Ja las ta jääb, see oli põnev, lihtsalt, lihtsalt põnev, muidugi ema teab, millest jutt käib või ei, ei tea ja pole vaja ja. Vaat see on nüüd jälle see koht, et kui palju peab nagu kontrollima on ja kui palju sa pead oma lapse elu ja ka selliseid asju kontrollima, kus, kus käiakse piiri peal. Mina olen seda meelt, et ei pea, et sa ei pea hoidma silma peal kogu aeg ja võib jätta ka selle riski, et inimene astub täiesti vale sammu. Kas kusagil seal lapsepõlveaastatel paistis juba etel Liinale ka hakkab lava meeldima või siis esinemine? No kui ta oli mul ju väga palju teatris kaasas ja kui isa oli ju kooris laulis, et see võis eeldada, et need omadused on olemas ja siis ma mäletan, et kui lina abiellus ja siis ta laskis omale nimekaardi teha. Et Liina Vahtrik koduperenaine olin 19, juhin tähelepanu siis ja siis, ja kui ma seda nimekaarti nägin, kulmud nagu tõust koduperemehed, see on elukutse. Ja siis isa naeris ja ütles, et no jumal, kui ta tütrel pooltki seda, mis emal on, et siis see on ju noh, niuke väike vahepeatus, ainult niuke väike naljanumber, koduperenaine. Ja, aga siis vaata tema ma räägin, et kui ta tegi lumehelbeke, tantsis seal midagi, et ta tõesti sellel see oli näha, ta uskus, mida ta teeb ja seal näitlejale ju erakordselt vajalik omadus selles hetkes olla, mida sa laval oled ja uskuda seda, mida sa teed nagu laps liivakastis teeb liivakooki ja siis sööb seda, ta usub, et see on kook. Siis tal oli kujutlusvõime väga hea. Mul tuleb praegu meelde. Üks periood oli hea, sõbranna oli, kelle ema elas sauel ja siis jälle, kui ma pidin kuskile sõitma ja Uno kai saanud lina juures olla, siis me viisime Liinasena Sauele ja seal olid kas ja ta tahtis kangesti seda kassi nagu paitada, kätte saad, meil ei olnud koduloomi siis jaa, kuidas saada, kas ei andnud kätte ja siis ta joonistas paberi peale hiire ja pani selle põõsa alla ja siis jäi põõsa taha ootama, et nüüd see kas tuleb hiire peale ja siis ta saab selle kätte. Nii et fun taas ja, või kujutlusvõime oli tal väga tugevalt arenenud, jälle näitlejale väga vajalik omadus. Aga see, et ta sinna läks õppima seda hetke ma mäletan küll, et ega see mul hästi ei, ei meeldinud lihtsalt sellepärast muidugi noh, tundub nii lapsikune ja banaalsenad. Ma teadsin, et sa oled kõigil hambus, ükskõik mida sa laval teed, igaüks võtab ette ja kas laseb Takkiläraka su peale või et nad kõik kukuvad sind. Kellel vähegi aega ja tahtmist on, see kukub sind lammutama. Et milleks talle seda vaja on ja teades, et ta on ka emotsionaalne inimene. Ma olen ise, olin seda kõike läbi elanud ja ma ei tahtnud, et mu laps hakkab sedasama neid tundeid tundma. Aga noh, vot saatuse vastu ei saa ja siis me olime Soomes ühe projektiga ja Liina helistas, mina helistasin talle sealt ja ja siis Liina ütles, et teha tema. Nüüd on niimoodi jumal, mul juba süda hõiskas, ei saanud sisse. Ma sain sisse, siis oli, siis oli tõesti niisugune õnn, tahtis pealuust välja karata ja teises keeles süda läks nii raskeks, et seal inske kahetine tunne. Aga kui ta juba juba koolitöid, ma vaatasin nende eksameid ja kõik, no siis oli näha, et ikka see on õige valik. Ja siis, kui ta veel Von Krahli läks ja siis neid lavastusi käisin vaatamas, siis noh kuni tänase päevani ikka see rõõm ja õnn aina kasvab, et ta on ikka väga andekas. Õigel alal. Minu puhul see algas üldse kuidagi see, see teadlik impulsse oli üldse väga naljakas ja täitsa nagunii triviaalne, et endal on lausa piinlik rääkidagi sellest, et et ma abiellusin, eks hästi varakult, sest et mul oli nii suur soov. Ta esitama endale perekonda, noh see, millest ennem sai nagu räägitud, et mina tahtsin tõesti nüüd ehitada seda, seda nii-öelda päris õiget perekonda. No loomulikult selgus, et ma ei oska seda, tule midagi sellest välja, eks. Aga siis ma mäletan, et ma olin projektiga kodus, Reti oli kaheaastane ja hakkas nagu noorel inimesel tekkima niisugune väike paanika, et kas nüüd nii jääbki või et mis ma nüüd teen oma eluga edasi, et et ja siis tegin teleka lahti ja telekast tulid need siuksed saated nagu lennud olid ETV-s lavaka lendudest ja ma ei mäleta, see oli mingi varasemat varasemad lennud. Ma ei mäleta, mis selle naisnäitleja nimigi oli. Sattusin vaatama mingit kaadrit, kus ta üks naisnäitlejanna hästi uhkelt pööras pead niimoodi. Ja siis ma mõtlesin, et kurat, ma oskan ka niimoodi see oli see impulss. Siis oli nagu vastu võtta just sellel hetkel. Nii totakas impulss oli see esimene, mille pealt ma läksin, noh, loomulikult oli seal ilmselt noh, eeldus, et kõik see varasemad kihid on ju, need olid seal all kõik, et, et vot selline pisikene idiootlik impulss oli see, mille peale ma võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin kohale, silmad pool kõõrdi, tegin selle kõik need voorud ära ja ma nagu emale vist isegi väga ei tahtnud öelda, sest et ma ma sain ju aru, mida ta muretseb ja olles kaasas käinud teatris ma sain kuid ka aru sellest, et näitleja elukutse on hoopis midagi muud, mida arvatakse. Et noh, praegugi ma täitsa kuidagi isegi isiklikult natuke solvunud, kui ma vahel loen, mingeid intervjuusid või asju, kus näitlemise elukutsest räägitakse, kui et ah, see on ülehinnatud. No mis see siis on, et paned võõrad riided selga, ütleb võõra teksti ära, ongi, kõik, on ju. Sedasi saab öelda ainult inimene, kes ei ole sügavuti näitlemisest üldse aru saanud, kes tegelebki väga pealiskaudselt selle, sellise asjaga see hoopis midagi sügavamat, tõsisemat nagu iga asjaga, millesse sa sügavuti lähed, sa avastad, kui, kui lai see maailm on. Liinal oli muidugi see asi, kui ta läks ju sinna katsetele, et tema tali, teine nimi ja ega mitte keegi ei teadnud, et ta minu tütar on. Mina ei tea, kas ma olen nüüd ka isekas või, või? Ma lihtsalt naiivne, aga ma ei ole iialgi tajunud seda võistlust. Sest et me oleme piisavalt siiski erinevad nagu selle nende ühtede samade tööriistadega see hääl või välimus või emotsionaalsus või see näitlemise, noh, nii-öelda need tööriistad, sellega saab nii palju erinevaid valdkondadesse minna, et ütleme, kui ema on rohkem muusikateatris, siis mina läksin üldse avangard teatris ja need on nii erinevad keeled, et juba kas või sellepärast nagu ei, ei ole ma iialgi tajunud, et ma peaksin kuidagi hirmsasti punnitama. Lisades saite emakas esimest korda üsna varakult vanuses 19 19 ja teist korda vanuses 34 mis on ju üsna pikk vahe. Ma küsisin ema käest, et kas Liina emana, esimesel korral ja emana nüüd teisel korral on kaks erinevat inimest või tegelikult No ma võiks sellest nii palju rääkida, et see oli minu meelest, Ma olin nii õnnelik jumal, kuigi ma mäletan, et kuskil intervjuus midagi ta seal ütles, et noh, et võiks ikka veel lapsi või midagi ja siis ma ütlesin, mina emigreerunud, kui tema veel lapse saab, et mina, ma ei soovi rohkem regi. Liina õppis, Reti kasvas põhiliselt, no väga palju aega oli minu juures. Ma ei ütle midagi, see oli võrratu, võrratu aeg, et ma sain nagu mul oli nagu kaks last siis väga oodatud ja väga oodatud ja armus ja ja nüüd, kui Liina teist korda hakkas oma teist last ootama, näha kõrvalt seda, no esimene see, see oli, kõik oli talini noor ja ta esimene kord ja kõik see kõik käis kuidagi nagu noh, niimoodi juba oli laps käes. Aga nüüd, kuidas ta ootab tas, kuidas ta nautis seda igat kuud, mis lähenes sellele, millal ta kohtub päriselt oma lapsega, nüüd see oli nii võluv vaadata kõrvalt ja muidugi noh, ta oli täis inimene siis, et mulle nii pööraselt meeldis. Nii ilus aeg vaadata ja nüüd, kui Johannes kasvab ja ja kõik, et ta noh, nüüd on ta ikka keskkond, on küll teistsugune ema, nüüd on ta jah, küpsema. Aga ma pean ütlema, et mõlemal mõlemal viisil nii saada lapsesse, noorest peast kui ka natuke vanemast ajast on omad plussid täiesti omad miinused. Et mina mäletan trikki puhul küll, nagu seda, see on tõsi, et tekkis nagu ma ka ise ennem ütlesin, et, et sa oled veel noor, sul on ikkagi natuke see tunne, et midagi jäi tegemata ja ja kas nüüd nii jääbki ja natuke ikkagi noor inimene natuke loll, olgem ausad. Ja õnne, õnneks oli ema, eks ole sellel hetkel võtta siis nagu siis selle koorma nii-öelda ka enda peale, et kui mina käisin lavakas edasi, et siis ema võttis, Karettib kasvatada. Et see ei olnud koorem, see ei olnud koorem, see oli jälle see, vaat mul on eluaeg olnud ka see, ma tahan tunda seda, et olen vajalik ja see, et sa oled vajalik, see on nii pagana nonii rõõmu rõõmutunne, et mida, ja siis, et ma saan aidata, sest et ma nägin, kuidas Liina tahab seda, mida ta teeb ja, ja, ja kui sul on nagu ma olen alati igas asjas ei olnud, me olime üks suur perekond, ei oma tähtsust, kellel praegu midagi on, siis me oleme üks perekond, kõik, kõik need lapselapsed ja nende lapselaste oma kaaslased ja kõik, et me oleme üks suur perekond, et see, see on paganama hea tunne ja siis, kui sa oled vajalik sellel hetkel ma saan oma panuse panna nüüd praegu ja kunagi ei tea jälle, kes jälle mulje külje alla paneb, et nii, et, Kujutan ette, linnased on küsitud umbes 2000 korda, aga ma küsin ühe korra veel, et see, et poja nimeks on saanud Johannes. Siin ei saa ju ometi seriaali. Ei ole, vanaema justkui on ja on küsitud, aga ei ole tõesti ei ole, see on minu elukaaslane, ehk siis Johannese isa, vanaisa, kes lapsepõlvest teda palju mõjutas ja kasvatas ja kellel kellest rääkides alati, tal lähevad silmad märjaks ja siis tema mälestuseks on Johannes pandud. Aitäh Helgi oli väga tore rääkida. Aitäh, Liina, meie saatekülalised olid ema ja tütar, Helgi Sallo ja Liina Vahtrik. Mina olen Sten Teppan ja käbi ei kuku, on eetris taas nädala pärast kohtume siis. Vestlust Helgi Sallo ja Liina vahtrikuga, aga ka kõiki varasemaid jutuajamisi laste ja nende vanematega saate kuulata vikerraadio koduleheküljel tõi mobiilirakendusest. Leidke saadete seast käbi ei kuku ning oletegi õiges kohas.