Tere ja aitäh, et tulite kuulama. Tänase saatekülalised on ema ja tütar ehki kui huumoriga läheneda, siis võiks ju küsida, miks enam kui pool sajandit kestnud lavakarjääriga Helgi Sallo ei võtnud kaasa poega. Teate küll seda Allanit Õnne tänavalt. Tegelikult on helgil tütar Liina Vahtrik, kelle isa oli Estonia bariton. Kuuno heinapuusuhtekolmnurk kujunes kunagi aga selliseks, et Helgi tegi teadliku otsuse tulla toime üksikvanemana. Teistsuguste ühiskondlike normidega ajastul põhjustas valik üksjagu mittemõistmist, aga ka ardiseid muresid kodus tütrega, kes tundis puudust isakujust. Need on mõned teemad, millega tänases jutuajamises tegeleme sekka rida lapsepõlve mälestusi ja elu õppetunde. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Helgi Sallo. Tere ja tütar Liina Vahtrik. Rõõm näha, tere elgi, kui te vaatate Liinale otsa, ma ei tea, kas te olete kunagi sellest vaatenurgast üldse küsimuse enda jaoks püsti pannud või märganud, kas tütar on pigem teie suust kukkunud või pigem isa soost? Kui ma mõtlen selle peale, kui ta väike oli ja siis oli, tundus küll, et on puhas mina ja, aga nüüd, kui ta on juba kasvanud täisinimeseks ja väga sümpaatseks naiseks, siis ma märkan, et tal on rohkem isale omaseid jooni. Aga kuna me olime mõlemad lõvid, et siis ja mõlemad oleme ka näitlejad, seal peab olema teatud omadusi, et seda ametit pidada. Siis on ta ikka vist rohkem minu moodi. Mis need omadused on, mida te mõtlesite, rääkides tema lapsepõlvest ja rääkides nüüd sellest ajast, kui ta on Tegelikult oli hea laps, oli ta, aga tal ilmnesid sellised et ma seal olen, mina ja mind ei muuda. Mina arvan nii ja mina teen nii. Aga kuna ma olen niisugune jõuline kuju, siis ta väheke pelgas ka, aga ta, ma nägin, et ta tahtis, vaat mina olen mina ja sa, sa ei hakka mind muutma, mina jään Minaks. Ja kui me lasteaias näiteks need kontserdile, mis mulle väga meeldis, mis näitlejana on hästi vajalik, see, mida ta tegi, ükskõik kui väike lumehelbeke ta oli kuskil tagareas, siis ta tegi seda tohutu andumusega, nii et pilk jäi tema peale. Kõik need esirea lumehelbekesed nagu kadus, aga nägid seda tagumise rea. See oli nii, ta uskus sellel hetkel, ta on lumehelbeke. Liina, kas see on ema versioon või kõlab kõik nii, nagu endalegi tundub? Ma täitsa üllatusega kuulan praegu seda, et ma hea laps olin, seda ma mäletan ka. Kui öeldakse, et inimene hakkab lapsepõlve nagu siis paremini mäletama, kui ta juba on vanem. Ma vist ei ole nii vana veel, ma väga palju ei mäleta, ma pean tunnistama. Mul on üksikud sellised detailid ja üksikud tunded küll meeles üksikud pildid. Aga seda tunnet ma mäletan küll jah, et isegi hilisemas põlves, kui tulid puberteet justkui peale ja ja et ma ikkagi kartsin ema või ütleme siis, et ma pidasin tast lugu. Et kui mingi pättide kambas õitsema läksin, kohe saate alguses. Põhimõtteliselt siis, kui seal oli jutuks, et ärme täna öösel koju lähe siis mina sellist mul ei tulnud pähegi, selline asi, et jah, et ma nagu kartsin, pidasin lugu küll emast, seda ma mäletan. Aga kui ma kuulen siin pättide kambast, siis tundub, et tuleb huvitav saade. Sissejuhatus on väga paljulubav, aga me alustame nagu ikka neid jutte hoopis lapsevanema ehk siis antud juhul helgi teie lapsepõlvest. Ja kui te panete oma esimesed mälupildid silme ees ritta, siis misse, kes meenuma hakkavad Vaat, ma ei teagi, et kas need on minu mälupildid või need on teiste juttude järgi kujunenud minu mälupiltideks, aga ma arvan, et mina mäletan seda, kui oli see märtsipommitamine, mis ma olin siis kolmeaastane V3, jah, kolmene pidin olema. Ma olen sündinud ja 41 ja et me me elasime Endla Koidu nurga peal puumajas pesuköök oli jäme, kükitasime seal pesuköögis, kui oli see pommitamine ja siis ema ühel hetkel millegipärast arvas, et see ei ole kindel koht ja siis me jooksime varjendisse ja varjend oli seal, kus praegu on Endla tänaval keeltekool, seal kõrval on üks kivimaja ja siis sinna alla keldrisse. Ja ema kukkus. Ja, ja ma mäletan, et mu silmade kõrgusel tema verised, need põlved ja, ja tal olid siidisukad jalas ja ma tean, et need sukad olid väga. Ma olin kuulnud, et need on väga kallid ja need, neid tuleb hoida ja need jäid katki ja ma nutsin hirmsasti sellepärast, et emal on need sukad katki. Ja siis, kui me jõudsime sinna varjendisse, siis jälle see hirme ega laps ei tea ju, aga ütleme isegi praegu mulle tugevad helid mõjuvad väga halvasti, mul hakkab mingi seesmine värin ja ma olen vahel mõelnud, millest see tuleb, et tõenäoliselt see ongi see, et ma olen sõjaaja laps ja need on mulle kuskile jäänud emotsionaalsest mällu ja siis ma enda rahustamiseks istusin seal varjendis ja muudkui kogutasin, isa tulevad, Koju emad, jagadus, osti, isa, tule koju, emade kadu, soosti. Et niisugune, vot see on mul nagu üks esimestest mälupildi ja siis muidugi on mul väga hästi meeles. Kui ema siis abiellus, kuna mu isa võeti juuli lõpus Vene armeesse ära, mina sündisin alles augustis ja ta suri seal, kus ta oli kuskil Volga juures, seal suri, suri ära kõhus. Ja mina ei ole teda kunagi näinud ja tema ei näinud mind kunagi, aga ema abiellus, kui ma olin vist viiene või abiellus uuesti pärast sõda, raske aeg ja kõik. Ja siis ma käisin, me elasime lillekülas mehaanika tänaval, aga ma käisin Seewaldi lasteaias. Palun mõistke õigesti, mitte et seal oleks Seewaldi kandidaadid olnud, aga Seewaldi territooriumil seal tagaotsas metsa servas oli väga ilus niukene roheline puumaja, seal oli lasteaed ja mina käisin seal lasteaias. Ja siis, kui laps peab hommikul vara tõusma, ega me ei tahtnud eriti siis minna. Külmad hommikud ka mõned ja, ja mine. Ja siis me isaga kasuisa, keda ma eluaeg olen nimetanud isaks, läksime isaga mööda seda metalli tänavaid ja laulsime, me rõõmsad reisuselli ringe ulgu ja te ei karda linnapreili, meil riided, räbalad, pat saatsid raha ja mammad liha või tõi praalisime maha. Teie kandjad tõid, oh ja nii edasi ja ma kujutan ette nende lilleküla prouad nägusid, kui nende hommikul need kulmud kerkisid, et issand, kuidas need, kuidas perekond oma last kasvatav. Igatahes no laudas, seda ma mäletan, ma laulsin nii, kuidas torust tuli, sest see oli ainus asi, mis mind hoidis nagu niisugune marsisammul minemine. Üldiselt ilus lapsepõlv oli, sest et ma elasin, me elasime lillekülas mehaanika tänaval ja seal olid majadel, kus peeti lehmi, meie maja, kus meie elasime, perenaine pidas kitse kitsesiid. See oli väga huvitav, teatud aastaaegadel hakati, meie, meil olid sokud, sikud, igasugused seal ja siis hakati tooma sinna teisi kitsi ja millegipärast mind ajad aeti alati sealt köögiakna pealt ära, kui need kitsas seal õue peal midagi toimetasid. Ja küll ma olin siis hädasid, miks mina ei või näha, mis seal toimub. Ja küll ma üritasin igasugu, et meil oli maja tagalise kemmerg ja siis mul tuli hirmus häda, et ma pean tingimata minema välja kemmergusse. Ema ei lasknud. Lase solgiämbrisse ja. Siiamaani on arusaamad. Kestis aastate pärast sai mulle selgeks, mis seal toimub, aga millegipärast ei lastud vaatama. Ja kui siia saatesse sattunud sõja aastatel sündinud inimesed, siis ei saa imeks panna, paljudel neist algavad mälestused, sedasama märtsipommitamise ka. Ja me oleme püüdnud kuidagi anda distantsilt hinnangut, et mida sa ühele lapsele tegelikult tähendab. Ja enamasti on jõudnud nad vist välja samasse kohta, kuhu teie ehk lapsepõlv oli vaatamata nendele jõledustele tegelikult õnnelik. Oli oli, sest mõelda olid ju need tohutud sabad. Meie kohe, kus me elasime seal meie vastas oli kohe väike pood ja siis olid ju need suhkrusabad ja ma ei mäleta, kas isegi jahu või mis seal olid ja siis igal inimesel ainult üks kilo. Ja siis, et seal need lapsed, me käisime ju kõik nende mutikest juurest ühe juures, siis ta sai kaks kilo, siis läksid jälle 10 inimeste edasist, olid tema laps, lapselaps, nägu sassi, jälle kaks kilo ja sina teenisid niimoodi kommiraha, sest tikanti natukene peoga või osteti kohe juba kommi või anti siis peoga. Mida sa kogusid, kopus? Nurga taga, lugesid, palju saite, läksid, ostsid kommi. See oli suurepärane teenimisvõimalus. No ilmselgelt sel ajal oli kodudes ja peredes puudus aeg, kas laps märkas seda, oli teil millestki karjuv puudus või et tõesti igatsesite mingite maitsete või asjade järele, mida üldse saada ei olnud? Ei olnud sellepärast, et kui sa ei ole midagi saanud proovida, siis sa ei oska teda ju tahta. Ja minu lapsepõlves kõige parem toit oli see, et kui ma olin päev otsa seal õuest rööpanud nende poistega ja igast, et jumal hoidku, seal olid ju põllud põhiliselt nüüd on see kõik maju täis ehitatud. Seal olid looduses, hommikul läksid, kui sa lasteaias enam ei käinud ja koolist tulid esimene asi kohe jälle portel nurka ja õue ja siis tuppa tulid siis vihlakas leiba selle Ma kastsin sinna veepange ja siis ülesse suhkrutoosi ja siis sõin seda, see oli kõige parem söök maailmas. Ma olen nüüd ka proovinud seda leivale. Seda maitset anname igatahes, seda maitset me enam kätte ei saa. Miks teie poistega ringid rööpas? Tüdrukuid oli seal kaks vist ainult, aga ülejäänud olid poisid, kõik lihtsalt polnud valikut. Poisid oleks kuidagi põnevamad olnud, seltskond oli eiei kihvlimat asjade peale ei, ei, need, kes tänaval juhtusid olema. Tänavatel need lapsed kõik kokku hoidsid ja niimoodi me seal trüpasime ja ja ma seda ma mäletan ka veel mõtled, mis üks valus mälestus, et kellelgi oli jalgratas ja siis noh, kõik me tahtsime seal jalkat rattaga sõita ja siis kui see üks Attila üks poiss, et sa ei oska ja ma muidugi oskan noh, valetamine on mul hirmus kergesti tuleb ja seda ma ka mõelnud, millest see tuleb vene ajast elati kaksikelu ja, ja siis ma läksin selle ratta selga ja lükati hoog sisse ja muidugi ma ei osanud mitte midagi. Ja siis masinat Me tänavas tänaval parajasti olid teetööd ka ja killustiku peale kukkusin igavese suure hoo pealt ja põlved olid verised. Aga õnneks me tänaval oli, kellel oli alati seda viina ja siis tema nägised aknaste kutsus nühkis viinaga põlved kokku, jube valus oli, aga meenutanud. Ma ise olin süüdi, aga mingit põletikku ei tulnud, et põlled said desinfitseerida. Kes oleks võinud arvata, et joodikutest Asi on millekski hea. Ei tule selle peale ja kui palju või, või kas üldse helgi te mõtlesite oma isast siis, kui, kui kasuisa veel ei olnud kodus ma mõtlen, et jällegi sõjaaeg, tõenäoliselt päris paljud perekonnad olid katki, isasid onusid vendi, kõiki oli puudu. Vaat, ma ei mäleta, et mul oleks sellega probleeme olnud, sest et kui meie maja, see, mis meil, ma rääkisin nüüd Endla Koidu nurgal, oli see sai noh nagu põles maha ja me nii palju, kas oli järgi jäänud sinna pesuköök emal ei tassinud, siis me kolisime ju Pelgulinna ema õe juurde ja seal oli kaks pisikest tuba, üks suur tuba ja seal me siis elasime. Ema, õe perekond, kus oli siis see õde, tema mees, Holm last ja siis nende emaga veel. Nii et meesterahvaid kaks olid poisid ka, nii et meesterahvaid oli meil perest küll, aga, aga ma millegipärast, et see aeg on minu mälust nagu hakkan rohkem mäletama, vaat kui ma olin siis viieaastane, kui ema uuesti abielus sellest lillekülaperioodist. Aga see vahepealne aeg, et see on kuidagi nagu läbi udu või et ma ei ole päris kindel, et kas ma kujutlen seda ette või, või see oli nii See, et ema abiellus, oli, oli tore uudis. Meeldiv sündmus. Ei osanud, ma ei ole ka seisukohta võtta, lihtsalt teine keskkond tuli ja seal olid, ma ütlen, majas olid kitsed ja tänaval oli palju lapsi ja ei, ei oska sellest midagi. Suur aed oli meil, kus, kus olid õunad ja igasugused marjad ja perenaine lubas sealt süüa õuna poolt ja see ei, ma ei osanud, seal seisab. Oma kasvatajaks peate ema ikkagi. Vaata isa oli meie perekonnast nagu piksevarras, ema oli emotsionaalne. Ma vaatan, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem mina oma ema moodi lähen eritama Õnnet, vaatan, et jumal siis on piinlik öelda, aga mul on hea meel, et ema enam ei ole. Sest kui ta vaataks, et ma mängin teda, aga ma ei mängi teadlikult teda. Et ma olen oma ema moodi, ta võib pisi väiksest asjast, ta tekitas nii suures sündmuse nii suure skandaali, et ta oli peaaegu suremas ja kõik see, kuidas ta nuttis ja, ja kõik, see oli nii, et isa kogu aeg rahustas ja siis ma mäletan, mis asja pärast emal oli kole kerge käsi, et ükskõik oma koolist tuli nüüd seal, ema, ma sain täna märkuse, siis ükskõik, mis tal käes oli, sellega ma sain. Ma ei mäleta, mis asi see oli, aga tema ikka täitsa tõsiselt mulle püksirihmaga andis kere peale ja siis isa tuli jälle vahele, et noh, nagu ema läks väga hoogu ja, ja siis mina olin kägaras nurgas ja siis isa tuli vaatanud, vaatan kelgike, mis sa tegid emale ja siis ma mõtlesin, mida mina talle tegin, tema tegi mulle, aga ema oli nimelt peaaegu süda oli seisma jäämas ahmis õhku ja ta oli nii ennast üles ärritanud ja isa oli meil nagu piksevarras ja ema oli niisugune emotsionaalne, aga isa siis alati oskas seda maandada, et selles mõttes meil tasakaal perekonnas. Ma pean siin uuesti üle küsima, et kas me rääkisime ikkagi õnnelikust lapsepõlvest. Ja. See oli väga õnnelik lapsepõlv, sest et. Ma räägin jälle, kui sa ei ole midagi muud kogenud, siis sinu meelest ongi normaalne tollel ajal, kui mina koolis käisin, see oli viiekümnendatel, siis no see päevik punetas elgi, segab tundi helgi naerab tunnis helgi ajab juttu tunnis, iga jumala päev oli midagi sellist kirjutatud. No no mis märkusse on, aga põletas emale see ei meeldinud, miks sa istu tunnis vaikselt, aga no kui sa ei ole loodud vaikselt istuma, kus sul kogu aeg mingi matoorika sees töötab, sa pead tegema midagi, aga kuulata mingit uina muinat, see oli igav. Sa ei olnud pahatahtlikkus, vaid selliselt See tuli just nimelt, et see nagu praegu, kui ma olen 77 aastane, Ma ja siis, kui me käime mängimas etendusi ja siis minuvanused prouad tulevad ja, ja täis vaimustust, et issand, kuidas te jaksate me oleme ühevanused, jumal, kui kuidas te jaksate särada. Mis ma oskan siin ütelda, sealt lapsepõlvest tuleb, kui sul on see mootor sisse pandud, no see jää seisma. Liina küsin vahele, kas te, Helgi oma ema vanematega olete kohtunud? Ja vanaema mäletan vanaisaga mäletan, vanaisaga me niikuinii väga ei suhelnud, nagu ta oli mulle nagu võõras pisut aga vanaema juures me siiski ikka aeg-ajalt käisime tüve tänaval ta elas. Mängisime seal oma minu oma tädipojaga, siis ema õepojaga, kes oli mulle siis justkui nagu venna eest, tema oli ka üksik laps ja ja vanaema mäletan küll, aga siis oli ta vist juba nii vana, et, et ei olnud ta nii väga sihuke äksi täis enam jah, ja noh, vanaema ja lapselapse suhe on ilmselgelt midagi muud kui ema ja lapse suhet meie küll mingisugust. Me ise Eerikuga siis tädipojaga loopisime 11 tennistega, et meil küll ei olnud mingit vanaema, ei, vägivallatseja. Mis helgi veel põnevat ja toredat ja võib-olla mitte nii toredat kooliajal juhtus peale nende märkustamis päevika punaseks tegid. Üks raskemaid asju oli minul see lauluõpetaja tahtis mind üksinda laulma panna ja vot see oli, mida ma ei hirmsasti pelgasin, ei oleks ma siis teadnud, et mu elukutseks saabki laul, mille laval niuksed, asjad töötanud koolis ma laulsin küll jah, ja nagu õpetaja tuli, siis kõndis ridu, siis tingimata ma laulsin valesti, mis oli väga raske, kui sa oled viisipidaja ja siis laulda meelega valesti, küll see on raske. Mul tuli välja nii, et ma sellest üksi laulmisest peaaegu pääsesin, aga duetti pandika laulma? Kas toonane elu lapsena kodus sel ajal võttes arvesse, ütlete küll lilleküla agul, aga oli see ikkagi noh, nii-öelda nagu linnaelu või needsamad loomad, kes ringi liikusid, tähendas sisuliselt maaelu. Ja ei, ta ei olnud linnaelu just nimelt ettevõtted, need loomad olid ja kõik need põllud ja nii et see vabadus, et sai nagu jooksjaid jah, nagu maal ringi. Et niisugust linna elutunnet küll küll ei olnud. Mida lapsed tegid, mida te kambaga ette võtsite, mis siis mida siis teha sai? Õunaraksus käia, keksu sai mängida, siis vot need rattaga sõidud sussi sai mängitud, niuksed tavaliselt tuss, Kula niuksed, lihtsad mängud, oimuldan, tuleb meelde veel üks väga vägev sündmus oli, minu see isa oli, tema oli teerullijuht, kes justkui pandi see killustik emalise aluse rulli ja see oli võimas suur masin. Nad olid ikka kaks sind ja kuna need poisid meil oli, tuli tuua teisest tänavast ja siis ma jälle oli õnnelik lapsepõlv, ma olin tööga väga varakult kokku puutunud, kahel kogud olid, millega pidin vahel tooma, aga siis kuna pesuköök oli ka seal kuuride otsas, siis kui pesupäev oli, seda korraldati kevadel ja sügisel. Ja siis tuli lõputult seda vett tassida ja siis isa keevitas kokku mingi metallist torudest käru, kuhu peale, kes 40 liitrine vana piimanõu ja siis ma käisin selle käruga, tõin seal teisest tänavast ja siis poisid Kirnusid ja irvitasid, näe, lilleküla piima eid lillegi läbima, aga ma väga väärikalt oma ei pööranud tähelepanu sellele uhkelt tulin oma käruga ja siis, kui see teerull tuli meie tänavale ja siis ma ronisin sinna teerulli peale, isa istus taga ja siis ma neid kange, liigutasin selle teerullid edasi-tagasi. Rullisin. Vaat siis oli mul, ma olin, tundsin ennast nagu mingi kuninganna ja siis kuidas need poisid vaatasid, ma mõtlesin vat saite nüüd nad olid ikka väga pika ninaga ja siis ma mõtlesin, kui hästi maksad, luban teil ka tulla, aga, aga ma ei öelnud seda. Aga vaat see oli jah, mul ka niisugune mõnus tunne, et sain kätte maksta. Kui palju te mäletate kodus arutelusid või mõttevahetusi selle üle, mis teist saab. Kas isa-ema kuidagi sekkusid sellesse heas halvas mõttes olid valikud kõik, mis elu ette söötis, teie enda teha. Ei, meil kodus selle eest küll ei ole, ainukene asi, mis oli, et ma tean, et kui ma kooli läksin, siis meie kõige lähem kool oli Endla tänaval, vaat kus see keeltekool nüüd on, see oli siis mehaanika tänavalt sinna minna, aga see oli algkoolema, millegipärast tahtis kohe, et ma lähen sellisesse kooli, kus on ka keskkool ja siis mind pandi seitsmeteistkümnendasse keskkooli, mis on seal ristiku tänava tagaotsas. Nii et mul iga päev oli ikka päris pikk maa tantsida lillekülast sinna ristiku tänavale, aga mis elukutse ei sellest, millel ma ei mäleta üldse, et oleks kunagi juttu olnud. Ja miks ma läksin pärast keskkooli ma käisin ju muusikakoolis katsetel. Aga seal öeldi, et viisi peab, aga materjali ei ole, millest lauljat voolida. Ja siis ma olin muidugi väga pettunud ja tulin sealt ära, võtsin oma paberid ja valli, tänaval olid suured kulutused väljas ja seal oli, et Eesti NSV kaubandusministeeriumi õppekombinaat võtad keskkooli lõpetanud ilma eksamiteta. Noh, siis oli selge, et sinna ma lähen. Ja siis ainus elukutse, mis mul seal silma jäi, oli kokk, et seda läheb elus ikka vaja. Ja läksingi kokaks õppima. Te ütlesite, et te olite väga pettunud, kusagilt oli teisse siginenud arusaam ja tunne, et see on tegelikult see, mida te teha tahate. Ei, mida ma teha võiksin, et kuna laule õpetajale tundus, et ma laulan, et mul on ilusa tämbriga hääl ja ma võin olla laulja siis tema nagu soovitas, et võiksin minna proovima. Ja siis veel emal oli keegi tuttav, kellel Ta oli jälle väga tunnustatud ja suurepärane laulja Aleksander Arder. Ja siis mind viidi tema juurde ka ja siis pappi, võrratu, kogu ta olemus ja, ja ta suhtumine, see oli imetlusväärne. Siis ta kuulas mind ja laulsime ikka sedapidi ja teistpidi ja ütles jaaa. Ja asja saab, aga no kõvasti peab tööd ja vaeva nägema, aga mulle tundus täiesti uskumatu, et et laulma hakkan seda tööd ja vaeva nägema, et see oli ka midagi kummalist. See, mis edasi juhtus, see on inimestele üsna hästi teada ja teie karjäär lavadel sai vaatamata esimesele pisikesele tagasilöögile siiski üsna varsti valguse ja on kestnud rohkem kui pool sajandit mis on väga uhke saavutus. Aga sellele siin saates liiga palju ruumi pühendada ei saa. Ma läheksin edasi sellest kohast, kus. Ühel hetkel üks kolleeg, kelle nimi oli Uno, ütles, et et lähme mootorrattaga sõitma. Miks te selle tsikli peale tookord istusite? Helgi? Ei kujuta hästi ette, teis võis olla see huvi minna mootorrattaga sõitma. Millega ma oleks pidanud sõitma autoga, oleks nagu parem olnud. Ma olen eluaeg olnud uudishimulik ja noh, ega me ei rääkinud õunaga kunagi sellest, et mis asi see oli, mis meid kokku viis, aga vaat need ongi need asjad, et miks ma olen fatalist omamoodi, mis on ette nähtud kokku minema, see läheb ja ükskõik kuidas see siis juhtub, aga miks ma ei oleks pidanud minema, ilusad ilmad olid, ma ei olnud kunagi mootorratta selga istunud. Tal oli siis oli veel ei olnud külgkorvis, ei muretse selle. Me muretsesime hiljem, algul oli ainult kus kaks inimestel ja istuda seal ja hoida teise ümbert kinni ja tuul niimoodi puhub sust mööda iga looduse lõhnad. Noh, see oli oivaline ju, miks ma ei oleks pidanud seda tegema, aga enne mootorrattasõit oli veel see, et minu koju hakkasid tulema õunakastid kus olid Antonovkad ja siis ema kutsuski Uno aastaid Antonov kaks ja see jäi mõistatuseks, kes see on, kes neid õunu niimoodi saadab mulle siis alles selgus, et see on see mootorrattamees. Suuremas õun tegelikult miks ei ole? Talvel on ta oivaline ja temast saab väga head marmelaadi ja marmelaadi. Kust te käisite, too esimene sõit? No kas nüüd on vaja nii peensustesse minna? Igatahes mingi mets oli Tallinna taga. Miks ma selle küsimuse niimodi esitasin, et miks ta sinna mootorratta peale istusite, sellepärast et ma ei ole küll teie eluloo raamatut läbi lugenud, aga mingeid fragmente sellest ameti näinud ja sealt on mulle meelde jäänud, et et te saite aru küll, mis plaan on. Vedu ei võtnud ja sellega läks ikka mitu aastat aega. Sellepärast ma mõtlengi, et mis see motiiv võis olla, et kui ei olnud huvi nagu otseselt meesterahva vastu No oleme nüüd ikka ausad, ühed paljude nüüd naise hingeelust, teate, kas sa ei tohi olla kohe kui teine vaatab otsa ja sa oled kohe nõus, tuleb ikka mängida seda mängu, see nagu öeldakse, see eelmäng enne, kuhu see kõik välja jõuab, see on ju kõigile teada, aga see, kuidas sinna jõutakse, seedee? Vaat see on huvitav jess, see mulle meeldis ja tõenäoliselt see on alateadvus mängib seal ka ja kui see ma olin ju märganud seda, et see mees vaatab mind, aga ta ei lähenenud mulle, mitte kunagi, teised mehed seal teha, igasuguseid ettepanekuid tegid, märkusi tegid või sa nägid, et ta tahtis su külje alla ujuda, aga too ainult vaatas. Ja kui me räägime, mis mulle tema juures on alati kõige rohkem-ilt tema silmad. Ja vaat nii siniseid silmi. Ma ei olnud enne näinud. Ja need sinised silmad kui nii, et minu peale laskusid. Ja kui ma nägin, et see kordub päevast päeva, siis need silmad rääkisid rohkem kui sõnad. See on nii kaunisti räägitud, et mul on kohe tänapäeva inimestest natukene kahju, kes ei oska seda kõike võib-olla niimoodi alati märgata või, või seda seda niimoodi lugeda neid pilke ja kehakeelt, et tänapäeval võib-olla ma teen inimestele liiga. Ja tänapäeval ei saagi teha, sest siis on ju kohe süüdistus kaelas. Issand halasta. Ma ei kujuta ette üldse, kuidas see uus põlvkond käivadki sellest nutika nutinduse sant istuvad oma nende märkidega sinna näpuga nügivad. Sellepärast see ongi. Keegi ei julge. No kuna te sattusite sellises nii-öelda suhtekolmnurka või ma ei oska sellele õiget nimetatust andeks, te saate ise seda öelda siis ma vaatan provotseerivalt liina otsa minu arusaamist mööda, jällegi ema plaan teil oli üsna algusest peale selline, et kui laps sünnib, siis temast saab üksikema, teadlik valik, minna edasi oma elus lapsega kahekesi. No kust ma tean, nii? Hea küsimus, alles tuleb, Liina. Sa oled andeks anda temale selle valikut. Jah, nüüdseks küll jah, muidugi, nüüdseks, aga see on olnud probleem? Jah, on küll, ma tundsin küll puudust isast ja ma tundsin puudust ka emast. Noh, niisamagi juba üksikvanema laps on keeruline olla, aga ma kujutan ette veel siis nagu kunstnikust üksikvanema laps on veel klass omaette. Palun selgitust, et noh, ma nagu mõnda aega isegi, mõtlesin, et et kunstnikud ei peaks üldse lapsi saama. Sest et nende närvikava on juba nii teistsugune, neile Nende rutiinitaluvus reeglina madalam. Nende närvid on hästi kuidagi pinna peal. Stabiilsus ja turvalisus ei ole just nagu kunstniku selline töövahend ja ei saagi olla, sest muidu ei sünniks kunsti korrastatusest ei sünnikunsti. Et minu arvates ja pealegi, kui sa tahad nagu oma seda eluala või seda elukutset hästi ausalt ja õigesti teha, siis sa pead hirmsasti pühenduma sellele. Nüüd teatrikunstnikul veel eriti kellaajad on ju õhtused. Ajad on õhtused väike laps kuidagi eriti kardab õhtu läheb eriti hirmsaks, pimedus ja kõik. Aga noh, see kõik need, need olid kõik need tunded ja mõtted mõelnud, onju. Ja pealegi ma tundsin, mina tundsin küll mehest majas puudust. Ma mäletan, et et kui ma olin väike, siis ma viisin kooli ema leeripildi, kus oli valge kleit ja lilled käes ja siis valetasin teistele, et see on ema pulmapilt, aga isa on praegu krimpsus. Ka et need on niuksed, sellised asjad, mida ma nagu väiksena jaga noorena tundsin, et, et sellist nagu ja pealegi laps on ju, võtab mingi vanuseni ema suhtumisi see, mis emale meeldib, see, mida ema õigeks peaks puhta kullana nii on. Aga siis ma sain mingi hetk aru sellest, et see kõik, mis ma nüüd kirjeldasin, et pühendumus ja, ja nagu kõik, see tegelikult ju käib iga eluala juurde, mida, seda ükskõik, mis elukutse sa valid ja kui sa tahad seda nagu ausalt teha, siis see kõik, see kuulub ju ükskõik mis elukutse juurde. Et ja kui ma mõtlen, millises, nagu nürimeelsuses ja julmuses võivad lapsed tegelikult elada, siis mida mul siin vigiseda on? Minu kodu oli täis raamat lõhna ja lillede lõhna, mida ema õhtuti sai, on ju visa siis kui ta oli, mis ta, mis ta muga tegi, kõik appikene ta, ta korraldas mulle viktoriine, selliseid, et, et tal oli, meil oli kodus suur plaatide, vinüülplaatide fonoteeki ooperit põhiliselt klassikalist muusikat ja siis ma olin täitsa tat, ma ei mäleta, kui väike, aga täitsa tatt. Ja siis ta pani peale erinevad seal niimoodi ooperi näiteks avamängude küsis nii, mis ooper, kes helilooja, mis vaatusest, kelle aaria. Mõtle, kui lahe ja siis ja see oli nii lõbus ja siis minutit Riga Lätaaria, noh näiteks. Tegi siis ma mäletan, On veel seda, kuidas, kui rääkida sellest, et ütlen ausalt, et ma tundsin nagu mehest majas puudust isast või sellisest isakujust. Et nagu, kui ema räägib, et, et ma olevat olnud selline, kes oli nagu pisut võib-olla jäärapäine või taltsutamatu natukene. Ma vot niisugune väljend on olemas nagu laps norib keretäit, ma saan täiesti aru, mida see väljend tähendab, sa norid, keretäit, sa tead, et see, mis sa teed, on praegu vale ja sa käid sa saed nii kaua asema närvidrel, et ta annaks sulle selle Laksakaid, ta paneks nagu piirid paika ja ma nii väga tahtsin, et isa annaks mulle kere peale, noh et ta paneks ennast paika, ta kehtestaks ennast ja ma saaksin teda imetleda ja nagu isana, aga isa nagu emagi räägib taliai, see oli sinu isaks, rääkisid, aga ta võttis mehe täpselt samasuguse. See oli ka nii leebel loomuga tali, nii leebe loomuga absoluutselt ei tahtnud mulle tappa anda, täna tahtis natuke mängida, viktoriini, teha minuga ja noh, selliseid asju nagu Vitsutada, aga mina nagu norisin keretäit, sellest ei tulnud muidugi midagi välja. Ma proovin lina aru saada seda meeleseisundit praegu neid asju meenutades seesama leeri pilt võib nii-öelda pulmapilt tundub naljakas. Aga mida sa tegelikult sel hetkel tähendas, kas ma dramatiseerinud? Mulle tundub, et ega see ei olnud tegelikult iseenesest meeldiv kohtuda. Noh, vaata, ega lapsel ju samasse kogu aeg ei mõtle selle üle, ega sa lapsena nagu ei kannata kogu aeg või ei mõtle niimoodi kuidagi too vaene mina ja miks mul on nii nagu sa kogu aeg mõtlen, tunded tulevad vahel, need tulevad vahel kui niuksed, üksinduse hetked, et sa pead pikalt, vanemad on tööl, sa oled pikalt üksi, vaata siis tulevad nagu hakkad, nagu mõtlema tuleb see hirm ja üksindus ja, ja siis siis tulevad siuksed mõtted siis keegi kutsub õue ja siis sa lähed ja pole nagu siin midagi, onju. Et ma rõhutan veel kord, et see ei ole nagunii hirmus, et kui mõelda, millistes oludes inimesed kasvavad ja millistes nad elavad, siis mul ei olnud mitte midagi viga. Helgi see, et niisuguse valiku tegite jääda linnaga kahekesi oleneb minu meelest vaatenurgast. Nüüd öelge teie enda nägemus, oli see valik isetu või isekas? Vaat-vaat, see on küsimus, mille peale ma aiale mõelnud, ma siiski arvan, et see oli isekas. Et kuna ma olin juba kolmekümnene ja selge oli see, et, et see inimene, kellega ma siis elasin nagu noh, nagu me elasime, et niisugust, et kolm päeva on, aga kumba ta juba kolmandal päeval ka kavatses minu juurde jääda, siis mul juba tekkis tunne, et jumal, kaua võib, mida ta istub siin ja sügab oma varbaid ja teeks need ära minna juba. Et aga see inimene oli, ma, ma, ma teadsin, et ma kedagi teist enam ei leia ja muidugi kui sa oled ka teatriinimene, ega see tutvusringkond on ju suhteliselt väike. Sa, see on üks ja sama ringkond, aga kedagi teatrist. Ma ma sealt küll mitte kedagi ei näinud, kellega mul oleks niimoodi ühes suunas vaatamine nagu mu lõuna kooli ja mõelda, et ma olin juba 30 aastat, lähevad nüüd öeldakse, bioloogiline kell tiksub, niukseid asja ma muidugi ei mõelnud, aga lihtsalt hakkasin mõtlema, et aga ühel päeval sõbrannad surevad. Äkki mina elan nendest kõige kauem. Ja mis mulle jääb, siis mul tühjad pihud ju see, mis sa praegu teatris teed, see see on, noh, see on siin ja praegu. Ja kui sa enam ei ole laval, siis läheb noh aastat kolm-neli-viis, keegi ei mäletagi sind enam. Ja et mis ma olen siis siin elus nüüd elanud, see maine komandeering, mis mulle antud on, et sellest hetkest ja see kaar läheb ja sinna lähen jälle edasi kuskile. Et mis minust jääb siis siia maha. Naisterahval nagu enamusel naistel on ikkagi see, et sinust jääb keegi maha, mis, kes viib seda, seda lõnga edasi. Ja ainus inimene, kes oli, oli, oli ju tema ja et meil koos sellest armastusest sünniks laps, no see peab ikka hea toode olema ju siis. Ja, ja oli kahtlusi ja kõhklusi, sest oli väga palju kolleege, kes, kui nad sellest teada said, ütlesid, kuule, tule mõistusele. Sa teed oma karjäärile praegu täielik miinusmärgi, miks sa teed seda? Ära sünnita jumala pärast? Aga õnneks jälle oli keegi või miski, mis hoidis mind selge mõistuse juures ja ma sain aru, et ma kõik need välistasin, siin ei tule üldse niiskust mõtetki. Ainuke mure oli, mis mu ema ütleb, kes oli eestiaegse kasvatusega, kuidas nüüd vallaslaps niimoodi ja kuidas teine pool sellesse suhtub ja ma ei öelnud talle enne, kui asi oli juba nii kaugele, et enam ei saanud mitte midagi teha ja ta pidi paratamatusega leppima. Ja see hetk, mul, see tema pilk ja see Ta olek, see saadab mind surmani, sest et selles oli õnnetunnet ja selles oli vähem pettumust, et kuidas sa seda üksi otsustasid, aga vaat naised on ja sellepärast ma arvan, et see oli sepastiku. Ma korraks täpsustan, kas ma saan õigesti aru, et mulle tundub, tavaliselt on niimoodi, et leitaks endale kaaslane, kellega tahetakse koos olla ja siis sünnib laps, kui sünnib või isegi mitu. Teil oli niimoodi, et teie tahtsite last ja leidsite endale selleks sobiva mehe. Ei ei, ikka oli, kõigepealt ikka oli nii, et kõigepealt, et kaks inimest, kellel on väga palju ühiste, kes vaatavad ühes suunas, mitte üksteise otsa ja, ja siis, kui tuli, siis hakkas see mõte mul. Aga ma tahan, ma tahaksin ju ka, et meil oleks nagu perekond, kuigi mitte normaalne perekond, aga ikkagi perekond, oleme sina, mina ja meie. Ja ei olnud ei olnud ju mõeldavgi üldse, et keegi teine võiks olla. Aga sugugi ei tundunud see perspektiiv hirmutav. Ei, ei, seda mitte, sest ma teadsin, et ega tema meid maha jätta. Ja ta on nii palju, kui võimalik, ta käib ja on meiega ja kõik, ütleme seal ja alati naersime, et kui noh, et on aasta lõpus on jõulud ja uus aasta ja siis oli meil ikka nii seatud, et kui ta jõulud oli meie juures, siis uusaasta oli teiste teise pere juures ja kui ta oli jõuluteise pere, siis tuli aastavahetuseks. Ma imetlen seda teist naist. Ta sattus ka niisugune mõistusega olend meil ei tekitanud selliseid haavu ega probleemi, et me oleksime hingelt haigeks jäänud. Tundub mulle. Ma ei taha küll tüli norida, aga mida sa mehe kohta räägib? Vaat seda. Seda küsis mu käest ka Vahur Kersna. Niukse malaka mehega. Mul oli pööraselt kahju, temast oli hetki, kus ma ikka täitsa nutsin. Mul oli nii kahju tast, et mis asja peab tema hinges toimuma, kuidas ta talub seda ja millist ängi ja valu temasugune notaliive ja see on ju emotsionaalne ja kellel on perekond väga tähtis. Et kuidas ta pidi kannatama selle all, et kuidas ta jagab ennast kahe, kahe vahel. Tõusvate tähtkujusid. No kas ma, nojah, kui midagi läheb, muster olemas, jah, usun küll. Ma usun saatust. Ja et vähid on vähid, lõvid, lõvid ja Ja, ja täpselt samuti praegu vaatan vaheline Liinakene, tema on ka vähiga koos ja seal läbi, kuidas meil nii läinud, et levitan tähja võtmes, sest et vähipeale sa võid ju karjuda, mis sa karjud, aga tema tõmbab ennast oma urgu. Salvaka. Niikaua kui lõvi möirgab ebasobiv. Kooslus. Liina, kas te saite oma kere teie käte isa käest, saan aru, siis pigem mitte aga ema käest, kes oma õnneliku lapsepõlve kirjeldas. Temal pidid need nipid ikkagi üsna käpas olema. Ei, mina ei saanud kahjuks. Aga vits oli meil külmkapi otsas küll. Pruukis ainult pilk sinna külmkapi peale minna ja jonnituur oli möödas. Aga Helgi, kas te lugesite oma tütart nii-öelda nagu raamatut, et te saite aru sellest samast käitumismustrist ja et ta provotseerib ja et see kõik ongi tehtud meelega, mitte ta loomuldasa halb. No ei, mina ei saanud sellest aru, aga õuna sai küll aru ja tema jälle rahustas siis jälle mind ja selgitas mulle vahele õhtu voodis, siis milles probleem on? Minu probleem oli selles, et ma mõtlesin, kui sa nüüd ta kasvab ja kasvab ja tuleb pubekaiga ja ja kuidas ma teen talle mingit märkust millegi suhtes, kui ta võimule kähvatajad, mida sina üldse vaata, mismoodi sa ise oled elanud, mida sa õiendad? Vaat seda ma kartsin kõige rohkem, aga vaata niipalju tark ta oli, et ta niisugust asja ei ole mulle kunagi öelnud ja kui ma. Koer ei ole ju õiendanud, sellepärast ei olegi öelnud. Ja, ja siis, kui ma olen tema intervjuusid lugenud siis ma pean ütlema, et ma olen ikka väga liigutatud, et sealt ei tule küll kunagi välja seda, et ta oleks üdini pahane millegipärast mu peale olnud, et ta väga varakult nagu on hakanud mõistma, nagu teine naine teist naist mõistab. Ja mis on eriti ilus, et ta on kuskil intervjuus öelnud ka, et minu ema laskis mul kasvada ja laskis mulle oma vead ise ära teha ja ta ei ole mind surunud kuskile noh, niimoodi pahadesse raamidesse, et mis mulle endale jäi saamata või tegemata, et siis ma tahan tingimata ja ja ma näen oma last kuidagi ja nüüd surun ta sinna, foto peab selline olema. Et see on mulle üllatav, sest et mu meelest ma olen just niisugune hirmus jõuline, tüüpianudki, isekas ja, ja tahan ikka, kõik oleks nii nagu mina, mina ütlen. See on tõsi küll, et juba üsna üsna varakust peale, noh, millal hakkab inimene tegema nii-öelda nii suuri vigu, et siin võiks nagu kuidagi midagi öelda selle selle isa kohta veel nii palju, et kuskil puberteedi east tuligi, esimene murrang oli see, et kui, kuni sinnamaani ma mõtlesin, et miks ta ei ela siin, et mul siis kui ühte pole kodus, siis vähemalt teine on kodus ja siis kuskil pubeka eas ma sain äkki aru. S Mul oleks kaks järelevalvajat muidu, aga nüüd on nii, et kui ema on tööl, siis ei ole kedagi, jumal tänatud, et ta siin ei ela. Vähem järelevaatajaid. Aga tegelikult see on tõesti tõsi, et, et kui, kui nüüd tagasi vaadata kõik need sammud, mis ma olen elus teinud, et et noh, väga palju on niukseid, mis võiks ju võiks ju öelda, et see nüüd oli peaga vastu seina või miks sa nii noorelt seda tegid või miks sa sinna läksid või et mitte ühtegi korda ei ole ema poolt tulnud, mingisugust sellist noomitust? Kogu aeg on olnud selline vaikiv toetus ja kui midagi on nagu valesti läinud, siis ei ole seda targutamist, aga mis ma ütlesin või ma, mul on nii hästi meeles, kuidas niisugused asjad on nii oluliselt minu meelest, et ma olin niuke neiukene, oli mingi esimene armastus või midagi sihukest ja see oli ja siis oli seal armastusega tüli. Ma tulin koju. Soli nisuke draama loomulikult. Ja mida siis ema tegi? Pigem ma olen ikkagi juba vanem, sest muidu see jutt praegu kõlab natuke õudsalt, ema andis mulle väikese konjaki. No ma olin ikka täisealine, ütleme nii, andis mulle väikese konjaki, tegi voodi üles ja mitte ühtegi möginat, mitte midagi. Lihtsalt ta tegi nagu ära need liigutused, mis, et ma tunneksin ennast nagu hästi või turvaliselt või ma ei oska öelda. Vot mida, midagi sellist. Ja, ja noh, pidevalt on ema teeb nagu selliseid asju veel üks asi, mis ikka väike asi mida ma olen aru saanud, et see ei olegi väga tavapärane, minule tundus see nii loomulik ja ma olen oma lastega ka sedasama teinud, see on tõesti väike asi, aga see tundub mulle nii oluline, kui ma koolis käisin ja olin väike ta iga jumala hommik tõusis kell pool seitse üles, ükskõik kui raske pikk etendustel õhtul oli või, või ükskõik kui pikaks õhtu venis, ta tõusis ülesse minuga koos, tegi mulle võileiva ja jättis mulle mulje, et ta jääb ka nüüd üles toimetama, sest et ikkagi nagu kool, noh see on nii vastik pool seitse ärkamine, see on nii õudne, onju. Ta tõusis alati üles, saatis mu kooli tõenäoliselt nii, kui uksed lukus, nii oli, tuli kustu ja pikali, onju, aga mulle lapsele jäi see mulje, et, et ma ei ole üksinda, kes peab seda õudsat pikka jubedat teed praegu ette võtma ja, ja ma olen aru saanud, et see ei ole sugugi tavapärane, väga paljud vanemad üldse ei tõuseb, see vaene laps võib juba esimesest klassist saadik ise hakkama saama kuidagi. Ja ma olen oma lastele ka sedasama asja teinud, sest minu jaoks oli nii oluline pole, ma ei tea, mis suur asi, eks ole, aga noh, nii oluline, mis värvi algklassid, mulle väga meeldis koolis käia, algklassides oli meil väga tore klassijuhataja, mulle mulle meeldis, mulle meeldis, et ma sain asjadest aru ja meeldis õppida ja siis äkki mulle enam koolis üldse ei meeldinud. Kõik tundus ebaõiglane, vastik. Ma lõpetasin lausa, ma ei olegi nii-öelda korralikku keskkooli lõpetanud, et ma lõpp, lõpetasin ju täiskasvanute gümnaasiumi ehk õhtukooli. Sest et ma ikka nagu üldse ei saanud seal koolis hakkama, ma ei oskagi nagu näppu peale panna, milles asi oli, aga ei huvitanud. See oli nii ebameeldiv. See koolikõik, kuidas ma nüüd seletan, ma ei tea, see kõik oli nii õudne. Mismoodi ema seda olukorda mäletab? Eks ma muidugi põdesin, võib-olla, aga, aga ma ei mäleta, et see oleks nii hullusti läinud, kuna ta ju läks tööle sinna linnamuuseumisse ja läks ise. Mina ei mäleta, et ma oleks teda sundinud, et ta läks ise vabatahtlikult sinna õhtukooli. Ma ei mäleta küll, et mul, et ma oleks, meil oleks sellest mingisugune niuke ülim suur draama kodus olnud võib-olla ma üksi jah, ja, või unuga koostis jälle nutsin oma nutud ära ja teine rahustas maha, et ta tegelikult läks ju. Kooli ja jälle näide sellest, et ei olnud nagu sellist ahistamist kodus nii väga, et kuidagi lasti, kõik sammud lasti teha. Jah, sest nagu ma ütlesin, et fatalist ju see nii peab minema, on, tähendab, ma ei tea, milleks see hea on, aga et kuidas öeldakse, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, tähendab, mingi lahendus kuskilt tuleb, aga ma ei oska seda näha praegu. Aga et kui ma sekkun, siis see on minu niisugune tahtmine, aga ma ei näe tema sisse ju, mis temale ettenähtud on need, mismoodi tema tee pealt minema. Aga see koolivahetus nägi välja niimoodi, et esimesest visati välja ja siis tuli kuhugi minna või ise vahetasite. Ta lõpetas ära selle No seal neljakümnete ja selles mõttes, et jäi vist tõesti natuke vale mulje, et nagu oleks mingeid õudseid jamasid olnud koolis seda nagu otseselt mitte, ma lihtsalt tundsin ennast nii õudselt halvasti selles koolis aastate kuuselt, nagu et kui räägitakse toredatest klassikokkutulekutest ja toredatest kooliaastatest, siis ma ei saa aru, millest räägitakse. Et ma nagu minul on ikkagi tusk ja piin ja vaev meelest sellest kogu kooliajast. End emaga näiteks õppimas, mäletate. Ei mäleta? Ei mäleta, ei mäleta. Mul ka, ma unustan ka halvad asjad ära. Eks ta õppis põhiliselt õhtuti. Mul oli üks periood, meil oli ju väga palju, mul oli etendusi. Et, et see, kui ta oli üksi kodus, siis usaldus oli, ma tean ühte korda, kui, et kus ma sain ka ise väga selgelt kuni üdini aru, mis tähendab usalduse kaotus. Tal oli üks kavaler, kes oli talle külla tulnud, mul oli etendus ja too oli kaasa toonud siis koduveini. Ja ma tulin koju ja hakkan keerama, ei pääse korterisse. Tähendab, teiselt poolt oli ukse lukku keeratud ja võti ees ja ma ei saa. Kobistasin tykk aega, andsin, kelle kõik võttis aega, enne kui mingit kolakat sammud tulid ja tehti puhks lahti ja seisab noormees. Ja sain aru, et natuke nagu võtnud. Ja Liina oli, oli ikka täitsa võtnud audis ja igatahes ta midagi ta ei suutnud mulle mõistetele seletada, et ma midagi ei rääkinud. Ütlesin noormehele, et ma loodan, et ma rohkem teed siin ei näe. Ja panin linad ukse kinni ja läksin duši alla ja magama. Hommikul siis tegin talle praetud peekonit, praetud muna. Hästi pahaks läheb, tal oli pohmell kõva ja vaat siis oli ja siis ma hakkasin teda teatrisse, ta oli suur inimene, maksan teda teatris etenduste ajal kaasa vedama, et istub garderoobis, et ei ole kodus. Et see oli jah, üks koht, kus kus ma sain nagu tõsiselt aru. Usalduse kaotus on ikka üks paganama hirmus asi ja võttis aega, mis ta võttis, aga usaldus noh, nagu taastus me omavahel. Jutuajamise alguses jooksis Liina meil läbi niisugune sõnapaar nagu pätikamp. Kas me oleme praegu oma juttudega umbes sellesse aega jõudnud, kui midagi niisugust teatud seltskond kogunes? Olla võib küll vist olla jah, umbes umbes nii. Ma ei tea, mul on kuidagi ikkagi väga hästi läinud, et ma olen igasugustest olukordadest puhta nahaga välja ujunud, et mul on ilmselt alati olnud ikkagi natuke. Ma olen küll väga uudishimulik ja hulljulge, olin noorest peast hulljulge, aga samas oli ka mingisugune ikkagi selline eluterve alalhoiu instinkt, et noh, see 47. keskkool, kus ma käisin, seal oli ka igasuguseid inimesi, kes siis nagu kokku kuidagi sattusid, osad nendest on surnud, osad nendest on vangis, aga osad on ka väga korralikud ja tublid ühiskonna liikmed. Ja pole nagu häda midagi, et see oleneb ikkagi väga paljus ka inimese sellest sisemisest materjalist, et kuidas ta mingisuguseid olukordi siis töötleb ja kas ta nagu pigem õpib sellest midagi või ta vajub selle mingisuguse vooluga kuskile kaasa. Pahandustesse te sattusite päris pahandustesse? Tead, ma ütlen sulle niimoodi, et sellistest asjadest peaks avameelselt rääkima siis, kui ma oleksin vahele jäänud. Kuna vahele ei ole jäädud, siis sellistest asjadest avameelselt veel rääkima ei pea. Tuli ette ütleme üht-teist aga mitte eluohtliku ja kriitilist. Ja las ta jääb, see oli põnev, lihtsalt, lihtsalt põnev, muidugi ema teab, millest jutt käib või ei, ei tea ja pole vaja ja. Vaat see on nüüd jälle see koht, et kui palju peab nagu kontrollima on ja kui palju sa pead oma lapse elu ja ka selliseid asju kontrollima, kus, kus käiakse piiri peal. Mina olen seda meelt, et ei pea, et sa ei pea hoidma silma peal kogu aeg ja võib jätta ka selle riski, et inimene astub täiesti vale sammu. Kui lihtne helgi on hakkama saada olukorraga, kus lapsevanemana avastad end ühel hetkel mõttelt, et tütar ela oma elu õigesti. Seda ma pean, nüüd küll, ütleme enesekiituseks, et selliseid hetki mul ei ole olnud, et miks see nii on, et ma olen algusest peale nagu mõelnud, võib-olla see tuleb kodust, minu kodust, et ega minu ema noh, ma nagu ütlen, et teda ju mu elukutse valikul ega mitte millelgi õige, mis kavalerid mul seal käisid ukse taga, et ta ei sekkunud sinna ja täpselt sama on minul, et see elu, mida tema elab, see on talle antud elu ja tema teeb selle eluga, mida tema teeb ja et ta teeks neid õigeid valikuid või need siis ma arvan, et see tuleb juba sellest hetkest peale, kui ma, kui ta hakkab minus kasvama ja kui kuidas öeldakse, et kuni kolme kolmanda eluaastani sa võid anda põhiselle olemuse ja need põhitõed talle kuigi tundub, mis on kolmeaastane, see on väike titt alles. Aga et see on tema elu, ma ei saa sinna, et ma võin teda suunata või anda talle mingisuguseid näiteid, näiteks puhta teisest vallast, et kui ma näiteks ise teen mingit rolli, siis ma kuulan eriti ooperit, ma kuulan hästi palju erinevaid esitusi, mitte selleks, et matkida, vaid selleks, et saada aru, kuidas võib ka teha, et mul see vaateväli läheks hästi palju laiemaks ja selles mõttes ka, et ma võin talle rääkida igasuguseid võimalusi või näiteid tuua või, aga ma ilmaski ei hakka teda suruma. Vaat see tee on nüüd ainukene ja õige. Las ta käib selle tee, need oma kivikonarused ja kõrgustikud kukub alla ja tõuseb jälle püsti. See suur kunst on, kui sa oled kukkunud, siis uuesti püsti tõusta ja edasi minna, et selle on ta omandanud ja ei ei. Aga kas on niisugusi olukordi meeles, kus te olite õhtul enne kodus kui Liina ja see oli siis ju aeg, mil ei olnud mobiiltelefoni, et helistada ükskõik kes siis kellele, et öelda, ma jään hiljaks või et kus sa oled. Ja kell muudkui läheb ja tütart ikka kodus. Võib-olla need oli, aga vot näed, ma jälle ei mäleta neid asju, et kui lina siin enne ütles ka, et tal oli mingi nagu kartus või et ta ei tahtnud ema ema aukartus, kuidas ta ütles teda, et ta ikka, kui ta jäi siis kõige rohkem veerand tundi või 20 minutit hiljaks. Sest et vaat see on see usalduse asi, kui me oleme kokku leppinud siis meie peres üldiselt kui me oleme millegis asjas kokku leppinud, siis hiljaks ei jää. Et noh, ütleme viis minutit sinna või tänna, see on niisugune väike asi, aga mis on kokku lepitud, siis me oleme ikka seda seda täitnud. Kas kusagil seal lapsepõlveaastatel paistis juba etel Liinale ka hakkab lava meeldima või siis esinemine? No kui ta oli mul ju väga palju teatris kaasas ja kui isa oli ju kooris laulis, et see võis eeldada, et, et need omadused on olemas ja siis ma mäletan, et kui lina abiellus ja siis ta laskis omale nimekaardi teha. Et Liina Vahtrik koduperenaine olin 19, juhin tähelepanu siis ja siis, ja kui ma seda nimekaarti nägin, kulmud nagu tõusti, et koduperenaine, see on elukutse. Ja siis isa naeris, ütles, et no jumal, kui ta tütrel pooltki seda, mis emal on, et siis see on ju noh, niuke väike vahepeatus, ainult niuke väike naljanumber, koduperenaine. Ja, aga siis vaata tema ma räägin, et kui ta tegi lumehelbeke, tantsis seal midagi, et ta tõesti sellel see oli näha, ta uskus, mida ta teeb ja seal ei ole ju erakordselt vajalik omadus selles hetkes olla, mida sa laval oled ja uskuda seda, mida sa teed nagu laps liivakastist, liivakooki ja siis teab, minemine, sööb seda, ta usub, et see on kook. Siis tal oli kujutlusvõime väga hea. Mul tuleb praegu meelde. Üks periood oli, mul oli hea sõbranna, oli, kelle ema elas sauel ja siis jälle, kui ma pidin kuskile sõitma ja Uno kai saanud lina juures olla, siis me viisime liina sinna Sauele ja seal olid kass ja ta tahtis kangesti seda kassi nagu paitada, kätte saad, meil ei olnud koduloomi siis jaa, kuidas saada, kas ei andnud kätte ja siis ta joonistas paberi peale hiire ja pani selle põõsa alla ja siis jäi põõsa taha ootama, et nüüd see kas tuleb hiire peale ja siis ta saab sellega. Nii et fantaasia või kujutlusvõime oli tal väga tugevalt arenenud jälle näitlejale väga vajalik omadus. Aga see, et ta sinna läks õppima seda hetke ma mäletan küll, et ega see mulle hästi ei, ei meeldinud lihtsalt sellepärast muidugi noh, tundub nii lapsikune ja banaalsenad. Ma teadsin, et sa oled kõigil hambus, ükskõik mida sa laval teed, igaüks võtab ette ja kas laseb Takkiläraka su peale või et nad kõik kukuvad sind. Kellel vähegi aega ja tahtmist on, see kukub sind lammutama. Et milleks talle seda vaja on ja teades, et on ka emotsionaalne inimene. No ma olen ise olin seda kõike läbi elanud ja ma ei tahtnud, et mu laps hakkab sedasama neid tundeid tundma. Aga noh, vot saatuse vastu ei saa ja siis me olime Soomes ühe projektiga ja Liina helistas, mina helistasin talle sealt ja ja siis Liina ütles, et teha tema. Nüüd on niimoodi, jumal, mul juba süda hõiskas, ei saanud sisse. Ma sain sisse, siis oli, siis oli tõesti niisugune õnn, tahtis pealuust välja karata ja teises keeles süda läks nii raskeks, et seal inske kahetine tunne. Aga kui ta juba juba koolitöid, ma vaatasin nende eksameid ja kõik, no siis oli näha, et ikka seal õige valik. Ja siis, kui ta veel Von Krahli läks ja siis neid lavastusi käisin vaatamas, siis noh kuni tänase päevani ikka see rõõm ja õnn aina kasvab, et ta on ikka väga andekas. Õigel alal. Jah, selle saate nii, tuletan meelde, on ju käbi ei kuku, eks mitte et see oleks alati niimoodi, et lapse ja lapsevanema tee või jäljerada olekski täpselt ühesugune, aga, aga Teil kahel on see siiski niimoodi läinud. Ja eks sellest ole siin saates varem ka juttu olnud ja ma olen kuulnud versioone erinevaid. Kas lapsel tasub sedasama ette võtta, kui isa või ema on milleski väga silmapaistvalt edukas olnud, sest siis tuleb võidelda tõesti rohkem, aga kui lihtsalt iseenda saatus seal on muud faktorid. Tuntud nimed ees, eks. Ja piltlikult öeldes, latt, millest üle ronida, on hoopis kõrgem, kui ema oleks olnud näiteks kokk, eks. Kas see mõtteviis Liina teile oli kusagil seal alguses valikuid tehes? Päevakohane, sa mõtled, ehk kas kas vaevasid ennast selle küsimusega või mis lihtsalt nagu sunnib tagant seda tegema, et kas on see enesekindlus, teadmine, et ma suudan küll või tahtmine midagi tõestada või mis kolmandat neljandat. Minu puhul see algas üldse kuidagi see, see teadlik impulsse oli üldse väga naljakas ja täitsa nagunii triviaalne, et endal on lausa piinlik kuidagi sellest, et et ma abiellusin, eks hästi varakult, sest et mul oli nii suur soov. Ta esitama endale perekonda, noh see, millest ennem sai nagu räägitud, ma, mina tahtsin tõesti nüüd ehitada seda, seda nii-öelda päris õiget perekonda. No loomulikult selgus, et ma ei oska seda, tule midagi sellest välja, eks. Aga siis ma mäletan, et ma olin projektiga kodus, Reti oli kaheaastane ja hakkas nagu noorel inimesel tekkima niisugune väike paanika, et kas nüüd nii jääbki või et mis ma nüüd teen oma eluga edasi, et et ja siis tegin teleka lahti ja telekast tulid need siuksed saated nagu lennud olid ETV-s lavaka lendudest ja ma ei mäleta, see oli mingi varasemat varasemad lennud. Ma ei mäleta, mis selle naisnäitleja nimigi oli. Sattusin vaatama mingit kaadrit, kus ta üks naisnäitlejanna hästi uhkelt pööras pead niimoodi. Ja siis ma mõtlesin, et kurat, ma oskan ka niimoodi. See oli see impulss. Siis oli nagu vastu võtta just sellel hetkel. Vot nii totakas, kas impulss oli see esimene, mille pealt ma läksin, noh loomulikult oli seal ilmselt noh, eeldus, et kõik see varasemad kihid on ju, need olid seal all kõik, et, et vot selline pisikene idiootlik impulss oli see, mille peale ma võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin kohale, silmad pool kõõrdi, tegin selle kõik need voorud ära ja ma nagu emale vist isegi väga ei tahtnud öelda, sest et ma ma sain ju aru, mida ta muretseb ja, ja olles kaasas käinud teatris ma sain, kuid ka aru sellest, et näitleja elukutse on hoopis midagi muud, mida arvatakse. Et noh, praegugi ma täitsa kuidagi isegi isiklikult natuke solvunud, kui ma vahel loen, mingeid intervjuusid või asju, kus näitlemise elukutsest räägitakse, kui et ah, see on ülehinnatud, et no mis see siis on, et paned võõrad riided selga, ütleb võõra teksti ära, ongi, kõik, on ju. Sedasi saab öelda ainult inimene, kes ei ole sügavuti näitlemisest üldse aru saanud, kes tegelebki väga pealiskaudselt selle, sellise asjaga see hoopis midagi sügavamat, tõsisemat nagu iga asjaga, millesse sa sügavuti lähed, sa avastad, kui, kui lai On Liinal oli muidugi see asi, kui ta läks ju sinna katsetele, et tema tali, teine nimi ja ega mitte keegi ei teadnud, et ta minu tütar on. Mina ei tea, kas ma olen. Ka isekas või, või olen ma lihtsalt naiivne, aga ma ei ole iialgi tajunud seda kui võistlust. Sest et me oleme piisavalt siiski erinevad nagu selle nende ühtede samade tööriistadega see hääl või välimus või emotsionaalsus või see näit mõtlemise noh, nii-öelda need tööriistad, sellega saab nii palju erinevaid valdkondadesse minna, et ütleme, kui ema on rohkem muusikateatris, siis mina läksin üldse avangard teatrisse, need on nii erinevad keeled. Et juba kas või sellepärast nagu ei, ei noh, kasvõi sellepärast ei ei ole iialgi tajunud, et ma peaksin kuidagi hirmsasti punnitama. Ma ei, ma ei oska seletada eala nüüd mu niimoodi tajunud seda tõesti ja, ja inimestel muidugi on see loomulikult nad võrdlevad. Aga seal nende probleemide probleem just. Liina, te saite emakas esimest korda üsna varakult vanuses 19 19 ja teist korda vanuses 34 mis on ju üsna pikk vahe. Ma küsin ema käest, et kas Liina emana, esimesel korral ja emana nüüd teisel korral on kaks erinevat inimest või tegelikult No ma võiks sellest nii palju rääkida, et see oli minu meelest, ma olin nii õnnelik jumal, kuigi ma mäletan, et kuskil intervjuus midagi ta seal ütles, et, et noh, et võiks ikka veel lapsime midagi ja siis ma ütlesin, mina emigreerunud, kui tema veel lapse saab, et mina, ma ei soovi rohkem regi. Liina õppis, Reti kasvas põhiliselt, no väga palju aega oli minu juures. Ma ei ütle midagi, see oli võrratu, võrratu aeg, et ma sain nagu mul oli nagu kaks last siis väga oodatud ja väga oodatud ja armus ja ja nüüd, kui Liina teist korda hakkas oma teist last tama näha kõrvalt seda, no esimene see, see oli, kõik oli talini noor ja ta esimene kord ja kõik see kõik käis kuidagi nagu noh, niimoodi juba nii laps käes. Aga nüüd, kuidas ta ootab tas, kuidas ta nautis seda igat koodi, mis lähenes sellele, millal ta kohtus päriselt oma lapsega, nüüd see oli nii võluv vaadata kõrvalt ja muidugi ta oli täis inimene siis, et mulle nii pööraselt meeldis, seal oli nii ilus aeg vaadata ja nüüd kui Johannes kasvab ja kõik, et ta noh, nüüd on ta ikka keskkond, on küll teistsugune ema, nüüd on ta jah, küpsema. Aga ma pean ütlema, et mõlemal mõlemal viisil nii saada lapsesse, noorest peast kui ka natuke vanemast ajast on omad plussid täiesti joomad miinused. Et mina mäletan trikki puhul küll, nagu seda, see on tõsi, et tekkis nagu ma ka ise ennem ütlesin, et, et sa oled veel noor, sul on ikkagi natukese tunne, et midagi jäi tegemata ja ja kas nüüd nii jääbki ja natuke ikkagi noor inimene natuke loll, olgem ausad. Ja õnne, õnneks oli ema, eks ole sellel hetkel võtta, kes siis nagu siis selle koorma nii-öelda ka enda peale, et kui mina käisin lavakas edasi, et siis ema võttis Karetit kasvatada. Et see ei olnud koorem, ei olnud koorem, see oli jälle see, vaat mul on eluaeg olnud ka, seega ma tahan tunda seda talle vajalik ja see, et sa oled vajalik, see on nii pagana nonii rõõmu, rõõmutunne, et mida, ja siis ma saan aidata, sest et ma nägin, kuidas Liina tahab seda, mida ta teeb ja, ja, ja kui sul on nagu ma olen alati igas asjas ei olnud, me olime üks suur perekond, ei oma tähtsust, kellel praegu midagi on, siis me oleme üks perekond, kõik, kõik need lapselapsed ja nende lapselaste oma kaaslased ja kõik, et me oleme üks suur perekond, et see, see on paganama hea tunne ja siis, kui sa oled vajalik sellel hetkel ma saan oma panuse panna nüüd praegu ja kunagi ei tea jälle, kes jälle mulje külje alla paneb, et nii, et, Kujutan ette, linnased on küsitud umbes 2000 korda, aga ma küsin ühe korra veel, et see, et poja nimeks on saanud Johannes. Siin ei saa ju ometi seriaali. Ei ole justkui on olnud ja on jah, küsitleda aga ei ole tõesti, ei ole minu elukaaslane, ehk siis Johannese isa vanaisa, kes lapsepõlvest teda palju mõjutas ja kasvatas ja, ja kellel kellest rääkides alati, tal lähevad silmad märjaks ja siis tema mälestuseks on Johannes pandud. Aitäh Helgi oli väga tore rääkida. Aitäh, Liina, meie saatekülalised olid ema ja tütar, Helgi Sallo ja Liina Vahtrik. Mina olen Sten Teppan ja käbi ei kuku, on eetris taas nädala pärast kohtume siis.