Tere tulemast kuulama pianisti ja muusikaõpetaja leelo kõlari meenutused viivad meid tagasi nii kaugele kui möödunud sajandi kolmekümnendad aastad neiuks sirgumine muusikast helisemas kodus vahele sõda ja vabatahtlik järgnemine Siberisse küüditatud abikaasale. Need on mõned hetked ja läbielamised rohkem kui 90 aastat kestnud eluteelt mida kaunistavad lapsed ele kaja ja Paap Kõlar esimesest ning Mikk Targo teisest abielust. Saates aitab ema mälestusi illustreerida lastest pesamuna ehk Mik, kes nagu õed ja vend sattus helide maailma. Professionaalsete muusikute kodus kasvanud laste puhul võiks seda juua loogiliseks pidada. Aga nagu selgub, ei olnud pillimehe tee sugugi esimene ja iseenesest mõistetav valik. Aga edasi juba meie külaliste ema leelo kõlari ja poeg Mikk Targo sõnadega. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Leelo tere tulemast vikerraadiosse. Tere jälle Logan, kaasas üks tema lastest, Mik Rõõm näha. Lahe leelo, kas niisugused laulud on teile tuttavad nagu näiteks karikakar või Sa haara kinni mu käest või On küll hilja ja, ja selles hääles oli kuidagi sellist väsimust? Ei, sugugi mitte. Kas need meeldivad teile yhe päris mõnusad eriti võttes arvesse, et need on enda poisi kirjutatud loodeks? Nojah, siis kuuled erilise huviga. Kas sa kunagi aegu tagasi leelo oli mingil moel prognoositav või, või ette näha ka missuguseks Miku elukäik kujuneb ja et, et see on muusika, mis teda kutsub? Ei, siis ei mõelnud selle peale, mis selle poisi huvid olid. Kõik, mida üks poiss tahab teha ringi, jookse rumalusi välja mõelda mitte seda teha, mida kästud, on. Mikk, kas sulle kõlab ka kuidagi tuttavalt, kui täpne see ema ema kirjeldas, oli vaade sellele? Ma arvan, et see oli tegelikult üsna täpne. Tuulepea jookseb sinna-tänna, teeb midagi kogu aeg päeviku märkuseid täis sest nad on vaja mingit oma asja ajada, mis iganes asi see ka ei ole, tunni ajal, eks ole mitte osaleda. Õppetöös aga ajada just nimelt mingit oma asja. Muidugi, ega siis ei olnudki mingit sellist, et sihti või suunda muusika poole, olgugi et. Päris päris, kas see oli veel lasteaia lõpp või umbes nii. Ma käisin siiski muusikakooli mingitel katsetel, ma mäletan, seal pliiatsiga toksime midagi, trumlit mängisime. Aga see ei olnud nagu minu jaoks üldse teema. Aga. Ära sa pidid olema tulema katsejäneseks praktika õpilase jaoks, kes tegi oma praktika tööd klaveriõpetajaks saamiseks, see oli otsa koolis ja seal oli, võeti sihukesi katsejäneseid väikseid lapsi siis teostada seda, et kuidas nad nendega ümber käivad ja, ja saalid ja siis selle jaoks seal. Mul tuli meelde üks, üks asi, mul on kodus plakat, suur a4 plakat. Kikendiga tõkis on kontsert, kus esinevad leelo kõlar ja Mikk Targo. Sinul olid seal mingisugused klaverikontserdid ja mina olin sinu Nendes lugudes, nendes väikestes palakestes ühe koha peal pidin täpselt lööma triangliks põmm ja siis ma sattusin selle tõttu sinna plakati lööma. Nii et selline suur plakat, suured Mikk Targo. Seal kontserdi jooksul võib-olla ühe triangli löögiga. Debüütlöökpillimängijana just nimelt seda praegu veel, aga sealt tegelikult ikkagi ei läinud midagi käima. Et see oli selline, noh, ema palus ja tule teeme ja tore pojaga koos seal. Veelo, kui te mõtlete oma lapsepõlve peale ja nüüd me räägime 1930.-test aastatest. Õudne, õudne, mis lõhnad ja maitsed teile lapsepõlvekodust meelde tulevad. Mannapudru ja jõhvikakissell. Kus kohas teie lapsepõlvekodu oli siinsamas see maja, mis paistab siit koolimaja kõrval, ehk siis Tallinna kesklinn. Mis on esimesed pildid, mida te arvate päriselt, mäletavad? Siis oli siis oli siin ei olnud neid maju selle asemel oli, seda kutsuti politsei agarad kombinatsioon vene keelest. Politseis keeld, arvad, tähendab, siin oli see oli kõik üks suur peenramaarahvas, kasvatasin oma rediseid sibulaid ja lapsed käisid seal vargil, siis muidugi seal oli vaja ja võtta ükskõik mida. Porgandite mõne marja sai sealt ja. Missugune teie lapsepõlvekodu oli koduukse juures lükata ukse lahti, astute sisse. Mida te näete, mis seal oli ja kes kes seal elasid? Elasid minu ema ja isa. Ja tavaliselt kõlas seal kogu aeg muusika, sest ema andis seal laulutunde. Tal oli terve kari õpilasi, kes seal esikus tavaliselt ootasid oma järge, keegi oli parajasti toas sees ja tegi seal hääleharjutusi. Keegi ootas ukse taga nagu hambaarsti juurde pääsemiseks. Ja mina siis nendega seal jutlesinsest, olin nende kõikidega hea tuttav ja kui ema seda tööd parajasti teinud, siis seal muusikatoas, kus klaver oli, seal siis isa midagi tegi, kas mängis või kirjutas oma oma kirjutuslaua taga mingeid minu jaoks väga arusaamatuid asju. Muusika sees olemine oli võrdlemisi. Tihe, mis teile toona plikatirts on ette võtta, meeldis, millega te tegelesite, mis olid selle aja laste tegevused? No siin ringi joosta, ringi tõmmata teiste lastega. Alati olin ma, põlved olid mul puruks kukutud, verised ja korpas. Tegime siin oma oma mänge, laste mänge. Aga kui kodusest elust rääkida, siis ma armastasin klaveri taga midagi mängida oma peast midagi. Kombineerisin seal. Laps oli teil seltskonnas siin palju, kellega midagi ette võtta. Kusjuures kõva seltskond, meil olid oma oma mängud, niisugused siis ei olnud nutitelefone, nii et seda ohtu meil ei olnud, aga me mängisime õues kõiksugu asju, külasid ja tagaajamisi, Ukraadina dia ja mis need olid kõik siis sellel ajal kombeks? Oli väga huvitav ka viienda korruse käsipuude vahelt alla sülitada, kas, kas läheb see sinna täpselt sinna alla, jääb kuskile vahepeale pidama. Võistlus, selline oligi lapsikuid asju, aga need olid kõik väga põnevad ja ma ei tahtnud kunagi sealt õuest koju tulla. Kui mind kutsuti, tuleb tulla sööma või midagi, siis? Praegu ei ole aega, ma varsti tulen. Oma vanematele, isale, emale olite siiski hea laps või? Pahandusi vaadata ja võtsime prügikastist rotid välja ja mängisime nendega, saime hirmsasti riielda prügikastis elased rotid ja nendel olid pojad ja need olid väga ilusad ja me võtsime need sealt välja ja mängisime nendega ja siis tehti meile selgeks, kui ebahügieenil, kui ja ebatervislik on tegeleda niisuguste asjadega. Ja kas, kas ma tõesti ei saa aru, et niisugust asja ei tule teha, ei tohi teha prügikastmeks must koht ja mis me sinna ometigi läksime ja mulle loeti ka väga palju niisuguseid kasulikke asju yles kõik aga see oli ikkagi lihtsalt lugemine, nurka pandi seisma ka, aga seal oli hea olla, mulle meeldis nurgas seista, sest sest seal oli rahu majas, jutt oli räägitud, pahandud, pahandus oli tehtud. See oli karistuse kandmine, aga see oli väga meeldiv, seal sai oma mõtteid mõtelda ja seal nurgas ei olnud häda midagi. Kuidas kooliaeg meelde on jäänud? Esimestes klassides ma olin väga pai. Kui see teema üldse üles tõusis, et koolimineku aeg on käes, siis, siis tundus huvitav. No ja see oli kõrvalmajas kohe ja minu isa oli koolis lauluõpetaja siis ta võttis mind vahel sinna laulutundi kaasas, ma võisin vaadata, mis seal toimub, siis ma veel ei olnudki koolilaps, juba, ta võttis mind sinna kaasa. Et ma istuksin, kuulaks, mis isa seal laulutunnis teeb ja mis lapsed seal teevad. No aga kui ma kooli juba jõudsin, ma olin need esimesed klassid, olin ma väga pai, hea õpilane, kirjutasin väga korralikud kirjatähtedega, sellel ajal oli ilukirjatundega tähtis tund kus me kirjutasime siis viltuste joontega vihikusse niimoodi kaldkirjas tähti lehekülgede viisi. Et nad oleks kõik väga ilusad, see nõudis püsivust, mida alati ei olnud küllalt. Aga noh, kui mõtelda praegu, missugune õudne käe käekiri mul nüüd on siis peab ütlema, et kasulik oleks meenutada, mismoodi siis kirjutada oli vaja. Kuidas leelo eesti aega kirjeldaksite neid kolmekümnendaid aastaid? Koduaknast välja vaadata, siis Raua tänav oli munakividest sällogisesid siis igasugused hobuvankrid, mitmesugused vankrid, mis vedasid seal mingeid kotte või mingisugust materjale või need lobisesid seal mööda neid munakive. Ja majahoidja käis seal munakivide vahelt siis luua, teises otsas oli temal metallist otsas, sellega oli vaja urgitseda see sõnnik sealt munakivide vahelt ära ja korjata ülesse, et oleks puhas see täna seda oli väga huvitav vaadata aknast, kuidas see kõik käis seal, kes seal kõik sõidavad ja missugused vankrid seal on ja missugused vankrimehed. Kui sõbranna tuli külla, siis vaatasime aknast, et kes luges neid hobuvankreid ja kes luges inimesed, kui palju ühte või teist läheb sealt läbi. Kuidas mõjutasid sõjasündmused teie perekonda? Siis olin juba teine inimene, hoopis oli siis kõva klaveri, harjutaja ja muusikasõber. Mul olid hoopis teised mõtted ja sihid silma ees. Ja sõjasündmused, sõjasündmused on, need olid väga hullud, sest et oli oja iga õhtul aknad pimendada paksud tekid akende ette riputada ja üldse aknad oli vaja kleepida paberitega risti ja põiki paberiribadega kinni, et kui õhurünnak on need siis klaasid, siis ei lendaks vastu vahtimist. Külm oli, ei köetud. Väga külm oli. Söögiga ei olnud eriti kiita. Turg oli ju siis seal Estonia taga, kus praegu on park, siis oli meil turg muidu, aga sõja ajal oli see väga kehvakene ja seal Estonia all kontsertsaali ja teatrisaali all olid punkrid, kuurid või kuidas neid nimetada? Kus maainimesed said realiseerida oma kas porgandeid, kartuleid, isegi külmunud kartuleid, kivid, kõvad, nagu jäätükid, olid need kartulid, et seal seal sai üht, kui teist ravi anti hankida, see oli niisugune koht, kuhu salaja sisse iiliti, et keegi paneks tähele, sealt sai siis vahel mõne muna või järsku kellegi käest sai tükikene võid vä? Aga needsamad akende pimendamised ja paberite kleepimised ja te olite vanuses siis juba 13 14 15 umbes. Kas hirm oli nii-öelda igapäevaselt naha vahel nende sündmustega seoses või polnud see nii tajutav selles vanuses? Ei oli küll tajutav, sest tõuhäired olid sageli öösel, siis oli tarvis keldrisse minna, ruttu. Sest see õhutõrjet kahur hakkasin kohe plaksuma ja mõnele poole kukkusid siis mingid pommid, niuksed, süütepommid, enamasti katustele kuskile või. See suur õhurünnak, millest kõik väga palju teavad. Kui Tallinn siin tehti poolenisti maatasa siis ma olin parajasti seal Vabaduse väljaku kandis. Nägin Estonia põles, nägin, kui need deklaratsioonid lendasid, seal tuul oli kole kõva, need lendasid sealt sinna musumäe poole ja kõik kohad olid täis pihta saanud. Majade prahti ja klaasikilde ja need asjad olid oja tol ajal üle elada. Kui te oma vanemate peale mõtlete, siis kuidas nemad selles kõiges nii-öelda kainet meelt säilitasite, kuidas nemad sellega hakkama said? Tublilt püüti ennast teostada nii palju kui võimalik ja vaadata kainelt asja peale, et nüüd tuleb niimoodi hakkama saada. Mikk, missugused sinu mälestused oma vanaema-vanaisaga seoses on memme ema ja isa, eks ole, on siis nüüd Riho Päts ja Made Päts-Päts lahkus paraku enne kui mina sündisin. Ja Riho Pätsi ka ma ikkagi suhtlesin. Temaga oli väga huvitav, 100 protsenti selline vana eesti kooli mees suhtus minusse kui noor halasse mitte just teie-vormis, aga, aga need laused ja kõik see niisugune suhtlusvorm oli niimoodi väga niisugune väljapeetud. Tal oli ikkagi klaver, oli kodus ja siis ta seal tegi oma tööasju. Naljakas seik oli veel. Kui ma läksin kaheksandasse klassi, siis oli vaja osta uus ülikond, kooliülikond, koolivorm, eks ole, oli sellel ajal. Ja siis me memmega masime mööda linna, otsisime mulle seda ülikondades. Tüüpiline probleem, poiss on peenike, aga pikk suhteliselt, järelikult kõik on vale. Kui sa leiad õiges pikkuses, siis on see teine mõõt vale ja teine mõte on õige, siis on see esimene mõte vale. Aga meil lõpuks õnnestus saada mulle siis üks niisugune enam-vähem kooliülikond ja millegipärast ma läksin seda vana, hüüdsin teda vanataadiks, läksin tema juurde seda näitama. Ja siis ta vaatas seda, et oh kui uhke ja siis tal oli seal tugitooli tagaseina sees Cap eestiaegsed majad on hästi huvitavad, seal on niisuguseid nagu salakappe või selliseid panipaiku kuskil täiesti ehituslikult ehitatud kus siis tegelikult oli see paari jope ja sest sealt välja ühe konjaki ja ütles, et selle ostu puhul tuleb teha liigud. Ma ei tea, niiet ta valas pitsi konjakit selle selle eest, et ma tulin talle koolivormi näitama. Sul on selle eest veel tutistamata saanud, tunnistamata jäänud, vot ei teagi, need tuleb välja, nüüd ei ole kuskilt kinni võtta, sa käisid Unadati juures konjakit trump pannud ja? Ei no tema juures sai käidud ka veel teisel põhjusel, sest et temal oli erinevalt meist oli temal televiisor, keegi oli pandud sinna selle soome ploki sisse, ehk siis teiste sõnadega. Me nägime soome telekas vot häälega. Siis ma mäletan, sai käidud seal aeg-ajalt mingisuguseid filme vaatamas, ma mäletan, et ükskord mind ei võetud kaasa, kuna see telekavaatamise koht oli siuke suht väike oli selline silm olnud nagu limonaadi, Joe, mind jäeti maha ja kõik ülejäänud lapsed läksid seda vaatama. Ja see trauma on siiamaani olnud, ausalt öeldes ükskord hiljuti siis hakkas pagan limonaadi Joe, mingi Itaalia, mingi. Kauboi kauboifilmi mingisugune paroodia. Räägime veel leelo teie nooruspõlvest, ta oli teie vanemate lootusi. Mida te oma eluga peale hakata. Kas niisugusi jutte kodus oli kunagi? Jah, oli küll juttu sest et naise väga armastasin klaverit mängida ja õppida jaa, jaa. Ja ennast harida selle koha pealt väga teadlikult ja suure rõõmuga ja siis oligi jutt sellest, et ilmselt ma selle pilliga hakalgi oma elus tegelema rohkem. Missuguseid samme selleks tuli ette võtta? Selleks oli vaja palju klaverit harjutada, palju tunde päevas pilli taga istudes treeninud? Tal oli abi nii-öelda omast käest võtta või te tegite seda. Lisaks sõltumata, kui ma olin väike veel, siis isa isa mind natukene õpetas niisuguseid elementaarseid asju, aga hiljem ma ikkagi hakkasin käima muusikakoolis ja õpetajate juhendamisel. Mida tähendas leelo teile elu Eestist eemal? Te sattusite õige varakult koos esimese abikaasaga Siberisse. Meenutage natukene seda sündmuste käiku. Siin ei olnud enam mul midagi teha, mind visati välja konservatooriumis teha. Sest ma olin niisugune ebasoovitav element, minu vanemad ja minu onu ja, ja minu mees on kõik riigivaenlased ja selle tõttu ei sobinud mina ka lõpetama sõda konservatooriumi ja ja, ja ka ma olin juba siis väikselt õpetaja ka laste muusikakoolis, aga see kõik likvideeriti ruttu, sest et ma olin vaenulik element. Ja siis ma töötasin siin kuskil natuke aega kuskil aiandis pärast kuskil autoremonditehase kantseleis, midagi seal püüdsin teha. Ühesõnaga mitte muusikalisel alal, ma ei tohtinud muusika alal üldse midagi teha. Mõned inimesed, kes olid väga tolleaegsele riigikorrale hästi truud wind ei näinud ega, ega tervitanud, tahtnud minuga isegi mitte suhelda. Ma vaatasin, et mul ei ole siin hea olla, et ma lähen siis siit ära. Teil jäid õpingud pooleli. Kuidas selline sõnum teile, Eda senti või mis see situatsioon oli, kus teile öeldakse, et te olete nii-öelda vaenulik element, kuidas see välja nägi? Mulle saadetis vastav kiri. Mul oli lõpetamine ees. Mitte lubada. Teie abikaasa, teie lähedased, inimesed, sugulased, mismoodi kõik lähedased inimesed riigi vaenlasteks sattusid. No kas just mõistatusega vastad, et sellel ajal see asi ju vastavate direktiividega, mis nõukogude liidus välja kuulutati suurte helikunstnike, nagu Šostakovitši, Prokofjevi ja nende kohta juba oli kõik negatiivne juba välja kuulutatud, no siis ei olnud ka loota, et siin midagi paremat on meie muusika inimestel. Nii mitmelgi. See oli ju tõsijutt, et vanatädil oli ju see süüdistus, et tema instrumentaalteos ei kõlanud piisavalt Nõukogude likult. Põhiline süüdistus oli, minu isal on see, et, et ta andis välja õpikuid sakslaste ajal kui siin oli sakslaste periood. Et miks ta andis õpikuid välja, kui ta oli, oleks olnud üks tõsine nõukogude inimene, siis ta ei oleks andnud väljaõpikust ja et seal oli ka mingi laul, mille sõnad olid metsameeste või jättis mulje mingi metsavendade laul või no ühesõnaga, igast asjast võis kinni võtta. Minu meel oli see süü, et tema isa oli olnud olitseicine eesti ajal? Mida sa elu seal tähendas? See oli hoopis midagi muud. See naturaalmajanduse põhjale elatud elu kasvatasime ise seal juurvilju, pidasime kitse ja kanu ja õpetasime kohalikule noorsoole. Säästus kasid Isetegevus, Lukas. Muusikast päris kõrvale jäänud nei. Tegelesime vene rahvamuusikaga. Aga naturaalmajandusjuurviljad, kits, see oli täiesti uus väljakutse. Sai nalja ka vä? Nakatab põhimõtteliselt üle kitse pidama, näiteks naa ja kitsepidamine oli päris naljakas, aga väga tore, aga kanooli tappa tarvis ja mingi põrsas kuskilt hankida ja seda üles kasvatada ja ja ta siis välja õngitseda peldikuaugust, kui ta sinna kukkuse nisukesed naljad olid meil jah, siis mida see koht iseenesest kujutab, aga see oli üks küla, kus olid niuksed, palkidest hurtsikud, majakesed, kus põhilised pere pered niimoodi elasid ja seal oli siis paar tähtsamat kaupluse vaiade postkontor ja midagi niisugust mitte nüüd päris pärapõrgus ei olnud. Selles külas oli ka mingisugune numbritehas, mida ma ei tea, mis seal toodeti. Igatahes tehase noorsugu oli see, kes käis meie juures siis koorilaulu harrastamas ja, ja puhkpillimuusikat tegemas ja neid natukene see lutsitasin, see oli meie elu sisu. Kohalikel olid olite siis peaaegu nagu omad või? Ja nendel ei olnud aru saada üldse, miks me seal olime. Et me, Aleksander on mingisugused vaenlased või? Suhtusid meisse väga hästi. Vene keel oli veel käpas, kui läksite. Käpas just ei olnud, aga, aga saime hakkama. Ja rohkem käppa läks. Võib arvata, pääsu pole, see hakkab. Kõigepealt said selgeks kõik sõimusõnad, euroopusud ropendamise. Kas te harjusite selle eluga seal ära on võimalik seal võttes arvesse et sündisid ka ju kajaja Paap, noh, ikkagi niimoodi sisse sulada, et ühel hetkel ei olegi väga vahet enam keel on ka selge ja kohalikud kõik tuttavad ja. See tundus mõistusevastane, et kas ma tõesti jäämegi sinna, aga tõesti me siis ei uskunud, et me saame tagasi. Sest see tundus nii ilmvõimatu, kuni selle päevani, kui Stalin suri siis me hakkasime aru saama, et nüüd peab midagi muutuma. Aga kuni sinnamaani ma ei lootnud mitte üks raas. Kolme lapsega hakkama saamine seal, mida sa igapäevaelus tähendas? No üks igavene jama, kogu aeg oli vaja kütta seda vene ahju üldse soojaks ikkagi läheks. Ta oleks võimalik seal selles majas üldse elada. Et ei läheks liiga külmaks, see oli kõige suurem mure. Miks Leedo, kui te mõtlete teil pere erisiga kokku jäänud, siis kui te tagasi tulite? Ega see ei muutunud nii, nii kohe sugugi. See kujunes kuidagi poolenisti väevõimuga selles mõttes, et. Ma olin väga rõõmus, et kui ma tulin tagasi, ma olin saanud lõpetada oma õpingud ja võisin hakata õpetajaks muusikaõpetajaks, õieti tööle sinna. Ühesõnaga praegune otsa kool, sinna ma sain tööle. Samal ajal oli mul võimalik võimalus harjutada ja ma olin, mul oli perspektiiv anda oma kontsert. See oli asi, mida ma olin kogu aeg tahtnud ju unistanud sellest. Ja minu mees sai suurepärase pakkumise Vanemuisesse dirigendiks. Hird pakkus talle sinna töö. Ja jutt oli kõigepealt selles, et et kuna ei olnud korterit, siis oli üldse väga raske kortereid saada ja ta elas seal hotellis kogu aeg isegi rohkem kui aasta vist edasta hotellis, kuni ta ükskord selle korteri sai, aga siis oligi jutt, nii et, et vot kui ta selle korteri saab, et siis ma peaksin Tartusse minema. Lapsed ja kõik, minule ei meeldinud jälle, et ma pean Tartus on ja ma tahtsin siin muusikakoolis töötada, et mitte Tartusse minna. Ma mõtlesin, tema võiks tulla Tallinnas. Üks niisugune niiveldamine, kes nüüd kuhu ja mis saab, tema ei tahtnud Tallinnasse tulla, sest arusaadav ta, see oli tal väga huvitav töö seal ja erinevus oli siin huvitav ja käisime ikka ühtselt külas seal lastega, käisime seal jälle, tema käis siin ja ja niimoodi käis asi kogu aeg edasi-tagasi ja ega sellest midagi head välja ei tulnudki. Niisiis läks, siis on kergem minema mõlemalt poolt. Ja siis me jõuame hetke, kus te olete saanud tuttavaks tulevase Miku isaga. Te mäletate, et nüüd ka kuidagi sellesse skeemi sisse tuua, seda päeva, kui, kui miks sündis. Miks ma ei mäleta, mis päev see oli? See oli kuskil enne jõulu. Ja ma ei saanud väljamikuga säält nii ruttu, ma tahtsin koju saada ei saanud ja siis uues perekonnas kolm vanemat last RKT juurde, jah, ehk siis mikkust sai siis neljast lapsest nii-öelda pesamuna. Vanusevahemik oli teil siis vanemast elest alustades sinuni välja kui suur 10 äkki vahet, jah, et 51 nele sind ja sina vist üheksa teised tulevad sinna vahele, kas tol ajal nimetatakse seda siis kärgperekonnaks? Oli erakordne sündmus või, või mitte nii väga? Peeti erakordseks, sest et me käisime väga hästi läbi Sellepärast peeti erakordseks, et suhted jäid alles ja lähme Miku lapsepõlve juurde uuesti nüüd. Missugune tegelinskid oli? Kui ta veel oli väga väikene, niisugune kaheaastane ta ei olnud terve. Ta on igasugu hädasid, mingi allergia oli ta kraapis ennast veriseks et siis oma käed katki, sest ta ei maganud selle tõttu ja, ja siis ta sattus haiglasse. Taheti midagi ravida. Et, et kas tal on allergia või midagi niisugust, mingi verega. Oli ta seal tükk aega seal haiglas või sellest ei muutunud midagi paremaks, ausalt öelda. Muidu oli ta tore laps, rõõmus laps, aga ta ei maganud ja, ja meie kassi tuttu ei maganud ja ei olnud kerge. See aeg oli väga raske aeg oli tegelikult. No need on vist asjad, millest sina ei mäleta, mitte midagi on ja see oli liiga vara. Ma mäletan seda haiglasse minekut haiglasolekut ja seda, kuidas mu isa käis mind vaatamas ja, ja kui ta siis pidi ära minema, siis see oli minu jaoks nagu väga Rankja. Ja ma nüüd hiljuti leidsin selle maja üles, on keskhaigla taga on, et niisugused puust majad. Sattusin sinna täiesti juhuslikult ja siis mul tuli see pilt, et issand, et see on see koht, et see on see haigla. Siin olin siit isa läks taset, haigla aknast vaatas, et vot see on küll meeles. Ma segan vahele. Mikk oli isa laps, mitte ema laps. Tema armastas oma isa nii hirmsasti palju rohkem, ta ajas oma isa aedu, ikka tuleks nüüd. Mina võisin ka olla, aga minu vastu ei olnud midagi halba, aga, aga kõige rohkem oli vaja. Isa. Minul pilt, mälu, igasuguseid väikseid nüansse, pisikesi detaile, näiteks kui ta tuli mulle pioneerilaagrisse järele autoga millegipärast, et kas pidi varem ära tulema. Me olime Karepa pioneerilaagris, ta tuli järgi ja siis me hakkasime tagasi sõitma linna poole suvi ja siis ma mäletan, meil oli Moskvitš 401 siis tema istus roolis, mina istusin seal kõrval ja siis ta tegi selle väikse kolmnurga akna lahti, pani suitsu ette, tõmbas tikku ja tõmbas selle esimese kõhvi ja vot see lõhn. Ja see hetk on mul siiamaani niuke nagu 100 protsenti olemas. Kui sa mõtled esimestele piltidele oma kodust, missugune situatsioon sinu ümber oli, kuhu saastasid väikesemehena ja see on nüüd seesama Lomonossovi 13 kolmetoaline korter, mis tookord tundus väga suure korteri tühjaks ja selles korteris elas paras hullumeelne seltskond, kes siis igaüks tegeleb sama asjaga. Läbi aastate me isegi võib-olla teineteise tegemistest otseselt nagu osa ei saanudki. Memm harjutas klaverit hullumeelsuseni sealsamas korteris iga jumala päev hommikust õhtuni. Tänu sellele, et meil kõigil on, on nii-öelda kõik klaverikontserdid peas, kajas, olid mingisugused balletitrennid, Jabaapani, seal kuskil oma asja ele käis ratsutamas. Mina siis vist veel ei teinud midagi, aga üsna varsti ma hakkasin siis sulgpalli mängima, seal läheb nüüd ajas natuke edasi. Põhimõtteliselt me igalühel meist oli, oli nii palju tegemist, et hommikul lendas seltskond laiali ja õhtul tuli kokku? Jah, ega me teineteise tegemistest midagi ei tea, näiteks ma võin öelda, et ma mängisin sulgpalli kuus aastat, et umbes nii jõudsin isegi seal liidu koondisse. Aga memm ei ole näinudki mitte kordagi, kuidas ma võistlen? Klaver vajab harjutamist, võimalik jah, ja see oligi nagu ja mitte enne ele kaja, Paap, nad ei olegi näinud mind platsil. Sest et igalühel olid omad tegemised. Küsin vahele, kuidas üldse Miku isa nii-öelda kaadrisse ilmus, kui muidu on leelo teie elu olnud ju sünnist läbi elu seotud muusikaga siis minu teada Miku isa ei ole olnud muusikainimene otseselt. Ta võttis väga meelsasti osa näiteks minu tegemistest. Ta käis mind kuulamas, koha kuskil esinesin, ma andsin kontserti ja ta oli väga hea kriitik isegi, aga tuttavaks aitab ja mis asjaoludel? Suvitasime kuskil koos. Need tundsime juba varem minu klassiõe kaudu. Mikk räägib, et lastel oli üldiselt väga oma elu ja keegi ei saanud kellelegi teisele otseselt kaasa elada. Kas ema mäletab sedasama moodi, et nad ajasid justkui oma rida või oli neil ikkagi selliseid kokkupuutepunkte ka kismasid jagaklemisi ja leppimisi ja no muidugi oli, igasugu asju oli, elu on elu ja üks konkreetne kisma, mis mina mäletan, oli see, et kui nad olid juba selles vanuses nii-öelda, et oli vaja õhtul peole minna ja siis tekkisid sellised riideesemed nagu ballanid seal siis sihukese kõrge kaelusega nailonist mingisugune asi selga pandi. Ja kolme peale oli kaks dollarit ja siis läks andmiseks. Kolm tükki läksid, läksid samal ajal välja, aga kaks palvet läheb uksest välja. Samas, ma mõtlen, kui sa oled pisike, vanuses neli, viis, kuus on ju huvitav. Dilberdada vanemate õdede ja venna sabas ja proovida kuidagi asjalik olla ja aru saada, mis neile on tähtis ja Sa ei mäletanud niimoodi pildile trügima. Ei, ei, seda mitte. Ma tean seda, et, et ma olen üks kord elus näinud, kuidas kajab, tantsis Tombi palees laval balletti. Ma vist isegi mäletan ükskord Tondil ele mingit ratsutamist ja paabu tegemistest, ma tean täpselt nii palju, et kui tuli biitlid ja meile sattus koju kas link või lausa plaat, siis tuli mingisugune tema klassivend selle kraamiga meile. Ja mind visati sealt toast välja, pandi uks kinni, hakati kuulama muusikat. Ja mina istusin teisel pool kust ja kuulasin kõrv vastu ust, et mis, mis värk seal nutt kurgus või mitte selle tõttu, et ignoreeriti kindlasti oli nutt kurgus, aga siis jälle see salapära tõusis ototot. Räägid piiksnikest? Jah? Teadlase, biitlite Praat tuli Saksamaalt. Üks minu õpilane, kelle isa töötas seal seal olid vene väed. Ta oli sealt saanud selle plaadi tõi selle mulle. Ma tõin selle muidugi koju, sest tekitas suurt furoori. Vot see oli see, millest sa räägid. Jajah, just biitlite plaat, täpselt seda on raske kirjeldada, et, et järsku tuleb siit uksest sisse keegi ja paneb siia lauale mingi sellise asja, mida pole elus näinud ega kuulnud. Ja nüüd me hakkame seda tegema, eks ole, või või maitsma või, või siis vaatama või, või kuulama, et mida iganes see ka ei ole, mis, mis siin on selles mõttes väga huvitaval perioodil oleme elanud. Me oleme näinud mingisuguste sündmuste alguseid, teine samasugune, väga-väga ere-ere mälestus on mul sellest, kuidas kaja siis, kui ta oli juba otsa koolis. Sõbranna Triinuga jooksjaid, elasime viiendal korrusel. Nad jooksid 150-ga sealt alt üles, uks lendas laiali, kaja ütles nüüd kõik vait ja panin Queeni esimese plaadi peale. Ja vot siis meil olid kõigil suu lahti, et mis asi see veel on. Et umbes Me olime kuulnud Zeppelini ja kõike seda muud kraam. Aga siis laiatati veel kord niimoodi, et noh, täiesti uus maailm, eks ole. Vaat niisugused pildid on, on arus sellest samast korterist. Kuidas sa suhtud niisugusse, sõnas kasvamine või siis niisugusse sõnasse nagu kasvatamine. Kui sa mõtled oma isale emale, siis kas selles valguses sinuga tegeldi, kuidas sulle tundub? Väga huvitav perekond, ütleme niimoodi, noh, siin sai mainitud sihuke kärgpere. Meid on päeva lõpuks laua taga koos väga-väga palju, aga mis puudutab kasvatamisse ja sellesse poolde, siis ma Mul on väga-väga vedanud just vanavanemate poolt, ehk siis minu isa kui ta vanemad Edgar Targo ja Elizabeth Targo. Ja siis vene poolt Riho Päts, nemad olid sellised, tõsiselt eestiaegsed inimesed, hästi korralikud inimesed. Edgar Targo oli tööstuskooli direktor näiteks ja ja Elizabeth oli tema, tema abikaasa, kes ei käinud päevagi tööl, vaid tegeles ainult sellega, et Edgaril oleks kõik korras. Särgid ja kõik oleks jonksus tagala ja, ja, ja, ja vot vot kuidagi läbi nende ja nende juttude ja nende oleku jäävad selle. Sealt tuli see niisugune sisemine, selline intelligents, kui mõni võiks öelda ja arusaamine, et mis elus on tähtis ja mis ei ole tähtis ja mida võib teha ja mida ei või teha. Et ma võisin olla selline kuue-seitsmeaastane, kui ma istun vanaisa Edgar Targoga ja kütame ahju seal võbelev, see tuli ja tema räägib mulle mingit juttu, aga samal ajal teritab pliiatsit Taali täiesti maniakaalne pliiatsiteritaja, ehk siis ta oligi selline ordnungi inimene. Ta tegi seda skalpelliga ja see pliiats, mis sai teritatud, sellest paremat teritatud pliiatsit maailmas ei ole olemas ja see käis selle jutuajamise juures niimoodi vaikselt tõmbas jälle sellise null koma millimeetri siit, et vot siit veel parandada niimoodi. Et ta töölaud oli ka sihuke suur tammepuust laud, kus siis noh, ta, tal oli palju joonestamist ja seda, seda kraami pliiats joonlaud, iga asi oli täpselt oma koha peal ja ükskord olin ma seal vist ei olnud kuskile mujale panna, siis ma olin seal ja, ja kõik olid kodust ära läinud, aga siis tädi hoolia, vapustav minu vanaema õde, temaga kahekesi me seal olime ja see oli nüüd see nõukaaeg, aga vanaisal olid ju alles veel need eestiaegsed saksapliiatsid ja see oli nagu ulme. Ja need olid seal laua peal niimoodi ja mina mõtlesin, et banaan, et neid on seal palju, et ma virutan ära. Keegi ei pane tähele seda virutasin selle ära. Ja umbes viie minuti pärast tuleb Mikk, pane pliiats tagasi ja rohkem ta öelnud, ma panin selle pliiatsi tagasi ja ma olen seda juttu rääkinud nüüd hiljem, aastaid kümneid aastaid hiljem oma täditütardele, kes ka siis korteris päris tihti viibisid ja siis nemad ütlesid, et mic, et, aga see on ju loogiline. Seal pidi olema kõik paigas ja tädi hoolia sai kohe aru, et midagi on puudu. Läks lauast mööda, stopp. Mis toimub, Mik, pane pliiats tagasi. Et vot sellised inimesed ja sellised selline nagu taustsüsteem ja, ja, ja minu ema ja isa täpselt samamoodi on, on meis siiski näidanud just nimelt selle kas otseselt või kaudselt, aga elu põhiväärtusi ega kraed lohakuse poole. Võib-olla tõesti, mina olen siis jälle mitu kraadi lohakuse poolest sealt edasi, eks ole. Aga siiski ma veel seisan püsti, hoian seda joont ja püüan oma tütrega tütrele sealt edasi anda sedasama. Kas sa mäletad, miks seda, kuidas ära jagasite ja millal sa võis olla millega su isa ema tegelevad? See ei olnud üldse keeruline, sest keegi mängis klaverit. See oli ema, see oli tore, meeldis sulle vaid. Ja see oli tegelikult väga huvitav. Vaatamata sellele, et ma ei olnud nagu muusikast selles mõttes otseselt huvitatud. Aga see oli väga ilus. Liiatigi, kui sellise tasemega proff seda teeb, klaver on hääles reeglina siis siis see mõjub väga hästi. Aga isa oli selline jälle teistmoodi siukene, rahulik tüüp, et tema nautis kogu seda värki ja muuseas peab mainima, et siis ka tegelikult tema ju kasvatas üles need peale minu veel kolm, kolm last oli nende jaoks tegelikult nagu see kohal olev isa. Vello, kas Miku isa sai kenasti läbi vanemate lastega ka? Ja see oli haruldane, sellepärast tüdrukud olid kehvad matemaatikas ja nad ära Ilvar rippusid tal kaelas, et ta aitaks neil matemaatikaülesandeid ära seletada, sest muidu ei saanud neid kuidagi tehtud. Matemaatika varnast võtta. Hea hea õpetaja, kes lahendas ära need kitsaskohad mis tüdrukusse seal tekkisid, tõid halvad õppijad, nad. Nad ei tahtnud õppida koolis sugugi ja. Oli popi tegemisi ja oli kõiksugu asju kuidagi see õppimine oli väga tagaplaanil. Elel eriti. Aga Mikul, kui ta sellesse ikka jõudis Mikuga ei olnud üldse häda, sest tema tegi ise oma asju teisipidi kogu aeg kontrollima, kas teil on tehtud, näita ära, mis sa oled teinud, kas sa üldse tegid, mis sul tänaseks see anti ülesse. Aga see tegi kõik ise ära, tema temaga ei olnud muret selle kohaga ainult ta hirmus palju märkusi kogu aeg, näiteks, mis seal oli teemad enamasti ikka rega räägib tunnise, segab tunnis. Midagi seal jälle askeldab, ei võta tunnist osa küllalt ja väga palju tõi analoogilisi märku kui see, mille ma ei osanud midagi. No mis ma saan teha, kui, kui ta tunnis ma saan ainult ütelda, et kuule, ära ole niisugune, aga ma ei saa sinna tundi minna ja seal korda, kui õpetaja ei saa tundi tundi tundi korda teha, siis ei saa mina ammugi, et mind kutsuti kooli sellepärast, et, et Mikk tunnis räägib kogu aeg askeldab selle, teeb seal midagi. Ma ütlen väga kahju, tõesti, ma räägin temaga, aga ma ei oska midagi siin rohkem. Ettevõtte ja seda ma mäletan, et esimene klassi vist esimene tund ja siis seal oli üks minust veel 10 korda hullem tegija Peeter, kellega millegipärast kohe haakusime ja ja siis esimene tund oli see, et tuli uksest sisse. Klassijuhataja vaatas selle klassi üles, teie kaks tükki, tulete siia esimesse, mingi? Mingi 10 sekundiga oli selge, et need vennad peavad siin-seal taga, läheb andmiseks. Aga ütelge ise, mida niisuguse õpetajale ütelda vastuseks, kui ta ütleb nii, teate, ma teen teile ettepaneku. Vaadake, ehk see aitab, jätkemik. Mõni päev magustoidust ilma. Ma ei tea, mida vastata, sest vabandage meil iga päev ei olegi magustoitu, sest mul aega teha neid. Aga muidugi ma ütlesin jah, hästi. Hästi. Söögiteema, muide, on hea, kui võtta arvesse tema oli kogu aeg hommikust õhtuni klaveri taga, kas see tähendab seda, et makaronid ja kartulid ja nende valmistamine selle said sa varakult käpa endale või mina? Ei, ei, seda mitte. See tuli minu elus üldse hiljem siis pist juba lausa mingi 18, kui ma ükskord pidin nälga jääma ja siis ma helistasin emmele, et kuule, mul on kodus kartulid ja pakihoid, mis ma teen, ja nälga. Sest ta õpetas mind siis ma hakkasin kokkama, see oli minu esimene kokku. Aga tagasi vaadata sinna nendesse aegadesse, kus me olime väikesed ja ja memmel oli nii-öelda harjutamine ja siis koolitöö, kõik need asjad. Siis ma ütleks, et Taali 10 käega inimene sellepärast et siis ta oli jõudnud veel ahju panna pika poisi ja kartulid. Kui siis peale kooli jõuk tuliselt robinal uksest sisse, siis ta oli pandud maha niuksed nooled kööki ja sinna ahju peale. Siin on toit. Ja ma olin hädas küll, sest et, Panin supi keema, läksin harjutama, aga pärast tuli välja politsei kära juba teinud juba nii väikeseks. Tuli otsast peale hakata või olid kartulid põhja kõrbenud või unustan ära, panen käima, mõtlen, et las nad nüüd nii kaua keevad manniga mägi. Aga muidugi läks meelest ära ja. Minu jaoks oli väga lõbus mälestus see, kuidas minu isa ja minu ema, daatia memm otsustasite rummikooki. Selleks oli vaja teatavasti mingisuguseid aineid ja pudel rummi ja siis nad hakkasid teda maitsestama. Kuidagi läks see asi seal väga lõbusaks, sest et nad panid seda rummi sinna juurde, siis maitsesid, ütlesid, aga siin ei ole seda rummi maitset. Lõppes asi sellega, et igasugused pool pudelit oli seal Nendes kookides. Ja koogid valmistasid, maitsesime süüa ainult rummi kärakas, aga nad ise enam ei saanud ammu aru sellest, et Kuletist on vähe, peaks juurde panema. Järjest paremaks läheb. Leelo kaste kodus pingutasite ka selle nimel, et lapsed või keegi vähemalt neist jõuaks muusikasse riburada pidi nad sinna kõik ju sattusid nii Ele ja Kaja, Paap ja Mika takkaotsa. Minul ei ole siin midagi pingutada, sest nemad valisid hoopis teistsuguse tee. Sest et neist keegi ei olnud suur. Klassikalise muusikasõber. Nad said aru, mis ma teen seal ja võib-olla kohati neile see meeldis, võib-olla, aga üldiselt olid nad ikkagi hoopis teistlaadi muusika, fännid, kõik. Ja minul ei olnud seal midagi suunata ega rääkida ega nõu anda. Sest mina jälle seda muusikat nii väga ei armasta. See tuleb väga lihtsalt kätte. Miks see jutt ilmselt ei üllata sind, ma kujutan ette, nendest asjadest on räägitud ja ilmselt üsna varakult või? See on olnud selles mõttes väga targa inimese otsus mis ema tegi, et ta ei hakanud meid ümber rääkima, sest et noh, kui ikka ei ole, siis ei ole ja kui on, kui on, see suund on väga, selgelt teise poole, siis on pigem tark lasta minna ja. Ma arvan, et me kõik lapsed nii-öelda kes varem, kes hiljem on teinud väga-väga põneva nii-öelda muusiku karjääri. Ja kui me istume siin praegu ja ma vaatan seda vana raadiomaja, siis siis alates emmest kuni minuni me kõik oleme teinud oma põhilised suuremad salvestused just nimelt selles vanas raadiomajas seal ja oleme siin salvestanud arvestatava hulga väga head kvaliteetset muusikat. Aga minu tee muusikasse tegelikult oli hoopiski selline, et noh, nagu ma sain mainitud, mängisin sulgpalli ja käisin seitsmendas keskkoolis. Siis oli seal seitsmenda keskkoolibänd ja sinna oli vaja trummarit. Ja keegi oli öelnud, et kuule, siin seal selles klassiski Paap Kõlar jonn. Et võtke see ja siis tuldi minu juurde, et kuule, tule bändi, aga meil on trummarit vaja. Ma ütlesin, et ma mõtlen, läksin koju, võtsin pabulad, kuule, näita, kuidas see käib. Ma ei olnud elu sees mõelnud ka selle peale. Siis Paap näitas mulle mingid esimesed rehvid kätte ja ma läksin nagu vana mees, läksin proovima. Okei, ma olen sellest siin, Times, Neeme Paapoli, noh, ta ei olnud teab mis kuulus, aga ta oli nagu niisugune tegija vend krapsolyya siis Paap Kõlar. Nemad olid nagu ehtsad, esimesed arvestatud Nad tahavad juba karvased, kes biitmuusikat tegid. Vot sellised olid lood teie perekonnast, leelo suur-suur, aitäh, et tulite raadiosse. Mikk, aitäh. Aitäh sulle. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja meie nädala pärast kuuleme taas. Pikem versioon jutuajamisest leelo kõlari ja Mikk Targo asub vikerraadio koduleheküljel või mobiilirakenduses. Leidke saadete seast, käbi ei kuku. Seal paiknevad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.