Kui te peaksite kohtama väljavalitute klubi 12 tõelist kalameest, mõnda liiget astumas sisse Vernon telli oma klubi iga-aastasele lõunasöögile siis märkate, kui ta oma mantli on maha võtnud, etav vrakk on roheline ja mitte must. Ja kui te temalt küsiksite, eeldades, et teil jätkub hulljulgust säärast olendit kõnetada, miks see nii on, siis vastab ta arvatavasti, et selle eesmärgiks on vältida äravahetamist kelneriga. Ja siis tõmbute löödud tagasi. Kuid teie selja taha jääb ikkagi lahendamata saladusi ja lugu, mis väärib jutustamist. Kui teie jätkates niisama võimatute oletuste joont peaksite kohtama üht leebet töökat preestrit, kelle nimi on isa Braun ja temalt küsima, missugune oli tema kõige haruldasem õnnestumine elus siis arvatavasti vastaks ta, et tema parim tabamus toimus Vernon hotellis kus ta hoidis ära kuriteo ja vististi päästis ühe hinge ainult selle läbi, et kuulates koridorist kost vaid samme. Ta on ehk natuke uhkegi oma julgele ja imetlusväärsele järeldusele. Ja võimalik, et ta sellest räägib. Kuna see on aga äärmiselt ebatõenäoline, et seltskonnas kunagi tõuseksite nii kõrgele, et kohata kahteteistkümmet, tõelist kalameest või langeksid küllalt madalale urgastesse ja kurjategijate hulka kohata isa Brown'i, siis kardan, et Te ei saa seda lugu iialgi kuulda, kui mina seda teile ei jutusta. Vernon hotell, kus 12 kalameest oma iga-aastase lõunasöögi korraldasid oli selletaoline asutus, mis saab eksisteerida ainult oligarh hilises ühiskonnas, kus heade kommete tagaajamisega jõutud meeletuse piirini. See oli väike hotell ja väga ebamugav. Kuid isegi selle ebamugavustes nähti müürimis kaitsest teatavat klassi. Eriti ühele ebamugavusele omistati elulist tähtsust. See oli tõsiasi, et sinna mahtus korraga lõunast on ainult 24 inimest. Ainus suur söögilaud oli kuulus terrassilaud, mis seisis värske õhu käes rõdul, kust avanes vaade kõige kaunimale vanale aiale Londonis. Sellest tuligi, et isegi kahtekümmend nelja tooli selle laua ääres sai nautida ainult sooja ilmaga. Ja see asjaolu, mis muutis naudingu veelgi kättesaamatu maks muutis sellega ihaldatavamaks. Hotelliomanik oli Levee nimeline juut, kes tegi peaaegu miljoni puhast sellega, et sissepääsemist hotellini raskendas loomulikult ühendust oma ettevõtte arvulise piiratuse kõige hoolikamalt viimistletud teenimisega. Veinid ja toidu tulid tõepoolest niisama head kui mujal Euroopas ning teenrite hoiak peegeldas täpselt inglise kõrgema klassi jäika laadi. Omanik tundis kõiki kelnerid nagu oma viit sõrme. Kelnerid oli üldse 15. Hoopis lihtsam oli saada parlamendi liikmeks kui selle hotelli kelneriks. Iga kelner oli treenitud nii käratult ja sujuvalt liikuma, otsekui oleks ta härrasmehe isiklik teener. Ja tõepoolest tuligi seal tavaliselt üks kelner igal lõunastava härrasmehe kohta. 12 tõelise Kalamehe klubi polnud nõus lõunastama kuskil mujal kui niisuguses kohas, sest ta nõudis luksuslikku eraldatust. Ja üksnes mõte, et mõni teine klubi võiks samas hoones lõunastada, oleks neid ülimalt häirinud. Oma iga-aastase lõunasöögi puhul tavatsesid kalamehed lagedale tuua kõik oma aarded, nagu viibiksid nad mõnes eramajas, eriti aga kuulsa kala, nugade ja kahvlite komplekti mis oli nii-öelda nende ühingu sümbol. Need olid hõbedast, oivaliselt kalakujuliseks töödeldud ja igaühe käepideme soli suur pärl. Need noad-kahvlid pandi alati lauale kalatoidu jaoks ja kalatoit oli sellest suurejoonelisest sööma ajas kõige suurejoonelisem. Klubi oli juba eksisteerinud kaksteistkümnenda aastat. Selle esimees oli härra oodli, selle aseesimees oli Chesteri hertsog. Kui ma olen vähegi suutnud edasi anda selle tagasi, tõrjuma hotelli õhkkonda, siis võib lugeja üsna loomulikku imestust tunda selle üle, kuidas mina sellest üldse midagi teada võin. Isegi pead murda selle üle, kuidas nii tavaline olend nagu minu sõber isa Braun sellesse kuldsesse kaleerida. Mis sellesse puutub, siis on minu lugu lihtne, isegi labane. Üks kelneritest kegi itaallane oli sel õhtupoolikul halvatuse saanud ja tema juudist perremees oli nõustunud kutsuma kõige lähemat katoliku preestrit. Kuigi ta niisuguse ebausu üle endamisi imestust tundis. Mida kelner isa Brownile pihtis, see ei puutu meisse sel arusaadaval põhjusel, et vaimulik jättis selle enda teada. Kuid nähtavasti pidi ta selle tagajärjel kirjutama mingi kirja või tunnistuse mõne teate edasiandmiseks või mõne pahateo hüvitamiseks. Vaguravisadusega, mida ta niisamuti oleks ilmutanud ka Buckinghami palees palus isa Braun endale tuba ja kirjutustarbeid. Härrale v oli otsekui kaheks reditud. Ta oli heasüdamlik mees ja ühtlasi oli talle omane ka heasüdamlikkusega halb kalduvus vastikus igasugustel raskustes stseenide vastu. Samal ajal oli aga ebatavalise võõra viibimine sel õhtul hotellis otsekui mudaplekk äsja puhastatud esemel. Vernon hotellis polnud kunagi mingit eikellegimaad või eestuba hallis ootavaid inimesi ega juhuslikke külastajaid. Seal oli viisteistkümmend, kelnerit ja kaksteistkümmend külalist. Uue külalise leidmine sel õhtul hotellist oleks olnud niisama hämmastav kui uue venna leidmine omaenda perekonnaeine või teelauast. Pealegi oli preestri välimus alamat sorti ja tema riided täis poripritsmeid. Kui keegi oleks teda kasvõi kaugeltki silmanud, oleks võinud klubis välja kutsuda kriisi. Lõpuks leidis Levee plaani, kuidas seda häbi varjata kuna seda ei saanud kõrvaldada. Kui te Vernon hotelli sisse astute, mida te ilmaski ei tee siis läbite lühikese koridori, mida kaunistavad mõned luitunud tähtsad maalid ja jõuate pea vestibüüli ning ootesaali, kust paremat kätt viib koridor seltskonnaruumidesse ja vasakut kätt. Niisamasugune koridor kööki ning hotellibürooruumidesse otse vasakul on ühe klaasist bürooruumi nurgas, mis ulatub ootesaali ja mis oli nii-öelda maja majas nagu vana hotelli baar, mis arvatavasti varem sellel kohal asus. Selles büroos istus omaniku esindaja. Siin ei esinenud keegi isiklikult, kui seda vähegi vältida sai. Just büroo kõrval, teenijate poolele viiva koridori ääres asus härraste garderoob härrastel riigi viimane piir. Kuid büroo ja garderoobi vahel oli väike eraruum, millel polnud oma väljapääsu ja mida peremees kasutas vahel mõneks delikaatseteks tähtsaks asjaks. Laenas 1000 naela mõnele hertsogile või keeldus talle laenamas. Kuuebennilist näitas härrale vee suurejoonelist sallivust, ta lubas pool tundi labastada seda pühapaika lihtsal preestril kes hoolega midagi paberile pani. Kui isa Braun kirjutas oma dokumendi viimast ja kõige vähem olulist osa avastas ta, et kirjutab väljast kost vaja korduva häälerütmis. Nagu inimene vahel mõtleb raudtee rongimürinat taktis. Kui see häälda teadvusse tungist, teadis ta kohe, mis on ainult harilik uksest mööduvate sammude müdinat, mis hotellis pole ju kuigi ebatavaline. Sellest hoolimata vahtistab pimenevasse Käia, kuulates seda häält. Selle järel, kui ta oli mõned sekundid unistavalt kuulatanud, tõusis ta püsti ja kuulates pinevalt pea viltu. Siis istus ta uuesti maha ja võttis pea käte vahele. Mitte üksnes kuulates, vaid kuulates ja ühtlasi mõõteldes. Igale antud hetkel olid need sammud väljas niisugused, nagu võiks kuulda igas hotellist. Kuid kokkuvõttes oli neis midagi väga kummalist. Pikk rida kiireid lühikesi samme, nagu püüaks kergekaaluline mees võita käimisvõistlust. Teatavas punktis need sammud peatusid ja muutusid aeglaseks hõljuvaks kõndimiseks, mis moodustas vaevalt veerandi endiste sammude arvust kuid kestis sama ajavahemikku samal hetkel kui viimase sammuga ja kustus tuli jälle rida kergeid tuttavaid samme, millele järgnes raskema astumise kõmin. See oli kindlasti sama saapapaar osalt sellepärast, et nagu juba öeldud, seal polnud kõndimas teisi saapaid ja osalt sellepärast, et nad nõrgalt, kuid ilmeksimatult kirjuksusid. Isa Brown'i oli seda liiki pea, mis ei saanud jätta küsimusi esitamata. Ja selle näilikult, nii tühise küsimuse juures tahtis ta pea otse lõhkeda. Ta oli näinud inimesi jooksmas hüpata. Ta oli näinud inimesi jooksmas, liugu lasta. Kuid miks pidise mees jooksma, et jalutada või miks pidi ta jalutama joosta? Kuid ükski teine kirjeldus ei sobinud nende nähtamatute jalgade veidruste kohta. See mees kõndis väga kiiresti läbi poole koridori, et väga aeglaselt läbi kõndida teistpoolt. Või siis ta kõndis väga aeglaselt ühes koridori otsas, et nautida kiiret kõndimist teises otsas. Kummalgi oletusel ei paistnud olevat erilist mõtet. Pimedus süvenes üha isa Browni ajudes, samuti kui toaski. Kas oli see mingi paganlik, rituaalne tants või mingid täiesti uudne teaduslik võimlemisharjutus? Isa Braun hakkas endalt täpselt küsima, millise kujutluse need sammud esile kutsuvad. Kui võtta algul aeglased sammud. Need polnud kindlasti hotelli peremehe sammud. Tema tüüpi mehed kõnnivad kärmelt tatsates või siis istuvad liikumatult. See ei võinud olla ka teenija või mingeid korraldusi ootav käskjalg. Nii need sammud ei kõlanud. Vaesemad inimesed oligarh hilises ühiskonnas taaruva vahel ringi, kui nad on kergelt joobnud, kuid tavaliselt ja eriti sellises toredas ümbruses nad seisavad või istuvad pingutatud asendis. Ei need rasked, kuid vetruvade murretust väljendavad mitte just kärarikkad, kuid kära tekitamise suhtes hoolimatud sammud võisid kuuluda ainult ühele teatavale selle maailmaelukale. See oli Lääne-Euroopa härrasmees ja arvatavasti säärane, kes polnud enese ülalpidamiseks kunagi töötanud. Just siis, kui ta sellele kindlale äratundmisele jõudis, muutusid sammud kiireks ja jooksid uksest mööda palavikuliselt nagu rott. Kuulaja märkas, et need sammud, kuigi nüüd palju kiirema, tulid hoopis vaiksemad nagu oleks mees kõndinud kikivarvul. Kuid see kutsunud tema mõtetes esile kujutlust salapärasusest vaid millestki muust, mida ta ei suutnud meenutada. Teda häiris üks neid pool mälestusi, mis võivad inimese hulluks ajada. Kindlasti oli ta seda kummalist kiiret kõndimist kuskilt kuulnud. Äkki kargas ta püsti uue idee mõjule, läks ukse juurde. Tema toast ei pääsenud otse koridori, vaid ühest küljest klaasist bürooruumi ja teiselt poolt garderoobi. Ta katsus büroosse viivat ust ja leidis, et see on lukus. Siis vaatas ta akent, mille nelinurkset ava täitis nüüd päikese loojakust hõõguv pilv. Ja hetkeks haistis tacurria. TEMA mõistusliku osa oli see targem või mitte, saavutas uuesti ülekaalu. Talle meenusid hotelli omaniku sõnadeta, lukustab ukse ja tuleb hiljem teda välja laskma. Ta ütles endale, et nendel kummalistel sammudel võis olla 20 seletust, millele ta polnud tulnud. Ta ütles endale, et toas on veel just parasjagu valgust tööl õpetamiseks. Ta oli kirjutanud umbes 20 minutit kummardades nõrgenevas valguses üha sügavamale oma paberikohale kui ta enese äkki sirgu ajas. Ta oli jälle kuulnud neid veidraid samme. Seekord oli neile lisandunud veel kolmas veidrust. Enne oli tundmatu mees kõndinud küll kergelt ja väga kiiresti, kuid siiski kõndinud. Seekord ta jooksis. Kiired vaiksed hüplevad sammud tulid piki koridori nagu põgenev aiahüppava pantri käppade mütsust. See, kes seal lähenes, oli väga tugev energiline mees kui teetase rutuses. Aga kui sammud otsekui sosistavad tuulispeana, jõudsid büroo ukseni, muutusid need jälle endiseks aeglaseks vetruvaks kõndimiseks. Isa Braun viskas paberilehe käest ja teades, et büroouks on lukus, läks kohe teisel pool asuvasse garderoobi. Selle valvur oli ajutiselt lahkunud. Küllap vist sellepärast, et ainsad külalised istusid lõunalauas, et tema töö oli hästi tasutav laisklemine, rajanud endale teed, läbib valitute halli metsa, avastas isa Braunet, hämarat garderoobi ühendas valgustatud koridoriga mingi barjäär või pooluks nagu enamik barjäär, mille üle me oleme ulatanud oma vihmavarju ja vastu võtnud numbrit selle poolkaarja avause kohal põlistuli. See heitis vähe valgust isa Brownile, kes näis ainult tumeda varjukujuna tema selja tagaaknast paistva hämara päikeseloojangu taustal. Kuid tuli heitis peaaegu teatraalsete valgust mehele, kes seisis koridoris garderoobis. See oli elegantne mees, väga lihtsas õhtuülikonnas. Kuigi ta oli suur, näis ta võtvat vähe ruumi. Ta äratas kujutlused, võis varjuna libiseda seal, kus mõni väiksem mees oleks mõjunud silmatorkavalt ja pealetükkivalt. Tema nägu, millele langes lambi valgus oli tõmmu ja elav, see oli välismaalase nägu. Tema kehakuju oli ilus, tema käitumine heasüdamlik ja usaldav. Arvust oleks võinud öelda, et tema sabakuub oli varjundi võrra halvem tema kujust ja käitumisest. Pealegi oli see veidralt veninud ja pungil. Niipea, kui ta märkas isa Brauni musta siluetti päikeseloojangu taustal heitis ta lauale papitüki numbriga ja hüüdis armastusväärse autoriteetsusega. Tahaksin oma kübarat ja mantlit, palun selgus, et pean kohe lahkuma. Isa Braun võttis sõna lausumata papitüki ja läks kuulekalt mantlit otsima. See polnud esimene kehaline töö, mis ta oma elus oli teinud. Ta tõi mantli ja pani selle barjäärile. Võõras härrasmees, kes vahepeal oli kobanud oma taskutes, ütles naerdes. Mul pole hõbedat, võite selle endale jätta. Ja ta viskas lauale Sovrini ning võttis oma mantli. Isa Brown'i kuju jäi tumedaks ja vaikseks, kuid sel hetkel kaotas ta pea. Tema pea oli alati kõige väärtuslikum siis, kui ta selle kaotas. Niisugusel hetkel liitis ta kaks ja kaks ning sai neli miljonit. Katoliku kirik, kes hindab tervet mõistust, ei kiitnud seda heaks. Ta ise ei kiitnud seda sageli ka heaks, kuid see oli tõeline inspiratsioon. Väga tähtis haruldaste kriiside puhul. Kes kaotab oma pea, see päästab ta. Ma arvan, härra, ütles ta viisakalt, et teil on taskus hõbedat. Suur härrasmees vahtis talle otsa. Pagana pihta, hüüdis ta. Kui ma tahan teile anda kulda, miks ta siis Norrisete? Sellepärast, et hõbe on vahel väärtuslikum kui kuld, ütles preester leebelt. See tähendab suures koguses. Võõras silmitses teda imelikult. Siis heitis ta veelgi imelikum pilgu piki koridori peasissekäigu poole. Siis silmitses ta uuesti Brauni ja väga hoolega Brauni peadega olevat akent, mida ikka veel värvis tormi järelkuma. Siis näis ta olevat otsustanud. Ta toetas käe barjäärile, hüppas sellest kergelt üle nagu akrobaat ja seisis preestri kohal, haarates tohutu suure käega tema kaelusest kinni. Seiske paigal, ütles ta raiuva sosin, aga ma ei taha teid ähvardada, kuid mina tahan teid ähvardada, ütles isa Brown ja ta hääl kumises nagu trumm. Ma tahan teid ähvardada ussiga, kes ei sure ja tulega, mida ei saa kustutada. Te olete üsna veider, riidehoidja, ütles teine. Ma olen preester, mis flambo, lausus Braun. Ja ma olen valmis kuulama teie pihtimust. Teine ahmis hetkeks õhku ja vajus siis toolile. 12 tõelise Kalamehe lõunasöögi kaks esimest käiku olid möödunud tüüne eduga. Mul pole menüü kaarti ja kui mul see olekski, siis ei ütleks midagi. See oli kirjutatud mingis üliprantsuse keeles, mida kasutavad kokad, kuid mis prantslastel on arusaamatu. Klubil oli traditsiooniks, et eeltoidud pidid olema otse hullumeelsuseni mitmekesised ja huvitavad. Neid tuli võtta tõsiselt, sest need olid varjamatult kasutud lisandid nagu kogu lõunasöök ja kogu klubi. Samuti oli traditsiooniks, et supp peab olema kerge ja tagasihoidlik nagu mingi lihtne ja range vigi. Enne järgnevat kalatoitu. Vestlus oli see kummaline kerge vestlus, mis valitseb briti impeeriumi. Valitseb seda salaja, kuid mida mõni tavaline inglane vaevalt oleks mõistnud, kui ta olekski seda kuulnud. Härraudli klubi esimees oli armastusväärne vanahärra, kes ikka veel kandis vilets Tony aegset kraed. Ta oli nagu selle viir rastusliku ja siiski reaalses seltskonnas sümbol. Ta polnud kunagi midagi teinud, isegi mitte kurja. Ta polnud kergemeelne, ta polnud isegi mitte eriti rikas, ta lihtsalt tuli õige isik ja see oli kõik. Ükski erakond ei saanud teda ignoreerida ja kui ta oleks tahtnud olla valitsuses, oleks ta kindlasti sinna pandud. Chestori hertsog aseesimees oli noor ja tõusev poliitikategelane. See tähendab, ta oli meeldiv, sirgete heledate juuste ja tedretähnilise näoga noormees mõõduka mõistuse ja tohutu varandusega. Tema avalikud esinemised olid alati edukad ja tema põhimõtted olid küllaltki lihtsad. Kui talle mõni nali meelde tuli, siis ta ütles selle välja ja teda nimetati vaimukaks. Kui talle ei tulnud meelde ühtki nalja, siis ta ütles, et meie aeg ei sobi naljatamiseks ja teda nimetati võimekaks. Eraelus. Oma endaga klassiklubis oli ta päris mõnusalt avameelne ja ülemeelik nagu koolipoiss. Härraoodli, kes kunagi polnud poliitikaga tegelenud, suhtus sellesse pisut tõsisemalt vahelda isegi hämmeldas seltskonda lausetega, mis andsid mõista, nagu oleks liberaalide ja konservatiivide vahel mingi erinevus. Tema ise oli konservatiiv isegi eraelus. Tema krae-le langes kuklas rullhalle juukseid nagu mõnel vanaaegsel riigimehel ja selja tagant vaadatuna paistis ta mehena, keda impeerium vajab. Eestvaadatuna paistis ta leebe nautleva vanapoisina, kellel on korter Olbionis, mida taga oli nagu juba märgitud, terrassilaua ääres oli 24 tooli ja klubil oli ainult kaksteistkümmend liiget. Nii võisid nad terrassil aset võtta kõige luksuslikumal kombel istudes kõik reas lauas, siseküljel ilma vastasistujatele, nii et neile avanes segamatu vaade aiale, mille värvid olid ikka veel kirkad. Kuigi õhtu oli selle aastaaja kohta kuidagi. Esimees istus rea keskel ja aseesimees parempoolses laua otsas. Kui kaksteistkümmend külalist algul oma kohtadele asusid, siis oli kombeks mingil teadmata põhjusel, et kõik viisteistkümmend kelnerid seisid rivis seina ääres nagu kuninga auvalve, kuna paks hotelliomanik oli samas ja kummardas klubile särava üllatusega, nagu poleks ta neist varem üldse kuulnudki. Kuid enne esimest nugade ja kahvlite kõlbsumist oli kogu kelnerit armee hajunud. Peale ühe või kahe, keda oli vaja taldrikute korjamiseks ja jagamiseks, kes sööstsid ringis surmavaikuses hotelliomanik-le vee oli kummarduste krampides muidugi juba ammu kadunud. See oleks liialdus, isegi jumalateotus, kui ütleksime, et ta üldse uuesti nähtavale ilmus. Aga kui kõige tähtsam toit kalatoit lauale toodi, siis ilmus kuidas ma seda ütleksin, mingi elav vari, tema isikuprojektsioon, mis reetis, et ta ise on kuskil lähedal. Pühakalatoit koosnes labase inimese silmale mingist hiiglaslikust, pulmakoogi suurusest ja kujulisest pudingist kuhu hulk huvitavaid kalu oli lõplikult jätnud selle kuju, mille jumal neile andnud. Kaksteistkümmend tõelist kalameest võtsid pihku oma kuulsat kalanoad ja kalakahvlid ning kohtlesid seda toitu nii surmtõsiselt, nagu maksaks iga toll sellest pudingist. Me sama palju kui hõbedane kahvel, millega seda söödi. Ja küllap see ka nii oli. Seda toitu söödi innukas ja neelavas vaikuses. Ja alles siis, kui taldrik oli peaaegu tühi poetas noor hertsog rituaalse märkuse. Seda ei osata valmistada mitte kusagil mujal, kui siin. Ei kuskil, ütles härra oodli sügava bassihäälega, pöördudes kõneleja poole ja noogutades mitu korda oma auväärset pead. Kindlasti mitte kuskil mujal kui siin. Mulle kinnitati, et Café Anglees siin teda katkestati, isegi häiriti hetkeks taldriku äravõtmisega. Kuid ta tabas uuesti oma väärtusliku mõttele, on ka. Mulle kinnitati, et Café änglees võidakse valmistada sedasama mitte sinnapoolegi. Söör, ütles ta raputas halastamatult pead, nagu roimarid võllasse saatev kohtunik mitte sinnapoolegi. Ülehinnatud paik tähendas keegi kapten põunud, kes välimuse järgi otsustades esimest korda mitme kuu takka suutpaotas. Oh ette ja ütles Chestori hertsog, kes oli optimist. Mõnes asjas on see päris tore koht. Ta on ületamatu. Üks kelner sammus kiiresti, läbiduaaja jäi järsku liikumatult seisma. Tema seisma jäämine oli niisama käratu kui ta kõnnak, kuid kõik need loiud ja heatahtlikud härrasmehed olid niivõrd harjunud nende elu ümbritseva ja kandva nähtamatu masinavärgid täieliku sujuvusega. Et kelner, kes tegi midagi ootamatut, neid hämmastas ja häiris. Nad tundsid seda, mida teie ja mina tunneksime siis, kui elu Tuloodus lakkaks äkki sõna kuulamast. Kui tool meie eest ära põgeneks.