Kelner seisis mõne sekundi silmi jõllitades, kuna laua ääres istuvate meeste nägudel süvenes imelik häbitunne, mis on täiesti meie ajasaadus. Moodsa humanismi kombinatsioon jubeda moodsa kuristikuga rikka ja vaese hinge vahel. Ehtne ajalooline aristokraat oleks kelnerit igasuguste asjadega pildunud, alates tühjadest, pudelitest ja lõpetades väga tõenäoliselt rahaga. Ehtne demokraat oleks küsinud, mida paganat ta seal vahing. Kuid moodne Pluto kraat ei suuda taluda vaest meest enda lähedale ei orjana ega sõbrana. Et teenijatega midagi juhtunud oli, see valmistas ainult ebamäärast kuuma hämmeldust. Nad ei tahtnud jõhkrad olla ja nad kartsid vajadust olla heategevad. Nad tahtsid ainult et see asi oli see siis mis tahes kiiremini mööduks. See mööduski. Kelner, kes oli mõne sekundi seisnud tardunult, nagu kangestustõvest, pöördus, äkki jooksis erutatult ruumist välja. Kui ta uuesti ruumi või õigemini ukselävele ilmus, oli temaga kaasas teine kelner, kellega ta lõunamaise ägedusega sosistas žestikuleeris. Siis läks esimene kelner minema, jättes teise kelneri kohale ja tuli tagasi kolmanda kelmeriga. Kui veel neljaski kelner selle kiiresti kogunenud sinoidiga ühines, tundis härraoodli, et vaikimine tuleb katkestada taktitunde huvides. Ta kasutas esimehe haamri asemel väga pikka köhatust ja ütles. Noor muutseedee Birmas toredat tööd. Ükski teine rahvas maailmas ei, viies, kelner lendas noolena tema juurde ja sosistas talle kõrva. Palun andestust, see on tähtis, kas peremees võiks teiega rääkida. Esimees pöördus segaselt ümber ja tema hämmeldunud pilk nägi Leveed tatsama kiiruga enda poole tulevat tubli perre. Mehe kõnnak oli küll tema harilik kõnnakut, tema nägu polnud sugugi harilik. Tavaliselt oli see lahkelt vaskpruun, nüüd aga haiglaselt kollane. Vabandage mind härraudli, ütles ta Askmaatiliselt hingeldades. Mul on kurje aimdus, teie kala taldrikud on koos nugade ja kahvlite ka ära viidud. Ma loodan seda, ütles esimees pisut ägedalt. Te nägite teda lõõtsutas erutatud hotelliomanik, te nägite kelnerit, kes need ära viis, tunnete teda. Kas ma tunnen kelnerit, vastas härra, olin nördinud, muidugi mitte. Hotelliomanik laiutas meeleheites käsi, mina pole teda saatnud, ütles ta. Ma ei tea, millal või miks ta tuli. Saatsin oma kelnerid taldrikuid ära tooma ja ta leidis, et need olid juba kadunud. Härra ootli oli ikka veel liiga hämmeldunud tunduda, mehena, keda impeerium vajab. Keegi kogu seltskonnast ei osanud midagi ütelda peale Puise mehe kolonel põundi, kes näis äkki ebaloomulikult elustuvat. Ajasime jäigalt oma toolilt püsti, jättes kõik teised istuma, surus monokli silmaauku ja ütles mingi käheda alatooniga, otsekui oleks ta rääkimise pooleldi unustanud. Kas te väidate, küsis ta, et keegi on meie hõbedast kalaserviisi ära varastanud. Peremees laiutas jälle käsi. Seekord veelgi abitumalt. Ja otsekohe kargasid kõik laua ääres istuvad mehed püsti. Kas kõik kelnerid on siin? Küsis kolonel oma madala kareda häälega. Ja kõik on siin, ma nägin seda ise, hüüdis noor hertsog torgates oma poisiliku näol ringi keskele. Ma loen nad sisse tulles alati üle, nad näevad nii veidrad välja, kui nad seal seina ääres seisavad. Seda ei saa ju ometi täpselt meeles pidada, alustas härra aadli raske kahtlusega. Kinnitan teile, ma mäletan seda täpselt, hüüdis hertsog erutatult. Siin pole kunagi olnud rohkem kui 15 keldrit jaga täna polnud neid rohkem kui 15, võin selle peale vanduda, ei rohkem ega vähem. Peremees pöördus tema poole vabisedes otsekui üllatusest saadud väri halvatuses. Ütlete. Te, ütlete kogelesta, et nägite kõiki minu viitteistkümmend kelnerit nagu tavaliselt, vastas hertsog. Mis sellest siis on? Ei midagi vastasele vee sügava rõhuga ainult see, et ei võinud kõiki näha. Üks nendest lamab ülal surnuna. Hetkeks valitses ruumis vapustuse vaikus. Võimalik, nii üleloomulik on sõna surm, et igaüks nendest logelevatest meestest heitis hetkeks pilgu omaenda hinge, nägi, et see oli väike nagu kuivanud uba. Üks neist arvan, see oli hertsog isegi küsis rikka mehe idiootliku lahkusega. Kas me saaksime kuidagi aidata. Preester oli tema juures, vastas juut, keda see lahkus siiski liigutes. Siis muutusid nad äkki otsekui saatuse trummipõrinal mõjult teadlikuks omaenda olukorrast. Ühe kummalise sekundi jooksul olid nad tõesti tundnud, et 15. kelner võis olla ülal lamava surnud mehe vaim. Nad jäid tummaks selle surve all sest vaimud olid neeleni sama häirivad kui kerjused. Kuid neile meenus hõbe ja see purustas kujutluse lumma, purustas selle järsku jää ägeda reaktsiooniga. Kolonel astus üle oma tooli ja tõttas ukse poole, kui siin oli 15. mees, sõbrad, ütles ta sisse, 15. mees oli varas ruttu alla ees ja tagaukse juurde ja need kindlustada, siis räägime. Klubi 24 pärlit on väärt, et neid tagasi saada. Härra oodli paistis algul kahtlevad, kas niisugune tuttamine ükskõik mille pärast on härrasmehele sobiv. Kuid nähes, et hertsog nooruslikult armukesega trepist alla tormas, järgnes temagi kuigi küpsema mehe tempoga. Samal hetkel jooksis tuppa kuues kelner ja teatas, et kalataldrikute virn on leitud veel serveerimislaualt, kuid hõbedast pole jälgegi. Lõunastajataja kelnerit jõukese ülepeakaela alla koridoridesse vajus, jagunes kahte rühma. Enamik kalamehi järgnes peremehele esikusse, küsitleda uksehoidjat lahkunute kohta. Kolonel põunud esimees, aseesimees ja paar teist jooksid edasi mööda koridori, mis viis teenijate poolele ja mis tundus tõenäolisema põgenemisteena. Teel möödusid nad garderoobi, hämarast, alkowist või koopast ja silmusid seal lühikest musta kuuega meest. Nähtavasti riidehoidjad, kes seisis sügaval ruumi hämaruses. Halloo, teie hüüdis hertsog, kas nägite siit kedagi mööda minemas? Lühike mees ei vastanud sellele küsimusele otseselt, vaid lausus ainult. Võimalik, et see, mida te otsite, on minu käes. Härrad Nad peatusid kõheldi imestades, kuna väikemees läks vaikides garderoobi tagumisse ossa ja tuli peagi tagasi. Mõlemad käed täis läikivat hõbedat, mille ta pani lauale nii rahulikult nagu kaupmees. See kuhi omandas tosina omapäraselt töödeldud kahvli ja noakuju. Teie teie alustas kolonel, kes oli viimaks ometi täiesti tasakaalust välja löödud siis piilustav, väikesesse hämarasse ruumi ja nägi kahte asja. Esiteks, et väike musta kuuega mees kandis vaimuliku riietust ja teiseks, et ruumi aken tema selja taga oli purustatud, nagu oleks keegi vägivaldselt sealtkaudu põgenenud. Need on üsna väärtuslikud asjad garderoobi andmiseks, eks ole. Tähendab, vaimulik rõõmsa enesekindlusega. Kas teie, kas teie varastasite, need kogeles härra ootli, kelle silmad olid pealuust välja tungimas ja kui ma seda tegin vastase vaimulik heatujuliselt, siis annan ma need ju tagasi. Kuid ei teinud seda, ütles kolonel, põunud ikka veel purunenud akent vahtides. Kui avameelne olla, ma ei teinud seda vastast, teine teatava huumoriga. Ja ta võttis üsna tõsiselt pingil istet. Kuid teate, kes seda tegi, ütles kolonel. Ma ei tea tema õiget nime, vastas preester rahulikult. Kuid ma tean nii mõndagi tema maadleja kaalust ja üsna palju tema hingelistest raskustest. Füüsilise hinnangu kujundasin siis, kui ta mind kägistada püüdis ja moraalse hinnangu siis, kui ta oma patte kahetses. Ärge tehke nalja või kahetses uudis noort Chester ja ta naer kõlas nagu Varrese kraaksumine. Isa Braun tõusis püsti ja pani käed seljale. Imelik, eks ole, ütles ta. Et varras ja hulkur võib kahetseda, kui ometi nii paljud, kes on rikkad ja kindlustatud, jäävad kalgiks ja kergemeelseks kandmata vilja jumala või inimeste jaoks. Kuid andestage siin tungite juba minu alal. Kui te kahtlete tema kahetsusest, kuid tegelikkus faktist, siis palun siin on teie noad-kahvlid. Te olete 12 tõelist kalameest ja siin on teie hõbedased kalad. Kuid minust on tema teinud inimeste kaluri. Kas püüdsite selle mehe kinni? Küsis kolonel kulmu kortsutades. Isa Braun vaatas otse tema süngesse näkku. Jah, ütles ta. Püüdsin kinni nähtamatu konksuga ja nähtamatu õngenööriga, mis on küllalt pikk, et võimaldada tal minna maailma lõppu. Ja mis toob ta siiski tagasi ainsa nööritõmbega. Järgnes pikk vaikus. Kõik teised mehed lahkusid, ET hõbedat oma kaaslaste juurde viia või nõutleda peremehega selle veidra sündmuse üle. Kuid karminäoline kolonel istus ikka veel küliti barjääril, viibutades oma pikki sihvakaid jalgu ja närides oma musti vurri. Viimaks lausus ta vaikselt preestrile. Ta pidi olema arukas poiss. Kuid maantean kedagi, kes on veelgi arukam. Ta oli tõesti arukas poiss, vastas preester. Kuid ma pole päris kindel, kes on see teine, keda te mõtlete? Ma mõtlen teid, ütles kolonel ja naeris lühidalt, ma ei ta selle mehe vanglasse pistmist, ärge selle pärast muretsege. Kuid ma loovutaks siin nii mõnegi hõbekahvli, et teada saada, kuidas teie sellesse, kuidas sattusite ja kuidas need asjad temalt kätte saite. Arvan, et teie olete tänases seltskonnas kõige kavalam saatan. Isabraunile paistis sõjamehe raskepärane avameelsus pigem meeldivat. Ma ei ütle teile midagi selle mehe enda kohta, vastas ta naeratades või selle kohta, mis ta mulle endast rääkis. Kuid pole mingit põhjust, miks ma ei võiks teile rääkida nendest puhtvälistest faktidest, millele ma ise jälile sain. Ta kargas ootamatult pusega üle barjääri, istus kolonel põundi kõrvale kõigutades oma lühikesi jalgu nagu poisike värava peal. Ja ta hakkas jutustama niisama kergelt nagu vestleks ta mõne vana sõbraga jõuluaegse kaminatule ees. Vaadake, kolonel, ütles ta. Ma olin suletud sinna tillukesse, poja kirjutasin, kui ma kuulsin väljas koridoris jalapaari sooritamas tantsu, mis oli niisama kummaline kui surmatants. Algul tulid kärmed, naljakad lühikesed sammud, nagu kõnniks mees mõne kihlveo pärast kikivarvul. Siis tulid aeglased muretud kriuksuvad sammud, nagu jalutaks suur mees sigaretti suitsetades. Kuid mõlemaid tegid samad jalad. Võisin selle peale vanduda ja need sammud vaheldusid. Algul kärmed, sammud, siis jalutamine ja siis jälle kärmed. Sammud. Ma mõtlesin algul nagu muuseas ja siis juba üsna hämmeldunult, miks peaks üks inimene korraga kaht osa mängima? Ühtkonnakut ma tundsin, see oli just samasugune nagu teie oma, kolonel. See oli hästi toidetud härrasmehe kõnnak, kes midagi ootab, kes jalutas Ta. Pigem sellepärast, et ta on füüsiliselt vormis, mitte aga vaimselt rahutu. Teadsin, et ma tunnen seda teist kõnnakut, kuid ei suutnud kuidagi meelde tuletada, mis oli. Missugust naljakat olendit olin ma oma elus kohanud, kes nii erakordsel viisil varbaotstel tõttas. Siis kuulsin kuskilt toidunõude kolinat ja otsekohe seisis vastus selgena minu ees nagu Püha Peetruse katedraal. See oli kelneri kõnnak keha ettepoole kummargil, silmad maas, päkad puudutavat kergelt põrandat, vrakki sabades, salvrätik lennul mõtlesin veel pool minutit. Ja mulle paistis, et ma näen roima moodust nii selgesti, nagu kavatseks siin selle ise sooritada. Kolonel põunud vaatas teda terraselt, kuid kõneleja mahedate hallide silmade lakke suunatud pilk oli peaaegu tühi ja nukker. Roim sarnaneb kõigi teiste kunstiteostega, ütles ta aeglaselt. Ärge imestage. Roimad pole sugugi ainsad kunstiteosed, mis tulevad põrgutöökojast. Kuid igal kunstiteosel, olgu see siis taevalik või kuratlik, on oma vältimatu tunnus. Ma mõtlen nimelt seda, et teoses südamik on lihtne. Ükskõik kui keeruline ka poleks selle teostus. Võtame näiteks Hamleti, kus hauakaevajad grotesksus, nõdrameelse neiu, lilled Os rikki, fantastiline toredus, vaimu kahvatus ja kolba hirve moodustavad kõik mingi kummalisuste põimunud vani kohe mustas riietuses, lihtsad, traagilise kuju ümber. Nojaa, aga see, lisas ta naeratades. Oma istmelt alla tulles on ühe mustas riietuses mehe lihtne tragöödia. Ja jätkas ta, nähes, et kolonel imestades üles vaates. Kogu see lugu keerleb mustakuue ümber selles, nagu Hamletist on oma Rokuulikud väädid. Teie näiteks. Seal on surnud kelner, kes oli kohal, kui ta kohal olla ei saanud. Seal on nähtamatu käsi, mis teie lauahõbedast tühjendas ja siis kadus. Kuid iga osav roim on lõppude lõpuks rajatud mõnele väga lihtsale faktile, mis iseendast pole salapärane. Salapärasust tuleb selle varjamisest inimeste mõttesuunamisest teisale. See suur ja osav ning maises mõttes suuresti tulukas roim oli rajatud lihtsale faktile, et härrasmehe õhtuülikond sarnaneb kelneri riietusega. Kõik muu oli näitlemine ja pealegi haruldaselt hea näitlemine. Ma siiski ei taipa veel, ütles kolonel püsti tõustes oma kingi vahtides. Kolonel ütles isa Braun, ma ütlen teile, et see julge tumuse peaingel, kes varastas teie kahvlit, kõndis 20 korda siin koridoris edasi-tagasi kõikide lampide valguses, kõigi silme all. Ta ei näinud ega peitnud ennast hämarates nurkades kus kahtlus oleks võinud ta üles otsida. Ta liikus pidevalt valgustatud koridorides ja kõikjal, kuhu ta läks, näis ta olevat oma kohal. Ärge minult küsige, kuidas ta välja nägi. Sest te ise nägite teda õhtu jooksul kuus või seitse korda. Te ootasite koos kõigi teiste kõrgete isikutega koridori lõpul salongis just terrassi vastas. Iga kord, kui ta tuli teie härrasmeeste hulka, ilmus ta kelneri kärme stiilis langetatud pea, lehviva salvrätiku ja lendavate jalgadega. Ta tõttas välja terrassile, õiendas midagi laudlina juures ja tõttas jälle tagasi bürooja kelnerit ruumi poole. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud büroo ametniku ja keldrites silma alla oli iga toll temas igav paistlik liigutus täiesti teiseks muutunud. Ta jalutas treenerite hulgas hajameelse häbematusega, mida nad kõik olid näinud oma isandate juures. Neile polnud see mingi uudis, et mõni härrasmees lõunaseltskonnast jalutab kõigis maja osades nagu mõni kiskjaloomaaias. Nad teadsid, et miski iseloomustab peent seltskonda rohkem kui harjumus jalutada kõikjal, kus aga keegi soovib. Kui ta oli härrandlikult tüdinud just selles koridoris jalutamisest pöördus ta ümber ja sammus tagasi, möödudes büroost just selle kõrval asuva võlvkaare varjus muutuste jälle otsekui imeväel. Ja tuttas nüüd taas alandlikud teenrina 12 kalamehe hulka. Miks pidid härrasmehed silmitsema üht juhuslikku kelnerit? Miks pidid kelnerid kahtlustama üht esmaklassilist jalutavad härrasmeest? Peremehe erapoolel nõudis ta lõbusalt pudeli soodavett öeldes, et tal on janu. Ta ütles heatahtlikult, et ta selle ise kohale viib ja viiski Davis selle kärmest ja korrektselt teie vahelt läbi, kui silmanähtavat ülesannet täitev kelner. Muidugi poleks võinud kuigi kaua kesta. Kuid tal oli vaja nii käituda ainult kalatoidul lõpetamiseni. Kõige halvem silmapilk oli talle see, kui kelnerid rivis seisid. Kuid isegi siis oskas ta just samas nurgas nii vastu seina nõjatuda, et sel tähtsal hetkel pidasid keldrid teda härrasmeheks ja härrasmehe hetkel näriks. Kõik muu oli lihtne. Kui mõni kelner kohtas teda lõunalauast eemal, siis kohtas kelner rauget härrasmeest. Ta pidi ainult kohal olema täpselt kaks minutit enne kalatoidu äraviimist laualt muutuda kärmeks kelneriks asuda, ise lauda koristama. Ta asetas taldrikut puhvetele, toppis hõbeda põuetaskusse, mis sellest punni läks ja lippas nagu jänes. Kuulsin tema tulekut, kuni ta garderoobi jõudis. Siin oli talle vaja veel kord muutuda Pluto kraadiks Pluto kraadiks, kes äriasjus ootamatult ära kutsuti. Tal polnud vaja teha muud, kui ulatada riidehoidjale oma garderoobi number ja siis niisama elegantselt lahkuda, nagu ta oli tulnud. Ainult. Ainult et mina sattusin olema riidehoidja. Mis te talle tegite? Küsis kolonel ebatavalise huviga. Mis ta teile ütles? Vabandage, vastas preester jäigalt, kuid siin lugu lõpeb. Ja algab huvitav lugu, pomises põunud. Arvan, et mõistan tema kutsetrikki kuid ma ei mõista teie oma. Mul on aeg minna, ütles isa Braun. Nad läksid kahekesi mööda koridori esikusse, kus nad silmasid Chesteri hertsogi värskete edele pähmilist nägu. Noor hertsog jooksis lõbusalt nende poole. Tulge ruttu põunud uudista hingetult. Otsisin teid kõikjalt, lõunasöök jätkub jälle toredal kombel ja vana aadli peab kohe kõne meie päästetud kahvlite auks. Teate, me tahame rajada mõne uue tseremoonia selle sündmuse mälestuseks. Kuulge, teie olite see, kes need asjad tagasi sai, mis ettepanekute teete? Ma teeksin ettepaneku, vastas kolonel, silmitsedes teda teatava iroonilise poolehoiuga. Et me edaspidi kannaksime rohelist fraki, mitte musta. Ei või kunagi kindel olla, missuguseid eksitusi võib juhtuda, kui näed välja nagu kelner. Oh jätke nali, ütles noormees, härrasmees ei näe kunagi välja nagu kelner. Ega kelner nagu härrasmees, mis vastas kolonel põunud sama iroonilise naeratusega. Püha isa, teie sõber pidi väga osav olema, et härrasmeest mängida. Isa Braun õppis oma odava mantli kurguni kinni, sest õhtu oli tormine ja võttis riide hoiustama odava vihmavarju? Jah, ütles ta. On vist väga raske olla härrasmees. Kuid teate, vahel ma mõtlen, et peaaegu niisama raske on olla kelner ja öelnud, head õhtut lükkas ta lahti selle naudingute lossi rasked uksed. Kuldsed väravad sulgusid tema selja taga ja ta kõndis kärmel sammul läbi niiskete pimedate tänavate otsima Bennist omnibussi.