Magabste koirohutinast värskust, Rõngu lagendikud, tuulehoog, ükski teine maa. Ma tulin järsku sellist soojussüdameid, too teada, käime kõik neil sammul teedel, aga küsi ühte kuulda saad rõõmustades, vaeveldes ja needes. Hea on elada, me Venemaal. Pikad, tummad varjud, täiskuu säras, nutta patel, paljud halavad, kuid kes kure kroobutuste pärast jätaks armastamast kodumaad uue valgusega puudutama, hakkas elu nüüd ka minu teed. Aga mina olen ikka sama kuldsete palk, tarede poeet. Öösel sängi päid, sest näen ma nagu vaenlast tegutsemas võimsal käel. Uus ja võõras noorus ajab vagu. Minul luhtadel ja väljamäel. Kuid ehk küll see uus on mulle raske täie tõega laulda võib mu rind kallil kodupinnal rahus, laske kõike armastades solvaminud.