Kuulame täna Bernard Kangro loomingut. Põimiku pealkirjaga süda ei põle ära, koostas Heidi Sarapuu. Bernard Kangro luulet ja mõtisklusi, loeb Mikk Mikiver. Luules peitub euroopalise maailma kultuuri olemus. Selles avalduvad ta palgejooned. Seda tunnetab küll iga eksiil autor, kes oma üksikul tunnil paberi võtab, et üles märkida mõned eestikeelsed värsid. Ta vahest ei märkagi, sööta pole tegelikult eksiilis, vaid pärast pikka käänakulist. Teed on tagasi jõudnud sinna, kus ta kord lahkus. Eesti asub Euroopas ja Euroopa oli Eestis. Need on keeleaja ja kohaseadused, mis on teda juhtinud sinna, kuhu ta vahest polegi tahtnud minna. Aga ometi on ta jõudnud koju. Meil olid mustad hobused ainult üksainuke hall. Tema turjal ma esimest korda elus ratsutasin. See oli põnev. Justkui katuseharjalt vaadata üle põldude sinendava laane poole. Rohi, põõsad, kivid, rattarööpad. Ma kapas, sõites me jalge alt mööda peadpööritava hulluks tegeva kiirusega. Juhtus see kõik eile või alles täna. Üle kraavi hüpates paiskas Halmu seljast kuid ma ei kukkunud maha. Ja kiiremini. Nii kihutama veel praegugi üle põldude, niitude, kraavide ja teede. Tagasi lapsepõlve. Kus on liblika kodu? Küsis mu tütar. Miks on mäed tehtud? Nõudis mu poeg. Nüüd ma tean, kuigi ma tookord lastele vastuse võlgu jäi. Liblikakodu on mägedes. Liblikate pärast ongi mäed tehtud. Ma tean seda nüüd. Meie pööninguaknast võis näha kauguselinest kerkivaid, mägesid ja tuhmidel, klaasidel tungles alati liblikaid. Kui ma akna haavasin, lendasid nad minema kaugete siniste mägede poole. See oli minu nooruslapsed. Meil jutustati harva muinasjutt. Olime kaine, rabas raskes töös möödusid aastad varakult kamina, haarasin hanguvarre, sain pihku adrakured. Aga muinasjutud ei jäänud siiski olemata. Lugesin neid ise söömaaegadel õeraamatuist, vanapagana jutte, kolumatsi, reinuvader, rebast ja lugusid karjapoistest, kes kuningaks said. Isa jutustas ikka ja jälle ainult üht sika lai käpast, kes Riias vooris käies kihlveo peale üksi terve oina ära sõi ja veel paar naela heeringaid, pealegi siis. See oli meie muinasjutu visa refrään pärit pikast hämarast eeposest esihõimude laulmata laulust. Minu esimese kiltre koolimaja muutis vald hiljem vanadekoduks. Raiuti maha sirelipõõsaid trepi kõrvalt üksnes täkitud koorega pihlakas jäi. Seda nägin Marju kandmas veel viimsel sügisel. Aga siis polnud enam ka vanadekodu alles. Ainult korstnajalg, ainult palginotid ja kuusehekk, mille istutasime idakaarde idatuulte kaitseks oli kuivanud. Kõik koolimajad on mälestustes helekollased kõik pingipealsed mustad, kõik puukuurid, hallid. Päike Kissitab alati akendest lõbusalt sisse ja kogu talv on ootusest tulvil. Varakevad. Mälestustes mängitakse vahetundidel sulgi. Lüüakse Sornaad joostakse piimast paari mälestustest tõrrele bana koolmeister, kes hiljem maovähki suri. Mälestustes laulab noor koolipreili, kes varsti maa mõõtjale mehele läks. Mälestustes ei muutu koolimajad vanadekoduks ja nad ei põle kunagi ära. Isegi sõjas. Antsla kõrgema algkool asus endises kõrtsihoones oli telliskivist akendega vastu turuplatsi ja vabadussõjas langenute mälestussammast. Käisin õhtust vahetust, kahe talveööd vantsisin neli kilomeetrit koduteed käes, teravate kingadega kadakakepp kaitseks maru penide ja huntide vastu, keda Venemaa metsadest sisse valgus. Pilkastel öödel tuli vahel isa mulle teele vastu põleva nahkhiirelaternaga. Siis ta jutustas vanaisast Rehepapist, kes elusana lusti mõisa rehte põles. Sestsaadik usun, et inimese süda ei põle üheski maailma tulles sest ta ei põlenud ka tookord kahest otsast süüdatud mõisa tehes. Langenute mälestussammas purustati 40.. Mu isa sai surma 44. aastal. Samal ajal põletasid venelased koolimaja maha. Karjas käisin kodutalus seitse suve. Seitse suve lugesin kõike, mis kätte puutus. Raamatu lehtedele langes ajuti vihma, puhuti paistis päevlik. Taoti rebis tuul käte vahelt lennukeid, unistusiirdu. Argonaudid Columbus Giuseppe Garibaldi tasuvile. Toomas Nipernaadi lugesin, kui Haanja-Karula Sangaste mägedel jaanituled tilkuma süttisid, hüüti, oi, kipita ei ilm suur ja lai, ai. Sestsaadik olen vahtinud kaugeid tulevilke ja otsinud raamatuist, neelavad tund veres rahutult Loitlev igatsus kauge ning tundmatu järele. Meie koplist jõugles väle ojake läbi. Tervel lehitses igipõline kahara ladvakõiv. Noore kaasiku hõlmas, varjas end külm katuseni täis suvepäeva kuumi hein. Seal magasin siis, kui kaslased teerajad mind üle lõhnavate niitude tõmbasid, sinna kus laulud ja pillimäng kalasid. OMA armu ärkavad tuuliskeerdu. Oo, au valulisid kaugele kutseid. Kuu kallas läbisi uhkete kaselatvade mu uhipäisesse unne, oma rahutut, kommendust. Järgnesin nõiutud kutsel ja läksin olen veel praegugi teel Leebes kuu kumases suvi öös. 1000 923. lõhuti maha meie vana rehetare ja Anton hunt oma meestega ehitas uue kui kuusk oli sarika ele naelutatud, lõida bussi Paulile kõhtu ja sai viis aastat alasti jäänud ahju keres laulis veel kilp. Kuigi pakkijad ja pujud ja ahne orashein vallutasid peagi endise rehetare asemel. Möödusid aastad kolm korda viis aastat kui laoti tartus raamatuks mu reheahju värsse. Siis aga oli juba ilm ammu viimane. Kilk uputanud end talu uude kaevu. Vastsed olid hooned, uued olid inimesedki. Miks Anton hunt tappis Pauli? Hunt oma meestega tuli Petserimaalt. Oli põgenik nagu mina praegu. Mu ristiisaks oli lell Iisak. Ta sai Karpaatides kuuli rindu, kuid tuli tagasi oma kulunud soldatikastiga ja tõi mulle kaasa sametise mängu kassi. See peaks veel alles olema kuskil pööningul. Lell Iisak suri südame hätta sel sügisel, kui ma Tartu suurkoolis logelesin. Oli kurb. Oktoober. Kõledad kõrrepõllud, täiskuu trampis oma jahedate jalgadega puruks, mu noore ja hapraid unesid. Hõbedast inglipead lihtsa puusärgi kaanel. Piilusid arksi selle kunagise tsaari soldati madalale elukaarele. Neid oli olnud kolm vaeslast kelledest, Iisak oli keskmine. Keskeltläbimeheks, ta jäigi kogu eluajaks. Nagu ta ristipoeg. Tühja teatrisaali pimedal laval saalivad ähmased varjukujud veelgi pärast lõppvaatust. Mängisin kiltre algkoolis vale palka. Antslas olin rolli kandja siidipükstes. Mingis jabur asi andis, tegin üliõpilast ise, oskamata lipsugi sõlmida. Valgas aga lõppes näitlejakarjäär. Alustasin hoopis põnevamat elu näidend. See oli võõras lava, tundmatu teatri, sa ainult ja osaline oli kuidagi tuttav. Kõik oli ju ainult kergemeelne mäng eluunistuse ees nagu kuulekas kutsikas. Iga issanda päev oli uhiuusiga vastse vaatluse jaoks kirjutasid väikesed sinised mehikesed. Uue teksti. Ei märganud, kui möödusid viis pikka vaatust. Enne kui põleva Vanemuise laval. Mänguse bioloog. Tühi oli siis juba Saalgi. Kui jõesuu Juulivana lesta merepaat 44. aasta septembris meid ära tõi, Valkla tühjalt rannalt mängis Stalini orel juba presiidiumi uuele tragöödia. Jõle põles koguma. Paljud jäid tulle neil päevil. Paljusid uputas pao teel, võõras vesi. Kõige rohkem pärismaa Siberi taigas. Mind vedas rootsi lood hundisaare tagant kotkakilbi lahte. Loe ilve ja õrnskelslik. Kuid seda selgemini terendus ta uues vormis. Pühapäev vahetas välja põlenud puu. Eikellegimaa tule asemelgi pühitseti seitsmendal ööl suviharja. Ema käis ikka talitus, Teid kodumurul. Siis viimaks ei kõndinud enam ta jalg. Kummalisel kaevu teel. Saabus süüdis. Õde õeke üksi on südasuve haldjaks. Septembris kive. Vanad vaimud ärkavad minengu tulles. Nüüd on väljas sügise õhtu, pihuvik. Põldudelt veetakse viljakoormaid sisse. Reheahjud suitsevad, uudsevilja lõhn tungib sõõrmeisse, paneb pea pööritama. Mu vanaisa põles tuhaks just sel ajal just sõge rikku saabudes imediku langedes vastu pilkast maa musta sügiseööd. Hallil hommikul korjasid orvuks jäänud pojad sööstunud luutükke jahtu kast toast. Kõik oli põlenud. Üksnes süda oli alles nüüd, kui kõik muu on ammu põlenud. Ja kui sügisõhtu madal videvik pikkamisi tiheneb õpetanud ka mina oma 12 aastasele pojale. Süda ei põle ära. Mitte üheski tules. Täna tormituul väga akna ja seina taga. Mulle tuletab alati meelde suuri koemetsa ja Arukülametsi. Käisin poisikesena seal metsatööl puid lõikamas ja vedamas. Siis läksime eelmisel päeval ära ja olime laugsaarel ööd. See oli meilt oma 25 kilomeetrit eemal, suurte metsade sees. Ja seal kohisesid männid nii võõralt ümber toa, kui põrandale õlekotil isa kasuka alla masina kuulasin kuidas suured inimesed rääkisid. Jäin selle kohine sisse, maga. Ja iga kord, kui läbi seinad tuult kuule on säärane tunne nagu jooksekse. Külm tuul südame alt läbi. Täis kuivanud loomide maiku. Küll punane lõim virab viledalt läbi tammistest Soa piidest. Koirohu ja vanade aegade hõng üles kerkib koltunud riidest. Seal kõige pähe, Lukas ei vahenda tükk sinilillelist siidi. Ja selles kleidis sind ema korduvaltari ette viidi. Ja katisse jooniks sõba kord. Sunoori kumerad õlgu. Kuid paljudes rõõmustad tagasi said mis andsid teistele õlgu. Mis märgid, need higirätikus, tuhmid, laigud, pleegitatud linas. Palju suvesid tagasi linanurm sulle hõlmetes vastuseinas. Kes suudaks neid kirju lugeda? Sinipunastes pulma vöödest? Sees mustad lõngad, kedratud pikist, valu ja vaeva öödest. Aastate kangas sõrmede all lahti ja kokku vanu särad kirstupõhjast, kaalide Althõbe litreid, mõrsetanu. Ah keerle aegade kerilaud meelislõngade uuesti keri. Et jälle neis muistsetest kambrites lööks lõkkele rõõmus veri. Seo puusale rõhudes põrandal võiks kuuldes lõket sammu. Ei ole veel ilut kadunud, mis olid nii amm. Iija sõlg kinnita kõvasti rinnale, et kiikudes maha ei kuku. Nii kõrgele kiigu, et mana lauks käiks igaveseks kaks lukku. Siis äkki näen säravat liblikat mööda lendamas, tahmasest ruudust. Emalangen silmile kirstule näen noorust ja armu. Su valget säravat rätikut kui lippu näed lehvimas tuules ahvena on sellest põgus helk. Su poja tumedas luules. Mis meie rähklemisel on õieti oluline või mitte oluline. Kes vastaks. Ja vanasti näis kõik, mis meie ümber juhtus, oluline. Maailm on nagu suur tõrs, kuhu kõik sisse mahub ja kust igat asja võid leida. Nii filosofeerisime Tartus oma tudengitoas, kus kõik oli tuttav. Kaks kõrget akent lõunakaarde, nende vahel vastu seinakirjutuslaud nurgast pungil täis raamaturiiul kõikumas oma rangjalgadel. Kaks ükskõikset sirge korjuga, kainet puutooli, pruun erapooletu kapp, hallsõbralikke Ahjupera, valge pesulaud, rõõmsa sinist kirja, kausi Kruusiga. Ooker kollasel põrandal raamatuid laiali ja riidas. Kui õhtuti punases kumas, lõi kutsuvalt leekima lääs rännumõtteid rahutult sumas päikesest hõõguva pääs. Ja kui pakaseid hetkest lõid valla kord märtsikuu jahedad veed siis avara taeva alla said minugi kitsad teed kaasas laulud ja pillikeeled ees kaugemal sinised mäed. Nii rändasin rikkust täis meele ja küllust, mõlemad käed. Seal äkki mind ahistas raugus. Imetühine Is maantee käänud imetühine Is rikkalik kaugus. Millal oled nii vaeseks jäänud? Nõnda kõnnin mu juukseid, ei riiva enam, lõkendab taevarand. Ainult külma ning määrdunud liiva vajub raske. Väsinud kand. Veebruari udu Skoone kohat. Kuigi seda ootad, ei tea ometi kumb on parem. Vahel näed, et kirjandus jah. Kogu elu on põgenemine millegi eest, kuigi paljud väidavad, et see on millegi olematu otsimine. Pikk teekond. Ühel õhtul ma põgenesin laevalt tummana mustade rebenenud purjedega jäi selja taha mu kodu maatus. Kuni hommikuni ma jõin ja jõin. Ja kõnelesin kurtidele kõrvadele oma kodumaast. Ainult sellest Pilved sinkjasmustad tormipilved. Tumeroheliselt ringutav meri. Ainult meri, ainult pilved. Kuid teadke, et mina ei põgene hädaohu eest. Ma jään. Tal on pärg ja pääsu silmadest. 10 1000 silm, 100000 silm. Miljon pääsukest sisse ja välja. Haiged. Nälg. Ka elu, mitte. Katuste kohal lehvivat suitsu, hallikassinised, vimplid, keedetakse keedetakse. Elukübarat elu kübarat seadsid enesele pähe peegli ees, mis minevikku näitab peegli ees, mis tulevikku näitab? E kliis, millest vastu vahib olevik, üksindus, unustus. Sügis, udu, virgad, jahedalt sõrmet. Teid lookleb pudeneva eha poole horisondi taha. Sinnapoole sügisest pööripäeva. Kõik lehe kirja mul on hilinenud. Adressaat ära sõitnud. Võib-olla paljude maade taga võib olla paljude merede taga. Liblikas leebe õhtupoolik, rukkipead, kurekellad helisevad teedervedel. Ülenõlvaku kergitab Suvetuul rohelisi laineid keskpäevale vastu. Mul on põlvpüksid jalas ja peos kakslill mälestuste õierma. Neis taitab Rusk lilla õhtu astub aknast sisse. Pole kahju lahkuda. Midagi pole jäänud tegemata. Päev oli liigagi pikk. Must rõngas, kael, hobune, Irnahtab. Kuidas ma oma jalad kätte saaksin? Nüüd on mul ainult kingad. Ja needki kulunud pikal teekonnal. Liiga pikka issa. Käisin äsja väljas jalutamas. Vahepealne sulalume Lundi ümbruse lagendikel kaotanud ja veebruarikuu maa päris alasti ja otsekui lõdiseks, kuid vile tuul idast sellest üle tõmbab. Taluhooned loodes üksikute raagus puude vahel katsuvad justkui külmunud maakamara alla vajuda. Aga täiesti asjatu. Pruun-halli lagendikku ja külmalt punetavad taeva dominant on nii tugev et kõik näib nende kahe vahel ebaoluline. Mis siis kõnelda veel minust. Semba kiskunud jalutajast linnalähedaste teede Parempoolsel servakese. Tuul lõikab näkku surub justkui nähtamatuid jäänõelu põskedes. Ometi hoian pale vastutuult, sest nii on siiski kuidagi kergem. Tead vähemalt, et kust, mida ja millal. On sellest teadmisest midagi kasu. Kõigi aegade tõde täna miskit ei loe. Valede lahe põhja kaotab ustavaim Kippergiloodi palve. Üle luhtunud lootuste laotab otsija lõputul teel vana kulunud kuue halli ulgumerele, kaob. Seisame täna, kas tõesti? Veelgi kõrgema valede müüri. Praegu on pühapäeva õhtupoolik ja see on kõige kuradima aeg siis, kui just halb aeg on. Nii oli ka vanasti maal, kui juhtus, et kuhugi minna ei olnud või ei saanud siis oli eriti suvel kodus olemine lausa piin üle kohusekaotus. Mitte nii nagu Tammsaare karjapoisil, aga tühjuse ja asjatuse tunne kuidagi teisiti. Siis sai ometi joosta lepikuid metsi pidi. Aga siin on kõikvõimalikud teed autosid täis peale mõningate radade. Mis aga on nii tuttavad, et silmaabi pole palju loota mõtete ringi keerdlemise vastu. Lõpmatuse otsijast. Õhtutaeva hõõguva varjuga etises tumedate pilvede Ermete tagab peegeldub muidu maad kellel on lõpmatuse nägu. Aastaid olen teeninud truult vahtinud oma silmad pimedaks püüdes petlikke kirjatähtede taga tabada tõde. Tilguti olen näinud, ent tõusnud vanalt muinasjutuliselt klaasmäelt igavese ülestõusmise poole käsulauad käes. Sagedasti olen laskunud alla vari hingede hämarasse, allilma kõiketeadmise tume mantel õlgade peal. Öösiti lõpmatuid, Sulmades hingede kõverates käikudes põgenenud, kutsudes sind kaasa inimesi igavesele teekonnale olematuse maal. Jälle üks päev kaotatud, mõtlen, avades ust pöörates põlevat võtit raudkülmas lukus. Millal küll lõppeb liivakellas libisev liiv kirjutuspuldil. Millal üks tume käsi pöörab elu klaasi ümber uueks liivaseks teekonnaks? Kas ühel leebel ning valgel juuli õhtul on saabunud kõikide aegade lõpp on lõplikult jooksnud maha? Kas võtad mind kaasa kui ma rändan tagasi kõikuma lõppu käidud teed? Kui ma ükskord jõuan oma kaugel lapsepõlvekivi udusele rannal? Üks varivarjude selts. Kuhu sa mõtled, reli? Küsib keegi, imestades. Võid sa seal kunagi ärgata. Ivis või mullas või lehis. Kooda. 10-st 1000-st tulijast. Jõuab 300. Tagasi koju. Mida pikem vaheaeg, seda intensiivsem tööperiood järgneb. Pärast infarkti, kui mind jää peal hoiti. Kui ennast ka nagu tööst eemal hoidsin oli palju raskem millegi niisuguse tekkiminemis sisemiselt huvitama hakkaks. Süttimine peab tulema teist teed. Eile õhtul istusime Malme Arkadenis kohvilauas. Ja Olev Mikiver arvas, et kunsti inspireerib mingi õnnetu armastus. Enamasti tuleb ka meile, öö ajal. Kui petliku elu jää täis sinu tee kui siin grammentab raugus, kui siin pimestab, ahvatleb, ahistab maailma kurjaturicus. Sest see pole see, see kõik pole see. See sinine, Sirjendab kaugus pole muu. Pole midagi muud kui sul rahutu rännutee pikkus. Kirjutasin sel hommikul tsükli tuulelaugud. See oli murdekoht. Olin son ette kirjutanud ja veel kuidagi nende mõju all. Kogu eelmise õhtu olin maadelnud noru tunde ja nelikridadega mis kuidagi ei tahtnud minna. Siis hommikul ärgates oli äkki kõik selge. Võtsin paberi ja muudkui kirjutasin. Kui 17 luuletust valmis oli, koondasin mõned avaldamisel ära. Siis oli säärane tunne, et võiksin kirjutada nii palju, kui tahan ja millest tahes. Tegin ainult väikese vaha ja käisin kohvikus. Siiski oli hea olnud olla. Kirjutamise rõõm on mul enamasti sellest saadik abiks olnud. Olen vahel kuni 30 luuletust ühe joonega üles kirjutanud. See-eest aga vahel aastatepikkusi vaheaegu pidanud. Aga 20. märts on mulle ikka tähendanud, nagu mingit lahti murdub, tuulelaulud. Kes tuleb, kes tuleb säält mere päält nii avar ja valgustäis ta juba mõõtmatus kauguses nii voogab ning selge näis. Ja ainult kisendab, nälg. On lähedal juba või eemal ju. Või tormits minu sees ükskõik, ükski kruvida leegitseks, olgu taga siis või ees. Kui su juurde tuulekujul tuleb, hõiskab kaugus siis saab äkki Bastikuks ka kõige armsam raugus. Siis sa leiad teisal hoopis avaramad ilmad. Ümbrusest sul räbenevatkeendunumat silmad. On see tuul siis, kelle pärast jooksed alla randa? On see maru, kelle käte kõiki kad anda? Ei, seal ainult välispidi nõnda võimsad tiivad sisemusest, teised tuuled sinu kaasa viivad ja sa lähed mõeldisi tuuleteede rikkust. Kui peakski mu minek jääma ööks üle kosele tõmmatud kraavi. Ma ootan tuult, mis mu puruks lööks, kui väikese õõtsuvad paadi. Ma ootan tuult, mille pidin tooks mulle julgeid pat teie mõrvu. Ma ootan, millal mu enesejooks lööks tummaks kartlike kõrvu. Ootan, millal me ühine hääl. Sureksin avara mere pääl. Nii uhkelt kui jumal ise. Mis vahel jõudu annab kirjutamiseks üldse elamiseks, on mulle mõistatuseks jäänud. Mingi tasakaal on kuskil olemas või keegi, kes minu teadmata tasakaalu hoiab. Nii on ka jaotatud jõuetuse ja jõulisuse perioodid vahelduvad rütmis. Need pole nagu öö ja päevavaheldus kalendri järgi, nende pikkused on erinevad. Kuid vahest on küsimus ainult ajamõõtühikust teises. See on psüühilises ajas, mitte astronoomilist. Meil vanematel pole ju kuhugi pakku minna. Illusioonide koopasse mitte. Peame seisma ja ootama nägu vastu saabuvat õhtut. On mureneb paas. Kuid mu süda iial ei sure. Minu hing kohiseb laas. Need põllud ja murud ja külad. Vanad kask, mis on värava ees. Minu mõtted on ammu põlenud. Vaiksel lõkkena koduses Lees. Rahetormid Murindan peksnud. Taeva tulimulaasin laastanud külades pidutsenud nälg. 100-st 1000-st sõjavankrist minu näkku on jäänud jälg. Kuid ikkamatisin jääla. Hingus on põhjamaa tuul. Kus on mu päriskodu on see Tartus või Võrumaal või kuskil mujal ning kaugemal? Saab seda üldse siduda mingi kindla geograafilise nimetusega maailmas. Äkki lehvivad ümber need sajad tuhanded leheküljed, mida olen lapsepõlvest saadik lugenud. Leidub kuskil nendes üles tähendatud maa tõeline kodukoht. Mitte ainult Eestimaa. Paljud maad. Mitte ainult täna ja eile, vaid katuna eelne ja palju sajandeid tagasi on kirjutatud siin päikeses Pirvendavasse Emajõevette selle alalõpmata eest ära voolavalt peeglile. Jäägu nähtamatuks rahutu ränd. Peas kindarus Yannakro kaukas varased värsid. Kas siis selle maa keel? Mine silmad pimedad vahtimisest kirjatähtede vahelt avanevas kitsas pilusse. Tõde. Õhtutund rullib kokku pilvepurjed. Päikse lohutavad kiired veel puudutavad koralle Emajões, välgusähvatust, allikal. Toomemäel kõnnib muusa, hoides kõrgel lampi täpselt nagu eil. Rahutsel teel ent trambib julmalt. Raske rautatud võõras saabas. Kõik tule Tallinnas on kustunud. Punasel purustatud kivisillal juuksed, udu, valged, lehvitab tuul lahkuvale praamile järele. Viskab varna oma mustav ammuse istub Arbojate lauda. Sõprade selts. Ööl vastu kauget hommikut, mil surm raskel käel taoks Esimuste rauda tõuseb päisur sõprade lauast. Mensraed, leebool, ihaamiden, siig, rongen. Mu tee on võitja, te ka minust öeldakse ju korda, oli hinges, arvad, sõbrad, loid, kui see. Püha julgust täis mul lauluks valat. Talvehommiku kollakas udus. Ebatõeline linn. Oma kivist sokk, lillent raud, tõeline Kristian Jaak. Milliseid märkene kogu elu vaja otsime? Oleme otsinud. Kas vastus on kodule vees või peetakse silmapiiri taga kus väitlevad vabad veed ja meelitavad avarat maailma? Kas kõik päralejõudmisega oli tõeliselt või elame vaid kangastuste petlikkus ahelas? Vastuse võiksime vahest leida teekonnalt eneselt mil homne hingetuisk muutub lahendavaks jää minekuks. Kompositsiooni Bernard Kangro loomingust koostas Heidi Sarapuu, esitas Mikk Mikiver.