Millegipärast on suve algus see aeg, mil tuleb jälle tahtmine lugeda seda soomlaste just suurimat luuletajat tema loomingusse, traagilist ja tumemeelset, aga selle kõrval voogab sealt vastu nii palju valgust ja joovastavat rõõmu. Malaps olen heleda heinakuu, kirjutas leina ühes oma elu lõpu poole luuletuses. See heinakuu laps sündis 1878. aastal Põhja-Soomes ja tema elutee kunstniku heitlik jamaslev elutee ei olnud väga pikk, ta suri veel alla 50 mehena. Aastal 1926, tuu sulas. 1895. aastal astus ta Helsingi Ülikooli. Liitus vabameelse noor soome ringkonnaga. Talikirjanduse ja teatriarvustaja ajakirjanik. Eino Leino on avaldanud ju ka hulga romaane, jutustusi, uurimusi, esseid, mälestusteraamatu ja näiteks Dante jumaliku komöödia tõlke. Kuid soomlaste ja ma usun, et meiegi südames on ta kõigepealt luuletaja. Eino Leino mõjustanud eesti luulet nooreestlasi Gustav Suitsu, kes leinaluulet kohe tõlkima asus. Eino Leino käis Eestis 1921. aastal. Tema Helga laulud, rahvalaulupärased ballaadid, mida peetakse tema loomingu kõrgsaavutuseks on tõlgitud ja ilmunud Eestis juba 1922. aastal August Annist tõlkes. Ka Eino Leino romaanid ja jutustused tõlgiti juba sajandi algul eesti keelde. Tema luulet on tõlkinud siis August Annist ja Gustav suits. Veel Ants Oras, Ellen Niit kõige rohkemaga Debora Vaarandi August Annist ja Debora Vaarandi koostasid ühiselt raamatu Eino Leino kaunimad laulud. Ja see ilmus 1972. aastal ning on tänini ainus põhjalikum eestikeelne valimik. Aga eesti lugejat võiks peale Leino luule väga huvitada ka tema kirjavahetus kas või onervaga Aino Kallasega. Nõndasamuti ka näiteks Pentti Saarikoski värssides kirjutatud fantaasia Eino Leino elu ja loomingu ainetel. Teiskein metsada do sooja suvise tõi suur mull, paisutab rinda ja laulda liinilisebki. Jaanipäev Enn tavapärane päikese ees. Saarep kui õhtuti pisaraid valangi meist saavad Vikerkaared. Ta ja õnnetuspuu ja lained seal lahes on murelained ja kurbusetooja. On õhtune kuu. Sealt kase jooksilt mu kätkes segajas, kord idus jõunele, muinasjutt. See mitmeid nii mitmeid on petnud ära. Sebetnodan mindki õnnetut. See sulle kevad lootusi lubab ja kuulutab igavest õnnemaad. Kuid ärase laulu liialt tõususes tõotused iialgi tõeks ei saa. Kes kord sellest laulust end lummata lasi? See kahvatu kurbuse kütke jäi. Kel Osaxenn seedeTavarjaku ja ärgu oma aardeid näidaku vaid rõõmustaguss Alarikusest ja õnne tundku õnnest enesest. Õnn pole loodud kõrvaliste jaoks ta võõrast pilgust ehmataks ja kaoks talane üksindusse peitu vii. Ja teda Salakesimaitseni. Ning päästa, kui nuhtledki valjult, siis ometi mind elavast hauast säästa. Sest hääli kuulen, mis kuulata, on inimlapsele kole. Kõigi mu pattude koorima. Päriselt, paadunud pole, ei alati halba, see tahe, kes vahel libiseb. Jalg, Liised, nõder. Mu hädast ei ole ta laimu. Ema tühjaks põelate läinud. Mind ennast ei nähtud, see oli mu varikest. Ma ise viibisin mujal, sain sõnumeid kaugusest, issand, hoia mu mõistuse valgust. Ja nüüd kogu pilguga pöörksin. On udu, hämus, mu silmad, mu kadunud ema palet, silmi üksi veel seletab. Sind tänan, et nutta veel suudab. Ehk annad sepatudki andeks kord ja saatuse lahkemaks muudat. Halasta jäis. Minult ära võid võtta kõike puu. Andupaat ülevee kõhul lõppe. Inimelu on, et eks lõõvia sihitu retk suurt alatasa tuuletakse. Sarri üks sünnib rõõmudeks, teine muredex. Meie kurjad kired iialgi ei puhkekorraks, leegitsev mees jõgemustava plees söetukid ja jääb üksnes peudis tuhka. Hingega koormal Patkub jupatule neid ise hällis saati pärandab pojale kus südamesse leiad lekitaja, puhta. Veere ääretu rin. Oh kanna ju mind vaiksesse vett. Pikkus peegeldub sinine taevas. Kas poleks aeg suuri jumal sinulgi puhata? Vana valge pea sinagi võiksid hinge tõmmata, sest vaata, inimeste surma vaevas. Kandub. Ja unistused köitmise unistatud on kord peoks, teeb miljats, põimab inimkond. Ja endale parema maailma rajab. Või on valega see. Köik läppis kiirustades õitsema, ruttab nurrurohi vaevaga see tundru soot. See vahel tundub hirmutavalt tuttav. Eks minu rahvaga lood, miks suur ja kaunis siin ei püsi iial vait, hävineb või kängu madalaks. Miks nõdrameelseid kohtab üleliia ja vähe neid, kes keeliganeldaks miks elu maruaatemehi räsib. Just kõige paremaid ta põrmu lööb. Miks hingejõud meile emmaegu väsib? Või niidab surm nad keset päevatööd? Kui mujal hall per võitlusradu käivad ja vanadeski õhkub aimu tuld mil sülelapsed Rauka tema näivad. Noormees on aga sama ja kui muld? Ja mina ise kust mõttekäänud? Kas pole vanaduse tunnus? Kas verre kutseline tuimaks jäänud, et üksnes rahva saatus muret teeb? Ei ole vastust, muudkui lapisuvi. Aated suure tüllata järgi hoopis maha, jätke meid. Siin aga päris kodu, olgu teil nii nagu luiged kevadel taas, tulge. Siin tundru rinnakutel leidub paik, kus keegi kimbutada teil ei julge. Kus pesad, turvaline, tuulevaik. Rahumeeli rändaja, astu.