Tänases kesknädalas loed Mikk Mikiver luulet Jaan Kaplinski raamatust tule tagasi, helmemänd. Seisad kesksuletud seebimulli oled ja viskad kirja ja kulli. Ümber on aega, on natuke ruumi, pöörlevaid, pilvi, tiirlevaid, tuumi, juurijad, tüvesid õisi ja lehti, savi ja õhku, millest meid tehti. Kes need hetked kõik ajaks lükkis? Tõstab su lendu maailmaga tükis. Siis aga ling pillab valguse nokast langeb su maailm vastu okast. Orjavitsas ämblikuvõrgus kaduvas piisas, veel peegeldub kõrgus. Elu see on lühike aga aeg on pikk. Kirju koor on sellel olla tumesüdamik tume otsekui juuni kõikidega koos, kes on sinuga olnud ajas ja ajaloos. Meil on üksainus elu ja eluruum. Ja sügaval meie allmaa tuline tuum. Pingutad vibujoonest saab kaar koomale tõmbub vastandi, paar sädemeks sulavad, miinus ja pluss. Mis on veel, millal ja mis on kus? Mis on vibu ja mis on nool? Kõik ei kuskil ja igal pool. Kõik on kõik, on midagi muud, naeratus, ilma et oleks suud, naeratus vaba kui valguse lend. Naeratus, kuhu sa kaotad end, kaotad end ja leiad taas õuemurul kummuli maas. Meri on ees, laht on vahel, lained, paadid ja kajakad lahel. Teispool lahte, metsad ja majad, koera, Haukked, müraabjagajad, vee joomel, kivid ja adru ja liimrada rannast, külasse Vi mööda mändidest luitevallist. Midagi sooja, kauget ja kallist, tuleb meelde kui mõtlemisest rajast ja nendest mändidest Leesikatest ja liivateest ilust, mis kaob ja hajub eest. Ilust, kuhu tagasi püüdmine kandis toona. Ja kannab nüüd. Valgus ei saagi vanaks. Valgus on ikka uus. Valgus on see, mis paistab kaugele tunnelis Uus valgus on jaaniuss rohus. Valgus on küünal käes. Valgus on see, mis paistab siis, kui aeg on käes. Valgus on vahel ainult tilluke valge täpp. Valgus on valguse poole teerada näitab. Mõnel on oma rada, mõnel on oma tee, mõni saab seisatada, vaadata üle v? Vaadata mastimände, teisel poollainet Mustvee ja valgusemänge aimata ainetust, kõige selle ilu taga. Kõige see ilus ees teistega mõni ja ka seda, mis anda sees. Kõik, mis minul on öelda, on ainult see Pole tõde. Ja elu on ainult tee. Ma ei tea, kust ta algab. Kas algusest temast, mina siis räägin valgusest, mis paistab all ja ülal ja vahel ees ja valust, mida ei näe, sest see on sees. Valu on valgus ise ja valguse mõju. Ja tee. Nad kummardasid pühi puid ja allikaid ja päikesi. Peredes oli palju suid, palju suuri ja väikesi. Nad puulusikatega sõid, mis nemad ise voolisid. Materiaalseid väärtusi lõid vaimsetest Kihoolisid. Neil olid pikad kirjud vööd ja pikameelne regivärss. Nad tegid Velgatogu tööd nagu näiteks torbik ja märs rahvakunsti nad tegid ka ja traditsioone jälgisid. Ja vahel surid hulgana katku või lihtsalt nälgisid. Nad tegid jaanitulesid ja kõnelesid murdekeelt. Neil oli palju muresid ja palju kannatlikku meelt. Nad lorilaule hindasid neil üsna vaba oli seks kui suvelinnud lendasid, ju muutus tuliseks. Külmal ajal nad viina jõid, mis see-eest said kantslist sõimata. Üksteisel hambaid kurku lõid ja olid üldse võimata. Nüüd nad on surnud. Jõununud. Meil äkki hakkab olla piin nende silmitu pilgu all. Punaloojaku taevas, tuulehing, pärnapuus, kõik nagu vanas laulus. Kõik nagu päris uus, kollased karikakrad ja paisu hernekaun. Ja mäe all tiigi ääres vana vildak saun, kust me tuleme laubariietes suitsu hõng? Ta laulab ja mina räägin. Kuid ühest ja samast, mis tähtkujud tulevad meelde luik ja lõunarist. Miks nemad just mina ei teagi? Ega teadma ei peagi? Leht on valge ja Tynkkan must. Kord sattusin siia keelde, kus mõni on juba ees, kus olen, kui lõoke õhus kus olen, kui kalake vees või prohvet kala kõhus, eks sealgi on teisi ees. Ei pääse sellest keelest ja ega ei tahagi. Nii palju on läinud meelest ja ja pahagi. Nii palju on meelde jäänud. Oh teed ja teedekäänud ja tolm ja pori all. Ja koormast pudenenud kõrred ääres ja talla all. Jah, mõnel on urude ja õrred on koht, kuhu panna pea. Kuid sõnal, kes võetud luulest. Ja linnul, kes võetud tuulest on ilmas ilmagi hea. Kull vapilt käib nokkimas maksa vahtu, Pythaka liiva ja vett. Ning viimaks enam ei jaksa panna sammugi sammu ette. Siis valmis sa saad ja jääd fakk ka. Ja hingeke hele ja teinekord aastas taevaste takka. Tuleb pidama hingedepühi. Ühe kodutu kuninga korjus tuleb kuskile randamata. Aga miski, mis enam, kui orjus jääb alati valmimata jääb kõikideid teretama. Kui kast sädelemine. Valu oskab olla targem vahvusest ja vihast. Kahetsus, kui tuletera lõikab läbi lihast. Kõigest, mis kord tahtis olla, päästab aimu valla. Satud avasilmi seisma suure taeva alla. Ammu tulnud ammune ttu, äkki uus ja lähem elu saanud aina rohkem. Tuul ja ilma valguskivid pilved, inimesed. Aeg ja lõpp ja algus. Palju on minejaid, palju on vaevu. Laule oli ja soolane valgus. Sõrmetsi koos siin ots ja algus said selle elu endale kanda. Ring saab täis ja elu saab otsa. Teisest aed ilmast siia sadanud, tumekollane päikeselaik läbi võrade vastu südant jälle koputab merevaik. Üks tere ja hüvasti, pilk. Ja meel, mis on ikka sust hardunud. Liiva kadunud kuldne tilk. Ons tüvest, kus tema kord nirgus? Igatsema ilmvõimatut igatsema man tragöödia, saari oma mõistmata südamest vaigumetsade törtsiaari. Enne jääd enne inimest. Jaga mõistuse Igi kainus sest lummusest jagu ei saa. Ning siis vahest nõia pitsaks. On mul pooleldi paganal oma salamantra. Mikk Mikiver luges luulet Jaan Kaplinski raamatust tule tagasi, helmemänd. Muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri.