Tänases, kes käises luulekavas esitab Anna Haava humoristliku luuletusi, Jüri Karindi muusika Välis Mart puust Ma tahaksin, naerab, appida. Vast tahaksid sina ka. Sest. Kuni ilma naeruta ei ikkagi läbi saa. Ma tahaksin naeru nii südamlikkust ja õnnelist õppida. Ma ükskord oh küll ammu vist ju seda mõistsin ka. Südamlik, õnnelik, õnnestav naer ohtule tagasi. Mind kuld selle päikese paistele või pilgukski jällegi. Kaks naaberperemeest olid. Tülis tüli ei ole nüüd kunagi ilus, kuid kui see tuleb, mis sa teed ja kuhu sa selle eest ikkagi lähed ja seisis kumbki omal maal ja aed oli vahel vaenuraal. Nii andsid nad sõnu üksteisele ja kumbki ei andnud ka järele, sest nutikad olid juht mõlemad ja õrnad ka üsna ei olnud nad. Ja kui nüüd kõike ju öelnud said, siis viimased trumbid nad välja tõid. Ja sinu võrukael kahube poeg, kah mõni asi, sa heldene aeg, mu tütrel on iga sõrme jaoks peig ja peale selle veel küllalt on neid. Sinu töötar, kus kullatükk must, ise, teine nagu Tuck. Las silmad küll säravad, sulavad, mu poeg ei vaatagi teda, tead. Ja nõnda vanade vaenu hääl veel kaigub, kaua Vainule seal. Kuid nooretajate, too võrukael kahu pää, poeg ning kullatükk särasilm, tütar Need ilusti istsitseni, järv rannal, kaugel, kae kõrge kivi pääl. Ja päike paistis nii mahedalt seal ja laulis ning meelitas lainete hääl. Ja kui ma nii mõtlen, siis näib mulle vihaselt, nemad ei olnud vist küll vaid väga sõprust, tundis neil meel. Ja hoopis taevas paist lähedal seal. Kui taevataadil luba mul tükiks ajaks, saaks maailma valitseda. Küll tööd, siis minul saaks kõik takistused õrnalt mat tuulde tõstaksin ja pilveääre peale nadistma paneksin siis aastaajad üsna oma ühte segaksin kõik jõed vastu mägema joosta, käsiksin roosidel pilvedeni kasvada, lubaksin ja okastega ainult ahju kütaksin. Teemanditeks lahjus, muudaksin pisarad. Ja peale selle teeksin neist hiilgavad ahelad. See ahelaga päikse mad taevast kannaksin külatänavasse ta paistma, paneksin siis mättale paju pillima. Uhkelt puhuksin ja teid ja taevataati mind kiitma. Ootaksin. Kuid kas ma kiitust saaksin? Ei taha uskuda. Ma kardan, et mu kavas vast vigasid on ka. Istus Ilmar, sihuke peenike poiss pühapäeval ja mängis kannelt ning mõlgutas muremõtteid. Mis ma sest rändamisest saan ja mis ma seda tööd õige kokku Haan, kui maja ei ole, kus vahest. Võiks veidi ka viibida ja pühapäeviti puhata või mõnikord mõtteidki mõlgutada, no nii paremat põlve ka pidada. Ja raha see muidu nüüd lendu läheb ja isegi kuhu see jääb, kas sööb selle susi või sulatab kuum, kui võtab külm, kuid otsase saab kui maja oleks. Kuid kes teda majakest valgustab, kes seda kodu mul kaunistab, kes neid uksi lukutab, kes mu teenistus toetab, kõik seda elu edendab, kui naist ei ole. Kas võtta nüüd enne naine või koguda kukruce raha ja võtta siis naine? Või koguda kukruckerva haa. Ja katsuda tammepuust tuba ja Ta siis naine. Või võta kukruce raha ja teha tammepuust tuba, kõik võlgu, võtta siis naine. Või oht Tatuline 1000, kui kuskilt saaks kosida kaunis naine ja tammepuust maja ja kukruce raha kõik korraga, näe, mina ise, Elmar, sihuke peenike. Poiss istus siis Ilvar ise sihuke peenike poiss ja mängis kannelt. Nii et kägugi gaasikus kuulisi Akelmimalt kukkuma hakkas. Tark talu kosida ainust tütart. Taluga arvas üles suured kasud. Õnnelik, kui sinna asud. Oled priske, perremees elavad nagu kala vees. Targalt asja toimeta. Seadis juuksed siledaks, kaelaräti sirgemaks, õppis pähe armukõne kurvastusest sõna, mõne tegi näo tõsiseks. Õnneteele. Jalgsi läks. Mesimagus marjuke hõbe, hele Hellake kuningas, kui oleksin mina, vaene, mahajäetud sina üksi sind Macosiksin. Sinuta ma sureksin. Liiga peene, tundis meest. Kuldaväärt, sa kallis mees, päästjaks seisad silmu ees oled tulnud armu sunnil kosima mind õigel tunnil, vaene mahajäetud ma isast emast, varast ka. Kõik mu rikkus isema. Kuidas, mis, kas raugal mind soovib, isa, rikas lind? Tõrgul vastu jään ma ilma kõigest, mis siin puutub silma missest viga varata veel, ehk armsam sulle, ma. Vaene mees mõrul meelel, magus keel laulab ja sa armsam veel endale aga tõusmas higi katsub, kuis saab ukse ligi. Hääd sul päeva homseni, siis ma jälle tagasi. Vilets veider õnnekütt. Piigalaga nukker meel, ohkab kurvalt, sõnub keel. Isa. Viska varavete ära, tootad päeva ette. Õnnetust mulle toob vale võrkus, ilmil koob ahnus püüdel armukuu. Süda on ära varastatud sellel vanal poisil see olnud siis, kui ta käinud lõbureisil ta tulnud koju nii imeline, vahest tusane olevat äkiline, vahest jälle armastamata kuuvalgel nurmel kõndida ja mõtle koguni tantsimist, ta jälle armastavat vist ja kaartada enam ei sallivad ka ja, ja luuletusegi lugevata. Kes teab nüüd, kuidas sellega jääb ja kas ta südame kätte saab? Ei usu küll. Vanale poisile on säärane lugu liig tõsine. Ent vanale neiule vastad sa ka, samane lugu, võib juhtuda? Ei, vanu neidusid polegi, kõik neiud on noored. Ükskord oli ühel mehel muidu tubli tindipott, aga tindipotis asus, oh kui kahju. Vanatont. Mees, kui sule kätte võttis, tarka kirja, kirjutas tige tont tindipotist kohe välja upitas. Haarasin mehe sulest kinni, hakkas kohe hoolega targa mehe tööd ja tulu otse ära rikkuma, määris, määris, mis ta mõistis, tonditarkust, rumalust ja see oli päris paha. Mõnigi kord õige must mees ei märganud tonditempu vennikese vallatust. Mõtlesin, et on asi korras nagu olema peab, just. Aga võta näpust, teised kõik ju salgu seisavad. Tont on sinult endi potis kohkudes, Nad hüüavad. Pole, ütleb mees ja uhkelt, kirjutab ja kirjutab. Siis ela hästi, meile sellest viimaks villand saab. Pole tonti, tulge kuulge, mis on minul mõttes veel. Aga juba kõik nad kadunud tühjusesse kajab hääl. Kahmasin, mees siis tindipotti, viskas vihas minema. Arvate, et sellest surmast tont ei pääsenud eluga? Pääsis teise tindipotti asustige elama. Kuidas saab see vaene veli jälle toime temaga? Tõnu tahtis passi laulda ja ta oleks laulnud ka toredad. Ja mõnust passi, niiet ime kuulata. Aga kogemata puudus Tõnul passi tarvis hääl. Ja ta tahtis ometigi esimene olla seal. Tõnu mõtles asja ümber, parim, laulan tenorit. Pealegi saan selles hääles vistist esimeseks, nüüd aga kogemata polnud Tõnul kuulust tenorit ja tal polnud põues südant elustamas lahket viit. Tõnu mõtles asja ümber. Passis kuuldakse, ma ei saa. Tenor ka ei too mul tulukooris lauldes teistega. Tänu, laitis passi lauljaid, laitis lahket tenorit, laenas naabrilt lõõtsapilli, algas uut ja võõrast viit. Tõnu mängis, mängis, mängis pilli katki, tegi ta. Tulevikus tahta Tõnu passi lauljaks hakata. Tohtrihärra, ma olen haige vist, ja rohtu hoide kuluks mulle vist. Kõik valutab, minul liha ja luu ja nagu tubakale põrgumusu. Kui vana sa oled? Nüüd seda vanadust tead ja kes neid kirikuraamatuid näeb, kuid kremme sõjas ma olin küll ka, kui England käis Riia laevaga suurtükimees, mina seal ainult suurt häält. Kui tagasi tulin, võistlesin mitu keelt. Hea küll, hea küll, nüüd näita keelt. Ants, minule näitab keelt, siis pühib ta ise minema, säält ta teeb seda targasti, tunnistan ma. Sest nalja ei mõistaks temaga Vaik laskma, nüüd kuulan. No süda taob küll nagu see, et ka mina teen sepist osavkäpp vaikale, las ma kuulan veel. Tulijal mul jõudu jätkub mul veel küll, kui meie mardiga tüll vahest lähen, siis ikka ta pihuks ja põrmuks teen. Kui kaua sa haige oled ju? Vanal kuul mõru veel polnud suu. Kuid mõisas, kui käisin jahi pääl, Ma tohtrihärrat ei näinud, seal siis juba tundsin. Kas rohtusid oled tarvitanud? Jah, veidike liikuvad, võtsin ma ja tärkestiniantiga ja saunas käisin ja kioski, kuid abi ei saanud. Saalaski. Siin on nüüd rohi. Kuid meelespea, kui õpetasin kõik nõnda, tee siis varsti terveks, jälle saad. Suur tänu tohtrihärrale ka. Aga kas andsite kange ja mõrudat, sest töötuste isema joonelt nõnda mu haigus ka? Oh, tohtrihärra, ma pidin surema. Kas nüüdki jään elama? See rohi aga oli kangega küll vandi hingegi hoopiski. Mul. Kui palju sa võtsid korraga ära salga kõnele, tunnista. Mis sest enam kõnelda, eks tohtrihärral saad võrrelda, etraažidki rohkem rüübata, kõik ära läks klaasist korraga. Anna käsi. Katsub veresoonte sooned on praegugi tugevad, mul vist vedu pulkade veaksid, küll sul vanni võtta, käskisin ma. Kuis lugu sellega jutustab? Vann võtta tohter käskisid ja oleks võtta võinud ka. Kuid hakka veel sellega jändama, koor saunast otse ojja. Piss. Maa saab, vanamees, kas sul arupääs lähed ojja, kus lumi maas? Oh mis tühi nüüd minule. Kes kalamees olnud, see seda teab, mitu korda isegi kukkunud jääpraos pai tohter, seal supeldud ei kordki veel surnud ei uppunud. Kuid. Tohtrihärra, mis nüüd küll saab, kas on veel rohtu, mis avitab? Anna Haava humoristliku luuletusi esitas Jüri Karindi. Küla noormees kuule ja vabaneda kui siin on maa ja pruudi isa, ära nõua teemal sa armu vägisi andmine, Kaarel Saar ja ma kuune nutta oma koordus köik välja, sööda Me ja päänesel otsi täis karm saatnud pudipoisina maru üllas needee siidijalgu kemis sulg läbi sai sellest. Eks öösel aidaa, kus maga, saading. Ja nüüd sarnanes tööna. Seal kostis mari vastu, ei lahti, ei tee ju, teine mees on saanud sööda oma. Või siis sai ta akna ees ära, aga siis vaari kargas välja ja kas ma, poiss võttis maa riigi, sai tüdruk viimase ja hammustas poisil kolm sõrme. See noormees ja pane tähele et. Sa. Tuul. Su. Truudust. Tuul. Seerum. Rüütli kuulduma Saaremaaga. Kuule, kui istuks ta Tuul no raha siis. Ei saa ma ja ma ka ma ta luust. Ju. Kuuluu mahti anda. Ja luu hinge ja ei lugenud. Emal ka. Valge. Aeti? Ka õela maali tva siidi. Kuldjuuksed kergelt. Üha. Laupäeva. Ja laupäeva. Pea ja. Täisnurgas pess, taks bestu, kas siis sär kirstu, mis oli taks bestu, veer see ta Soomaa, see Soka. Ja seal ta soo selga sukka ja. Ja läks korra. Tõllaratas. Läks ka alla. Ja tõella rasva sa see saast taastu, siis läks tee poole. Sa sööd taastu ja siis läks või ta. Tõesti. Ülesmess Taali. See oli Üles juures alla ois tulla. Kes juures ta olla lakkes poiss. Kes hoidis käes asju ja, ja uuris ära vasta siis ras poiss, kes kas ja ja rest uuris vastases rasjazzlaululoor see poe ela. Ka ja väike. Et see, sa rub Ast, oska ta, kes tema peale passi hästi astus ka pre ta saab, kästi see teema ja hästi kas täispaistes kra või üle. Kas teistest poistest? Mis mina See kiiksa kääksa võib ju nii. Näed, ja vaatlik lakk, tõmbagatan, sunni Mess jaks, oi, jookse. Siis Rikka ligipääs ja too tööle. Silm. Kui maks küll rada peaks ta-le, kes läheb metsa, kes laka, kes jättu vaka laudas, ta lammas mäegi, laupäeval ta keegli räägib, kuulda paisi, soosin hätta. Ta küll doose saama nuutmann näole õllekubu lasta. Rohkem ma ei taha. Usu. Taevas läks ka üks sees ju. Üks kuu reede, kuhu on söönud neelu, teeme ta koos, kel kõrvad on? Seedesaama la ja oskel käekõrval on see v saa la ja. Kõige kõige ilu? Saatus on lained kõige luukeelu kui ka luu köik saatus on lained. Kõige luuga ei kiilu köik köik saatuselained. Kes uskus küll, et see noorne ju nii ilus kui ringelda ja igal pool austuudia, arva salve? Kõik eelkõige ilu. Kõik saated, lained, seeme, kõige elukiilu. Saatus on lainetele kõige lu keelu köitva luu, eks saatus on lainet. Aga siis Jofokkuge vool ja ühel vaiksel koos magada üksi koos ka free seal Loodoli katmise. Kose määras ta üheks koos ka free seal olnud oli tapmise. Kõik kiilu köitva lu kõik saatus on lained. Kõige luuga ei kiiluga juba. Kõik saatus on lained. Kõigel kiiluga juba kõik saatuselained. Kelle silmad ei näe seal ähvardas surma ja see ja otsaga käte all see on need on keel. Ja saada kätte all sükse õnnetust, õnnestunum kirg. Kõik saatus on lained. Kõige luu kiilu kõik ei saatus lainetele. Kõige looga keeluga ei saa lainet. Omai loodusel klubi kiusatust meestele, ma ka, ta on kudunud, Keva, ta ei ta ja, ja seal me nii ta ei, ta ei armun tuule ka, nii et kahju võiks juhtuda. Su. Margareeta Maasa tõest rajoon gootkel Me maagu ju ja vald ja ka on kui tema ka sina iial meiegi ta ta mäe armu tuulega nii kahju võiksime tutvuda. Kare, ta ruudu kuubi sain Youtu. Aga ma udu ei sandi, halvastaatu. Marka Keva ranna ta ja nii ta na mäe tindi armutuulega, nii et kahju, tal võiks ju ta Juku Hormaasta peal linaloos ka käi. Juku on kui päris ka ei stacki, kui ka tuul. Ma ka on, kui kena, ei, ta ei kiida, aga ta ei arvudule ka. Nii ta võiks juhtuda. Ka Vardometi, Juku lootus, täine, õnn, Talvi maaks, marga tald armastust ja usud. Ma aga ta pooleenaga ta sööb, ta nõudis, armuda, aga ainult ta päästis ta. Ja ta. Kui ta jälle joodule lööks ka Rad kalossi Ko ja see üks kaks. Üles. Ka loss. Ütle üles üles ilu ka meesloss. Ma ei tea ma olla Ta on jah, ma, mul piimakannu. Ei ma vetekannusoo. Jäätu ta abikaasa. Ma kui ma jälle joodo kaks võõrad kepitoast, see üks, kaks. Üles ta siis kepi. Üles üles. Iga keske.