Nädala algul seisis sõnum mitu päeva järjest ajalehes aga pop ei teadnud sellest midagi. Ta ei näinud ühtki lehte peale nende, millesse ta keeras kogu pudi-padi mille ta oma laupäeva hommikustel sõitudel frangstonis kokku ostis. Tal oli küll vana, ragiseb patareiraadio, aga seda keerati harva lahti ja hoopiski mitte päevauudiste ajaks. Nii et kui reede õhtu kätte jõudis, oli välja kuulutatud sõjaväe manöövritest, mis sedapuhku poolsaarel aset leidsid, niisama hästi informeeritud nagu kõigist muudestki manöövritest selles maailmas mida ta juba ammu oli hakanud päris jaburaks pidama. Kell neli õmbles ta viimase kotisuu kinni, torkas nõela räbaldunud vesti voodrisse viskas ülejäänud vähesed kartulid teise koti täitmise, süütas piibu, heitis pika rahuloleva pilgu üle oma päevatöö, eakas reha õlal ning koer kannul Serkimas künkast üles kodu poole astuma. Oli kena vaikne varasuvine õhtu. Mõni miil eemal, teisel pool männisalu vilistas syphardi jaamast teele asuv rong. Vallard maanteelt kostis veomasina mürinat. Aga pupp ei kuulnud kumbagi. Nagu ta ei kuulnud ka sinise pasknääri ja Lott linnuvidinat oma pea kohal, kui ta möödus esimestest kummipuu saludest jalgraja hakul. Või põgenema känguru jooksumüdinat või tuhandete Pokongi ööliblikate tiibade sahinat. Kui need imesid kogun, nõmme katvate valgete tee puude õiemahla. Kõik oli nii, nagu oli olnud tuhandetel teistel samasugustel õhtutel. Ja kui ta tihedate põõsaste vahel ülesmäge rühkis, mõlgutas ta üksinda võsas elava lihtsa vanamehe mõnusalt asjalikke mõtteid. Ta nautis ja eelseisvate õhtusööki arutas, kui suur võiks olla kartulisaak, sooäärselt raiesmikud. Kui palju aega kuluks tal selle maa harimiseks ja mis hinda kartulite eest võiks Victoria turul saada? Ta mõtles veel kord läbi, mida ta paari järgmise tunni jooksul tegema peab. Söötma kodulinde kastma juurviljamaad, lööma laua põrandaaugu ette, kust opossum eelmisel ööl sisse pääses. Ja kupatama sünnile oma koerale tüki lambaliha. Synne oli koerte eluiga arvestades vanem kui tema. Ja poppil oli kombeks pikal mäkketõusul aeg-ajalt peatuda, et koer saaks puhata. Ja ühe niisuguse peatuse ajal tol reede õhtul puutuski pop esimest korda kokku operatsioon euforbijaga. Ta jäi seisma umbes 60 jardi kaugusel kana kuudist, mille lähedal lõppes teerada. Jenny heitis nagu harilikult kohe pikali pannes pea välja sirutatud esikäppadele ta verd täis valgunud silmad välkusid kui ta ainiti üles peremehe poole vahtis, pilk tulvil tänulikkust ja põhjatu taandumust. Popp silmitses teda ilma, et temal oleks mõelnud. Vahtis koera, aga nägi tibupoegi ringi, hiili vaid opossumeid pungil täis kartulikotte. Äkki tõstis synni pea jah, aukattes nii, et piip, vanamehe hambus, nõksatas koera lontis, kõrvad tõusid, peaagu kitti, ta nina pöördus otse sinna, kus kuue jala kõrguse teepuud ikka veel hüti pilgu eest varjasid. Mis on trenni. Ilma sellele erilist tähelepanu osutamata hakkas Bobby jälle edasi sammuma. Seda oli ennegi juhtunud. Siin ei käinud võõraid ja vanaema koer hoidis nende maalappi veel kiivamalt, kui ta peremees aitas mõnest teisest koerast hulkur, kassist või aiatara ümberringi nuuskivast kängurustet Jennyt marru ajada. Nagu tänagi, kus ta vanameest, enne, kui see oli saanud kümmet sammugi astuda. Musta karva tuustina mööda kihutas tee käänekul kõiki nelja jalga korraga maha toetades, nii et väike valget tolmupilv üles kerkis. Tuled tagasi, rumal liita, püüdis popp. Aga järgmisel hetkel pistis ta ise esimest korda mitme aasta järel jooksma. Keegi viibis või oli viibinud hütis. Müra järgi võis arvata, et raskete saabastega inimene sööstis äkki toa keskelt kahe kiire sammuga lahtise ukse juurde ja kargas oksahüppega välja lennates üle lagunenud rõdu ja maandudes otse vanal plekitükil, mille Popoli talvel ühe mudase koha peale asetanud. Mütsatus, millega põgenik maandus, kaikus veerand miili kauguselt Mirutli orust nõrgalt tagasi ja jalge all murduvate okste pragina ning Simmi vihase Glehvimise saatel tõusis harakaparv valju kisaga villakuuri vastastele piparmündi puhmast õhku. Niisugust lärmi polnud Jankis kuuldud kõige nende aastate jooksul, mis pop siin oli elanud? Ta teadis väga hästi, et hütis polnud midagi, mis oleks võinud vargaid ligi meelitada. Ometi oli ta nii vihane ja ärritatud, et jõudes teerajaotsale, kust maja paistma, hakkas karjuste nii kõvasti, kui ragisevad kopsud seda lubasid. Ass, võta kinni. Džinni ass, võta äss, võta. Paraku polnud see sedapuhku mingi känguru hulkur, kassega opossum. Ja kui võõras mees umbes 100 jardi allpool. Seal, kus mäe teisel küljel jälle võsa algas, ümber pöördus ja tegi, nagu haaraks ta midagi maast taganes synni otsekohe enda meelest ohutusse kaugusse, hakates ühe koha peal ringi tiirlema, jakk läppima. Hetk hiljem oli sissemurdja kadunud ning ainult jalge all murdavate okste ragin ja kõikuvad põõsa ladvad, tähistasid ta teed alla Mertli oru poole. Sünnijäi paigale ja muudkui haukus vahetpidamata. Aeg-ajalt kargas ta julgust, kogudes paar sammu põõsaste poole, mille murdunud oksad märkisid kohta, kust mees oli võssa tunginud. Siis jäi koer seisma ja vaatas tagasi, et näha, kas Popp talle järgneb. Aga pop polnud paigast liikunud. Isegi siis, kui koer rahunes, tema juurde tagasi tuli ning keel ripakil, peremehe jalgade ette seisma jäi ei liigutanud, Poppenud, hingas ainult raskelt ja imes mõtlikult kustunud piipu põrnitses vihaselt vaikseks jäänud võsa, mis ulatus nelja miili kaugusel asuvate kruusaaukude kollaste seinteni. Mis äss ja pagana päralt, küsis ta kogu aja endalt, mis asjad, pagana päralt? Midagi selles ebatavalises seigas ei valmistanud talle nii palju peamurdmist kui mehe riietus. Ta oli mees selgesti näinud just enne, kui võsa tolle neelas. Kakki pluus või särk, säär saabastesse topitud, khakipüksid pehme viltkaabu, mingisugused relvad või muud riistad kõlkumas, laiem nahkvöö küljes. Üksikasjad olid segased, aga üldpildi suhtes polnud poppil mingit kahtlust. Ainult mis pärast jooksis, sõdur nagu mõni ärakaranud vang. Peaaegu kaheksa aastat pärast sõda mööda võsa ringi. Ženni Modovice ütles Popp valjusti. Seal peab midagi imelikku lahti olema. Pead vangutades, nagu käiks kogu lugudel üle mõistuse sammusta hüti juurde ja läks trepist üles, tundes end veidi kõhedalt mõtte juures, et mõni teine mees võiks veel toas varitseda. Võib-olla kuulis Popp läheneva automürinat juba siis, kui ta üle kitsa rõdu läks. Aga kui kuuliski, siis unustada selle oma segamini lauda nähes enne kui taipas, et auto sõidab tema hüti juurde, tulevad teed pidi otse mäest üles. Lehesucker räpane värdjas, hüüdis pop niisuke. Ta seisis ikka veel lävel ja vahtis toidujäänuste ning paberitükkidega reostatud lauda. Kui auto ette sõitis. Ja ainukesele kohale, kus sai ümber pöörata, seisma jäi. Autost tuli välja kolm meest. Neljas sõdur jäi rooli taha. Tere päevast. Kõik olid suured mehed. Kaks neist erariides, kolmas ohvitseri mundris. Pop põrnitses neid ülevalt rõdult. Polnud raske taibata, kes need eraisikud olid. Politseinikud jäid auto juurde seisma, vahtides ümberringi ja pannes kogu maailma politseinikele omasel teeseldud oletul ilmel. See, kes oli tervitanud, astus trepi juurde. Kuhu poole ta läks, kuhu poole, kes? Vastus tuli täitsa spontaanselt. Enamikul inimestel on valetamiseks mingi põhjus, ükskõik siis, kui hea või halb poppil polnud mingit. Ta ei mõelnudki sellele. Ta lihtsalt avas suu ja sõnad tulid, nagu oleksid nad mitu inimpõlve välja pääsemist oodanud. Just samuti oli paar minutit tagasi reageerinud džinni. Kui mees teeskles, nagu haaraks ta maast kivi. Rahulikult, ent väga valvsalt sammusid mõlemad politseinikud üks ühele, teine teisele poole võsa suunas, uurides ühtaegu teraselt, kord kuiva paljast maapinda, kord võsa vahelt avanevat ahtakest vaadet vaiksele nõmmemaastikule. Ohvitser vandus vihaselt, et saatan peitub võtaks juba jälle üks, olete siin kõik ühesugused väänkaelad, te teate väga hästi, millest ma räägin. Marton. Sõdur lükkas autoukse lahti ja kargas välja. Ruttu võssa. Sõdur ruttas alla võsa poole politseinikele järele. Top, kes oli nüüd veidi ärevil, arutas endamisi, mis supi sisse ta end küll oli seganud. Taastuskõrvale, kui ohvitser trepist üles hütidetas. Hütt koosnes ainult ühest toast, kus kõik oli juba lävel näha. Ohvitser pöördus vihaselt popi poole. Me mõtlesime sõdurit, ütles ta tähtsalt kerge inglise aktsendiga. Kus ta on? Kust mina tean, siin põlle ühtki sõdurit mõne minuti eest oli, kuhu poole ta läks. Ma ütlen teile, et ma põlle ühtki sõdurit näinud. Kelle peale te siiski harjusite korra peale. Miks, mida ta taga ajas? Jänest. Mulle öeldi, et siinkandis pole jäneseid. See on puhas jama. Te pidite siis rääkima, vana, ükskõik kellega ma rääkisin. Kogu aja vahtis ohvitser Bobbyle otse näkku. Ta püüdis end vaos hoida ega teadnud, mida kangekaelsem vanamehega peale hakata. Ta kõndis paar sammu mööda tuba, silmitsedes hoolega kasinat, aga puhast sisustust, ühe inimese voodit, mis oli ülestegemata nii nagu popta hommikul oli jätnud tuhast puhtaks pühitud kollet, mille ühes servas seisid kastrul ja pann paarist latist kokku klopsitud riidekappi ja külmetusnõu, mis oli kaetud märgade kaltsadega. Pöördus ohvitser Räki oma tooni, muutes mopi pooli ja sirutas käed anuvalt ette. See sell, keda me taga ajame? Ega ta polegi hädas, ta pole ei väejooksik, ei kurjategija ega mõni muu niisugune. Praegu käivad sõjaväemanöövrid. Kas te lehte loete? Põllel näinudki? Kahju, muidu oleksite teadnud väga tähtsad sõjaväemanöövrid. Ja me palusime, et elanikkond teie kuulute ka nende hulka. Meid aitaks. Kas te teate, mida tähendab komandosalk? Pop noogutas nii. Ja see on üks viis, kuidas me nendega õppus teeme. Me lasime viis meest eile õhtul võssa lahti ja andsime neile täna hommikuni aega. Nad oleksid just nagu vaenlaste maa-alal. Neil pole kaarte, toitu ega sõpru ja nad peavad täna keskööks frangstoni jõudma läbi meie rinde. Me oleme kõik nende otsimise peal väljas. Sõdurit, politsei- ja elanikkond. Nähes, kuidas pinge popi näol pikkamööda järele annab, jätkas ohvitser agaralt. Nüüd te saate aru, eks ju. Te ei anna sellega kedagi ära, keegi ei kannata sel ajal, teie kohus on meid aidata, see on mäng, aga paganat tõsine mäng meie kõikide jaoks, kui sõda peaks tulema. Ja veel üks hetk ja ohvitser oleks saavutanud, mida tahtis. Aga just siis, kui pophakkas taipama ja ta silmad särama lõid, astusid mõlemad politseinikud tuppa. Pop tõstis juba pead rääkima hakata, kui rõdult kostsid rasked sammud ja esimese mehe suur kere täitis ukseava. Nüüd suhtute kogu loosse teisiti, eks ju, usutles ohvitser pohvi, ta oli siin, eks. Aga Bobby suu jälle kinni napsatanud ja ta kortsus nägu võttis uuesti Jonjaka ilme. Muidugi oli sellega kõik korras. Ainult et koguda loomust, tõrkus osa võtmast mängust, kus pidin võmmidel aitama kedagi kinni võtta. Hetkeks nägi ta kogu lugu sellel loogilisest ja süütust küljest. Järgmisel hetkel aga nägi ta ainult kahte tursked tuima näoga meest, hütti astuvat ja põgenikku näljasena läbi inimtühja võsa endale teed rajavad. Kõik oli selge. Ma ütlesin ju, et ma põle teda näinud. Taevane vägi, mis pärast valetate, me ei tee talle ju midagi, kui me ta tabame, saame kõike naerda ja surume üksteisel kätt. See, keda me taga ajame, on tubli sõdur. Ta täidab ainult käsku. Ta valiti just selle pärast välja, et ta on tubli sõdur. See on ju mäng. Maantee on, ma juba kuulsin, mis te rääkisite. Miks te siis viidata aega, meil on kiire. Popp ei vaadanudki enam ohvitseri otsa. Ta vahtis esimest politseiniku, kes oli astunud laua juurde ja seda nüüd suure huviga silmitses. Teine politseinik oli jäänud ukse juurde ja vahtis poppi, käed taskus. Vana mees tundis endal politseiniku pilku, see oli nii arvestatudki ja muutus veel närvilisemaks. Ka seda oli arvestatud. Hoidku küll, mis minust staat, Nad põle kedagi näinud, ma võtsin kogu õhtupooliku kardulaid, nüüdsama, alles jõudsin põllult koju. Ja leidsite sõduri eest. Politseinik tuli laua juurest ära, andis ohvitserile märku ja astus vanamehe juurde. Mis te lõunaeineks sõite, pappi, lõunaeineks pop, kes tundis ikka veel endale teise politseiniku puurivat vaadet püüdis pilku lauale heita, aga esimese politseiniku lai selg varjas selle ära. Ma sõin. Aga mis teisse puutub? Niisama, mida te sõite, külma liha, leiba, kas liha jäi järele? Natuke jäi. Kuhu te selle panite? Jätsin lauale. Selleks, et ta hapuks läheks, jääd kärbsed täis, mõneksid, mis, te panite ta tagasi kappi, eks ole? Ma ütlesin ju midagi, harilikult joote teed või kohvi? Teed aga mitte lõunaooteks, eks. Mida te veel sõite? Natuke juustu ja banaane ja tomateid. Te elate päris priskes, eks ole. Kas te üldse kasutate kahvlit ja panete toidud taldrikule? Pop, kes oli püüdnud politseinikule nii kaua silma vahtida, kuni see pilgu kõrvale pöörab, võpatas äkki? See siin polnud mõni ohvitser, kellega võis sõnasõda pidada. Jettide veel teed? Ei, maa, tulin alles ja te tulite alles põllul teks. Ilma paigalt liigutamata kallutas politseinik oma ülakeha veidi kõrvale, niiet Popp nägi lauda. Ega te pärast niisugust lõunaoodet enam suurt midagi ei taha, on ioni. Tomatisüdamed, banaani ja juustukoored, nöörijupp ning rasvane taldrik. Popoleks võinud vanduda, et vanamees tee kähku, me tahame ära minna. Kuhu poole ta läks. Kuhu poolelt Allex vanalt tuttavalt halba innustavalt sõnad, mida vaesed ja rõhutud on pidanud kuulma põlvest põlve ja igiaegadest peale, ori, sõdurtööline, kuhu poole ta läks? Kuhu poole ta läks? Poppy huuled kiskusid põlglikult kõveraks. Kelleks te mind, pagana päralt, õige, peate kogu oma neetud elu jooksul põlema ühtegi hinge ärand ja looja vägi. Ega ma hakka siis nüüd sellega algust tegema. Politseinikud vahtisid muheledes teineteise otsa. Aga ohvitser hüüdis pahaselt. Seda arvasin igal pool, sellel paganamaal on sama lugu. Kui see operatsioon oleks Inglismaal aset leidnud, oleks kogu üldsus meie poolel olnud. Siin pole Inglismaa, siin on Austraalia ummikusse aetud ja viha ning väsimuse pärast endast väljas tõstis vana mees oma soonilised käed üles, kasige kogu oma räpase kambaga Moitist minema. Mis asjad lähevad mulle teie manöövrid korda. Olen kaks sõda kaasa teinud. Ma ei taha sõjaväega enam miskit tegemist teha, ma elan siin omaette, kasvatan kartuleid, ma ei puutu kellessegi. Ma ei tea midagi, pole kedagi näinud. Võtke ta kinni. Minu käest saadi tühjagi teada. Üks politseinik püüdis ärritatud vanameest heasüdamlikult rahustada, teine sekeldas ohvitseriga, kes ikka veel vastu vaidles. Pisut aega hiljem seisis Pop rõdul ja vaatas, kuidas auto minema sõitis. Ohvitser, kes istus ees, istmed juhi kõrval, rääkis vihaselt midagi väli mikrofoni. Tagaistmel istusid mõlemad politseinikud. Kui auto ringi keeras ja teed mööda alla hakkas sõitma, pöördus üks neist ümber ja vaatas tagaaknast välja. Popp oli kindel, et ta naeris. Kuhu poole, ta läks korda seda põlestavalt ja astus tuppa, et vaadata, kas pole mingit söögipoolist järele jäänud.