Tänase keskesaate esimese tunni veedame vestlusringis Teaduste Akadeemia inglise klubi liikmetega. Irene Tiivel, Helle Lippmaa, Boris Tamm ja Toomas Tiivel räägivad oma klubist. Häälestuseks üks Lennon, McCartney laul, helk esitajaks on kombeks ins Swingers. Kui kaugele ajas tagasi vaatama, et Teaduste Akadeemia inglise klubi algust näha? No see on ikkagi ligi 30 aastat kui oli vaja väga kiiresti välja õpetada teadurit. Ja jälle võimaldati nii-öelda intensiivkursus, ta käis iga päev tunnis, valmistas selleks tunniks oma kuus tundi päevas, tegi oma eksperimentaaltööd ja muud suurt ei teinud. Ja tal õnnestus kolme kuuga. Ta ütles küll, et see oli julm, aga see oli 10 või 20 aastat kokkuhoidu. Ja ta tegi hiilgava karjääri pärast seda, vaatamata sellele, et ta ei olnud sugugi eriti lingvistiline ega eriti keeleliselt andekas. Seda ta tegi teie käe all. Nojah, tal ei olnud muud pääsu. Nii, aga miks te seda siis oma klubi alguseks peas, aga teisi ligi siis tuli tema ja ütles, et mina olen teda nüüd loonud, talle teise hinge andnud. Et ega ma ometi saarde ta nüüd maha jätta ja et mõelgu ma midagi välja. Ja ma tõesti tundsin ennast süüdi ja mõtlesin, et mis ma pean tegema maalin, aspirantide õpetaja. Ja siis ma nädalapäevad käisin ringi ja ma mõtlesin, et noh, siis ma pean talle kunstlikult looma enam-vähem loomulikku meil jää, et ta saaks rääkida. Ja siis me läksime tookordse piitsa, presidendi juurde tuli professor humal. Selle meeldis see mõte ja vaatamata sellele, et kuskil mingisuguseid klubisid siis ei olnudki üldse. Ja isegi tervise inglise keel oli, kuidas oli eesti keeltki oli kahtlane, aga rääkimata inglise keelest. No ja siis ma mõtlesin, kes seal võiksid olla, võiksid olla niisugused inimesed, kes õigesti aru saavad, et see on mäng ja see on niisugune asi, et informatsiooni ei ole vaja tsiteerida, võib vahele jääda, sest kõik on lubatud, eks ole, mängult. Peaasi, et on huvitav asi, teravmeelne, peaasi, et on õige keel. Ja niimoodi me käisime koos alguses Me käisime kord nädalas, aga see kujunes liiga raskeks. Sest me tegime veel kohvi sinna juurde ja. Pärast Me käisime kaks korda kuus, käisime, käin siiamaani selle väikese grupiga, aga inimesed on muidugi teised, osa inimesi läksid pensionile, jutumärkides paljusid enam ei ole. Tulid teised juurde rääkija Irene Tiivel, aga siin meie ringis on veel siis veel siis kolm inimest. Kas kõik on algusaastatest ärjess esimesest aastast ei olnud vist Boris Tamm, aga järgmisel aastal oli juba. Pärast seda, kui juhtus see, mida gro Tiivel praegu just rääkis Kuidagi leidis ta jäi talle silma mingisugust inimesed, kuidas, ma ei tea siiamaale. Et kena inimene on naljast, saab aru, erudeeritud, oskab rääkida. Ühesõnaga mina ei teadnud sellest asjast midagi, kuni ühtäkki tekkis jah niisugune võimalus, et, et et võiks inglise keelt kellegagi rääkida. Aga ma olin enne seda, ma olin lapsest peast õppinud inglise keelt, kuuendal seitsmendal kaheksandal eluaastal sõja ajal kõik unustanud ja pärast seda tekkis huvi, ma lugesin siis ise ka juba natuke literatuuri ja ja, ja noh, teaduslikke raamatuid ka sel ajal erialadega. Nii, ja, ja kuna tekkis niisugune võimalus, alus, muud ma ei teadnud midagi, kui lihtsalt et natuke rääkida ja et, et hääldamist parandada ja nii edasi ja kuidagi ma mõtlesin, tasub vist vaadata, kuidas lugu käib seal. No igatahes, läksin ma sinna ja sellega moleway sõrm kuradile anud, tähendab siis alguses oli niimoodi, et, et tulid sinna kokku siis mõningad inimesed oli neid üks, seitse, kaheksa, ma mäletan niimoodi. Ja tõepoolest midagi me seal rääkisime, kuid kohe alguses Tuli Tiivel välja sellise jutuga, et vot selle asemel et nüüd niisama just nagu objektitult rääkida. Me võiksime lugeda mõnda inglise keelset teksti, mis on tuntud hea niisugune huvitav tekst, eks ole, valju häälega niimoodi ja vot see on huvitav lugeda. Ja siis tema saab ka meie hääldamist parandada. Et me sellega juba läksime liimi peale, seda me keegi ei aimanud. Mesis, ütlesime, ta võiks lugeda. Niisiis tuli Irene Tiivel välja Oskar valdiga noos, korvpall on tõesti huvitav, tema, tema tekst on huvitav jaa. Teda huvitavad ja väljenduslaad kuigi on, eks ole, rohkem kui sajand vana, eks ole, on ta ikkagi väga aktuaalne. No ja me siis kuidagi seal lugesime, kuid vaevalt saime hakata lugema, kui määriti meil teine kiht liimi peale, ilma et ma oleks teadnud Ei ei Maksoni järjest lugeda, et teeme niimoodi, et. Tema loeb seda osa, tema loeb seda osa ja noh, näidendi värk, eks ole, nii, ja kui me olime siis natuke lugenud, siis juba, et kodutate, tee sobite sellesse osasse paremini loete seda osa paremini ja nii edasi ja nii edasi. Kuni ühtäkki ei olnud vist kuu või paar mööda läinud, kuni äkki me tõesti juba nagu olime algul harjunud, igaüks seda. Läks lahti juba selleks jutuks, et keelt on paremini õppida, et pähe õppida, eks ole siis nagu sõnavara, see jääb kõik ja see on jumala õige ja ma olen seda, tähendab minul on seisukoht, niimoodi on, on terve rida asju maailmas, mida ei tohi tuupida pähe, kuid ma ei ole sugugi see, kes kes on absoluutselt tuupimise vastu, tähendab rida asju, mida tuleb ka õppida pähe noh, ütleme siis tuubidega keel teatud määral on üks sellistest asjadest. Keemilised ühendid, näiteks on teine asi ja korrutustabel minu meelest on subjektiivne kõik, mina olen veendunud, et see ei olnud niimoodi ja, ja, ja me hakkasime siis natuke juba pähe õppima noaga, kuna nüüd meie, see hääldus juba oli natuke paranenud, siis hakkas Irene Tiivel peale selle ta niimoodi, et me ise aru ei saanud, innustas meid neid asju pähe õppima, hakkas parandama mitte meie hääldamist, vaid juba neid emotsioon, et väljendusrikkalt rääkida. Ja kui me sellele liimile ka olime läinud, üks paar nädalat või kolm või neli, ma enam ei mäleta täpselt. Teeme liigutusi ka juurde. Ja kui me siis hakkasime mõtlema, et issand, kas me oleks võinud arvata, et nüüd tulla natuke inglise keelt treenima, meid pannakse näitlema meie, kes me iial elus ei olnud vist keegi näiteringides osalenud, siis me oleks võib-olla kohe ukselt tagasi pööranud ja Irene Tiiveli Poleks temal meid olnud. Ega meil teda, kuna ta seda ei teinud, vaid määris neid liimikihte, nii osavalt, nagu ma rääkisin, siis ühtäkki poole aasta pärast ei olnud rohkem kui pool aastat, eks ole. Oli see Oskar Veldi näidend, eks ole. Importnzombingrolist oli ühtäkki peaaegu valmis. Ja ma olen siiamaani veendunud, et see on üks kõige võluvam maid, viis üldse keelt õppida. Ja nüüd jutule vahelduseks kuulame veidi rahvalikku muusikat. Klubi rahvas on endale hankinud kassetti, millel on 50 ehtsat seltskonnalaulu. Traditsioonilised inglise rahvalikud laulud, mida siis täna hilise kuulaja ergastamiseks jutu vahele mängime. No mina olen nüüd seda viimast etendust näinud, kus Helle Lippmaal on hiilgeroll, kui kaua teie olete kaasa löönud? Mina tahtsin selle seltskonnaga rõõmsat, ilusat toredat ja kasulikku keele mõttes tegevust ja mitte ainult keele mõttes. Ma kohe selgitan 68. aastal. Sest kui Missis Tiivel oli teatud edu saavutanud keeleõpe töötamisel ja, ja Braschap, nagu me tema keeletunde nimetasime nende korraldamisel siis ta harvas võib-olla, et lihtsa õpetamise meetodiga saab selle seltskonna, kes oli selleks ajaks kogunenud, kes käis klubis kestes suusalaagrites iga aasta inglise keeles, et nad on võimelised õppima seda keelt väga hästi ja ühega väga ammu meie üritustest osa võtnud andeka inimesega, lembe Laanestiga me hiljaaegu arutasime seda küsimust, et see klassikaline keele õpetamise meetod igatahes kukkus täiesti läbi. Natuke oli juba juttu, mis, mis meid ikkagi pani tantsima tema pilli järgi. See on näitlemine. Aga asi ei ole mitte ainult näitlemisest, sest suusalaagrid on ju tegelikult kas populaarteaduslikud või täiesti tõsiteaduslikud konverentsi ettekannetega temaatikaga mere esimene ühelt maalt teise, kõik Inglismaa osad oleme me läbi reisinud ja kus põhiliselt on tegu inglise kultuuriajalooga mille vastu moslemeid võib-olla ühendabki, et me kõik tunneme selle vastu huvi. Ja millise innuga inimesed valmistuvad teatud sajandi kostüüme uurivat kirjandust, kirjanikke lembe, Laanestki ütles, kui tema pidi vahakujude muuseumis olema nüüd siin ja Wulf, siis ta luges tema kaheksast romaanist kuus romaani läbi, et ta jääks häbisse, kui võib, võidakse esitada temale seal küsimusi. Ja sellega tulid meile kätte Te ajastut, kombed, kirjandus, muusika ja see rikastab meid igatpidi ja selle kaudu parandame oma keelt. See keel jääb tahapoole hoopis keel jääb vahe ja see läheb sügavuti siis juba. Et teil seda töörõõmu on olnud tänu sellele samale metoodikale nii rõõmu kui vaeva igatepidi, sest noh, tuleb arvestada inimese iseloomu, maitseid, omapära et nendele rõõmu pakkuda, sest kui seda rõõmu ei oleks olnud, keegi ei oleks midagi teinud meiega meie hulgas on ka Toomas Tiivel, tema. Tema võtsite siis juba väikese poisina kaasa. No ta keskmine keskmine seal nii väga väikese poisina. No eks ma nägin kõiki kõiki neid asju pealt, kuidas klubi käis, kuidas käidi suusalaagris. Aga ju see tegelik kontakt ikkagi mul tekkis peale ülikooli, mis mulle meeldis kohe algusest peale, selle juures oli selline Võiks öelda mitteformaalsus, tähendab olid küll kindlalt väga kindlalt isegi väga kindlad reeglid aga neid ei olnud kuskil nagu kirjutatud, need kõik võtsid iseenesest arusaadavalt. Ja mis mul üldse taga inimeste juures meeldib, on see, kui inimestel ei ole piinlik mängida lolli. Kõik naeravad, kõigile on hea ja, ja samas ei ole kunagi inimesel inimeste panda piinlikus olukorda tema tegevuse tõttu huumorimeel. Ja võiks öelda võib-olla ka seda, et, Olles nüüd nagu näinud ka paari tegeliku inglise klubi siis ma leidsin mingi, et selles mõttes paralleele ka seal ei ole. Mingit, ütleme sellist väga rangelt fikseeritud seina peal olevat kodukorda põhikirja, millest igast punktist peetakse kinni, on kirjutamata reeglid ja traditsioonid on tekkinud. Aja jooksul need me oleme kõik ise välja mõelnud ja need on kuidagi püsima jäänud. See inglise klubi või inglise keele klubi keelend peamise võtta, see on üks tüüpiline niisugune noh, asutus, ma ütleksin siis ühiskondlik muidugi, eks ole, kus kellelegi sunniviisil ei tehta keelt selgeks mitte üks sõna kus aga kus on avatud kõik võimalused inglise keelt väga hästi omandada, kui sa ainult tahad võtta aia taha. Vot see ongi see. Reegleid ei ole. Toomas Tiivel ütles ka hirmu ka ei ole mitte siis ainult selle näitlemise ees, vaid ka keele rääkimise eest taandanud igal sammul? Ei, muidugi mitte, kui inimesel on piinlikud, teda niimoodi parandatakse avalikult esiteks ja teiseks see ja üldse meelde, kui võetakse sisu edasi anda, siis ei saa kontsentreeruda mõlemale asjale korraga, aga ma tavaliselt panen päiksepaberi peale kirja, pärast pistan taskusse. Ja eks selle kooli keele õpetus oli ka palju aastaid, oligi õpetati, taheti kogu aeg vältida vigu, aga keelte ennast kätte ei saanud. Ja selle hea atmosfääri loob ka see, et sellesse seltskonda kuulub suur hulk inimesi, kes oma igapäevase tööga on kohutavalt koormata ja pinge all. See on ka lõõgastusmeetod, kui me oma suusalaagrisse talviti sõidame. Ja see naermine ja, ja ja vaba ja kerge kond ja ka vahel naljade tegemine või see on suur lõõgastusinimesed, on, oleks nagu puhanud kuu aega, kui nad on kolm päeva linnast ära olnud laagris üks asi, mis on kaasa aidanud lõõgastusele kindlasti see, et seal peetakse kõikidest lugu. Kõik inimesed on lugupeetud ja kõik on ilma tiitlit ilma tiitlile, tiitlit ja meil teha ei tehta vahet, kes on Akadeemegi ja kes on seal sekretär. Lihtsalt täiesti ükskõik, inimene on inimesena väärtuslik. Väga raske on, pärast Tallinnas tuleb eesti keelt rääkida, sellega ümber lülituda, sest ju inglise keeles on nii sina kui teie. Aga nojaa, no võib tekkida selliseid kentsakad juhtumeid pärast. Et kuidas siis nüüd. Aga tuleb vahet teha, see on meie muinasjutumaa, seal ei tehta vahet, kas inimene on noorem või vanem. Isegi nooremad inimesed Raamuga ütlevad, et 50 aastat ühele poole ja teisele poole ei loe mitte midagi. Tähtis on vaimuvärskus. Siis muidugi peab ütlema, et, et see asi on kogu aeg olnud väga heal tasemel on ikkagi paljude inimeste individuaalse just töö vili, tähendab praktiliselt keegi ei tule sinna ilma ette valmistamata, nii nagu siin jutt juba oli, et et selleks, et nendel aasta ta pidi olema vahakujude, luges kaheksa romaani läbi midagi taolist. No vot, see iseloomustab praktiliselt kõiki sealt osavõtjaid, tähendab igaüks olgu tal siis suurem või väiksem roll täita, aga ta on juba ise hoolitsenud selle eest, et, et, et see roll ei ole mitte nii päris profaanlikke, eks ole. Ja igaüks annab oma isikliku panuse sellesse üritusse, mitte nii, et, et tullakse lihtsalt kokku ja teised peavad nüüd kedagi lõbustada. See on niisugune kollektiivne näitemäng kogu aeg, kus igalühel on ikka täisvastutus oma rolli eest, kuigi Irene Tiivel ei ole neid nii väga alati välja jaganud. Noh, teatud määral see on välja kujunenud, aga aga, aga see on väga tähtis, et ei tulda mitte niimodi. Et ühed on siis plebeid ja teised patriitsid või ühed on siis need, kellel on kohustus teisi lõbustada ja teised seal siis ennast kuidagiviisi niisama lahutavad. Ei, kõigi, tal on kohustus midagi välja anda endast, aga tal on ka suur hiilgav võimalus midagi väga unikaalset saada. Mida ta kuskilt mujalt ei saa. See on see võlu. Ainult mitte professionaalsed näidendid näitekirjaniku poolt, kirjutatuna ei ole meil olnud etendatud vaid meie reisimise temaatika. Kas see kuulub näiteks inglise Parlamendi avamine, vaidlused, peaministrid, sekretäriaat, kõik töötab, kõik on kohal, kuninganna peab avakõne kõik selle päeva inglise ajalehed kirjutatakse ajalehtede näidete varal ja ja, või Trueedide üritustest või, või muusikalid, millega lõpeb tihti laager, kus absoluutselt igaüks võtab osa, kas ta on siis lihtsalt kivi või puu metsas ja liigutab ennast tuuletaktis? Noh, osi on lihtsalt väga palju rohkem kui konkreetset näidet. Kord, kui oli suusalaager pühendatud Londonile siis oli vägagi selline. Väga hea, ma ütleks, Londoni ekskursioon. Kaart oli väga suur ja siis me käisime läbi ühelt väljakult teisele, ühe hoone juurest teisele, kusjuures Sangaste lossi erinevates ruumides oli siis kas pika tilli või või kuninganna Victoria ausammas. Jah, nii et kõik, kõik see nagu noh, väga tuttav tuli ette, kui nii ehedas kujus pärast oli võimalus seda näha. Kõik monumendid olid sõja ja, ja kui ma aastaid hiljem sattusin tõesti Londonisse sisse Londonit mööda jalutamine, seisnes selles, et, et ah umbes katsutud katsutad seda koju, et ta on tõesti siin, kus me oleme juba läbi mänginud. Üks üsna lustakas juhtum oli kui meil oli suusalaager Sangastes, see vist oli Šotimaale pühendatud, sattus ühel hommikutel sinna üks kindralite delegatsioon, sõjaväelased tulid või üks kord ekskursioon ja kellele siis näidati ka Sangaste lossi. Sõitsid siis kuskil kas Lõuna-Eestis või kus iganes. Aga me saanud muidugi ümber lülituda eesti keelele ega ka mitte mingisugusele muule keelel, tähendab Sangaste lossis olev seltskond rääkis edasi inglise keelt. Meil olid seina peal kaardid. Inglismaakaardid, ajalehed, kõik, eks ole laudade peal. Me saime naerda nende kindralitele, mida nemad võisid kujutada. Kes need inimesed seal on. See oli 10 aastat tagasi. 25 aastase juubeli puhul oli koosviibimine, kus me lugesime ka kokku, palju on näide näitlejaid olnud näitlejaid jutumärkides ja tuli 96. Nüüd on neid juurde tulnud muidugi kokku. Näitemänge on olnud 25 aasta jooksul 35 sealjuures mõni Musica operett. Autorid algaski Askar valdist, kuna meil oli see lint ja selle järgi oli väga hea harjutada ja mul ei olnud veel kogemusi selleks muidugi palju aeglasemalt kui hiljem. Aga see oli väga võluv, seedin Bonzo pinganest paremaid komöödiaid. Jenesca üdini introvisation, väänashoode häbukaad, õunavanker oli lühemaid asju, David kämptoni asju, Agatha Christie. Süüa otsem sambaid oli nii, et minu partner ilmunud laagrisse kohale ja siis ei jäänud muud üle, me tahtsime seda lühikest komöödiat ikkagi või tragöödia, ükskõik kuidas keegi võtab ikkagi teha ja siis Missis Tiivel oli nõus minu anahärrast partner olema, mina olin õige vana daam ja tema oli õige vanahärra kellelt sai kaabu, minu abikaasa pintsaku ja üks arhitekt tegi talle väga ilusa meid kappi ja ja rahvas ei ole kunagi nii palju naernud, inimesed naersid tõesti kõveras, seda väga, väga ilusti tuli välja kõige paremini, nad ei tulnud üldse ära, kes on kes muidugi. Ta rikas repertuaar ja, ja hea keel, mis siis selle kaudu on inimesed saanud. Nojah. Toristaman mitmest näidendis kaasa teinud ja pärast seda terve maailma läbi sõitnud, kui tal väga kiire juba oli ja ta ei jõudnud praktiliselt näitama, näitama, tulla, siis ta täitis vahel mõnda osa, mida sai lindile lugeda ja mida me raadiost kuulasime näiteks raadioteated või interrealinspekshoung näiteks. Kreeka. Küll, aga ma mäletan seda, et sel ajal jah, kui mul no vot, kui see esimene esimesest näidenditest on siin pikemalt juttu olnud, sellest Oskar Woldi näidendist, sealt oli mul peaosaga aga, aga ma õppisin teda nii hoolega, et mul oli praktiliselt terve see näidend peas. Nii et ükskord kodus üksi olles Ma umbes kolm tundi jalutasin mööda tuba ja vahetpidamata oma lugesin seda näidendit peast. Nii, ja ma pean ütlema, võib-olla see oli minu elu kõige parem inglise keeles periood, selles mõttes, et ma mäletan, kui ma sel ajal veel mitmed aastad hiljem isegi kui noh, vahel niimoodi kas siin või välismaal, eks ole, inglastel kokku saades, mul olid lausa võtta terved seeriad, niukseid poolikuid Oskar Vaildi lauseid või tema väljendeid lausa tema sõnastuses ja need olid niivõrd vahvad, et muidugi paljudel kordadel ma petsin etnilised inglased sellega ära, et mis jutt see on, et ma ei ole kunagi Inglismaal elanud. Sest nad on tõesti, eks ole noh, absoluutselt hiiglaslikud, kusjuures niivõrd noh, kaasaegset õiges kontekstis seda kasutada, eks ole, siis läheb täie eest, aga vot kahjuks mul praegust juba nähtavasti enamik neist vähemalt on meelde meelest ära läinud või kui nad on, siis nad on niimoodi assimileerunud muu keelega, et ma ei saa ise aru, aga ma loodan, et midagi on veel jäänud. Aga niisugune, see oli kohe see efektori hästi tunda ja vot sellest ma ütlen, et see on üks haruldane haruldaselt meeldiv ja efektiivne meetod keelde. Nii nagu kiiver on seda teinud väga-väga ammu. Neli naist said kokku suusalaagris ja Nendel kõigil meeldis laulda ja lembe Laanest oli oli siis initsiaator, nad hakkasid neljakesi laulma. Mõtlesid endale nime välja ansamblile veos ja väga, väga ilusti valmistasid pikki programme meie kõikide rõõmuks isegi nendega käisime Leningradi teadlaste majas esinemas ja seal tõesti furoori. Sest meil nende viimane laul oli doktor Süvaagost ja kõik Leningradi rahvas arvas, et see on nende nende jaoks ära õpitud. Sel ajal ei olnud saada noote, sõnu lembe, kirjutas need sõnad raadiost ise, kirjutas noodid. Ja, ja erinevad hääled ise mängita ilusti plokkflööti sinna juurde, kui tarvis on. Lihtsalt super inimesed sattusid kokku, kes seda ansamblit tegid. On see kõik iseloomustab seda üldist miljööd me seal klubis või siis suusalagrits on mis näitab seda, et see ei ole mitte, pelgas keele õppimine, eks ole, ainult õigemini on küll, aga, aga, aga kõik see õppimine käib niisuguses süsteemses taustas, eks ole, mille juurde ei käi mitte ainult näitemängud, mitte ainult kostüümid olid kõik need laulud ja paljud muud näiteks ma pean ütlema seda, et et viimasel 10 aasta jooksul nüüd tänu järgmisele põlvkonnale siin oma stiilile ja juba tema sõpradele nii-öelda tänu nendele on meil ju selle kõikide nende õhtutel ja nende näitemängude kui ka muu tegevuse taustaks ikka täiesti maailmaklassi stereotehnika ikka ja kuni valgusefektide, nii meil on ikka teaduste doktor valgustuse alal ka kaasas, kes tähendab elektrit, jääb, võiks, käib sinna juurde, see ongi see, millest enne sai räägitud, eks ole, igaüks annab oma unikaalse panuseid. Sinna tekkima huvi, et ta tahab seda anda, sest me kõik teame, et laiskus on inimese põhiomadus ja lihtsalt raamatust grammatikaraamatust hakata keelte ei, ma ei ole üldse huvitakskümme, valsi mängisime, mäletate, oli luulevõistlus välja kuulutatud ja tõesti üllatav ja aja peale ja üllatavalt paljud tulid neid luuletusi ja ma ei oleks iialgi uskunud, et Endel Lippmaa võib põlve peal kirjutada luuletuse ka veel valmis. Neli, viis või kuus inimest lõid ka kohe sealsamas oma luuletusele muusika ja siis sellele järgnes kohe lauluvõistlus, mõned neist saatsid ennast kitarril, mõned laulsid lihtsalt soolot. Väga ilusad laulud tulid ja, aga oli ka huvitavaid kontserte, tähendab aasta jooksul mingisugune muusikapala, mis on väga menukas olnud, aga see ei olnud mitte lihtsalt muusika kuulamine ja seal oli siis loeng ja, ja seletus sinna juurde, miks just see ala ja mitte mingisugune teine, need väga informatiivne. Nojah, jutt on nii isuäratav, et muidugi kui seda nüüd suurel linnaväljakul räägiks, võib-olla kõik need, kes praegu kangesti-kangesti tahavad keel selgeks saada, et saada suhelda ja ma sellest kidakeelsust lahti küll võib-olla liituks. Aga võib-olla kui teie nüüd vaatate neid kuulutusi, kus kutsutakse inimesed, tulge, intensiivmeetodid ja kõike, teeme teile kolme kuuga selgeks seal ärikeele või mõne muu suhtlemistasandil selle keele. Mis te arvate, kas neid Eesti rahvas hakkab üleüldiselt rääkima keelt ja Erinevus sel ajal, kui meie hakkasime keelega tegelema, tegelikult ei olnud suurt stiimulit, keelt õppida. Reisimine oli kohutavalt väike, kontaktid olid väikesed, praegused intensiivkursused tingimata vajalikud loomulikult. Sest aeg on niisugune, kus on kiire arengu aeg ja me peame august välja hüppama ja selleks on keelt tarvis ja selleks on stiimulid olemas, et teha seda rasket tööd kolme kuuga ja päeva läbi õppida. Keelt loomulikult saab ka. Aga see ei tähenda, et ei või asutada ka klubisid. Võib ka kedagi eeskujuks kasutada, kasvõi meid. Sest ükski klubi ei ole linna suuruse klubina enam mõnus. Ikkagi väikeste klubide asi mõnus, kui ta üle 100 inimese ei lähe. Kuna sel ajal, kui meie jah, keelt hakkasime õppima, niimoodi oli motivatsioon praktiliselt puudus, nii nagu siin juba räägiti, siis loomulikult meil see motivatsioon me pidime ise leidma endale motivatsiooni ja üks motivatsioon, mis meil kõigil tekkis, oli just see meeldiv omavaheline talle nagu, nagu hoopis teine seltskonnaelu või kuidagi meil ju ei olnud niisugust ka pea, eks ole. Nii et see kooskäimine ise, nende inimestega kohtumine ja niisuguste asjade välja mõtlemine, see oli nagu tõesti klubi heas mõttes. Ja kui on väga palju eriala, erinevate erialade inimesi koos infovahetust töötab ka see oli ajal, kui veel ei olnud teadlaste majagi, ütleme Teadlaste Maja natukene aitas seda ka kaasa, et erinevate erialade inimesed saaksid kokku ja infot vahetada, aga meil toimub see kogu aeg väga intensiivselt. Ja võib-olla tõesti paljud inimesed rääkisid, nad ei oleks teisiti, et erinevate erialade meeldivaid inimesi üldse kunagi kohanudki naljalt. Üks väga markantne juhtum oli paar aastat tagasi, siis meil olid juba suusalaagrid temaatilised ja tol korral oli võetud teemaks Šotimaa. Vähe sellest, et kõik meesterahvad pidid kandma soti seelikuid, mida nad ka tegid. Oli meil ka õhtu, kus oli siis juba mainitud Robert Burnsi laulud aga oli ka ehtne šoti hägis, mis tegelikult Tal on väga maitsev, kui teda hästi teha ja tookordne president Harry tennise taga väga hästi tegi. Aga nad tulid kell viis hommikul vees, nii aga juhtus. Seni, tähendab meil nad suusalaagrid on veebruari alguses ja hakkasime otsima seda lambamagu kuskil jaanuaris selgus, et Eestis üheski lihakombinaadis parajasti lambaid ei ole. Nii, aga ikkagi, kasutades kõiki võimalikke kanaleid helistades lihakombinaatides võhmas Kunivist Riiani läks välja see asi siis lõppes see sellega, et Suusalaagri alguseks oli meil neli lambamagu. Kuna kõik äkina tulid kokku ja kõik see kõik see ettevalmistamine ja kuidas šoti seelikutes siis meesterahvad kannavad sisse hägise. Seda siis. Põlema pandud veel leekidest torupillitorupilli saatel oli vapustav õigete nugadega lõigatud. Tegelikult seal on midagi, midagi meie verivorstitaolist, aga seal ei ole verd, seal on tangud ja maitseained ja, ja niisugune ta, see on traditsiooniline toit, mida šotlased söövad vana-aasta õhtul. Oojaa kombeõpetus muidugi käib seda juurde, selleks ongi see kõik, see mäng loomulikult minul parlamenti avama minnes, kui ma kuninganna Elizabeth, teine olin, minu prints abikaasa võttis protsessiooni kokkupanemisel, et parlament minna ennast kuhugi positsioonile ja hõikas, et Mai Queen, Gamzejev Maiuvaif ja siis Missis Tiivel seletas, et oioi pidage nüüd kinni. Prints abikaasa astub kaks sammu kuningannast tagapool, aga mitte ei kavanda, naine tuleb mu kõrvale. Nojah, ja Kullo vend oli meil tore piiskop, kes palvet luges. Jumala anname igapäevast inglise keelt. Üks asi, mis mulle on algusest peale väga meeldinud selles seltskonnas on, on keelenaljad või ütleme, inglise keel sellise naljategemise vahendina, kuidas, kuidas öelda midagi. Niisuguse asja baasil tekkis ka, mis meil elas kaks-kolm aastat, iga iga asi ei ela lõputult kaua. Selline naene Glock, News, televisiooni uudised paiga peal. Ühe ühe päeva sündmustest õhtul õhtusöögi ajal, papist teleekraani mudel ja näod seal sees ja, ja kõik siis selle keele naljaga tuleb päevaelu. Ja ma tahtsin veel meelde tuletada meie luuleprogramme, need olid ka väga ilusad. Ja luuletusi mitte lihtsalt ei loetud, vaid loodi meie sinna juurde. Ja kuna nad olid mõnikord rasked, võib-olla siis seina peale said produtseeritud sõnad ja ka seletus sinna juurde, raskematel kohtadel. Ma ei kujuta ette, kus ma võiksin veel kolme päeva jooksul huvitava buketi maailmateadvusest loenguid kuulata, kui seal Sangastes minule subjektiivselt just see 1990. aasta jäi eriti meelde, aga, aga, aga ma ütlen ka oma kogemuste põhjal, noh nagu Meie inimeste hulgas paljud minagi olen esinenud väga paljudes kohtades mitmetes keeltes, igasuguste teaduslike ettekannetega. Aga kui Sangastes pead vette kandma, siis, siis pabistad natuke rohkem kui keskmisel rahvusvahelisel konverentsil, sest seal Ka terrorset kuulajad, ütleksime, üritaks õhtul kommenteeritakse, esitatakse küsimusi ja keegi ei häbenenud küsimuste esitamise puhul lihtsamast rääkida. Raske kui ainult oma ärireisidega kasutada. Just nimelt seal. Kui, kui sa oled kuskil kõrgel tasemelisel erialakonverentsil ja sa räägid, eks ole tarka juttu, siis on kuulajat asi, et nad aru saavad, see on nende asi. Seal on täiesti lektori vastutus, et kui sa oma asjast räägid, sa pead nii rääkima, et kõik aru saavad. Et see info tõesti jõuab kõigile ja on teada. Aastate jooksul väljakult mäletate, kuidas meil alguses oli, alguses tuli inimene ja luges, luges maha ja kui ta ainult ise sai oma jutust aru, teised viisakalt ainult naeratasid. Ja mitte ainult teaduslike ettekannete tegemine, vaid näitemäng õpetab inimese enda seest oma kammitsast välja tulema ja inimestele otsa vaatama, nendega rääkima ka siis, kui tehakse teaduslikku ettekannet. Ja noh, minu isiklik kogemus on igatahes küll, et et vastuvõtt minu teaduslikud ettekannete puhul on väga tunduvalt paranenud selle kooli tulemus. Ülehomme õhtul esineb akadeemia inglise klubi jälle matkamajas Peter shaferi näidendiga letis Sand. Saad sa oled, tükk on väga kaasaegne, tükkivaga teravmeelne. Ta minu teada jookseb praegu Londonis. Ja meie võtsime teda sellepärast, et magu kaudselt seletab, miks me teeme seda, mida me teeme. Sest seal on tegemist loomingulise inimesega, kes on sattunud ebahuvitavale tööle. Ja kuidas ta siis vastu ei pidanud ja kuidas ta siis nakatas oma loomingulise temperamendiga teisi noh, nagu ametit Nick, eks ole. Kes ei saanud, ei saanud selle loomingulise momendi vastu ja hakkasid kaasa elama peale selle selles näidendis on palju informatsiooni inglise ajaloo kohta Tuudori aja kohta, 1000 500000 600700, isegi niisugune ajastu, ma olen, ma olen niisuguse päritoluga ja niisuguse kasvatusega, et see on kõik mulle selge ja see on mulle omane. Ja ma panen kõik kõige rangema ametniku mängima minuga, Mary Stuarti tapmist kirjad giljotiini opereerima ja, ja kus me otsime tapapakku metsast, et saaks meil korralik, tapab AK kodus olema. Ja selles suures suures hoos juhtub meil seal õnnetus vere- ja haavadega ja kohtu alla minekuga ja nii et on traagikat ka mitmendat korda te juba siis tänavu seda etendati. Olete mänginud, kus need tavaliselt käsk? Sangastes tingimata, see on alati esimene ja siis me mängisime siis küberneetika instituudi saalis ükskord matkamajas ja nüüd tuleb siis veel kord matkamajas. Ja publikupuudust ei ole. Siiamaani oli liigagi palju, eelmine kord ka majas oli raske hingata. No alati ei piirdu ainult Tallinnaga, päris paljude näidenditega on käidud Tartus ja Vilniuses. Me oleme kogu isegi asfaldil, oli üleliiduline teaduste akadeemiat, võõrkeelte, õpetajate konverents, Ashabadi, siis üks väike rühm käis seal esinemas, ainult et nad ei uskunud, et need ei ole filoloog. Tervet Vilniuse linna lõbustanud võttes meil ju alati lava reisib meiega kaasa. Ja väga raske oli lennujaamas läbi saada stardipüstoliga minema, meil tarvis oli ratastooliga ratastooliga sõitsime läbi Vilniuse linna ja kõik vaatasid meid. Rändtsirkus linna tulnud. See on kohutav eneseületamine, et mina mitte professionaal, lähen inimeste ette mängima, kes mind ei tunne, minu oma seltskond tunneb, nad tunnevad saavad nalja või lõbu ja rõõmu sellest, kuidas meie oma inimesed oskavad midagi teha. Aga võõras inimene, ma olen kuulnud selliseid kommentaare ka, et inglise filoloogid. Ta jõud isegi ütlevad, kuidas nad julgevad minna inimeste ette esinema, et nad ei oska ju midagi ja nad on ise kandnud ja ja, ja niisugused asjad nõuavad meilt väga palju eneseületamist. Hirmus närvipinge, tegelikult. Üks mõte, mis, mida seda eile oli, oli meie inglisKlab jälle ja et miks need inimesed siin koos käivad? Lõpuks on ju praegu meil Soome televisioon, on võimalik naerda, inglise naljadele on võimalik vaadata inglise filme. Ja kõik see keel nagu tuleb iseenesest koju koju kätte istub tugitoolis, oledki inglise miljöös. Paistab, et see rahvas, kes seal kukk koos käib, et see on mingis mõttes rohkem see aktiivsus on nagu väljapoole suunatud, nad ei ole mitte passiivsed, selle inglise keele vastuvõtjad võib väga hästi seda inglise keelt mõista, mis tuleb televiisorist või mida loetakse raamatut tunnetest ja ja nii, aga noh, tihtipeale need inimesed siis ei räägi seda. Ja, ja paistab, et nii, Sangastes on kokku tulnud just võib-olla tõesti keskmisest aktiivsemad inimesed. Ei ole, need kaovad ära, nad ei tunne ennast hästi, nad tulevad ja nad kaovad, nad enam ei tule. Nii et nii et see kurtmine võib-olla võib-olla passiivsusele Eestis üldse praegu on teada, seda nii päris õige on, eks neid inimesi on alati olnud mõlemaid. Ja lihtsalt selles seltskonnas on kuidagi ellu jäänud need aktiivsemad kes tõesti mitte mitte ei tule nagu saama nagu televiisorist või, või raamatust seda infot ja seda suhtlemist, mis on ka ta kindlasti vajalik ka kindlasti väga huvitav, aga, aga nendel on sellest vähe, nad tahavad ise ka kaasa teha, rääkida, pakkuda mingisuguseid oma ideid. Tuleb nii välja, et need inimesed lihtsalt naudivad seltskonda, sedasama seltskonda, sarnaseid inimesi. Eks mingis mõttes ju ikkagi nagu sarnased tulevad. Võiks neid rohkem olla, selliseid seltskondi meil. Nii maal kui linnades, eriti väikelinnades, inimesed saaksid kokku, saaksid tunduv manu oma võimetest, võimete arendamisest teistele rõõmu pakkuda, selle kaudu võiks ju võõrkeele eesmärgil ka midagi teha. Ja. Vestlusringis olid Irene Tiivel, Helle Lippmaa, Boris Tamm, Toomas Tiivel ja toimetaja Helju Jüssi. Kuni keskööni kuulame veel pisut ansamblit Kinksindes.