Minu lapsepõlve lemmikraamat. Eesti Draamateatri näitleja Tõnu Saar. Ma arvan, et usina matel tria kirjandushuvilistel lastel pole mitte ainult sinu välimus ammuilma selge vaid ka hääl. Seesama hääl, mis aeg-ajalt ilusasti ja soravalt kõiksuguseid jutte ja lugusid on pajatanud ja kuuldemängudes esinenud, aga Sa ise just äsja meenutasid, et kui sa veel päris pisike poiss olid, siis tundus sinu jaoks täiesti ilmvõimatu see tõsiasi, et inimesel on üleüldse võimalik lugeva õppida. Ja nii see oli, ma mäletan, ma ei tea, kui vana ma just olin, aga aga ma ikka päris pisike olin ja ema ka veerisin tähti kokku ja siis ma mäletan ühte mõtet küll, et küll lugejana keerulinaasi, et kuidas üldse on võimalik lugemist ära õppida. Lugema õppimisest ongi mul üks. Meeles oli üks selline lugu, et üks poiss õppis ka lugema ja talle see lugemine väga hästi ei läinud ja ta pidi kõik tähed sõrmega veerimaja ja sõrmega taga ajama, neid tähti, aga lugemine ikka niimoodi tal läks juba siis näeb, et tänava peal on üks suur post ja üleval on mingi kiri. Aga mis sinna kirjutatud on, kuidagi ei tea. Ja sõber aitas ta siis posti otsest posti otsas oli see kiri kõrgel. Pois ronis üles, veeris sõrmega tähed kokku ja sai ettevaatust värske väega. Siis tuli talle, ütles, et vaata, kui hea, kui inimene oskab lugeda. Ja ise ma mõtlesin tõesti on hea, aga aga sõrmega tähtiveerida on ikka paha ka ta saiu üleni värviseks. Aga lemmikraamatutest, mis mulle sellest ajast meelde on jäänud? On üks raamat, mida ma ise vist ei lugenud veel, aga ema luges mulle ette seda ja vanem õde, kes oli viis aastat vanem minust ja nimi on Anu. Ja raamatu pealkiri oli rõõmus, vedel. Ja nüüd siia saatesse tulles ma otsisin selle raamatu üles, see raamat on luuleraamat välja antud, on ta 47.-le. Kas tal ja minu suureks üllatuseks on kõik autorid vene autorid, mina kogu aeg arvasin, et need on eesti luuletajate luuletused autorid, Maršak, Mihhail Ko ja teised. Aga selle raamat on eestindanud Lea Nurkse ja illustreerinud Jaan Jensen. Illustratsioonid on väga ilusad. Lapse silma haaravad ja illustratsioonid on sellised huvitavad, nad on napilt tehtud, aga nad on sellised, mis lasksid, mäletan mu fantaasia hästi lendama ja kuna ma kõik suved veetsin maal, siis mulle ilmselt see raamat meeldis ka sellepärast et siin oli nagu loomadest ja ja niuke maaelust oli juttu. Ja see üks luuletus, mille pealkiri on redel, Silema loekski teile. Seina najal red eluspulki teemal tervelt kuus loeme ära, lapsed ülemisel pulgal, kukk tiibu liigutab, seisab sirgelt lahti, nokk laulda, Leegutab, kuidas ta liigutab? Polgaldeisel kirjugana aina kukutab, küllap ta on teinud, monosestap, rõkutab, kuidas ta kukutab pulgal, kolmandal üks kass lakub oma vurru, see on meie sõber jazz, kes hästi nurru, kuidas ta nurru lööb. Pulgal, neljandal on koer kirbu üle, nuriseb ennast asjameheks, loeb kassi peale, uriseb, kuidas ta uriseb pulgal viiendal Me Tõnu mõtteid mõlgutab, tunneb istumisest mõnu, jalgu kõlguta, kuidas ta neid kõlgutab, alumisel pulgal, alu jutuse distab, kui san suureks pean, ma kanu niidab, alistab kuidas ta ladistab. Vuhiseb tuul, kuidas ta tuhiseb, lapsed, äkki sajab tihedat vihedat vihma, kuidas seda sajab, lapsed, kukk kargas rabinal redelilt maha, lehvitas tiibadega ja jooksis ruttu trepi alla, varjukana sinnasamasse koer sinnasamasse ja kas vupsti lahtisest aknast sisse. Aga Tõnu ja Anu istuvad edasi, ei raatsi redelilt maha ronida ja muudkui nutavad, kuidas nad nutavad? Ilmust tädi peastaltanu vaatas, kus on Tõnu Anu, kahmas lapsed, ruttu sülle, ühe kaenla teise põll ja siis jooksis väikestega sinna, kus neid liikmei sega. Kuuda jooksis lapsed nõnda lapsed tuppa, said redel tühjalt õue, jäi selline torel luule sellise ja muidugi ta meeldis mulle kõige rohkem sellepärast et et Tõnust janust oli juttu, aga selles raamatus on ka teisi toredaid lugusid. Ja ma loen teile ühe lookese, kus on juttu põrsastest. Ja see lugu mulle meeldis just sellepärast, et maal vanaema juures suvel olid ka põrsad. Ja see lugu tundus mulle väga. Maalähedasena tuletas alati talvel suve meelde, kuidas vanaema põrsaid sai vaadata ja, ja sealaudas neid toitmas käia ja selle loo nimi on põrrabarra põrrabarra poiste vägiaias, palju põrsaid nägi laskepõrsaaeda, tahaks põrsaid kaeda, vaatame, ja ega meie neid ei segapoisid maha aia pealt kukkuda. Te võite sealt põrsaid tarvis pesta, kaua see ei kesta, kui te siin ei hullu vutti hiljem tulla. Purro parra poiste vägiaias. Palju põrsaid nägi, laske purss aeda, tahaks purssoid koheda, sabadel neil sõlmed sees, kärsad ümmargused ees poisid maha, aia pealt kukkuda. Te võite sealt põõsastele piima lähen kohe viima. Kui te siin ei hullu. Hiljem tulla. Rabarr poiste vägiaias, palju põrsaid nägi Loske võrsoada, toaks, põrs sõitku mööda neelu roosad kõrvad, pikad turjakarvad. Poisid aiapeol Kuda, te võite sealt põrsastel don sasiasemed, meil kasin, kui te siin ei hulla, võite hiljem tulla. Põrrabarra poiste radiaias, palju põrsaid, nadi laskepõrsa tahaks põrsaid kaeda, sügame neil selga, siis nad meid ei pelga. Poisid aia pealt kukkuda, te võite sealt. Põrsad läksid tuttu, minge koju, ruttu, kui te siin ei hulla, võite homme tulla. Ja selle lookesega oli mul alati üks probleem, et mikspärast ei lastud neid poisse nende põrsaste juurde ja ja tihtilugu ma mõtlesin selle. Ja pärast hiljem lugesin kaja ja, ja see on nagu, nagu probleem, luuletus. Kas aastate pärast see probleem laheneb? Siis enam ei mõelnud, siis selle peale ei mõelnud, aga siis oli lugemine juba nii palju selge ka. Ja ma mäletan ka oma esimest paksu raamatut, mille ma kaanest kaaneni läbi lugesin ja kui ma selle olin läbi lugenud, siis oli mul võib öelda lugemine, selge ka. Ja see oli meie kõikide. Siis ma mäletan, ma praktiseerin ka vahest niimoodi taskulambiga teki all lugemist pidi ju varem magama minema ja ema keelas topiti varem üles tõusma kooli minema ja aga kui väga põnev oli, siis. Aga niisugune päris õpetlik raamat, ütleme nii, mille üle ma päris juurdlesin ja siis ma võisin olla juba vanem, kuskil 10-le või 11 aastane või kuskil selle ümber oli chill Verne'i saladuslik saar. Ja mille pärast ta mulle just niisugust juurdlemise ainet pakkus, oli see, et. Mis olid ilmselt ta nimi ja tema oli nii kaval mees ja tark mees, kes siis tühjal saarel ilma millegita sai tuld ja ja määras koordinaadid ära ja kellaaja panipaika ja ma mäletan, et mõtlesin ka, haridus on ikka hiigla tähtis asi, et kui inimene on tark, et ei siis täie kuskile jätta. Ja kui ta kõvasti tööd ei pea, kõik see kamp mehi, kes seal saarel olid see oli väga põnev raamat, oli mul lugeda pärast hiljem ma lugesin teisi Tšulverni raamatuid, aga siiamaani on see saladuslik saar jäänud kõige suuremaks lemmik raamatuks ja muidugi mis lapsepõlves on hästi tähtis, on illustratsioonid raamatute juures. Ja samamoodi sellel Julverni raamatul, see oli kuskil kahekümnendatel aastal välja antud raamat oli paksude lehtedega niukene kollakad, lehed olid veel ja, ja illustratsioonid olid sellisest tehnikast tehtud ja lasksid enda sisse nagu mõtelda. Muidugi, kas lemmikraamat lapsepõlvest on ka oma illustratsioonide pärast, on Eesti rahva ennemuistsed jutud Reindorfi illustratsioonidega see maailm, kuhu need pildid viisid, see oli, see oli ikka fantastiline, huvitav, see emotsionaalne laeng või mõjumis nende piltide kaudu. Ja, ja ka tänu nendele juttudele muidugi lapse hinge läks, see oli ime tõesti, ja mul oli ääretult hea meel, kui kordustrükk tuli nüüd siin vist kümmekond aastat tagasi. Täpselt sama formaat, täpselt sama pildid, täpselt kõik, nii nagu minu lapsepõlves oli see Eesti rahva ennemuistsed jutud. Mulle ääretult hea meel, et see välja ilmus ja ma arvan, et mitte ainult minule endale ei ole see niisugune kogemus, vaid üldse paljudele paljudele meie. Meie lastel on see. Ja sest need Eesti rahva ennemuistsed jutud, see nii nagu need illustratsioonid ja see on selline mingisugune nii ürgselt noh, meile omast ja meie meie mõttemaailmas ahjualune ja kõik need lood, need on salapärased ja, ja julge, Rehepapp ja hirmu peale ajavad ja ja rõõmu valmistavad ja keegi ei pääse seal meile. Eesti rahva ennemuistsed jutud juttudes kuidagi kergelt. Kõik peab kuidagi läbi mõtlema, kas ise kõvasti tööd tegema, raskusi ületada. Niisugune imeline raamat, mida võib igas vanuses inimene kätte võtta, eks ole. Alates päris pisikesest lugejast ja lõpetades kohe vana inimeseni välja. Kindlasti ma olen nüüd praegugi lugenud neid aeg-ajalt see maailm, kuhu see viib alati muinasjutumaailmas, on nii rikas, et iga kord sa kui sa oled, kui palju su fantaasiat on nii, nii kaugele, nii nende piltide, kuigi selle muinasjutuga rändad ja see esimene pilt, mis seal kaane avad, ja see esimene pilt, mis üldse jutuga kokku ei lähe. No see võlumaailm, mis sinna pilti sisse see oli, see oli ääretult tore. Ja ma mäletan seda ajajärku, kui räägite lastele, raamatud peavad olema niisugused abstraktsed ja ja siis ma ise oma lapsepõlvest mõtlesin, et ei, ikka peavad olema niimoodi, kust saaks ikka halgi idu antakse lapsele kättepildiga pildilt, et selle muu maailma, ta mõtleb ise sinna juurde ja nagu seesama rõõmus, rõõmus, rõõmsas vedeliski. Jaan Jenseni ilusad illustratsioonid napid, küll aga huvitavad. No pildid kindlasti mängivad väga suurt osa ühe raamatu lugemise juures ja selle juures üldse raamat tõeliselt hinge läheks ja nii mängisid pildid sinugi puhul suurt osa, aga saladuslik saar oli esimene raamat, kus tõepoolest mõeldud. Nagu niisugust mõtet, et jah, et küll on ikka hea ühte või teist asja osata ja kus pole esimest korda niimoodi mõtted läksid nagu päris konkreetselt tuleviku poole. Ei, ma ei oska öelda sellises õpetlikku raamatut oli seal lapsepõlvest, pist, tarkuse kuskilt raamatust olete saanud, aga aga mulle meeldis just nende raamatute niuke fantaasialennuga kaasa minna ja reisida ühes teises paigas ja ühel ja teisel maal ja. Aga kas tulevane näitlejakutse ei ole tulnud äkki mõnest lapsepõlveraamatust kah natuke? Selle kohta ma ei oskagi öelda, kas raamatust tuli, aga ma mäletan seda asja küll kindlasti, et oma elu esimest näitemängu 20 esimeses keskkoolis ma käisin esimeses klassis, pärast viidi meie klass üle teise kooli ja seal oli üks väga tore raamat jutukoguhoidja ja tema tegi lastega ka näitemängu. Ja siis oli lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, ta lavastas. Ja seal oli mina eks pöialpoistest. Ja ma mäletan seda mänguelamust, et siis kui see lumivalgeke ära suri ja meil seal koolilavapõrandal maas oli ja etendus oli ja siis ma olin väga õnnetu, et ta nüüd surnud on ja aga see oli vanema klassi tüdruk, aga, ja ma nagu väga hellalt lähenesin talle ja ja teised hakkasid naerma selle üle, nii et pärast poisid rääkisid, et see pidi minu ruut olema, olin mures käed, miks määrast ma siis niimoodi, aga tegelikult jälle oli nii, et ta oli nii õnnetu ja ikka kahju oli sellest tüdruk, kust aga pärast poisid narrisid ja pruut ja peigmees paras paar. Ja selle näitemänguga oli veel huvitav lugu, see võõrasema tigedat näida, seda mängib vanem õde. Ja vanem õde oli üldse minu elus suurt rolli mänginud, mind teatrisse viinud esimese ooperi vaatasin koos temaga raamatutele viis tema mind. Nii et tänu oma vanemal õel olen ma seda teed läinud. Et võib-olla siis sellest lumivalgeke, sest sai miski aluse sinu tulevikku, no praegusel hetkel siis tänase päeva jooksul Mine sa seda asja teha, aga mingisuguse mõju tähendab emotsionaalselt seesmise nihukese hingevärina. See näitemäng andis küll, sest ma mäletan siiamaani seda niisugust seesmist tunnet, kui ma laval olin. Ma mäletan seda hetke ja seda pilti, mismoodi sellel laval oli, ma ei mäleta proov ega midagi, aga ma mäletan seda etenduses. Ja etendust me mängisime, võib olla ainult üks kord või kaks korda ega vaevalt, et rohkem kooli etendusi mängitakse, aga see seda momenti ma mäletan ja, ja see niukene psüühiline tunne, mis siis oli, kui see tüdruk oli seal maas ja seal oli tõesti surnud nagu ja, ja väga õnnetud olid päkapikud ja see võib-olla andis mingisuguse tõuke, sest ega see kunagi ei pea, kust miski asi alguse saanud. Ma olin kaheksaaastane siis. Aga lumivalgekese raamatuid enne ei olnud lugenud. Seda ma ei mäleta, kas ma olin lugenud, aga me ei tea seda, ma ei tea. Eks ma siis sel ajal muidugi lugesin ta läbi, aga aga noh, seda nihukest lugemise mälestust ei ole sellest lumivalgekese raamatust küll. Aga nii. Raamatuelamus oli selleks ajaks juba selja taga ja nii nagu kõik asjad siin elus omavahel seotud on, siis võib-olla see, et sa olid juba raamatute võlumaailmaga natuke tutvust teinud, see aitas ka omakorda rohkem lumivalgekese sisse elada ja sealt või selle alguse saada, niisugune väikene pisik tulevaseks elukutseks ja mine tea, mine tea. Kui nüüd kokku võtta kui palju näitleja Tõnu saarel olnud osa täitmisi lastele mõeldud lavastustes Ma ei ole neid kokku lugenud, aga mul selles suhtes on küll palju palju vedanud või hästi vedanud, mul on laste lasteetendustes ja lastesaadetes ja laste telelavastustes ja seal on hull, rohkem on igal juhul seal maal mul tegemist olnud kui täiskasvanud lavastustes ja ja lapsed tänava peal mind kutsuvadki Globeetriks ja Pätu vanaisaks. Viimasel ajal viimaste etenduste pealt. Aga ma ei tea, mulle lastele meeldib, meeldib mängida ja ega ma ise tunnen vahest kajatega ooperis täiskasvanuks saanudki, veel toredad etendused on olnud lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, mida me noorsooteatris mängisime ja millele lapsed väga hästi kaasa elasid ja kus me olime jälle need päkapikud ja poroloonist maskide sees ja päris palav oli ja ja siis, kui ma noorsooteatrist ära tulin, Nad mängisid seda väga toredasti, veel mitmed-mitmed aastad edasi ja see oli üks väga tore etendus, oli. Et kas siis tuli koolipõlve päkapiku roll ka meelde? Midagi tuli meelde küll ja et nad ennegi mänginud seda päkapikku, aga mulle see konkreetselt meelde tuld siis ma mängisin nüüd nüüd ma mängisin noorsooteatris aevastajat, aga aga keda ma siis mängisin seal kooliajal, vot küll ma mõtlesin, et mul ei tulnudki päris meelde, kes ma sisuline, aga muidugi lapsed elasid sellele etendusele nii toredasti kaasa, et et nad said ikka päris tigedaks selle varasema peale või kuninganna peale, nii et ja muidugi viimasel ajal, mis meil teatris veel repertuaaris on ja mida me mängime, on pingviin ja seal, kus maal on siis jäälind, joria ja kus ka niisugune paha tegelane olen ja lapsed on mu peale päris tigedad, päris pahased on. See teeb päris, ajab muigele, aga, aga lasteetendustel on vaja, et lapsed nii kaasa läheksid, et nad ühte pahad tegelased ka tõesti sõimavad ja ei, ei ole tema poolt. Ja poolt peab ikka olema rohkem kui halva poolte etendust lobasuu ja pingviin ja lobasuu ja pingviin. Aga kui mõnda uut rolli ette valmistada lastelavastuses, no kas siis mõnikord natukesekski tuleb äkki mõni säravselge pilt lapsepõlvest silmadeta ja äkki pilgukesekski aitab sind mingi mingisugune uus tahkuma rollil Leida sarv? Kuidas need rollid sünnivad ja eks see ole fantaasia vili ja aga vett nüüd analoogiat kuskilt lapsepõlvest leida või midagi ma ei oska, ei ole veel kogemust olnud või ei ole sellist trolli olnud, aga mine sa tea, mis sealt kunagi võib tulla. Rõõmsaredeli raamat ei ole appi tulnud. Enne siia saatesse tulekut ma sirvisin seda raamatut ja leidsin ühe toreda luuletuse, mis mis on võrdlemisi õpetlik luuletus just tänapäeva või või meie praegusesse ellu kaasa võtta. Ka selle loo pealkiri on laiskvorst kass. Ma loetusele luuletused elas ilmas laiskvorst, kass lebas kõhu peal, kui lass. Ei ta joonud, heida söönud, ei ta iial nurru löönud, ei ta iial teinud tööd, muudkui magas, päevad-ööd mängivad ta ümber hiired. Aga temal pole kiiret, sikutavad kassi sabast taihinda, nalja, labast, ainult suut, kord maigutab, igavusest haigutab ja mõtleb, kuidas aega surnuks lüüa. Äkki tuuakse tal süüa söögitoojaks, väike Sass, piima täis, tal terve tass paneb selle nurka maha. Ise läheb ukse taha. Mõtleb nüüd me laiskvorst, kas lakuks piima, mis tõi Sass, aga kaugele jäi tass. Kõht on tühipiim, on hea, kuidas kätte saab, iidi ja mõtleb tonni, mõtleb kaak, üks kuni lõpeb mõttejaks Jesist tühja kõhuga jälle uinub magama. Magab Tunn, nii. Maga, kaak, üks meie rooge kassisaks ning kui unest üles ärkab, jälle piimatassi, märkab, mõtleb küll see tass on loll, pole liikunud, mitte üks toll. Nõnda ootab laiskvorst, kas tänapäevani, millal juurde roomab tass tema ninani. Eks see niisugune ootamise aeg meil olegi praegu käes, kes ootab, millal tassi, kus ta nina, nii et saaks lakkur. Lapsepõlveraamatust on siiamaani õpetussõnu. See on üks väga hea luuletus vist küll. See luuletus on see, mis praegu on alles väärtuse saanud. Siis kui ma mäletan, lapsepõlves kuulsin, siis ma ei mõelnud nii filosoofiliselt selle luuletuse peale kindlasti. Seda luuletust on kohe igas vanuses inimesel päris kasulik lugeda. See käik, mis 1000 elu nähtuse kohta. Tuleb välja, tõesti, eks meist pole keegi nii või naa ikka kõhuli lebanud ja vaadanud, et ehk jõuaks see õige asi kätte. Ei viitsi iga kord küll liigutada. Vist nii on. Lapsedki vis teinekord päris imestunult vaatavad, et suurte inimeste maailm on kummaline küll, et teinekordki armastatakse kiruda ja siunata kohe väga palju kordi rohkem kui ise midagi ära teha, lahtine, kas või aknad ära pesta või majaesine korda või tänav puhtaks pühkida või. Nojah, eks selle asjaga ei ole ka niimoodi, et eks me vähe rohkem virise, kui see asi üldse väärt on ja ja rabeleme ja oleme pabinas ja jumal teab mis, mis me kõik tahame kiiresti ja kibekähku valmis teha ja kuhugi jõuda ja aga eks elu ole nii, et peab vaest nii mõtlema ka ja rahulikumalt suhtuma sellesse asjasse. Aga noh, sa ütlesid nii, et et lapsed vaatavad täiskasvanute maailma, aga võib-olla lihtsalt täiskasvanute maailm ei olegi midagi muud, vaid see on seesama laste maailm, ainult et lapsed on veidiks vanemaks saanud. Ja ma arvan, et kui see laste niisugune mängu mängulust ja sisseelamise soov ja tahe, kui täiskasvanutel edasi säiliks, nagu lastel on see ausus ja siirus, siis siis on, tegelikult on risttäiskasvanutel rohkem õppida laste maailmast, praegu kui praegustel lastel meie maailmast. Oleks ju igavesti tore, kui neil mõlematel oleks teineteiselt õppida lastel täiskasvanutelt ja täiskasvanutel lastelt siis käiks elu kuidagi kenasti. Eks ta peaks vist nii olema. Ega millal me teame, millal isa õpib poja käest või poeg isa käest vastastikult, nii see asi käib. Ja väga tähtis on siis selle õige maailma kujunemisel üks tõsiselt vahva raamat mis sul lapsepõlves kindlasti olema peab. Nii nagu oli see sinulgi ja toredaid vaid ikkagi terveks edaspidiseks eluks tekitas olgugi, et ei saa võib-olla päris konkreetselt öelda, et nüüd tänu sellele või teisele raamatule sai minust näitleja just see inimene, kes ma nüüd olen, aga kaudne mõju on igatahes olemas. Kindlasti eks lapsepõlve mõju oma kujunemisele, kellega me kokku puutume, milliste inimestega, milliste raamatutega, milliste piltidega muusikaga see on, ju keegi ei oska, selles on hinnatav konkreetselt, et sellest on see mõju, aga noh lapsepõlvest tuleme me kõik pärit. Minu lapsepõlve lemmikraamat.