12 kuud kokku annavad aasta. Kui nüüd viimase kolme aasta kogemusi kokku võtta siis paistab niiviisi, et 12 luuletuskogu annavad eesti luuleaasta. 1000 972973 ja 74 ilmus püsivalt 12 kogu siis üks raamat iga kuu kohta umbes nii nagu kalendrikuu salme. Raamatute arvu poolest on siis aastat olnud võrdselt vennata paigalseisust arengust, edasi-tagasiminekust võime rääkida ainult sisu põhjal. Nüüd luule uuenemise ja arengu üks eeldusi on ikka olnud uute autorite juurdetulek võimalikult rohkelt debüüdid, võimalikult erinevad ja isesugused. Luuletaja, sakslased, kuidas teie, Debora Vaarandi näeksite möödunud aastaseid debütant eni luule poolt luuletajana. No neid on muidugi kõigepealt väga vähe, ainult kaks ja needki ei ole mitte noored luuletajad, selles suhtes on tepitantidega asi kur või õieti nendest on. Vanapa on äratanud mitmesuguseid mõtteid, on isegi väga toredat vastuvõttu olnud, nagu ei oleks pidanud teda üldsegi mitte avaldama. Mina seda seisukohta ei jaga. Ma arvan, et tema avaldamine oli õigustatud ja kahtlemata ta teatud huvi omasugust huvi pakub. Ja mõnel määral ikkagi annab ka jälle lehevärvi juurde meie luulepildile. Muidugi see on niisugune, võiks öelda niisugune neerud, inimese portree, mis sealt vastu vaatab ja kui tahaks nii naljatada, siis võikski öelda, et selle moto on, veni vidi viitsi ei viitsi. Ja seda viitsimatuste nii luule kujundamisel ja oma isiksuse väljatoomisel on nagu tunda. Muidugi mulle teeb sümpaatseks tema luule sümpaatia Lorca vastu ja kuigi need Lorca motiivid ja Lorca mõju on nii väga, isegi alasti, siiski see näitab mitte nii siukest väga madalat taset, luule, mida luuletaja on endale seadnud. Kuidas teie Eilatisse suhtute? Hellad muidugi on huvitav, kui nii kirjanduslik nähtus või kuidas ta öelda tähendab, tema on juba välja kujunenud literaat ja tema mõttekäigud on huvitavad. Muidugi puudub see vahenditus võib-olla, mida ka luulelt ikkagi ootad. Ta läbinisti mõistuse mees ja kindlasti tugevam kriitikuna arvustajana kui, kui ise arvustatavat tehes ka huvitavam proosas kui luules. Ta mängib puhtalt sellist mõistuse mängu, tema poeetika on natuke ka tänapäevaks nagu vananenud, ma ütleksin seal 60.-te aastate alguse poeetika, mida ta pruugib märgatavate Alliksaare jälgedegagi ja niiviisi jääb mulje selline, et see luule jääb tema jaoks siiski mõnevõrra kõrvaliseks alaks marginaalseks alaks, arvustuse. Ja siis proosa kõrval võiks vahest rääkida edasi nii-öelda teisik Debutantidest. Ma mõtlen siin selliseid autoreid, kes avaldasid oma esikkogud juba niivõrd ammu, et nad tulevad nagu uute isiksustena uuesti esile. Ja eriti sellepärast, et tema, meil üks väheseid tööstustöölisi poeete ja tema esimeses kogus heliseval sillal on ka vastav tsüklon olemas. Tehase elust muidugi teatud määral kannapsi omaaegset vitserita püüab leida seal kõige rohkem nisukest positiivseid päikesepaistelist külge. Nüüd selles uues kogu Survadile müüride on nimi tsikkel pühendatud samuti jälle oma tehasele oma igapäevasele tööle ja, ja see on juba märksa rohkem läbi tuntud, sügavamalt tunnetatud, sügavamalt väljendatud kogu oma ja niisuguse eluproosa ja elu pühapäeva vaheldumises. Ja küllalt huvitavalt on ta siin suutnud leida uusi juurdeminekuid. Selle nii-öelda teema käsitlemisel. Teatavasti seping on ju maalapse ja sellepärast on talle loodus nii väga lähedane. Kuigi ta siis nüüd praegu on tehasetööline, on see mullaja, metalli niisugune dialektika praeguseski kogus täiesti tuntav valdav, mis tema teeb, eriti sümpaatseks on see niisugune tööinimese pidekus. Täna maailmanägemisel on see nagu aluseks kosta asju, siis luulendab ja hindab. Meie hindame ju teatavasti oma luuleti oma kirjandust üldse selle järgi, kuivõrd see meie ajastu poeesiat suudab tabada, edasi anda. Ja sellelt seisukohalt hinnates. On mõningaid nagu soovide jätmisi. Me sooviksime ilmselt, et meie luule oleks senisest sotsiaalsem mitmekesisem. Kui me nüüd vaatame hetkeks Perioodika silmunud luulelegi, siis siin on mõnesuguseid märke hoopis rikkamaks ja mitmekesisemaks pildiks. Suuremateks seostaks ka sotsiaalsemate teemadega. Sedasama lemmaga Liis Eppelil kogu kohta samuti väga pika vaheaja järel kirjutatud. Tema puhul ma lähen ka nagu lugeja või või teine luuletaja tema juurde, sest ta on mulle lähedane oma luuletaja positsioonilt või, või lähtekohal ja võib-olla selle tõttu ma tema luulet tajun, võib-olla sisama sisse pöördumus ja tung ühtsusele olemise ja inimeste ühtsusele ja seosele mida ma tema luules leian. Ja kuigi võib-olla need üksikutena tema kaemus hetked võivad tunduda nii lahti rebituna, aga tervikuna nad siiski moodustavad õige pideva mõttekäigu elupäeviku või hingepäeviku. Ain Kaalep on sirp ja vasar asse väga õigesti ja väga tunnustavalt kirjutanud Liiseppeli uuest kogust. Sinna peaaegu palju ei olegi lisada näidanud seda huvitavat uut, mida on Liis Eppelil teinud kas või keele keele niisuguse nähtuse väljatoomisel. Ja tõepoolest, Seppeli juures ei ole juttu rahvaste sõprusest selle võrdlemisi kulunud tähenduses vaid tema Läheb inimeste juurde lihtsalt inimeste juurde ja püüab leida seda. Mitte ei püüa, vaid ta isegi nagu kaemuslikult, nagu intuitsiooniga tajub seda ühist, mis on inimestel, mis neid seob ja ja üksteisele armsaks teeb. Minu jaoks oleks see ka üks aasta sümpaatsemad kogusite nüüd vahest kolmas leelo tungal, kes oma esikkogus kuidagi oli võluv omamoodi selle loodusetunnetuse pärast samuti maalaps ja kude luulendas seda, mida ta enda ümber nägi, siis oli ta omamoodi usutav. Mis suunas tema arengut võiks näha? Jah, seda suunda ma ei oska näha. Võib-olla on tema suur populaarsus estraadilaulude kirjuta ja anna siin mingisugusel määral tagasilöögi andnud. Need luuletused muidugi, mis on kogus, ei ole mitte lauldavateks lauludeks mõeldud ka ega isegi sobi. Siin on mingit sellist barokset paks värvi mis tollele kunagisele looduse tunnetusele on ülimalt võõras juba, kui neid värvegi jälgida. Punane must, kuldne, kuldsed on siin linnud ja liblikad ja ja lokid ja kõik mis tahes, seda kulda on kokku rohkem kui ühes juveeliärisse. Kogu see hingepilt, mis siin maalitakse, midagi tehislikku, mingi näidend, mingi maskeraad käib, juuakse siin kuldkülma vett, diavalget kurbust on siin ja siin on mustal vaibal kumavad mu küünte 10 pool kuud arvad nägevat vast kümmet kuu all poodud ja muud väga kõvad sõnad, kõvad värvita seal iseloomustuseks peaaegu piisaks nendest noh, nii-öelda võtmesõnadest, märksõnadest, mis kogus endas esinevad kõik need timukad, lossid, poodud, tapetud kuu ja ja kõik see kokku annab mingisuguse, väga eriskummalise pildi. Kui need siia kõrvale panna eelmise, kogu Pealkiri kummaliselt kiivitajad kurtsid, siis on selge, et on tegemist mingi sellise tehtud tehtud kujundiga. Kuid möödunud aasta luules on ju hulk autoreid, kes on lihtsalt oma suunda jätkanud. Lättemäe läheb nii väga kindlalt oma sammude varjust ja uskudes päikesesse ja, ja rohelisse oksamis peab lõpmatusse kasvama. Seda jälgida rahulolutunne tekib Vooks ja haavaoks kuulub kahtlemata ka nende hulka, kelle isiksus juba on rõõmustav. Teda ei saa võtta lahus lihtsalt Literaadina vaid tema olemuse võlu. Mulle tundub ka, et avaoksa ei saaks niisuguse poeetika suhteminekuga üldse hinnata, et siin peaks selleks lähtekohaks olema tema isiksustena luuletaja isiksus, eks ole, ta Peipsimaa poeet, ta markeerib oma asendit juba sellega kasutab viimases kogus rohkesti murrete tema kujundanud muidugi argu kiskuv, ta võib kõrvu kasutada seal mõnd päris moodsat sõna. Ja, ja samas murdesõna manud päris vanamoodsat kujundit, seal püüate olla hoopiski nii ajakohasem ja nii edasi ja nii edasi, kuid tema aluseks on ikkagi see niisugune kindel kodutunne. Ta toetub nagu maamees oma ukselävele ja näeb sealt maailma. Ja see annab teatud niisukese ühtsuse kõikidele nendele älvetelegi, mida, mis moodustavad kokku ikkagi ühe väga tervikliku pildi. Hando Runnel on küllap vist väga õigesti seda märkinud, et haavaoks on, on väga nii rahvalauliku positsioonis oma kirjutamise laadilt siin muidugi tule mõelda mingit vana regivärsside kujutajat vaid selles suhtes, et ta nagu valib, üldistab, võib-olla ei kirjuta nii, nii väga individuaalset luulet, aga säärast rahvale omast. Runnel ütleb nii. Aga piltlikult, et tema eelpostil seisab rahva sihast sügaval. Meil ei ole veel juttu olnud Rimmelist. Mulle tundub niiviisi, et Rimmel ei ole siin kuidagimoodi uudne, sest see armastuse teema on tal piisavalt läbi kirjutatud juba Ööboeemis ja eelmises kogusse siin isegi see kogumaht hakkab nagu vastu käima sellele taotlusele, mis luuletajal on olnud. Ühesõnaga armastuse kujutamine siis üks haldjasaar, mis peab siis nagu kujutav intiimsust kahe armastava inimese vahel. Kuid häda on selles, et niisuguse mahu juures hakkab nüüd kaduma nagu selle haldja identsus. Ei ole enam selge, kui palju neid haldjaid on. Pealegi kui autor ise kasutab siin veel mingi naisteparadiisi kujundit, siis tekib niisugune natuke ebamäärane pilt sellest Aldia saarest riigist ja kui siin veel tegutsevad päkapikud ja, ja mitmesugused maskeerimatagi olendite siis see pilt ei ole kaugeltki nii selge ja ehe vahest nagu öö poeemist, kus need kõik needsamad asjad olid juba piisavalt kirjas seal nagu ülekirjutamine, mis ei saa enam anda seda, mida esmakordne ütlemine. Mulle Remmeli armastuslüürika oma hoiakult meenutab miskipärast idamaist Kesk-Aasia laulikute maneeri. Selles suhtes, et Biecton siin individuaalsus, et ta, ta on abstraktne, ta on hurmav ja ihaldatav ja tema armastuse võitmiseks pannakse mängu kõik jõulised, võimsad loodusnähtused ja roomama optilised kujundid. Ülivõrded ja seda nii subjekti individuaalset inimest peaaegu nagu ei taju. Muidugi säärasel armastus luulel on kahtlemata väga palju hindajaid. Mulle tundub, et Rimmel on kindlasti hoopis tugevam oma sotsiaalses luules. Tema tipuks kindlasti vähemalt senini on see swing sinilillega, kuigi võib-olla natuke heterogeenne, aga seal kõik need argu kiskumised nagu on noh, kuidagi rohkem oma kohal kui, kui nüüd sellises armastus luulesse lihtmetsast jahinsalust peakski rääkima. Neid ühendab võib-olla see, et nad kuidagi oma poeetika ja kogu oma luuletunnetuse nagu orienteerivalt minevikku, meie luule minevikku, eriti selge on see muidugi Lehtmetsa puhul. Huvitav on ka see, et mõlemad on otse sõnaselgelt oma eelmistes kogudes deklareerinud niisugust vaenu otse igasuguste uute luulevahendite vastu vabavärsi vastu näiteks. Ja tulemus on ka siis muidugi sellele hoiakule vastav lehtmets on väga sümpaatne kõikides oma suhtumistes, sümpaatiates, tema poeetika on isegi. Ma ütleksin, suitsueelne kõik need selge päevaga unenägemise, et kõik need meelekujutuse pildid, mis minevikust tema silme ette kerkivad, Ainsalu oma ballaadi raamatus muidugi oma niisugust luulepilti teisendab. Ta on värsistan märksa osavam ka kui Lehtmetse. Ta läheb nagu laiuti, kuid see vanade ainete legendide muinasjutuainete ümberkirjutamine ümber värsistamine, see on ikkagi reproduktsioon ja ei saa iialgi anda sellist originaali eheduse. Tunneta. Tuleb tõesti tunnistada Hainsalu vormi valitsemise oskust, tema isegi võiks öelda vetooslikust kadestamisväärset võimet ja võib-olla sellepärast et on, ehk on nagu kerge teinekord see värsistamine. Et see viibki teda võib-olla nagu pealiskaudsus mõnikord Lehtmetsa puhul tundub, et tal õnnestuvad päris intiimsed, niisugused perekonna, ütleme emale, seal, õele, mis on nii lapsepõlvest tuntud, ehk on need tal kõige paremini õnnestunud. Meil ei ole juttu olnud Jüri üdist, kes on viimase kuulsam, võib-olla isegi kõige kuulsam. EDI on tõepoolest üks väga suur nähtus viimaste aastate luules, kus meil on nagu nagu vähe tulnud uusi nimesid ja ja vähe vähe uut. Ja ligi on kahtlemata väga uus. Tema on täiesti tänapäevane teda nagu mõni vanema põlve luuletaja, nagu mina näiteks ei, ei suudaks iialgi ütleme järgi teha, see on täiesti võimatu, kui seda katsukski noorematel, see ilmselt õnnestub. Mind võlub see tema täis Divahenditu olemine, tema, ma ei ütleks, et närvilisus, aga tema nagu tundlatega võtab kõiki ümbritsevad mingisuguste eriliste tundlatega. Sealjuures temal nagu ei ole see piir, nagu on Seppelil tähendab endast välja püüdlemise nagu selle mina ja maailma vahelise piiri ületada, mis see nagu ei ole temal küsimus, tema lihtsalt on. Ja on räägitud sellest, et ta mängib keelega, luuletajad kõik mängivad muidugi. Ja ma arvan, et need koomilised käigud ja ja isegi absurdi Natonio keeles olemas ja sellepärast see ongi üks idi nisugune, võrratu joon, et ta paneb nad kõik meile elama. Me äkki nagu tajume neid neid võimalusi, mis, mis keeles on, mida keel meile ütleb. Üdi üllatas kõigele sellele vaatamata, et ta oli ju tuntud autor juba ta üllatas nimelt oma erandliku terviklikkuse ka juba selles kogus. Lisaks sellele näen mina temasse 60.-te aastate sele luulejoone, niisugust edasiviijat. Ma ei tahaks pikemalt, temal peab kuidagi praegusest. Järgnevas saates on meil kokkulepitud Juhan Viidinguga juriidist rääkida. Kui me nüüd autorite vaatluse siinkohal lõpetame, siis peaksime siiski mõne sõna keegi ütlema selle kohta, mis on perioodika silmunud, sest tegelik luulepilti õieti peaks kokku panema selle põhjal, mis aasta jooksul on perioodika silmunud. Kõik kogud ju peegeldavad luule seisu mõni aasta varem. Mis siit võiks olla meeldejäävad. Möödunud aasta loomingutes on esinenud siiski peaaegu kõik meie luuletajad. Kui alustada nii juba peaaegu klassikasse kuuluvast vaadamsist, siis kui nii päris noorte algajate, nii noorte autoritoni ja isegi nisukesi eksikülalisi on esinenud nagu loodusteadlased, trass ja Haabermann. Kuivõrd nad ongi? Haavermann on muidugi ennem ka kirjutanud trass suhtes ma ei tea. Ja seal on vägagi palju säärast, mis nii jääb, konkureerib, ütleme kui looming jällegi hakkab oma auhinda jagama, siis isegi oskaks õelda, mida, mida mina näeksin seal säärase kõige kõige paremana. Mul on muidugi omad sümpaatiad nagu Runnel. Möödunud aasta loomingus on mulle ka aga meeldinud Mats Traadi tsükkel siis on seal Ellen Niidu Logani suure sisu tähendusega luuletus, kus ta tahaks hoida nagu linnupoega käel seda sõna, seda mõtet, mis ta tahab väljendada, nii et Loomingus ilmunud näitab nisukest stabiilsust. Kuidas me hakkaksime nüüd hindama või kokku võtma kogu seda luulet, millest me oleme rääkinud? Säärast põrutavat otsekohe midagi ei ütleks, aga on, on võrdlemisi tugev. Nii, vool, luule jões ei ole siiski päris hakanud nii ärakuivamismärke näitama, nagu vahest ehk räägitakse. Jaa, kui neid kogusid vaadata, siis esiteks peab ütlema, et siin on palju mitmekesisust. On. On palju säärast, meie elule väga olulisi motiive. Suhtumist, nagu rääkisime sepingu tema kui teelise ja teed poetiseeriva luuletaja osa. Ta on seda tõepoolest väga sügavalt teinud, mitte pealiskaudselt. Ja Seppel oma, noh, ütleme niisuguse rahvaste lähendamise luulega veidi oma tänapäevase ikkagi täiesti on tema sotsiaalne luuletaja, tema, võib-olla see säärane kerge toon lõpuks varjab, vähemasti mina tunnetan selles omajagu ikkagi traagikat, see on väga hell kõikide valusate kohtade suhtes. Ja need on juba siis valikkogud. Beekmanni kodaniku luule veetame, säärane üldine tugev, teise eluhoiak, mis on omane ka lehtmetsale ja ja ainsa luule See on üsna optimistlikke selline kokkuvõte kui me nüüd tuletame meelde mõningaid asjaolusid, mida me varem nagu rõhutasime debüütide nappust või kui siiski vene natuke etteheiteid teha, sotsiaalsed teemad ei ole vahest piisavalt esindatud on siin küll sepingija Sepeljardi, keda te nimetasite täiesti kõigiti teised jätavad aja konkreetsesse suhtes mõneti soovida. Kui me märkame, et mõned autorid on rahuldanud senise tunnetusega, siis Need jooned, need momendid nagu teevad selle kokkuvõtte mõneti noh, mitte just pessimistlikumaks akanisuseks. Veidi leegilisemakse. Aga selle kõrvale muidugi on kõik õige, et isiklikul luule taustal on märksa edasiminekut süvenemist Nurme Lättemäe, seping, Seppel ja on ka Nende selliste hinnatavamate luuletraditsioonide edasiviimist jätkamist Üdi Seppel ja nii edasi. Nii et võib-olla see päris viimane sõna jääks siiski nii positiivse poolele.